| HRC Foorum |
| Lehekülgi (2): 1 2 [ > ][ >| ] |
|
| Keikkasaundi ABC algajale bändile. Pillivõimud – kitarr |
arne
E=MC Hammer
Staatus: HRC Auliige
Postitusi: 653
Kommentaare: 0
Liitus: 03-10-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
 Postitus lisatud: 20. jaanuar 2003, kell 02:02 |
Peatükk 3. Pillivõimud, individuaalse instrumendi saund, kitarrisaund…
Confidence. See on hea sõna, eesti keeles on sellele vasteks ‘enesekindlus’ mis ei ole enam üldse mitte nii hea sõna. Üks võidusõitja ütles kunagi ühes Formula 1 foorumis, et kiirusest on talent võrdeline 25 protsendiga ja enesekindlus annab ülejäänud 75 protsenti.
Ma isiklikult arvan ennast teadvat ühteteist nii muusika kui ka autovõidusõidu maailmast ja minule isiklikult väga meeldib muusika tegemist võrrelda vormel1 auto setupiga. Neil on väga palju sarnasusi. Seal on talent, mis tuleb pillimehest ja tema näppudest või siis võidusõitjast. Seal on tehnika – pillimehe instrument, vajalikud plokid, efektiseadmed, võimendid – nagu võidusõiduauto. Ja siis on seal häälestamine ehk setup. Kui kõik need komponendid on piisavalt heas korras, tunnevad võidusõitja ja pillimees end hästi, sellest tuleneb enesekindlus ja nad mängivad hästi.
Ma üritaks selles peatükis natukene lahata probleeme ja karisid, mis seisavad ees meie kitarristide isikliku vormelauto häälestamisel ennem järjekordset võidusõidu etappi.
Ma ei peatuks seekord eriti pikalt muusikul endal. Väga tihti jäävad muusikategemise juures kõige suuremad probleemid küll kitarrist vastassuunda, võrreldes sellega, kuhu kitarri seest tulev juhe parajasti liikumas on, kuid ma seekord siiski oletan, et arranzheeringud on head, kitarrist oskab mängida ja teab enamvähem oma võimete piire ja ei ürita sellest liiga kaugelt üle mängida.
Ma peatuksin tehnikal ja selle häälestamisel ja miks sellest tuleneb enesekindlus ja miks täiesti hea tehnikaga kontserdil mängiv pillimees võib mängida lootusetult palju halvemini kui teine, kes idee järgi on väiksema talendiga ja mängib laval palju viletsama tehnikaga.
Kõik hakkab peale enesekindlusest. Muusikud, nagu kõik kunstnikuhinged, on reeglina üsna ebakindlad. Nad teevad pähe julge näo, kuid tegelikult nad kõhkelvad ja vajavad koguaeg tunnustust, et nad ikka on õigel teel. Väga raske, kohe neetult raske on esineda. Ja siis, kui puudub väga suur lavakogemus, võimenduvad kõik probleemid mitmekordselt.
Nii, mis meil siis on. Meil on suhtkoht kogenematu kidramees (tal on võibolla 10, võibolla 20 kontserti seljataga, generaalplaanis on see siiski suhtkoht kogenematu, võrreldes tüüpidega, kes teevad 300 kontserti aastas ja nii 15 aastat jutti), kes on võõras kohas tehnikaga, mida ta võibolla 1 kord näinud on ja mida ta rahulikult proovida saanud ei ole kunagi. Ta tavaliselt ei tea, et tema kindlalt väljaharjunud saundiga efektiplokk teeb suhteliselt erinevat häält iga erineva võimendi ees, millega ta mängima juhtub. Siis tõesti. Ta tavaliselt ei oska tähele panna (isegi siis kui ta on muidu suhteliselt nutikas) KUI erinevat häält teeb kitarrivõimendi, kui sa seisad tema ees nii, et valjuka koonused sulle otse kõrva sisse puhuvad võrreldes sellega, et ta vedeleb kuskil põrandal ja heli energia suundub kuhugi su põlveõnnaldesse. Ja kuna nad siis eriti kunagi ei tea ette, mis üldse juhtuma hakata võib, muutuvad nad üsna ebakindlaks ja üritavad olla seal turvalisemal poolel ja see turvalisem pool nende jaoks võrdub sellega, et keeratakse pigem liiga palju kui liiga vähe moonutust peale. Ja ennast liiga valjuks. Miks see siis halb on? Meil on ju võimendid, mis seda võimaldavad (oletame hetkeks, et Marshalli 100W stack on laval), korralik monitooring, hea tehnika kohas, kus alati enamvähem hea saund on olnud teistel bändidel. Ja olgu see kitarr viletsa saundiga, küll muu asi ikka kuidagi toimib, niikaua kuni kitarrist areneb, eks? Tegelikult ei ole. Kitarristid on üldiselt alati oma bändi lavasaundi ülekaalukalt kõige suuremad vaenlased ja kaks halvasti häälestatud lavatehnikaga mängivat kitarristi suudavad tekitada lavasaundile (ja seoses sellega ka PA saundile) kordi rohkem hävingut kui ükskõik kui pahatahtlik ja m*** (thanks, WELDER, hea särgiidee…) helimees…
Rohkem ei ole alati automaatselt võrdne sõnaga parem. See, et laval on kallim, suurem, võimsam ja “parem” kitarrivõimendi, ei tähenda, et kitarrist sellest ilusama, suurema, puhtama ja võimsama kitarrisaundi välja võlub, reaalses elus kipub asi olema pigem vastupidi. Suurtest Marshallidest kiputakse välja keerama kõige jõledamad kitarritoonid, mida terve mõistus ette kujutada võib. Mida siis teha? Kõik saab alguse paigutusest. Ma olen korduvalt väitnud, et inimeste kõrvad ei asu minule teadaolevalt nende põlveõnnaldes (kuhu tavaline põrandale asetatud kabinet oma helienergia suunab), vaid endiselt pea küljes. Miks see tähtis on, selleks ma pean tüütama teid natukke teooriaga. Enamik jõledast white noise’ist, millest koosneb ühe noore metalbändi “guitar tone” laval moodustavad kõrgsagedused… Siis miks? Kõrgsagedused on nagu valgus, nad ei levi nurga taha. Nad levivad ainult otse, ja täiesti otse. Mis tähendab, et kui kidramees seisab maas vedeleva kidravõimu kohal ja seal oma nuppe susserdab, kuuleb ta reaalses elus umbes 10-t protsenti nendest kõrgsagedustest, mida kuuleb võimu ees olev mikrofon, inimesed rahva hulgas (kui võim on saali suunatud) ja tegelikult ka jupimaad vähem kõrgeid kui kõik enamik ülejäänud laval viibivaid tegelasi. Ja kuna kidramees neid ei kuule, siis loomulikult keerab ta neid rohkem peale.
Okei, me võime ju kükitada maha kui me saundi keerame, sest siis vähemalt kuuleme me kidrasaundi keerates sama, mida mikrofon kuuleb ja kujutame umbes ette, mis PA-sse minna võiks… Ot. Stopp. Mikrofon ei ole ühendatud meie peaaju kuulmiskeskusega ja me ei mängi ka publiku hulgas, kus me head PA kitarrisaundi võiksime nautida. Me peame siiski kuidagi tekitama olukorra, et heli, mida kuuleb mikrofon, oleks suhteliselt sarnane sellele helile mis kitarrivõimust meie kõrvadeni jõuaks. Lisaks veel peame me tagama olukorra, kuidas just konkreetse kitarrivõimu juures mängiv kitarrist kuuleks enda kitarrivõimu kõige puhtamini ja paremini, mitte keegi teine laval. Ja see vahe peaks olema kordi suurem. Niisiis, elementaarne loogika ütleb – tõsta ta üles. Tõsta ta julgelt nii kõrgele kui saad ja pole mingit probleemi, et ta sul rinna kõrgusel on, see ongi väga hea. Siis keeraks ma selle veel niiviisi, et seda võimu kuuleksid laval ka kõik teised – kaugusevahe teiste pillimeestega ja nurgaerinevus on just what the doctor ordered selleks puhuks, et kitarrivõimust tulenev otseheli ei tapaks enam kedagi teist, kuid ei oleks ka enam nii vaikne, et nad seda monitoridesse juurde nuruksid ja sellega seoses vaesele lauljale (kes, mitte kaks wannabe Stevie Vaid paremal ja vasakul lavaservas on bändi tegelik bread and butter) monitori veel vähem ruumi jätaks. Kui sul on aga kombo, hangi kuskilt tool ja keera ta tooli peal nurga alla, kus ta enamuse ajast täpselt kõrvaaugust sisse puhub.
Nii, me saime kitarrivõimu valjuka enamvähem kõrvadega ühele tänavanurgale juba. Meie kitarrist avastab nüüd tõenäoliselt, et “tone”, mille ta oma distortion boxiga teeb, on NII terav, et ta tahaks kõrvatroppe ja pigem kiiremini. Surin, visin ja susin ja mitte ühestki noodist ega akordist ei saa aru. See on ju parem võim, kui need odavad kombod proovis, miks nii õudne saund? See on kompleksne probleem. Kombod ei ole nii võimsad, kui 100W stack, mistõttu selleks, et neid trummari kõrvalt kosta oleks, tuleb nad üsna põhja keerata, mis tegelikult tähendab, et nad töötavad oma optimaalseimas töörezhiimis – moonutab lõppvõimendi, moonutavad lõputrafod ja moonutab ka valjuka koonus natukene. Nii kummaline kui see ka ei ole – kõrvale sellejuures tundub, et moonutust on vähem. Proovige. Võtke oma distortion box oma tavalise settinguga, seiske suure Marshalli ette ja lükake plokk puhtasse kanalisse. Mängige nii, et clean sound oleks täiesti clean ja siis lükake plokist moonutus sisse, jätke meelde… Nüüd keerake võimu gainist puhas saund selliseks, et kui küllalt kõvasti kitarri peal akordi kammida, siis juba kaunis reipalt moonutab… Vajutage uuesti plokist moonutus sisse ja te kuulete et in fact tundub nagu moonutust kokku vähem olevat. Tegelikult hakkab nüüd lihtsalt võimendi poolt tekitatud kõrvale meeldiv moonutus vähehaaval võimust võtma distortion boxi poolt tekitatud kõrvale väga ebameeldiva moonutuse üle ja see on mõnesmõttes sarnane sellega, kui kombo on põhja keeratud. See on küll vaid hale imitatsioon õigest lõpulambimoonutusest, kuid siiski on ta tavaliselt parem kui see kohutav white noise, mida sellistel kontserditel kidramehed võimu suunama kipuvad.
OK, see siin oli ainult test, nüüd me läheme tagasi tegeliku häälestamise juurde… Nii… Meil on kitarr, mis teeb ilma moonutuseta ülimalt puhast häält läbi kogu meie põneva elektroonika… Nii… Kui me nüüd distortioni sisse lülitame, ongi meil more often than not tegemist kõrvupurustava moonutusega… Üldiselt ei ole see just hea asi, sest ta on tunduvalt suurem ja teravam moonutus, kui too, millele kitarrist mõtles kui ta kodus oma saundi hoolikalt valmis ehitas oma kodustereo või kõrvaklappidega. Niisiis, nüüd tuleks hetkeks loobuda kõigist oma väljakujunenud arusaamadest ja kummarduda oma ploki juurde ja keerata seal peal distortion sellisesse kohta, kus ta tundus olevat kodus mängides... No umbkaudne kitarri moonutuse kõla võiks olla seal. Kui selleks on vaja keerata maha pool või kolmveerand pööret distortioni nuppu, siis võib seda teha – te ei kuule enda kitarri mitte silmadega vaid kõrvadega. Kui te olete saavutanud draivi, mis on umbes sarnane sellega, mis on teie peas mälestusena teie kodus keeratud saundist, peatuge. Nii, nüüd võiks jälle püsti tõusta ja jalgu sirutada... ja lülitada oma plokk jälle välja ja hakata võimendi puhta kanali gaini setuppima... (Hmm, ma eeldan, et enamik siinsest potensiaalsest publikumist kasutab siiski kontserdil vaid võimu puhast kanalit ja musta kanalit üldse mitte niiet sellel ma seekord ei peatu...) Üldjuhul puhta kanali absoluutselt puhtaks jätmine väga hea idee ei ole – teda ei kosta siis peaaegu üldse, ükskõik kui kõvasti on võimendi parajasti. Hea puhta kanali gaini lähtepunkt on selline, kus kõvasti keeli raiudes nad kergelt (mittee palju, aga kergelt) kärisema lähvevad. Selle saab kätte tavaliselt nii 15 sekundiga. Nüüd, lülitades moonutuse uuesti sisse, selgub, et ta on veidi massiivsem, kuid samas hakkab kõrvadele vähem – kaks kärbest ühe hoobiga…
Nii… toon. Sõltuvalt meie kitarristi kogemustest ja varustusest on ta nüüd suuremates või väikesemates raskustes… Kui tal on ainult distortion box, on ta suhteliselt või sees, kui tal on protsessor, eksisteerib kaunis suur tõenäosus, et ta on fucked up beyond recognition, sest ta on sellega midagi lausjõledat teinud. Ma seekord eriti ei peatuks protsessoritel ja lähtun oletusest, et innukas värrske protsessoriomanik ei ole oma kitarrisaundi seal väga katki teinud ja see, mis väljub protsessorist meenutab siiski veel kitarriheli.
Kõik-nupud-keskel on tooniploki juures küllalt hea asend alustamiseks… Nii, mida kidrasaund vajab? Tavaliselt tehakse see viga, et kiputakse tegema rohkem kui vaja – rohkem moonutust, rohkem basse, rohkem kõrgeid, rohkem keskmiseid maha. See pole just üleliia nutikas, in fact on see enamasti plain stupid. Ka mina keeraks metalisaundi puhul ilmselt keskmisi maha, kuid ma teeks seda näiteks nii, et keeraks poteka kella 12 pealt kella 9-le ja vaataks, mis edasi. Kui asi susiseb jubedalt, on kasulik keerata kõrgeid maha, keskmiseid peale ja presence’it peale, kui asi käriseb agressiivselt, on nutikas proovida keerata kõrgeid tiba peale ja presence’it kõvasti maha. Ma pakuks välja midagi umbe sellist – kui sa mängid palju soolosid, mida sa tahad, et inimesed kuuleksid ka, keera peale suhteliselt rohkem presence’it, keskmisi ja võimugaini, kõrgeid ja basse keera tiba vähemaks. Kui sa mängid massiivset rütmisaundi koos rohke palm-mute’imisega, siis on nutikas keerata presence peaaegu täiesti maha, ja balanseerida kõrge ja keskmise potekaga oma rütmisaund. Võimugaini võiks võibolla olla ka gramm vähem, aga ainult gramm, sest sa tahad massiivsust, mitte surinat. Võimugain just õiges kohas üle distortion boxi surina annab kitarrisaundile meeldivat harmoonilist massiivsust.
Nii, ma jahusin pikalt-laialt kidra tooniplokist ja ei maininud poole sõnagagi bassipotekat. See ei olnud juhuslik. Bassipotekas on kidravõimul ainus, mis ei mõjuta eriti ühtegi teist – umbes nagu kodustereol. See nupp tasub keerata sellisesse kohta, kus teda tundub olevat pigem liiga vähe kui liiga palju – kui teda on palju, on tegu lihtsalt kõmiseva surinaga. Seda pole kellele kuradilegi vaja, tegelikult meeletult suur osa alumisest otsalt, mida metalimuusikas kuulda on, on hoopiski kavalalt maskeeritud bass. Selles mõttes ei ole kidramehel vaja põdeda, et ta oma pillist ei saa võimendi ees kätte nii sügavat ja massiivset saundi, nagu viimasel Korni või (insert favourite band name here) plaadil – ei peagi saama – seda tegi bass. Kitarri massiivsus on peitunud ja jääb alati peituma keskmistes sagedustes. Ja sinna balanseeritult kõrgete ja madalate lisamises.
Nii, nüüd on meil kidrasaund… Või vähemalt miski, mis seda häguselt meenutab. Okei, kui kõvasti me peaks mängima? Lühike vastus on, et nii vaikselt kui me veel vähegi saame. Nii vaikselt, et suuremat osa trummisetist kidra tagant ikka veel otse kuulda on. Kui kitarr on nii kõvasti, et trummitaldrikuid ja soolotrummi enam üldse ei kuule kitarri mängimise ajal, siis üldiselt on kidramees idioot ja võib end põlema panna… ma tegelikult ei tee nalja – sellega on garanteeritult kogu bändi lavasaund nii perses, et seda ei saa sealt välja ka kiiret maoloputust sooritades. Siis paneb end bassimees kõvemaks, et midagi kuulda, teine kidramees kõvemaks, et midagi kuulda, laulja vilistab monitoris koguaeg ja ikka ei kuule teda ja tema ennast üldsegi mitte ja monitorid laotakse veel trumme ka täis. Siis on helirõhk laval juba nii suur, et Edison, kes selle põhjustas ei kuule ka ise enam ennast üldse ja keerab end veel kõvemaks, aru saamata, et ta on ammu möödas punktist, kus ükskõiks millise nupu keeramisega midagi veel päästa oleks võimalik. Mõistlik kõvadus on selline, et naturaalseid trumme kidravõimu tagant täpselt veel kuulda oleks ja sealt minna veel niipalju vaiksemaks, kui vähegi kannatab ja julgeb minna.
Selle loo kirjutamine võttis mul aega viis tundi, selle asja reaalses elus järgi tegemine võtab aega kuskil viis minutit maksimum, sel ajal poleks liigne paluda, et Satriani teiselpool lavaserva oma nootlemise hetkeks järgi jätaks ja rahulikult kidramehel oma asja paika seada laseks. Kohe kui see valmis, võiks sooritada analoogilise protseduuri ka teine kidramees. Kui siis on saadud ka bassisaund ja trummari monitoridesse normaalne balanss, siis võiks teha kiire 2-minutilise band take’I mingi loo kohapealt, et kuuldes kuidas kõik üksteist kuulevad. Kui võimendid on suunatud laval hästi, peaksid kõik kuulma üksteist suhteliselt talutavalt juba nüüd ja ka laulu peaks monitoridest normaalselt kuulda olema – eeldusel, et laulja ka midagi uud kui sooja õhku suust välja ajab.
Nüüd peaks kitarrist(id) loodetavasti tundma ennast laval üsna hästi ja seoses sellega saavutama vajaliku enesekindluse, et moshida ja julgelt mängida samal ajal onma üsana võimete piiril olevaid riffe ja kidrasoolosid, sellest tulenev energia aga loodetavasti jõuab otsapidi ka publikuni välja.
Siit on hea edasi minna. Kirjutage, joonistage, kommenteerige ja esitage küsimusi.
Nagu ikka,
Arne Holm
MusicWorks Stuudio
Manager, Mixer, Engineer
|
| Üles |
|
|
damned_jz
NU METAL ON LAHE.
Staatus: vHRC Liige
Postitusi: 2153
Kommentaare: 0
Liitus: 15-10-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 20. jaanuar 2003, kell 15:50 |
Kaua tulnud kaunike 
Monitoride ja võimude micimise koha pealt tekkis mul aga küsimus. Oletame, et bänd on saanud laval oma setupi ideaalilähedaselt (yeah, right...) paika. Nüüd, kuidas tegutseb helimees puldis, eriti just võimumikrite EQ-ga? Loogiline oleks arvata, et ta keerab puldis mikri ekut oma kõrva järgi, aga kas on ka mingi default setting, lähtepunkt nende jaoks?
Minus on kõige rohkem tekitanud segadust justnimelt signaaliahelas olevate järjestikuste seadmete EQ-de sättimine. Eks ta ole jah, et kui kodus on protsessoris tehtud sound valmis oma võimu EQ-settinguid arvestades (teisisõnu: protsessori/efekti ja võimu ekvalaiserid on sätitud nende summaarse perfoormantsi nimel), siis laval on teistsuguse võimu, teistsuguste võimusettingute ja teistsuguse närvipingega (mis on tavaliselt mitmeid kordi suurem, kui kodus) see asi algaja (esinemiste arv n<5...10) jaoks natuke morjendav. |
| Üles |
|
|
|
|
|
|
|
|
Draconic
ChaosEngine
Staatus: HRC Senior Staff
Postitusi: 3283
Kommentaare: 31
Liitus: 17-09-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 20. jaanuar 2003, kell 19:39 |
| Suurepärane õpetus, keep up the good work Arne!!! |
| Üles |
|
|
|
|
|
|
eikla
infinity for moments
Staatus: vHRC Liige
Postitusi: 404
Kommentaare: 0
Liitus: 02-10-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 20. jaanuar 2003, kell 23:07 |
arne kirjutas:
Niisiis, elementaarne loogika ütleb – tõsta ta üles. |
sellega seoses tekkis dilemma.. HRC´l sellega nüüd enam
probleemi pole, kuivõrd nägin viimasel konsal võime ilusti
kastide otsas seismas... aga situatsioon kus minu ees on
4x12 kabinetiga võim, kust tuleb see jõud seda kuhugi otsa
hakata tõstma? või mille otsa... tehnika omanik annaks otsad
kui näeks mind tema kalli raha eest renditud võimu millegi otsa
upitamas...
arne kirjutas:
Kombod ei ole nii võimsad, kui 100W stack, mistõttu selleks, et neid trummari kõrvalt kosta oleks, tuleb nad üsna põhja keerata, mis tegelikult tähendab, et nad töötavad oma optimaalseimas töörezhiimis – moonutab lõppvõimendi, moonutavad lõputrafod ja moonutab ka valjuka koonus natukene. |
jällegi dilemma... miks me kasutame suurt kolakat võimu, mida
ei saa keerata vastava võimsuseni, et sealt paremat saundi kätte
saada kui saaks väiksest, mis töötaks ilusti nii, et lambid kuumad? 
arne kirjutas:
monitoridesse juurde nuruksid ja sellega seoses vaesele lauljale (kes, mitte kaks wannabe Stevie Vaid paremal ja vasakul lavaservas on bändi tegelik bread and butter) monitori veel vähem ruumi jätaks. |
jees Nüüd ma tean kellele pikki kõrvu anda kui ma jälle pean
PA´d vokaali monitori asemel kasutama... ai raisk krdi Stevie Vaid |
| Üles |
|
|
|
|
arne
E=MC Hammer
Staatus: HRC Auliige
Postitusi: 653
Kommentaare: 0
Liitus: 03-10-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 21. jaanuar 2003, kell 00:28 |
damned_jz kirjutas:
Monitoride ja võimude micimise koha pealt tekkis mul aga küsimus. Oletame, et bänd on saanud laval oma setupi ideaalilähedaselt (yeah, right...) paika. Nüüd, kuidas tegutseb helimees puldis, eriti just võimumikrite EQ-ga? Loogiline oleks arvata, et ta keerab puldis mikri ekut oma kõrva järgi, aga kas on ka mingi default setting, lähtepunkt nende jaoks? |
Mida rohkem ma helimaailmaga tegelen, seda vähem ma tean asjadel olevat default settinguid. Use your ears. Küll aga, keskmise (jälle selle keskmise, aga noh, midagi mul aasta aega HRC´s igat bändi vaadates meelde on jäänud) eesti bläkibändi puhul tuleb tavaliselt puldis olles soov keerata kõrgepotekat maha kaks tiiru. See peaks sulle umbkaudse idee andma...
| Minus on kõige rohkem tekitanud segadust justnimelt signaaliahelas olevate järjestikuste seadmete EQ-de sättimine. Eks ta ole jah, et kui kodus on protsessoris tehtud sound valmis oma võimu EQ-settinguid arvestades (teisisõnu: protsessori/efekti ja võimu ekvalaiserid on sätitud nende summaarse perfoormantsi nimel), siis laval on teistsuguse võimu, teistsuguste võimusettingute ja teistsuguse närvipingega (mis on tavaliselt mitmeid kordi suurem, kui kodus) see asi algaja (esinemiste arv n<5...10) jaoks natuke morjendav. |
Njah. Ma ütlesin, et protsessoriomanikud on sellepärast minuarust fucked up beyond recognition... Ega ma ilmaasjata siin verine protsessorite vaenlane ei ole, nendega saab häid asju teha (katatonia tõestas), vaid sellepärast, et nad on elav näide Murphy seadusest, natuke parafraseerides, et kui midagi kuskil õnnestub perse keerata, siis enamasti seda tehakse. Protsessorid on nagu hästiõlitatud kaldtee otse sellel suunal.
Põhimõtteliselt on asja point selline, et sa pead keerama nuppe sinna, kus nad kõlavad hästi ja sa pead tegema seda kiiresti. ;Mingit lihtsat vastust mul sulle küll anda ei ole. |
| Üles |
|
|
arne
E=MC Hammer
Staatus: HRC Auliige
Postitusi: 653
Kommentaare: 0
Liitus: 03-10-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 21. jaanuar 2003, kell 00:32 |
iwo kirjutas:
Jz- mina üritaks prose pealt keerata soundi nii, et võimendil oleks equd võimalikult neutraalses asendis, ehk siis, et kodusel võimul poleks madalad ja kõrged põhjas, keskmised maas (see oli nüüd väga ekstreemne ja tobe aga siiski loodan, et saad aru). Kusagil olen lugenud, et suht neutraalne pidavat olema bass ja kõrged keskasendis ja keskmised põhjas. Nii peaks mingi loogika kohaselt olema ehk kõige targem teha. |
Suht mõistlik lähenemine. See küll ei anna sulle grammigi ettekujutust, mida su kitarriga võiks teha reaalne kitarrivõim (millepärast ma olengi sulle soovitanud ja soovitan ka teistele laenata endale koju normaalne kitarrivõim ja proovida, mida see nagu teeb), kuid see on siiski miljoneid kordi vähem ilge kui kõrge ja bass põhjas pluss loudness sees võimusetting.
Kitarrivõimu kõige "sirgem" asend on tegelikult keskmine põhjas, madal maas ja kõrge maas muuseas.
|
| Üles |
|
|
arne
E=MC Hammer
Staatus: HRC Auliige
Postitusi: 653
Kommentaare: 0
Liitus: 03-10-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 21. jaanuar 2003, kell 00:34 |
Pichen kirjutas:
seda ei tehtud viimases proovis piisavalt... nõme. Mängige yht ainsamat akordi kasvõi ja kuula kas kuuled enda jaoks vajalikke instrumente. Kui kuuled siis start Rocking!!!
Pichen,
kojuminek |
Mina soovitaks mängida lugu, kus on nii clean sound kui ka moonutatud saund ja võibola viienoodine soolojupp ka. Siis on nagu tagala suht kindlustatud igast küljest. |
| Üles |
|
|
arne
E=MC Hammer
Staatus: HRC Auliige
Postitusi: 653
Kommentaare: 0
Liitus: 03-10-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 21. jaanuar 2003, kell 00:45 |
eikla kirjutas:
sellega seoses tekkis dilemma.. HRC´l sellega nüüd enam
probleemi pole, kuivõrd nägin viimasel konsal võime ilusti
kastide otsas seismas... aga situatsioon kus minu ees on
4x12 kabinetiga võim, kust tuleb see jõud seda kuhugi otsa
hakata tõstma? või mille otsa... tehnika omanik annaks otsad
kui näeks mind tema kalli raha eest renditud võimu millegi otsa
upitamas... |
Nii. Kui sul on nagu oma kontsert, siis on sel ilmselt paar võimalust. (Kui sa oled järjekordsel rokkbändide meistrivõistlusel, oled sa fucked niivõinaa, alati on nii olnud)
Näiteks - ennem kogu kõike seda kiiret (kaua ennem kontserdi algust, siis kui sa kohale tuled) kontserdipaigas vaikselt ringi vaadata ja tähele panna, mis toimub, kuhu pannakse võimud, mitte sõpradega lolli kildu visata ja õltsi timmida ja tööd tegevatel inimestel ülbe näoga jalus koperdada,varuda endale natuke alandlikku meelt, minna helimehe juurde ja küsida, kas siis kui teie mängite, on võimalik kitarrivõimud tõsta näiteks kitarrivõimude kastide peale või mingite toolide peale, mille te majast välja ajate. Seda tuleb tingimata teha siis kui on alles vaikne, maja tühi ja kõik veel suhteliselt mitte eriti närvilised. Pole üldsegi mitte lootusetu, et helimees su soovile vastu tuleb. Kui ei tule, siis on halvemini, siis tuleb lihtsalt proovida võimu nurka võimalikult enda poole keerata.
jällegi dilemma... miks me kasutame suurt kolakat võimu, mida ei saa keerata vastava võimsuseni, et sealt paremat saundi kätte
saada kui saaks väiksest, mis töötaks ilusti nii, et lambid kuumad?
|
Mina fucking ei tea. EI TEA! Ma olen koguaeg rääkinud, et 100W stack eesti telefoniputkasuurustel lavadel on puhas idiootsus ja et üle 50W-se võimuga poleks isegi nu´d mängivatel tüüpidel siin suurt sittagi teha. Mulle räägitakse, et powerit ei ole. No ju siis ei ole.
| jees Nüüd ma tean kellele pikki kõrvu anda kui ma jälle pean PA´d vokaali monitori asemel kasutama... ai raisk krdi Stevie Vaid |
Hmm... See lõik oli suhtkoht Bloodrainile mõeldult kirjutatud
|
| Üles |
|
|
eikla
infinity for moments
Staatus: vHRC Liige
Postitusi: 404
Kommentaare: 0
Liitus: 02-10-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 21. jaanuar 2003, kell 01:40 |
arne kirjutas:
Näiteks - ennem kogu kõike seda kiiret (kaua ennem kontserdi algust, siis kui sa kohale tuled) kontserdipaigas vaikselt ringi vaadata ja tähele panna, mis toimub, kuhu pannakse võimud, mitte sõpradega lolli kildu visata ja õltsi timmida ja tööd tegevatel inimestel ülbe näoga jalus koperdada,varuda endale natuke alandlikku meelt, minna helimehe juurde ja küsida, kas siis kui teie mängite, on võimalik kitarrivõimud tõsta näiteks kitarrivõimude kastide peale või mingite toolide peale, mille te majast välja ajate. Seda tuleb tingimata teha siis kui on alles vaikne, maja tühi ja kõik veel suhteliselt mitte eriti närvilised. Pole üldsegi mitte lootusetu, et helimees su soovile vastu tuleb. Kui ei tule, siis on halvemini, siis tuleb lihtsalt proovida võimu nurka võimalikult enda poole keerata.
|
aus täiesti ammendav vastus..
| Hmm... See lõik oli suhtkoht Bloodrainile mõeldult kirjutatud |
ma sain aru jah
|
| Üles |
|
|
Keijo
Valimised rokivad...
Staatus: HRC Senior Staff
Postitusi: 762
Kommentaare: 41
Liitus: 17-09-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 21. jaanuar 2003, kell 08:47 |
arne kirjutas:
Mina fucking ei tea. EI TEA! Ma olen koguaeg rääkinud, et 100W stack eesti telefoniputkasuurustel lavadel on puhas idiootsus ja et üle 50W-se võimuga poleks isegi nu´d mängivatel tüüpidel siin suurt sittagi teha. Mulle räägitakse, et powerit ei ole. No ju siis ei ole.
|
1. Selles kohas kust me asju laenutame ei ole 2 lampcombot.
2. Võimsusest JÄÄB väheks lava peal 50W combost kui on naca rohkem instrumente mitte ainult kidra, bass, vokaal ja trummid.
3. Ja sound ON absoluutselt teistsugune. |
| Üles |
|
|
|
|
Keijo
Valimised rokivad...
Staatus: HRC Senior Staff
Postitusi: 762
Kommentaare: 41
Liitus: 17-09-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 21. jaanuar 2003, kell 13:52 |
TPB kirjutas:
Minu arust võiksid kidrakombod olla üleüldse ei tea kus nii et neid ei pea nägemagi aga kahjuks ei ole meie lavadel piisavalt häid monitore ( olgu või kidravõim 25W kui sealt tuleb hea hääl, keerake see krt kitarristile monitori ja klaar ).
|
See on juba sellepärast jama, et monitoridel on täiesti oma EQsysteem mis pannakse paika mikrite järgi, et mikrid head oleks je võimalikult vähe feedbacki oleks ja enivei muudab see tahes-tahtmata kidrasoundi.
Ja sellist korralikku võimsat monitorisysteemi (igale mängijale oma mix jne) klubisse on täiesti mõtetu rentida esiteks sellepärast et see maksab jõhkrat pappi ja teiseks just see et kui monitor on sulle liiga lähedal ei kuule sa sealt enivei midagi, kuna monitorid ei mängi otse ylesse vaid nurga all. |
| Üles |
|
|
elf
Netrezvõi traktarist s kljutshom no 17
Staatus: vHRC Liige
Postitusi: 631
Kommentaare: 1
Liitus: 03-10-2002
Elukoht: Tartu/Tallinn/Tartu
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 23. jaanuar 2003, kell 20:02 |
Tack, Arne! It all has been definately helpful (heaküll, ma lugesin kuus korda ja kõigest päris pihta ei saand, aga ma tean ise ka, et ma selles aspektis idikas olen)
Muidu, mis tekib siin paratamatult küsimus: kas on kasulik mõte kutsuda proovitingimusteks kohale mingi mees, kes heliga ja selle kruvimisega kursis on ja kasvõi talle makstes lasta ennast konsulteerida, et asjad paika saada. Ma mõtlen ´paika´ selles mõttes, et meile 10x10 meetrit proovikas ei tunduks lihtsalt OK, vaid et objektiivselt kõrvalkuulja taipaja mees ka sedasama väidaks. Oleks sellest ka pikemas perspektiivis abi, või jääks seesinane konsultatsioon kasulikuks ikka ainult proovi jaoks? |
| Üles |
|
|
arne
E=MC Hammer
Staatus: HRC Auliige
Postitusi: 653
Kommentaare: 0
Liitus: 03-10-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 24. jaanuar 2003, kell 01:58 |
elf kirjutas:
Muidu, mis tekib siin paratamatult küsimus: kas on kasulik mõte kutsuda proovitingimusteks kohale mingi mees, kes heliga ja selle kruvimisega kursis on ja kasvõi talle makstes lasta ennast konsulteerida, et asjad paika saada. |
Võimalik, et on. Võimalik, et mitte, sest lõppudelõpuks ei ole proovis muu oluline kui see, et kõike kuulda oleks.
| elf kirjutas:Ma mõtlen ´paika´ selles mõttes, et meile 10x10 meetrit proovikas ei tunduks lihtsalt OK, vaid et objektiivselt kõrvalkuulja taipaja mees ka sedasama väidaks. |
Hmm. Tekib küsimus, et kas tehakse proove selle jaoks, et muutuda bändiga paremaks või sellejaoks, et objektiivne kõrvalkuulaja bändi prooviruumis end paremini tunneks?
| Oleks sellest ka pikemas perspektiivis abi, või jääks seesinane konsultatsioon kasulikuks ikka ainult proovi jaoks? |
Võibolla. Sõltub, kuipalju ja millist nõu kuulda võetakse. Bändimeestega suhtlemine meenutab tihtipeale lasteaeda... Jonnitakse ja aetakse oma joru ja kulutatakse meeletu hulk energiat katkise aknaruudu võimalikult täpsele ja õhukindlale parandamisele, samal ajal kui selgelt näha on, kuidas toa vastassein üldse kokku on varisenud... Seda kõike ülekantud tähenduses muidugi. |
| Üles |
|
|
|
|
elf
Netrezvõi traktarist s kljutshom no 17
Staatus: vHRC Liige
Postitusi: 631
Kommentaare: 1
Liitus: 03-10-2002
Elukoht: Tartu/Tallinn/Tartu
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 25. jaanuar 2003, kell 14:55 |
arne kirjutas:
Hmm. Tekib küsimus, et kas tehakse proove selle jaoks, et muutuda bändiga paremaks või sellejaoks, et objektiivne kõrvalkuulaja bändi prooviruumis end paremini tunneks?
|
Seda ma pean muidugi lihtsalt õelaks. Ju sa saad aru, miks ma küsin. Should I care, kuidas suvaline kõrvalkuulaja ennast tunneb? Kui tundide kaupa mingit ühte riffi proovitakse? Jätan ma sellepärast selle tegemata? Päh. Ja objektiivse kõrvalkuulaja all ma mõtlesin mingit helimehetüüpi üldse.
Küsimus oli ikkagi sisuline, mul pole mõtet foorumis küsida, mida teha, et mingi suvaline jorss prooviruumis saaks kaifimas ja õllet libistamas käia.
Elf, peaaegu solvus
|
| Üles |
|
|
arne
E=MC Hammer
Staatus: HRC Auliige
Postitusi: 653
Kommentaare: 0
Liitus: 03-10-2002
Elukoht: Tallinn
Sugu: Mees
|
Postitus lisatud: 25. jaanuar 2003, kell 18:36 |
elf kirjutas:
Seda ma pean muidugi lihtsalt õelaks. Ju sa saad aru, miks ma küsin. Should I care, kuidas suvaline kõrvalkuulaja ennast tunneb? Kui tundide kaupa mingit ühte riffi proovitakse? Jätan ma sellepärast selle tegemata? Päh. Ja objektiivse kõrvalkuulaja all ma mõtlesin mingit helimehetüüpi üldse. |
Midaiganes. Minu point oli see, et sina ja "objektiivne kõrvaltkuulaja" võivad soovida kuulda erinevaid asju ja see ei ole mitte "objektiivse kõrvaltkuulaja" bänd ja prooviruum, vaid sinu oma. Seetõttu I wouldn´t give a flying fuck, mida objektiivne kõrvaltkuulaja mu bändi saundist prooviruumis arvab, kui ma sellega ise ilgelt rahul oleks ja kogu bändil hea mängida oleks. Kui sina seda ei ole, siis alles on sul mõtekas mõelda täpselt välja, mis sind nagu häirib ja kutsuda keegi teine proovi ja rääkida näiteks, et mul on x probleem, mida ma selle parandamiseks saaks ette võtta ja siis saaks tema ka midagi öelda.
Mida sina praegu küsisid oli hoopis see, et kutsuda kellegi oma prooviruumi, et temalt nõu küsida, mida paremini teha võiks ja tema ütleks bändimehele näiteks - "sa mängid metalit, lose the fucking reverb, delay, chorus and flanger, it makes you sound like pussy" - ja tüüp ütleb vastu "idioot, see on minu saund ja ma ei kavatse seda muuta. Ma tahtsin sind siia hoopis, et sa ütleksid, et ma käseks panna kitarri kõvemaks ja võtta vokaale veel vaiksemaks". |
| Üles |
|
|
|
|
|
|
| Sellel teemal on 44 vastust. |
|
| Lehekülgi (2): 1 2 [ > ][ >| ] |
|
|
Seda teemat vaatab hetkel 1 külalist ja 0 registreeritud kasutajat [ VIP | Staff | Senior Staff ]
|
|
|
|
Postitus lisatud: 20. jaanuar 2003, kell 20:08
Postitus lisatud: 25. jaanuar 2003, kell 14:32