| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4715304
KÜLASTUSI TÄNA 6233 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 33
Registreerimata külalisi 29
HR Community liikmeid 4
|
|
|
| Intervjuud |
 |
|
Therapy? – ravitoimeline kakofoonia |
Artikli autor: Mart Kalvet
Üllatusin, kui tuttav East Trading Wangi plaadiesitluskontserdil arvas, et ETW on äravahetamiseni sarnane Therapy?ga – minu jaoks, kes ma üheksakümnendatel peavooluroki eranditeta hülgasin, jäi Therapy? bändiks, mis üllitas grunge'ilaine harjal menuplaadi Troublegum, reklaamis seda keskpärase pop-rokk-hitikesega "Nowhere" ja kadus peagi silmapiirilt. Eheda, omanäolise ja kompromissitu kärerokiga ei osanud nüüd, kümme aastat hiljem, neid kohe kuidagi seostada.
Lähemal uurimisel selgus aga, et see tänapäevaks juurte manu naasnud Iiri punt on nii enne kui pärast lahjat menukit meisterdanud mitu palju väärtuslikumat ja põnevamat helikonservi. Juba 1991. aastal üllitatud esikalbum Babyteeth trügis põhjusega Briti indie-tabeli esimeseks. Belfasti barbarite lakoonilised rifid, range suhtumine ja hoogsad seaded said eeskujuks ja innustuseks tervele põlvkonnale alternatiiv-traadibändidele. Tõsi, arvestatava rahvusvahelise tuntuse tõi alles Troublegum, kuid selle hinnaks sai korporatiivroki vampiiriembusse sattunud bändidele tüüpiline saatus – pärast paari oivalist kuid vähemedukat albumit sai Therapy? keset turneed teada, et nende senine Universal Groupi kuuluv plaadifirma A&M; England lõpetab tegevuse. Bänd pidi turneed jätkama oma kuludega. Peagi selgus ka, et Universali lubadused jätkata Therapy?ga koostööd Mercury vahendusel ja üllitada viimane album Semi-Detached ka Ühendriikides jäävadki vaid lubadusteks.
Peavoolupopinduses lõplikult pettunud iirlased ei heitunud, vaid suunasid õigustatud raevu ja kibestumuse varasematest veel vihasemasse albumisse Suicide Pact-You First. IRSi eksbossi Miles Copelandi uue firma ARK 21 Records üllitatud plaati ei saatnud varasemaga võrreldav kommertsedu, küll aga veenis teos fänne, kelle usk Therapy? suutlikusse oli kõikuma löönud. Tugevat ja töökat bändi ei suutnud lagundada ka korduma kippuvad trummari- ja plaadifirmavahetused; 2003. aastal liitus bändiga praegune trummar Neil Cooper ning samal aastal ilmunud albumisse High Anxiety uputatud ränk töö kiitis tegijaid taas.
Mullune šedööver Never Apologise Never Explain selgitab suuresti, miks kümmekond aastat moerokipubliku huviorbiidist välja jäänud müraterapeutide esinemistele kogu maailmas kuhjuvad ikka veel truude fännide hordid ning mida teha selleks, et pärast kuutteist tegutsemisaastat värskeks jääda. Kolmekümnendates eluaastates Andy Cairns mõjub vägagi veenvalt, karjudes "Die, motherfucker, die!", kuigi mitmedki nooremad samas rollis naeruväärse mulje jätaksid. Kuidas see neil ikkagi õnnestub, saavad tänavused rabarokkijad peagi ise aduda.
Bändi juhtfiguur, laulev kitarrist Andy Cairns leidis aega vastata ka paarile küsimusele.
Album Troublegum ja singel "Nowhere" määratlevadki paljude jaoks Therapy?. Kui saaksid seda muuta, siis kuidas? Millist Therapy? plaati näeksid meelsamini kuulamas neid, kes alles asutavad bändiga tutvust tegema?
Mulle ei tee muret tõik, et Troublegum on meie tuntuim album. See on hea plaat, kuigi ei anna edasi meie muusikalisi püüdlusi tervikuna.
Alustada soovitaksin kas meie esikplaadist Babyteeth või viimasest, mis kannab nime Never Apologise Never Explain – see on lähenemiselt sarnane.
90. esimesel poolel oli paljude algajate bändide unistuseks pärineda Iirimaalt, kuna muusikatööstuse teravdatud huvi oli ajutiselt just sinna pöördunud. Kas tõik, et olete Belfasti poisid, on pärast algusaegu Therapy? karjääri kuidagi märkimisväärselt edendanud või pärssinud?
Therapy?l pole kunagi olnud mingisugust teadlikku kultuurilist seisukohta, mis oleks mõjutatud meie päritoluriigist. Enda jaoks olime lihtsalt üks bänd, mille kohta Ühendriikides imestati, et oleme otsustanud kõlada teisiti kui U2.
Therapy? esimese singli Meat Abstract üllitas bändi enda loodud firma Multifuckingnational Records. Mis sellest edasi sai? Kas bänd või mõni liige on kunagi nõuks võtnud luua plaadifirma, värvata andekaid noori rokkbände ja panna nii alus nende sama innustavaile karjääridele kui Therapy? enda oma?
Hetkel pole plaanis Multifuckingnational Recordsit taaskäivitada, kuid 90. aastatel olin küll kaasosanik Dublini plaadifirmas Blunt Records, mis üllitas noori tegijaid Iiri bände nagu Joyrider, Pet Lamb, Luggage, Mexican Pets ja Female Hercules. Kui Pet Lamb välja arvata, ei käinud neist ükski turneedel väljaspool Iirimaad ning 2000. aastal, kui olin selle äriga isiklikult suure hulga raha kaotanud, peatasime firma tegevuse.
Te ise olete mänginud ja turneerinud koos nii mitmegi bändi ja tüübiga, keda üldiselt peetakse parajateks veidrikeks ja/või mürgeldajateks – Henry Rollins, The Melvins, Tad, Ozzy Osbourne, Revolting Cocks jne. Kes on kõige ekstsentrilisemad tegelased, kellega sel moel kokku olete puutunud?
Kõige ekstsentrilisem just meeldival moel oli kindlasti ansambel Tad (jõhker ja aeglane, pigem 70. metali kui pungiga flirtinud nn. grunge'ibänd Seattle'ist. – M.K.). Neil meestel olid oma reeglid, mille järgi nad ka elasid, ja – kuidas seda nüüd öeldagi – väga pingevaba suhtumine meelelahutuslike farmakonide tarvitamisesse. Nad on väga arukad ja vaimukad inimesed ning parim mõeldav seltskond just turneel.
Kõige meeldivamad ja kõige ebameeldivamad stuudioseansid. Miks nii?
Parimad salvestused on olnud Babyteeth, Troublegum, Suicide Pact - You First ja viimane, Never Apologise Never Explain. Just nende plaatide salvestamise käigus uputasime end üleni töhe ja meil oli selle käigus kohutavalt tore olla.
Kõige vähemlõbusaks kujunes aga nende plaatide salvestamine, millega pidime nii-öelda kõrgeks aetud lootusi täitma: Pleasure Death, Infernal Love ja Semi-Detached. Väga kurnav on töötada teadmisega, et tulemus peab igal juhul olema menuk.
Therapy?t on tihti nimetatud üheks kõige töökamaks bändiks üldse (esimene trummar Fyfe Ewing lahkuski pärast ränka ja tihedat turneerimis- ja salvestusperioodi sõnadega "Ma lähen muidu hulluks!"), ometi ei tahaks kontserte ja albumeid kuulates kuidagi uskuda, et teil pole musitseerides lõbus. Kuidas siis on – kas teile lihtsalt meeldib tööd rabada või makstakse teile korralikult millegi eest, mida oleksite nõus tasutagi tegema?
Meile meeldib tööd teha, kuigi, olles eelnevalt töötanud mitmel töökohal, ei saa ma maailmas rändamist ja oma muusika esitamist õieti tööks nimetada. Mis aga puutub "korralikult maksmisse", siis oleme alati suurema osa teenitud rahast suunanud tagasi bändi arendamisse.
Julgen arvata, et enamik Rabaroki külastajaist pole varem Therapy? kontserdil käinud. Kas teie esinemine festivalil on pigem reklaam viimasele plaadile Never Apologise Never Explain või on ehk loota retrospektiivsemat lähenemist? Kas esitate veel vanu lugusid nagu Skywards, Punishment Kiss või Potato Junkie?
Ei ole põhjust põdeda – Järvakandis, nagu üldse kogu käimasoleva turnee ajal, mängime lugusid kõigi albumite pealt.
Olete koostööd teinud Eestis võrdlemisi vähetuntud kuid väga põneva ansambliga Clutch; kodulehel nimetate neid headeks sõpradeks. Kuidas nii läks? Kas Therapy? seisab muusikaliselt Neil Falloni ja tema lustlike sellide lähedal?
Veetsime Clutchiga koos Euroopa turneel mitu kuud ja saime nendega väga hästi tuttavaks. Nende suhtumine muusikasse on sarnane meie omaga ning nemadki teevad bändina kõvasti tööd. Kuigi nende loomingut läbi punase joonena 70. aastate roki mõju, on nende helipilt siiski väga tänapäevane.
Kas Therapy?l on veel "sõprusbände", kellest siinsed muusikahuvilised ehk veel kuulnud pole ja keda tahaksid seega soovitada?
Mõned bändid ja albumid, mida soovitan soojalt: Dalek – "Absence", Lightning Bolt – "Wonderful Rainbow", Hot Snakes – "Audit in Progress", Acoustic Ladyland – "Last Chance Disco", Necro – "Pre-Fix for Death".
Trummar Neil Cooper on nüüd juba kolmandat aastat Therapy? ridades rüganud. Kas võib öelda, et ühildumatute löökriistameeste needus on bändilt maha võetud?
Tõesti, nii see on. Neil on hea sõber ning fantastiline trummar, kellel on alati oma nägemus.
Eesti metallipäid huvitab kindlasti, kas basskitarrist Michael Keegan, kes on mõjutajaina nimetanud Voivodi, Venomit, Celtic Frosti, Carcassi, Napalm Deathi ja muid äärmuslikke metal-bände, hindab ikka veel sellist muusikat. Kas Therapy? oleks ilma Michaeli panuseta vähem "metal"?
Michaelit pole hetkel läheduses, aga ma võin kinnitada, et ta kuulab seni huviga iga viimast kui ekstereem-metal-bändi, millele sõrmed (või pigem kõrvad) taha saab.
Michaeli mõjusid on mitmes meie agressiivsemas muusikavalangus kahtlemata tunda.
Korporatiivroki alatuse paljastamise eest võitlejaina on teil ehk mõni nõuanne põrandaalustele bändidele, kes alles rahvusvahelises muusikaäris oma nišši otsivad? Kuidas leida head esindatust ja head promo pärasoole süütusest ja enda tõekspidamistest loobumata?
Alguses tehke võimalikult palju tööd ise ning võimalusel ka üllitage oma materjal omal käel – sellest saadud teadmised ja kogemused osutuvad hiljem hindamatuteks. Ärge kunagi muutke stiili vastu tahtmist või selleks, et hetkemoega paremini sobituda. Olge teie ise – kui usute muusikasse, mida esitate, tuleb rahvas varem või hiljem ise teie juurde. Väga oluline on ka suulisel teel leviv teave bändi kohta.
Siinkohal on teil võimalus hoiatada festivalikülastajaid ette – mis siis tegelikult Järvakandis Therapy? esinemise ajal toimuma hakkab? Millised on peamised näpunäited neile, kes soovivad kontserdist viimast võtta?
Kõige tähtsam on festivalist mõnu tunda ning hoida ennast ja teisi. Meie oleme vaid killuke pakutavast meelelahutusest, kuid püüame Eestis laval endast viimase anda!
Kui oled juba fänn, siis on vägagi tõenäoline, et esitame nii mõnegi sinu lemmikloo; kui meie muusika on sulle seni tundmatu, suhtu meie imelisse kakofooniasse avatult ning püüa seda nautida.
Therapy? koduleht: www.therapyquestionmark.co.uk
|
Lisatud: 03. juuni 2005, kell 17:33
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (0) ] |
|
 |
|
Lõuna-Eesti bändid tõstavad tuuriga pead |
Peatselt Eesti ringreisi alustavate metalbändide Morigan ja Aldevia liikmed Dark ja Hendric räägivad intervjuus, kuidas sündisid nende ansamblid ning "Rebellion From South Tour".
Tutvusta oma bändi. Millal ja kust sai alguse, kuidas stiili määratlete, mis on sinu bändi eripära teistega võrreldes, kes bändi kuuluvad?
Dark: Algselt 1998. aastal koolipoiste poolt moodustatud Võru black metal bänd Morigan on ennast ühise nime all hoidnud juba kuus aastat. Asutaja, kes ainukesena algkooseisust järel, on Jihad. Selline saatus, kus bändikaaslased asuvad õppima teise Eestimaa linna või lihtsalt ei viitsi enam moosekanti mängida, tabab paljusid. Nii juhtuski, et 2001. aastal uutele jahimaadele läinud sõbrad olid leidnud uue väljundi ja suuna elus.
2003. aasta sügisel leidsin Jihadiga uut jõudu ja tahet, mis tõi endaga kaasa uued liikmed koosseisus ning ka uue stiili: thrash-metal. Sel hetkel liikus maailma trend järjest rohkem vanakooli thrashi suunas. Otse kümnesse!
Eripäraks võib raudselt nimetada naislauljat, keda me pikalt otsisime, sest pakkumise tegi osaliselt Mari-Liis ise. Üle ilma on kurje naisvokaliste kõvasti, Eestis vaid loetud nimed. HRC kolumnist Dark Patrick on meid võrrelnud vana hea Holy Mosesega.
Morigan on Dark – kitarr, Jihad – kitarr, Mari-Liis – vokaal, Thonolan – trummid, Reaper – bass.
Hendric: Aldevia idee sündis 2003. aasta volbriööl. Toona kutsusime enda bändi NeverRise´iks ja seda kuni 2004. aasta lõpuni. Selle kahe aastaga on bänd suutnud leida endale väga esindusliku näo, millega nüüd uhkelt tuuritama minna. Bändi uus looming on suurte doom metal´i mõjutustega meloodiline metal. Lühikese aja jooksul on meid tabanud suur kaadrivoolavus ja eks ikka selleks, et selekteerida välja parimad kamraadid, kellega on seda bändi lust koos teha ja kes tahavad ka ise tõsiselt tööd teha. Nüüd on see meil saavutatud.
Aldevia on Triinu – vokaal, MetsaAnts – vokaal, kitarr, Shanadelator – kitarr, Hendric - bass, Sarvik – süntesaator, MordylouS – trummid.
Kuidas ja mismoodi tekkis idee Lõuna-Eesti bändidele tuur korraldada? Kuidas kohtusid just Morigan ja Aldevia?
Dark: Otsus oli konkreetne ja kiire. Krediiti võib idee eest anda Hendricule ja mulle, kes me kaks päeva pärast Werro Rock´i üritust hommikul töö juures elust ja olust heietasime. Kõik võimalused on hetkel Eestis olemas: klubid, tehnika, transport, meeskond ja toetajad. Vaja oli kooskõlastada kuupäevad ja bändid.
Morigan ja Aldevia on Eesti skenes käinud väga erinevat rada. Loodame, et see koostöö toob uusi tuuli mõlema bändi arengusse.
Hendric: Dark juba ütles kenasti kõik ära. Ja kindel on see, et tuur toob palju kasu mõlemale bändile.
Miks just sellised linnad - Tallinn ja Tartu on mõistetavad, aga miks ei oleks võinud Valga asemel hoopis Viljandit või Pärnut valida?
Dark: Nagu öeldud, ei tohiks Tartu ja Tallinn kontserdipaikadena kellelegi arusaamatud olla. Valga seevastu on kindlasti alahinnatud ja teenimatult vähe poolehoidu leidnud koht. Kohalikus rokiklubis üles astunud artistide nimekiri on rohkem kui muljetavaldav: Waterdog (Rootsi), Recycle Bin, Necro Strike, J.M.K.E., Bullfrog Brown & Electric Toad, Leech, Slide Fifty... Klubi jäi silma tänu töökohale, kust esimesed tutvused alguse said.
Hendric: Aldevia on seni esinenud ainult Tartus ja Hiiumaal. Kohe kindlasti on vaja tutvustada end ka piiriäärsemale skenele ja polnud mõtet ka pealinna "vallutamist" edasi lükata. :)
"Mäss lõunast" - mille vastu ja mismoodi te siis mässate? Millest selline nimi?
Dark: Meie trummar Thonolan pakkus nimeks "Mürgel from South of Hell tour". Päris andekas, aga naljakas kasutada. Sõnaraamat ütleb: "rebellion n. ülestõus; mäss, vastuhakk". Tuuri idee on uute kaasvõitlejate ja poolehoidjate leidmine, kelle toel kinnitada oma võimekust ja jätkusuutlikkust Eesti metal skene edasiarendamisel. Tuuri rõhk ei olegi niivõrd mässamine millegi vastu, vaid pigem tõus.
Kust ja kuidas leidsite soojendusbändid ja mille alusel need välja valisite?
Dark: Igasse linna plaanisime üks-kaks support-bändi. Kas siis kohalikust skenest või mõni sõber/tuttav. Valga ja Tartu soojendajaid võib nimetada noorteks bändideks. Näiteks Silent Grove astub kohe järgmisel päeval üles HRC Noortebändide festivalil. Analysis ja Nightmare on samuti tõestanud, et on oma nime väärt. Tallinna line-up aga tuli kokku panna mastaapsemana, sest sealne publik ja koht nõuavad enamat. Monstera, kellelt hiljuti ilmus kauamängiv, ja Devotus Regnum ei ole kellelegi tundmatud nimed.
Kuidas ettevalmistused tuuriks sujuvad - on selline ettevõtmine keerukas või suhteliselt lihtne?
Dark: Tegelikult on Eestis tuuri korraldamine lihtne ettevõtmine. Esiteks on olemas klubid, teiseks on klubides olemas tehnika, valgus ja publik ning kolmandaks tuleb klubi omanikult palju toetust. Morigan ja Aldevia leidsid sobivad kuupäevad. Mõlema bändi esindajad võtsid ühendust esinemispaiga juhtidega. Jaatava vastuse korral läks linnuke kirja. Vastutuse keegi muidugi tuuri hea käekäigu eest võtab.
Hendric: Nõustun Darkiga, kõik klubid on näidanud väga mõnusat suhtumist ja sellega meie elu palju lihtsamaks teinud. Seega ei jää bändidel enam muud üle, kui ka ise olla agar ja julge.
Kas tuuri näol võiks olla tegu ka promokampaaniaga mõnele lähiajal ilmuvale albumile?
Dark: Morigani eesmärk pole sel korral veel debüütalbumi lindistamissessioonile tõuke andmine. Silmapiiril on suvised ettevõtmised. Samas: every publicity is good publicity. Aldevia seevastu liigutab mõtteid.
Hendric: Jah, Aldevia on veel totaalselt ühegi demota bänd. Oleme juba ammu hõiganud, et teeme tööd esimese kolmeloolise sigitise kallal. Asjad pole kahjuks nii hästi läinud, kui me seda oma ilusamates unenägudes oleme näinud. Materjal oli põhimõtteliselt eelmise aasta lõpuks valmis, kuid andsime kogu tööle hundipassi ja hakkasime uuesti lindistamisega pihta. Tahtsime väga selle tuuri ajaks valmis saada, kuid kardetavasti ei jõua. Aga siiski on just see kevad aeg, millest alates saavad kõik inimesed, kellel peale tuuri Aldevia järele isu tekib, meid ka kodustes tingimustes kuulata. Kogu protsess on aega võtnud nii kaua, et bändi nägu on vahepeal muutunud.
Morigan on suhteliselt tuntud ja heamaineline bänd, aga siiski mitte selline staar nagu teatud konkreetsed national-romantic-metali ja folk-metali bändid... Aldevia on väljaspool Tartut jällegi suhteliselt tundmatu. Kas usute piisavalt publikut kohale tulevat?
Dark: Lõunast põhja poole eeldatavasti publiku arv järjest kasvab. Iga külastaja, kes astub tuuri ajal klubist läbi, on tähtis. Kunagi ei tea, mis just sellel hetkel inimesel peast läbi käib. Võib-olla avastab ta midagi uut, leiab sõpru, saab positiivseid emotsioone... Valga live toimub neljapäeval, mis iseenesest on eksklusiivne. Kui me oleks plakatile kirjutanud, et 21. aprill esinevad Valgas Nexus ja Smilers, siis juttude järgi peaks terve linn kohale tulema.
Hendric: Aldeviaga me just seda viga parandama hakkamegi, et meid ka väljaspool Tartut teataks. Loodame sellele, et kohale tullakse kasvõi uudishimust meie vastu.
Provokatsioon :) - kas te ei leia, et publiku jaoks läheb natuke läägeks, kui mõlemas põhiesinejas on naisvokaal?
Dark: Aga see-eest millised naised! Ma usun, et Aldevia liikmed on sama uhked enda pipi üle kui meie Mari-Liisi.
Hendric: Dark räägib õigust. Pealegi ei ole Morigani Mari-Liis just kõige tüüpilisem naisvokalist. Ja Aldevia Triinu ilusat häält vürtsitab MetsaAnts.
Mida võivad loota ja millega peavad arvestama inimesed, kes külastavad mõnd "Rebellion from South" tuuri kontserti?
Dark: Morigan lubab thrash-metalile omast kiirust ja jõulisust. Kõik, kes te tulete tuurile ja bändidele oma toetust avaldama, võite olla uhked, sest põhimõtteliselt on taoline ettevõtmine esmakordne – kolm päeva järjest külastada Eesti metalklubisid. Rõõm oleks näha inimesi, kes kõik kolm päeva meiega jämmiksid. Esimesed nimed on juba tegelikult kirjaski. Võimalikult palju jäädvustatakse videofilmile, millest valmib kokkuvõtlik DVD.
Hendric: Aldevia lubab ilusaid meloodiaid ja jõulisi riffe, mida täiustavad meie puhul veel puhtad vokaalid. Meie laulud jäävad teid painama. Loodan, et publik annab vastu sama palju, kui annavad Morigan ja Aldevia.
Intervjuu: Sadness |
Lisatud: 19. aprill 2005, kell 17:38
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
 |
|
Loomad elutoas! (Intervjuu ansambliga Loom) |
Ikka ja jälle kostab kurtmist, et Eestis pole ühtegi plaadifirmat, mis üllitaks metalit. Nüüd on selles vallas jälle üks märk maha pandud – sel nädalal ilmub hyper.recordsi alt nüüd-enam-juba-mitte-nii-noore rajurokkbändi Loom esmaplaat. Esitluseks ja sellele järgnevaks tuuriks valmistumise kõrvalt leidis bändi liider Sick aega vastata Mart Kalveti küsimustele.
Räägi lähemalt, kuidas te hyperiga lepingu saite.
Ausalt öeldes sai meil materjal valmis juba kevadel. Siis vorpisime umbes sada promoplaati (ilusad kleepsude ja vahelehtedega) ning koostasime midagi promopakilaadset. Vaatasin netis ringi ja otsisin välja välismaised labelid, mis võiksid meie kraamist huvitatud olla. Saatsin promod laiali. Plaan oli selline, et kui kahe kuu jooksul huvitavat pakkumist ei tule, otsin võimalusi Eestis või katsun omal käel asja välja anda. Mõned firmad isegi vastasid ja ütlesid, et pole päris see.... You know what I mean. Ühed hollandlased ütlesid, et nad just üllitavad mingi sarnase nimega bändi plaati...
Sada promoplaati on ju täiesti korralik ports.
Noh, olgem ausad, päris sadat välja ei saatnud. Raha sai enne otsa.
Niisiis ootasin paar kuud. Kui august kätte jõudis, mõtlesin, et nüüd on korras – tuleb omal käel kuidagi valmis teha ja CD-Ri kujul välja anda – mitte just eriti lahe väljavaade. Vaevasin paar päeva pead, kust saada vajalikku pappi ja millised võimalused meile üldse avatud on. Koostasin midagi sponsorkirja taolist ning hakkasin tuttavatelt abi nuruma. Noh, ega sealt midagi ei pudenenud. Hakkasin juba kergelt masenduma. Ja siis turgatas meelde, et mingi eestimaine firma ju alles hiljuti avaldas East Trading Wangi plaadi. Tšekkasin siis nende kodukat ja meenus ka, et Kristo Kotkas (No Big Silence Studio helirežissöör ja No Big Silence’i kitarrist. - M.K.) kevadel mainis, et võid neid proovida. Uurisin välja hyper.recordsi numbri ja helistasin ja rääkisin, et vaat sihuke värk ja... et annaks plaadi välja. Ja andsin musa kuulata. Ju siis tüüpidele kah meeldis. Kujundaja, heade ideedega hea sõber, oli kohe käepärast võtta, ja nii asi arenema hakkaski.
Kas hyper.records teie promosid levitab ka?
Promosid saadame ise. Meil oli hyperiga selline diil, et nad aitavad meid hädast välja. Ma ise panustan sinna ikka ka kõvasti.
Kas bändis on kõik EAÜ liikmed?
Mina olen.
Ja kirjutad kõik lood üksinda?
Lugude autorlus... Tead, see on keeruline küsimus. Vaata, meil ju koosseis muutus.
Sellega oli nii, et tegime paar aastat kenasti proovi ja andsime kontserte. Bändis olid Nygma ja Dag, ja Juhan liitus kah. Koostöö oli täiuslik. Lugusid tuli nagu oavarrest. 2004. aasta talvel läksime stuudiosse ja mängisime kõik sisse. See läks suhteliselt kiiresti ja valutult. Siis, enne miksimist, kui oli vaja hakata pappi välja köhima, teatasid mõlemad kitarristid, et nad ei ole huvitatud muusika tegemisest Loomas ja et nad üldse ei kuula enam ammu sellist stiili ja nii edasi.
Mul vajus karp lahti. Uskumatu, kas pole?
Uoba! Aga mis nad siis nüüd teevad?
Praegu või? Õpivad Eesti Muusikaakadeemias kompositsiooni.
Koolis oli neil küll kõvasti teha. Ja, noh, arusaadav, et muusikamaitse muutub ja huvid ka, aga tol hetkel mõjus see küll päris masendavalt.
Siis laenasite end Nygmaga kahe peale vaeseks ja plekkisite stuudio kinni?
Eehh... Mina küll.
Stuudio saime õnneks EMA kaudu – Dag tegi sellest oma helirežii kursatöö. Me salvestasime ju kõik otsast lõpuni ise. Raul Aan (EMA elektronmuusikastuudio helirežissöör ja kitarrist ansamblites Imperaator, Westson, WW, Ansambel U, Contus Firmus... ja Sp@mm. - M.K.) küll alguses aitas veidi. Aga kuna meie toonased liikmed ise seda eriala õpivad (kuigi alles kolmandal kursal), siis saime hakkama. Kotkas muidugi ütles pärast, et kidrasaund on ilge pask, aga seda sai veidi tuunitud, nii et on enam-vähem.
Bassi- ja trummisaund olid kohe head. Trummid – jubedad häälest ära juustud – me veel laenasime kokku. Neljaks päevaks laenasime, ja esimese päeva ainult häälestasime – nii peetis olid nad omadega.
Kokku salvestasime vaheaegadega umbes kaks kuud.
Miksimine käis kähku, masterdamine ka. Kristo on tegija!
Ma olen nagu kuulnud, et stuudios töötavad helirežissöörid lähevad pipraks kätte, kui neile mujal sissemängitud asju tuua... Kuidas teil sellega oli?
Hee! Oli nii, et EMA-s oli sama programm, millega Kotkas töötab, ja eks me ülesvõtmise ajal konsulteerisime temaga telefonitsi, ja ta käis ka stuudios kohal asja kaemas. Paar viimast soolot tegime ka NBS-i stuudios sisse. Nii et selles mõttes polnud probleemi. Koostöö sujus kiirelt ja valutult.
Mis hinde ise asjale paned? Kümnepalliskaalas, paluks.
Ähh, jälle mingi pallitamine... Paneks 7,7. Muusikaga olen isegi üllatavalt rahul, kuid heli oleks tahtnud tiba kruttida veel. Igatahes targemaks sain küll kõvasti.
Looma album “The Sick Experience” lastakse piiratud koguses välja konservikarbis. Kust see idee tuli? Viksisite PIL-i pealt maha või nägite unes?
PIL?
Public Image Limited laskis 1979. aastal välja LP “Metal Box”, mida levitati plekist filmikarbis.
Oo, ei teadnudki. Idee tuli tegelikult kujundajalt. Istusime maha ja mõtlesime, et tahaks midagi teistsugust teha. Uurisime võimalusi. Filmikarpe oli täiesti võimatu saada. Lõpuks jõudsimegi konservideni. Esialgne tiraaž on 500, karbis on lisaks plaadile ka kenake raamat ja inlay, et inimene saaks asja kodus plastkarpi panna, kui metall pinda hakkab käima.
Koduleht on teil ikka üsna hõre. Millal uus versioon üles läheb?
On jah. Pole kahjuks absoluutselt aega olnud. Kusagil oktoobri keskpaigaks teeme uue versiooni, üleni liikuva.
Mis siis? Kas sa ei suhtu triipudesse hästi?
Ei, triibud on mõnusalt ekstreemsed. Aga kusagilt võiks huviline ju teavet saada. Miks te näiteks Estonianmetal.com-i Looma kohta midagi ei kirjuta?
Juba kirjutasin.
“The Sick Experience” on 38 minuti pikkune. On see ikka täismõõdus album või minialbum või mis?
Täismõõdus peaks ikka olema. Kümme lugu.
38 minutit on ETW albumi kõrval muidugi suisa eepiline maht, kuid samas tehakse nii lühikesi albumeid siiski vähe. Kas oleks pikema teinud, kui oleks saanud?
Nojah, eks oleks rohkemgi lugusid teinud, aga ressurssi polnud. Kurat seda teab. Hetkel olen pikkusega rahul. Eks järgmise teeb pikema.
Fjodor Polt on teile Estonianmetal.com-i päris uimastava tutvustuse treinud. Kuidas Sulle endale need võrdlused glam-roki kuldaja ja Pantera ja Sick Of It All'iga tunduvad? On tal õigus?
Mõlemad on väga lahedad bändid, kuuland olen neid kah palju. Isegi mu häält on Phil Anselmo omaga võrreldud.
Arvan, et Fjodor on päris hästi selle jutuga maha saanud ja tal võib isegi õigus olla, kuigi eks ta on bio tegemise päris "julgelt" ette võtnud.
Kumb on muljetavaldavam – kas Looma kontsert või Looma plaat hea tehnikaga ja valjusti kuulatult?
Selle plaadiga on nii, et seda peab valjult kuulama. Miskipärast kõlab nii palju paremini. Aga kontsert on impressiivsem, arvan ma.
Oled kõvasti kiitnud seda Soome bändi (Disco Ensemble), kes teid Tallinnas plaadiesitlusel toetab.
Kurat, jõle hea mulje jättis, jah. Loodan, et see neil ka siin õnnestub.
Pärast ühe loo kuulamist nende kodukalt pani nagu mõnes mõttes õlgu kehitama. Loodan, et laivis on asi muidugi tummisem.
Kas Sa tead, mis asi on emo ja mis emocore? Kas see tähendab lihtsalt lihtsakoelisele rokile piinatud häälega pealekurtmist?
Eks ta natuke popilik on, aga ega pop pole ju iseenesest paha. Laulja on minu arust hea. Kuulasin täna “Laseringis” kolme Soome hardcore-bändi, ja ausalt öeldes oli Disco Ensemble neist parim. Või, tähendab, mitte hardcore, vaid emo... Uhh, keeruline värk.
Ma ütlen Looma muusika kohta ka lihtsalt hard rock, sest ei oska kuidagi liigitada.
Estonianmetal.com-is rippuvas bios on Looma korduvalt kõrvutatud Motörheadiga. Nemad nimetavad end lihtsalt rokenrolliks... Kuidas Sulle tundub, kas Loom ja Motörhead on ühe sahtli bändid?
Tead, meil on selline “viga”, et lood tulevad natuke liiga erinevad, liiga eklektilised. Raske on olla pure rock’n’roll. Samas olen ma sellega väga rahul, et lood on isesugused. Mingeid piiranguid pole, ainult saasta püüame mitte teha.
Aga ega Sa vist väga ei imesta, et Tartus Eesti Motörheadbangersi avaüritusel esinete?
Ei imesta. Tegelikult on mul väga hea meel, et me seal esineme. Minu arust me sobime sinna igati okeilt. Ühegi sealse esinejaga pole me veel ühel laval lammutanud kah, nii et igati lahe. Kahju ainult, et Eestis neid esinemiskohti nii vähe on. (Vihje asjaolule, et samal ajal, 8. oktoobril toimub ka Loitsu plaadi esitlus ja Tallinnas esineb pervert-diskostaar Günther. – M.K.). Eks ma kolmapäeval Metallionis räägin sellest ka. Koos Nygmaga. Ta on küll häbelik, aga ma lohutasin teda, et ega keegi teda raadiost näe.
Kui Loom alles Eesti skenesse külg ees sisse pugema hakkas, lõid paljud esmakuuljad pärast esimest-teist lugu käega, et jälle mingi uus sport-metali jura. Kuulsin neid jutte ja ei hakanud lähemalt uurimagi. Igatahes olin äärmiselt üllatunud, kui pidin teid 2003. aastal Laagris filmima ja avastasin, et spordist on asi kaugel; et rohkem on tegu ikka sellise booze and drugs and sweat and hair-värgiga. Kas olite siis alguses meinstriim-mallcore bänd ka või oli see kuulujutt?
Kuulujutt. Vaata, liigitamine on nõme. Kas “U-Turn” praegu vähe rokib? See on samuti vanem lugu. Kuigi, eks me kuulasime tollal teistsugust muusikat ja olime veidi nooremad.
Ütleme, et rahvas oli kiire liigitama bändi vanusele eeldatavaimasse lahtrisse. Kas nägite sellest imidžist vabanemiseks vaeva ka või lihtsalt ajasite oma rida, kuni rahvas targemaks sai?
Tegime uusi lugusid ja kõik muutus iseenesest. Vanad lood jätsime maha. Aga liigitada ei osanud siis ja ei oska praegugi. Rock’n’roll kõlab ju stiilimääratlusena hästi, ja eesti keeles olemegi lihtsalt rokkbänd. Aga muidu nimetage, kuidas tahate. Meie ei solvu.
Mida pakute tuuripublikule lisaks rajule rokile? Mingit spets-šõud ei tee?
Njaa, tantsutüdrukuid kahjuks pole. Aga šõu tuleb ikka – oleme ise tantsutüdrukud ja laseme end filmida selle asemel, et ise filmi näidata. Ja plaate müüme ka.
Kas teie lavaline käitumine ja liikumine bändina on läbi mõeldud ja kooskõlastatud? Aga Sinu oma eraldi võttes?
Natuke oleme mõelnud küll, et kuidas “tõmmelda”. Ma ise paraku eriti meeletult liikuda ei saa, kuna mängin pilli ja laulan samaaegselt. Eks minu puudujäägi peavad korvama teised. Ja eks mõneti sõltub asi ju ka rahvast.
Hyper.records teid välismaal ei levita. 500 plaati peaksid ka võrdlemisi kiiresti otsa saama. Kas see tähendab, et kunagi varsti on loota sama materjali ilmumist muus kuues ja välisfirma all?
Töötan praegu kõvasti selles suunas, et levitamist ergutada, kõigepealt Eesti naabruses ja siis mujal. Eks ma saadan neid promosid ka veel, kui nüüd aega peaks tekkima...
Kas Loom sobiks paremini vinüülile või CD-le või hoopis mingile kolmandale-neljandale andmekandjale?
Ma arvan, et CD on hea. Tead, võhik, nagu ma olen, pole ma kunagi uuemat muusikat vinüülilt kuulanud ja seepärast ei oska kuidagi suhtuda sellesse. Muidugi, eriti spets oleks, kui eri vormingud täidaksid erinevaid eesmärke.
Kas mängite Tartus ka mõnd Motörheadi kaverit? Millise valisite? Või on see veel saladus?
Uhh! Tahaks öelda, et on saladus, aga tegelikult pole me veel kaverit teha jõudnud. Ehk järgmisel nädalal jõuab. Ja kui ei, kütame enda lugusid nagu Motörheadi kavereid!
Siinkohal sai kell palju ja jutt otsa. Need, kellele küsimusi tekkis – külastage
Looma kodulehte (sealt leiate ka ühe albumiloo) või portaali Estonianmetal.com.
|
Lisatud: 29. september 2004, kell 18:26
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (8) ] |
|
| Lehekülgi (4): [ |< ][ < ] 1 2 3 4 |
|
|
|
