| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4715352
KÜLASTUSI TÄNA 6281 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 29
Registreerimata külalisi 27
HR Community liikmeid 2
|
|
|
| Intervjuud |
 |
|
Darzamat: "We will kick ass!" |
Christi küsimustele vastas Darzamati kitarrist Chris.
Räägi alustuseks natuke bändist - millega olete tegutsemise vältel hakkama saanud, millised on suurimad kordaminekud?
Darzamat alustas tegevust üheksakümnendate keskel. Seniajani oleme välja andnud neli albumit. Esimesed kaks on "In the Flames Of Black Art" ja "In the Opium Of Black Veil". Siis, otsides midagi uut, sündis album "Oniriad", mis oli oma olemuselt eksperimentaalne segu erinevatest stiilidest. "Oniriadi" salvestamisega sai selgeks, et sellist rida bänd ikkagi ajada ei taha. Seega meie viimane LP "Semidevilish" on oma olemuselt naasmine algse stiili juurde. Nüüdseks on ette valmistatud ka ligi 80 minutit materjali uue plaadi jaoks.
Bändi olulisemateks saavutusteks peame arvukaid esinemisi mitmetel festivalidel ning turneedel: Dark Star Tour ja hiljuti Venemaal toimunud Semidevilish Russian Tour 2005; lisaks Metal Heads Mission Tšehhis, Brutal Assault Ukrainas, Wave Gothik Treffen Leipzigis ning esinemine Kesk-Euroopa suurimal metalfestivalil Metalmania.
Aga kõik see oleks olnud võimatu ilma ühtse koosseisuta. Seega suurimaks saavutuseks võiks tegelikult pidada bändiliikmete vahelist head mõistmist. Me saame kõik omavahel hästi läbi ning võime üksteisele loota kui head sõbrad. Kõik probleemid on nüüd lahendatavad; paar aastat tagasi tundus see võimatu.
Tänane Darzamat on: Nera – naisvokaal, Flauros – meesvokaal, Chris – kitarr, Spectre – klahvpillid, Golem – trummid ja uus bassist Bacchus.
Millist muusikat Darzamat teeb? Kui peaksid võhikule seda kirjeldama, siis milliseid tuntud maailmanimesid tooksid võrdluseks?
Meie muusikat sobiks kirjeldama termin sümfooniline dark metal. Võrdlusi teiste bändidega ma välja tuua ei tahaks – me oleme lihtsalt Darzamat.
Nagu ma aru olen saanud tähendab Darzamat looduse/metsade kaitsejumalust. Kas teie loomingust peaks otsima viiteid folkloorile või mütoloogiale?
Darzamat on õieti aedade kaitsedeemon. See nimi on võetud Slaavi mütoloogiast, millest Flauros (bändi asutaja) oli omal ajal huvitatud. Talle tundus, et see nimi sobib kõige paremini kokku võtma tema visiooni bändi olemusest. Ja see on ka kõik...
Kas Darzamati loomingul on ka mingi siduv kontseptuaalne idee? Kui jah, siis mis see on?
Tegelikult sellist ühtset ideed kandvat kontseptuaalalbumit me veel teinud ei ole. Seni veel... Kuid mingil määral "Semidevilishi" puhul oleme püüdnud luua muusikat, laulusõnu, kujundust ja videot ühte siduvat atmosfääri. See, kuhu see kõik koos välja viib, sõltub juba kuulajast.
Igatahes oleks tulevikus väga meeldiv ja huvitav mingist ühest ideest kantud materjali albumiks vormida. Kui leiame selleks piisavalt inspiratsiooni, siis me ka teeme sellise plaadi, sest kontseptuaalalbumite puhul kehtib reegel, et kui seda teha, siis tuleb seda teha nii hästi kui saab või siis üldse mitte teha – vastasel juhul on see mõttetu.
Kuidas läheb Poola metalskenel üldiselt?
Meil on palju huvitavaid bände – kuulsaimad on muidugi Behemoth ja Vader. Bändid on muutunud küpsemaks ja nende tase on tublisti tõusnud. Enamik neist teeb head muusikat, kuid promo jääb napiks – kui tahad kuhugi jõuda, tuleb ka selle nimel kõvasti vaeva näha ja tugev olla. Paljud bändid mõtlevad vaid pillimängule ja jätavad muud olulised aspektid tähelepanuta.
Millise koha on Darzamat endale Poola metalskenes võtnud?
Darzamat on üks kõvemaid tegijaid omas stiilis. Kuna me teeme muusikat, mis tuleb hingest ja südamest ning kui see inimestele ka meeldib, võime endaga rahule jääda. Me anname alati endast sada protsenti. Huvi Darzamat'i vastu pärast "Semidevilish'i" väljaandmist kasvab mitte ainult Poolas, vaid ka Venemaal ning Mehhikos ja mujal maailmas.
Mis seostub sulle sõnaga "muusika" ja kui oluline muusika sinu jaoks on?
Muusika on kõige tähtsam asi minu elus. Ma ei kujutaks elu ilma selleta ettegi. Me kõik teeme Darzamati nimel kõvasti tööd; lõpuks on ka meie bändis koos sellised inimesed, kes kõik tahavad sama – teha muusikat. Me oleme väga pühendunud ja miski ei saa meid peatada!
Ma olen alati tahtnud salvestada plaate ja mängida kontsertidel. Ma tahan jätta inimeste mällu mingi jälje – mingi tüki endast, osakese oma tunnetest ja nägemustest. Ma oleksin väga õnnelik, kui saaksin kõike seda teha koos Darzamatiga.
Kuidas läks teie hiljutine Venemaa tuur? Milline oli publiku vastuvõtt ja kas aset leidis ka midagi intrigeerivat?
Kogu turnee oli suurepärane. Rõõmustav oli ka selle korralduse tase; ettevalmistused olid põhjalikud ja tasemel. Tänud Merab'le ja meie fännidele.
Ka publiku vastuvõtt oli kõigil üritustel suurepärane. Üldiselt oli kogu see ettevõtmine lõbus – nägime palju huvitavaid kohti, mainimata ei saa jätta ka pikki pidusid hommikuni (vahel kauemgi), saunakülastusi...
Nüüd paar sõna ka eelseisvast ülesastumisest HR Laagri lavalaudadel. Kas kavatsete mängida lugusid ainult viimase albumi pealt või on teie setlistis ruumi ka vanematele lugudele?
See on meie esimene kontsert Eestis ja me ootame suure põnevusega kohtumist teie publikuga. Seega mängime lisaks "Semidevilishi" materjalile ka paar vanemat lugu. Igatahes võite kindlad olla – we will kick ass!
Mida peaks rahvas ootama teie showlt ja mida ootate teie rahvalt?
Rahvale võime lubada dünaamilist kava ja kontserdi jagu puhast energiat. Vastu ootame kõigele sellele agarat kaasaelamist.
Ja nüüd üks vältimatu küsimus. Mida tead Eestist ja Eesti metalist?
Eesti on - nagu Poolagi - üks Baltimere riikidest, millel on selja taga kirju ajalugu. Alati, kui läheme mõnda riiki esimest korda, püüame tundma õppida sealseid kombeid, selle riigi ajalugu ja muud huvipakkuvat – bändid, tähtsamad inimesed... Mis puutub teie metalskenesse, siis peaks teil olema palju häid black-, doom- ja death metal bände... Tegelikult saame me ilmselt parima ülevaate kogu Eesti metalskenest HR Laagrit külastades.
Heakene küll nüüd siis – tore, et leidsid aega küsimustele vastata. Tahad äkki veel midagi lõpetuseks lisada?
Meil on hea meel, et lõpuks on saabunud võimalus anda üks kontsert ka Eestis. Loodame, et teil on ka rõõm meid näha. Kohtumiseni HR Laagris ja tänud huvilistele. |
Lisatud: 27. juuni 2005, kell 07:55
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (1) ] |
|
 |
|
Pihtide vahel on Loits |
Loitsu lauljat Lembetut pinnis nugris Kuratino.
Võib vist julgelt öelda, et Loits on kohalikest üks tuntumaid tegijaid väljaspool Eestit (kui Pärt, Tüür ja veel mõned klassikategijad pluss Ninjad välja jätta). Teie siinses edus pole midagi imelikku, bänd on õigel ajal õiges kohas.
Suur rõhk on sõnumil, ja enamik noortest kodumaalastest ju mõtleb viisil, mida teie julgete läbi mikri laiale massile välja öelda. Siit kindlasti ka suur poolehoid. Aga mis on teie edu saladus väljaspool Eestit? Seal ju ikkagi vaadatakse SS-mundrit pigem põlastuse kui poolehoiuga; sealse publiku enamik ei tea ka välimuse tegelikku tausta.
Loitsu edu võtmesõnaks on omanäolisus. Meie suurimaks trumbiks välismaal on kindlasti kvaliteetne ja omanäoline muusika. Sõnumi rolli ei tohi muidugi ka alahinnata. Teeme siiski black metalit ning teatav provokatsioon ja aura noir tuleb selle stiili juures alati kasuks. Meist räägitakse, ja kui me ideloogilise tausta võimalikult lihtsalt intervjuudes lahti seletame, siis meid ka mõistetakse. Nõnda avanebki üks värav teise järel...
Peate end siis ikkagi black metaliks? On's see võimalik ilma satanistliku sõnumita?
Iga grupeering üritab tänapäeval black metali mõistet omamoodi lahti seletada. Kelle jaoks on see lihtsalt tõsist ideoloogiat kandev muusikastiil, kelle jaoks kõigi metali stiilide kõige pimedam külg, kelle jaoks satanistlikku sõnumit kandev muusika. Eks neil kõigil ole omajagu õigus, aga ma ise kaldun siiski arvama, et kui bänd tumedat ja satanistlikku sõnumit ei kanna, siis ega ta üks päris õige bläkibänd tegelikult ei ole. Sellepärast kasutab ka Loits stiililnime Militant Flak`n`Roll! Nutikamad taipavad kindlasti kohe, et Flak`n`Roll on tegelikult tuletis sõnaühendist Black`n`Roll, kuid tavaliselt tuleb Loitsu muusikastiili tutvustades kasutada väljendit black metal, sest just sellele žanrile kõlab meie muusika kõige sarnasemalt.
Kas seostate oma edu kuidagi ka lahkunud Alan Rahumeelega? Kas ehk on tema äkiline liinilõpp kuidagi ohvriks teie heale käekäigule? Maailmas juhtub ju ikka asju, mida võib olla raske seletada, aga mida võib vahel tunnetada ja tõlgendada sel viisil...
Kuidas Loits üldse alustas? Kui suur panus oli kogu asjas ja kivi veeremalükkamises Alanil? Kas tema surm oli suur kaotus või andis see pigem ülejäänud bändile tegutsemiseks vabamad käed?
Tore, et sa Alani kohta küsid. Millegipärast on ta viimasel ajal väga tihti minu mõtteis ja tegudes. Üks põhjus on kindlasti see, et me anname tänavu uuesti välja vana albumi "Ei Kahetse Midagi", millele tuleb lisalooks "Tõeliste Kuningate" varajasem versioon, kus mängib kitarri ja laulab taustvokaale Alan. Eile öösel just lõpetasime selle materjali taasmasterdamise. Ööl enne seda nägin Alanit aga unes. Rääkisime pikalt ja ma kutsusin teda bändi tagasi.
Alani liitumine oli kindlasti suuresti abiks Loitsu nime kiirele tõusule. Olid ju tema projektid Kalm ja Vaikus toona noorte metalfännide seas väga populaarsed. Alan lükkas käima kodulehe ja aitas meid kiiresti stuudiosse. Siiski ei arva ma, et tema surm kuidagi Loitsule edu oleks toonud. Noore, andeka ja aktiivse muusiku näol pigem kaotas kogu siinne metalskene.
Loits sai alguse minu sooloprojektina. Naljakas oli see, et bändi nimi levis kiiresti ilma, et keegi oleks Loitsu isegi kuulnud. Ju oli siis kohalikus skenes tohutu nälg uute karmide bändide järele. Eesti metalis oli ühkesakümnendate keskpaik ju suhteliselt sitt aeg. Mingil hetkel hakasin lugusid Karjega kokku mängima ja härra M. Divine'i bändi meelitama. Mängisin toona tema bändis nimega Pirit. Oma nõu ja jõuga olid abiks veel Massacra ja Draconic. Massacra aitas 1996. aastal ühe algelise Loitsu loo trummid sisse mängida ja hiljem tegi meie lugudele arvutiga trummitaustu. Viimases aitas meid ka Don Draconic.
20.03.1999 pidasin oma sünnipäeva Kadrinas, ja et kõik loetletud asjaosalised olid külla kutsutud, siis tegime ka esimese proovi. Sama päeva õhtul saabus veel üks külaline, kellest sai samal päeval meie bändi kitarrist...
Kui Alani tagasi kutsuksid, siis kelle sa bändist välja viskaksid?
No see oli lihtsalt unenägu, aga saladuskatet kergitades võin öelda, et pärast HR Laagrit võib bändi koosseisus muudatusi tulla küll. Sellest aga täpsemalt siis, kui kõik meie endi jaoks kristallselge on.
Lisaks masstarbijate CD-vajadusele olete te truud ka tõelistele underground-fännidele – olete välja andnud juba üsna mitu vinüülformaadis üllitist: kaks seitsmetollist EP-d, ja ka viimane album on gatefoldi kujul ju täiesti olemas. Kust see idee? Kas tasub tänapäeval sellise muusikaga välja anda vinüüli?
Kas usute, et metal-vinüülplaatidele on turgu, või on see lihtsalt poos olla rohkem UG? Isegi tantsumusamaailmas kasutab aina enam DJ`sid just CD-mängijaid. Vinüül küll üritab tähtis olla, aga sellegipoolest ta on suht sundsurma seisundis ju?
Loitsu vinüülformaati pressimise taga pole päris kindlasti tahtmine meeldida UG fännidele. Kes on lugenud meie viimaseid intervjuusid, teab, et meil on nn tõelise UG-ga oma suhe. Pigem on vinüülide üllitamine kingitus neile, kes sellest formaadist tänase päevani lugu pidada oskavad. Vinüül on eksklusiivsema välimusega ja muusika vinüülilt on kordi elavam kui hõbekettal. Seda kogeb eriti hästi siis, kui DJ laseb muusikat vaheldumisi vinüülilt ja CD-lt. Seda fenomeni on raske seletada, aga nii see on.
Iseenesest vinüüli väljaandmine mingi eriline kasumiteenimisnõks ei ole, pigem vastupidi. Samas kogub see formaat metalskenes päev-päevalt aina rohkem populaarsust, ja kui suhelda õigete levitajatega, kes ka vinüülifriikidele mõtlevad, siis tasub nii 12" LP-de kui ka teiste vinüülplaatide formaatide väljaandmine ennast ära.
Kui päris isklikust seisukohast rääkida, siis kummitab mind tunne, et kui su plaati LP-formaadis välja pole antud, siis pole see nagu päris ametlik väljaanne. Tänapäeval võib igaüks enda mõminast paarisajase tiraazhiga CD teha lasta. Alles vinüüli käes hoides tuleb see "päris" tunne. Seks olen otsinud pikka aega "Ei Kahetse Midagi" materjalile sellist väljaandjat, kes sellest vinüüli teeks, ja tänaseks on selline plaadifirma leitud.
Kas veidi ülepakutud kleeps kirjaga “Vaba Eesti Eest!” Loitsu tavaformaadis albumi karbil on teie idee või labeli vaimusünnitis tähelepanu tõmbamiseks? Vabandan, aga niigi läbi ja lõhki patriootliku plaadi puhul mõjub see nagu mõnel hitikogumikul olev kleeps tähtsa teabega "Sisaldab 80 minutit muusikat!".
Kodanikule, kes meie tegemistega juba pikemat aega kursis on, võib see kleeps küll ehk hannesliku ilme näole manada. Samas inimesele, kes on Loitsust kuulnud vaid möödaminnes, on see kleebis päris heaks teejuhiks – "Ahhaa, see on see bänd, kes Eesti asja ajab". Kleepsu idee sündis koostöös hyper.recordsi juhi Kareliga, tänu kellele "Vere Kutse Kohustab" Eestis üldse ametlikku levivõrku sattus. Täpselt ei mäletagi, kelle mõte see algselt olla võis, aga ma arvan, et peamine põhjus sellise plaadilisandi sünnile oli tõik, et plaadi kaanel pole nähtavas kohas bändi nime kirjas.
Kas seisate nagu üks mees (ja naine) oma asja eest sügavama ideoloogiaga väljas või on teil paar juhti ja ülejäänud lihtsalt järgivad nende mõttekäiku? Ma kohe kuidagi ei taha uskuda, et väga erineva taustaga bändiliikmed mõtlevad nüüdseks kõik nagu üks aju. Kas bändisiseseid põhimõttelisi lahkhelisid tuleb tihti ette? Või peetakse eestkostjaid ja juhte sedavõrd autoriteetseteks, et teised lihtsalt vaikivad ja täidavad käsku, kui midagi öelda ei ole?
Ma imestan, miks sa juba uuriva ajakirjanikuna ei tööta!
Selles suhtes on sul tuline õigus, et Loitsu ideoloogilise suuna ja muusikastiili määravad bändis kindlad tegelased, kelle sõna loeb rohkem kui teiste oma, ja et bändis on tekkinud teatav (küll suhteliselt uduste piiridega) hierarhiline süsteem, mida kõik aktsepteerivad. Viimane on väga tähtis. Demokraatia meie bändis ei toimi. Las otsustavad ikka need, kes ühest või teisest asjast rohkem teavad. See ei tähenda, et igaühel meist poleks kujunenud bändis täiesti oma ja tähtis roll, või et me kõik ei toetaks Loitsu ideoloogilist suunda.
Oma debüüti "Ei Kahetse Midagi" olete müünud ikka väga palju; seda on reliisitud mitmesuguste kassettide ja CD-de kujul ja, nagu tean, üllitab selle nüüd uuesti ka Nailboard Records. Kas "EKM" müügiedu ja taasüllitamine on sinu arvates seotud ka albumi "Vere Kutse Kohustab" tekitatud kõmu ja populaarsusega?
Varem nelja eri plaadifirma all neljas eri formaadis ilmunud "Ei Kahetse Midagi" materjal ilmub tõesti tänavu taas neljas formaadis ja jälle nelja plaadifirma all. Ennekõike on see materjal ennast ise reklaaminud. Tänu heale levile on see jõudnud õigete inimeste kätte ja me saame pidevalt piiri tagand uusi ja huvitavaid pakkumisi. Tihti ei ole seal meie uuest plaadist veel kuuldudki. Seega sillutas "Ei Kahetse Midagi" täiesti korraliku tee meie viimasele plaadile "Vere Kutse Kohustab", mis nüüd omakorda, nagu sa juba oma küsimuses kahtlustasid, paneb meie debüüdi müüma ja levima.
Mida arvad sa pisikusüstimisest noortesse bändidesse? Kindlasti oled teadlik, mis praegu Eestis toimub – väikseid Loitse on pärast teie alusepanekut tekkinud nagu seeni pärast vihma. Kas sa ei arva, et vastava/sügavama sõnumi kandmiseks oleks vaja nagu veidi rohkem sügavust ja kogemust? Et see ei ole nagu teema, mida saaks pealiskaudselt tundes rahvani tuua. Noortel bändidel tuleb tihtilugu küll hoiak enne kui sisu (logo ja bändinimi muidugi kõigepealt).
Selle üle, et meil nii palju järgijaid on, tuleb ainult hääd meelt tunda. Oleme ajanud õiget asja ja teinud seda hästi. Eks meil ole muidugi väike ärevus hinges, et äkki keegi noortest keerab midagi väga vussi, kuid tuleb tõdeda, et noored ongi tormakad ja tihtipeale natuke pealiskaudsed. Vaatame, kuidas nad ajahambale vastu peavad. Eks Loitski oli oma algusaegadel päris keevaline ja lihvimata. Loodan väga, et rahvuslusest pole saanud lihtlabane trend metalskenes, vaid tõsiseltvõetav liikumine. Samas on hea ja kvaliteetne muusika ikkagi kõige tähtsam...
Pea igal Loitsu üllitisel on muutunud üks liige. Lähemal uurimisel tuleb küll välja, et mees on sama, aga tema artistinimed muutuvad – Mantas, M. Engele, M. Divine. Millest see tuleb? Kas aeg muudab inimest ja tema kuuluvust?
Nagu ma juba eelmisele küsimusele vastates mainisin, on ka Loits üsna lihvimata ja keevaline olnud. Esinejanimi M. Engele näituseks oligi puhas provokatsioon ja täitis oma eesmärki hästi. Täna me selliseid asju enam ei vaja. Loits on saanud üsna täiskasvanuks. See omakorda ei välista muidugi, et esinejanimedes ka tulevikus muutusi ei tuleks. Viimane on tegelikult meie stiili juures suhteliselt tavaline nähtus.
Loits on üks vähestest Eesti bändidest, kes käinud Euroopa turneel. Nagu tean, on ka juba järgmine tuur plaanitud. Räägi lähemalt, kuidas läks? Milliseks kujunesid suhted teiste bändidega? Kuidas olid õieti lood neegriga Hollandi backstage'is? Kellega koos plaanite minna järmisele tuurile? Kui palju aitab kaasa tuur või lihtsalt võõral maal esinemine plaadimüügile ja nime levitamisele?
Esimene Euroopa ringreis oli Loitsule igati edukas. Raiusime oma nime päris kindlalt Euroopa nn metalkaardile. Kahju, et see sõit meile nii järsku kaela langes ja et me ei suutnud omalt poolt piisavalt kogu üritusele reklaami teha. Hoolimata kõigest oli meil igal kontserdil päris korralik publik; positiivseid kirju saame tänaseni.
Kaasreisijad pidasid ennast sel turneel kindlasti paremini üleval kui meie ise. Aeg-ajalt saame ikka tervitusi nii Salacious Godsilt Hollandist kui ka Hornalt. Viimase tüüpe on tegelikult õnnestunud isegi päris tihti trehvata. Ei saa mainimata jätta, et nende viimane album on vägagi õnnestunud. Behexenist suhtlen seni tihedalt endise kidramehe Perttiga. Ta töötab nimelt sellises Soome plaadifirmas nagu Dynamic Arts. Äriasjad...
Viimaste uudiste järgi läheme sügisel järgmisele Euroopa tuurile ainult ühe bandiga, milleks on Obtest. Kõik on veel suhteliselt lahtine ja turnee kindlat toimumist usun alles siis, kui ise bussis istun. Nüüd on muidugi palju mugavam minna, sest Loits on vahepeal kõvasti tuntust kogunud ja uus plaat toetab tuuri kah päris kõvasti.
Välisesinemistega ongi nii, et need avavad tegelikult väga palju väravaid. Kordi lihtsam on saada välisriikide ajakirjadesse intervjuid, kui nad teavad, et oled tulemas. Samuti on palju lihtsam leida plaatidele levitajaid. Kõige parem ongi minna nii, et su album on juba mingil määral seal maal levinud. Sind teatakse ja tullakse uudistama. Kui annad hea keikka, hakkavad ka plaadid müüma jne.
Usu, meiega juhtus tuuril palju ekstravagantsemaid asju kui see väike vahejuhtum, mille kohta küsisid – et pärast Rotterdami kontserti oli esimene mees, kes meid tänama tuli ja käe pihku surus, just neeger. Kogu see turnee oli meie jaoks tegelikult üsna raju.
Teie bändi kuulub ka perekond Atsod. Kui ringreisile lähete, siis mis saab nende järeltulijast? Kas pere üldse segab bänditegemist, või on kõigil mõistvad naised-lapsed-vanemad, kes teie loomingulist tegevust austavad?
Aktiivne muusik ei ela tõesti päris sellist elu nagu tavakodanik; see peaks siinsele lugejaskonnale üsna selge olema. Kui reakodanik läheb pärast tööd koju, võtab külmikust õlle ja istub diivanile teleka ette, et sealt varem mitte lahkuda, kui silm kinni kukkuma hakkab, siis meiesugused vandid seavad end pärast tööd arvuti ette, et kirjadele või intervjuudele vastata, või sammuvad, pill seljas, prooviruumi poole. Vabad nädalavahetused ja puhkus - mis asjad need veel on?
Seega ei saa sa päris tavaline inimene olla, et jaksata kogu seda koormat kanda. Tahes-tahtmata tuleb tuua kõige selle nimel ohvreid, ja see ei pruugi kõigile meeldida. Sellega peavad arvestama nii pillimehed ise kui ka need, kes enda elu nendega siduda tahavad. Nii juhtubki, et üks või teine bändiliige on sunnitud ühel päeval bändist lahkuma.
Võin rahul olla, et olen oma elu nii suutnud sättida, et muusika ümbritseb mind kõikjal. See on mu töö, kirg ja hobi. Mõnedki bändikaaslased on samuti oma elu peremehed, ja kui on vaja, suudavad bändiasjade jaoks aega leida. Turneedel me kaua ei ole – maksimaalselt kuu aega – ja seega sellised asjad meie elu väga segi ei löö. Lapsed saavad sel ajal näiteks vanavanemate juures oma väikeseid toimetusi teha. |
Lisatud: 23. juuni 2005, kell 12:15
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (15) ] |
|
 |
|
Kadestamisväärselt virtuooslik Inferno |
Sussi küsimustele vastas põhiliselt Inferno lauljatar Viktoria Seimar.
Rääkige oma bändist lähemalt. Kuidas kõik algas? Kaua olete tegutsenud? Millises linnas proove teete?
Inferno sai alguse Daniil Šalagajevi ideeprojektist – epopöast, mis jutustab põrgu ja paradiisi vahelisest võitlusest läbi muusika. Igal lool on süžee, mis väljendub ka muusikas.
Mängime progressiivset meloodilist power metalit. Bändis on viis muusikut: Daniil Šalagajev (soolokitarr, helilooja, arranžeerija), Efim Borissov (klahvid), Oleg Baranets (trummid), Viktoria Seimar (vokaal) ja Juri Vološkin (bass). Kõik tekstid kirjutab bändi esimene fänn ja hea sõber Rootsist Jevgeni Rõbakov.
Enne Infernot oli ansambli nimi Accent, hiljem Waterfall. Praeguse nime all tegutseme teist aastat. Proovi teeme Tallinnas enda üüritud proovikas.
Olete oma rühmitusele võtnud nimeks Inferno. Miks panite bändile sellise üldlevinud nime?
Bändi nimi Inferno pärineb projekti algusajast. Daniil sai esimese inspiratsiooni meie muusika kirjutamiseks ansambli Symphony X viimase albumi introst, mille nimi on "Inferno". Nii otsustasime ka bändi nimetada Infernoks. Samas kõlab sõna inferno efektselt ja sobib meie muusika iseloomuga.
Kas Inferno pillimehed on saanud ka muusikalist haridust? Kus?
Oleg, Daniil ja Juri on iseõppijad. Efim Borissov on ainuke muusik, kes on muusikalise hariduse saanud, nimelt Tallinna muusikakoolis klaveri erialal. Juri, Daniil ja Viktoria õpivad Tallinna Georg Otsa nimelises muusikakoolis kolmandal kursusel.
Mida arvate black metalist? Millist muusikat ise kuulate? Kust saate inspiratsiooni?
Palju black metalit me ei kuula. Meelde tuleb ainult Dimmu Borgir, kes on meie meelest oma stiilis super.
Kuna õpime jazz-osakonnas, kuulame väga mitmesugust muusikat: jatsu, klassikat, rokki, metalit jne. Aga inspiratsiooni saame rohkem proge- ja meloodilisest power metalist.
Võitsite HRC noorte bändide konkursi eriauhinna. Kas huvi Inferno vastu on pärast seda ka märgatavalt kasvanud?
Jah, me tunneme, et publik pöörab meie pundile varasemast enam tähelepanu. Eriti meeldiv on, et just Eesti publik on hakanud meie vastu rohkem huvi tundma.
Teie kaks esinemist HRC noorte bändide konkursil tekitasid rahva hulgas väga vastakaid arvamusi. Kuidas te seda kommenteerite?
Ei ole võimalik, et meie muusika meeldib kõigile või ei meeldi kellelegi. See on maitse asi.
Tinglikult võime kuulajaid jaotada kolmeks. Esiteks need, kes näevad meie esinemist esimest korda. Nemad tavaliselt seisavad, kuulavad ja vaatavad suure tähelepanuga. Teiseks need, kes on meid juba kuulnud ja naudivad, laulavad ja rokivad kaasa. Kolmandaks need, kes sellist muusikat üldse vastu ei võta – ehk siis rangelt muu stiili kuulajad või suured "kriitikud", kes lihtsalt kadestavad.
Teie kitarrist on väga virtuoosliku mänguoskusega. Kuidas jõudis ta sellise tasemeni ja miks on talle südamelähdeane just Satriani kitarritehnika?
Daniil: Muidugi tunnen ma huvi Satriani tehnika vastu, kuid südamele lähemal on hoopis Steve Vai ja Jeff Becki kitarrikäsitlus. Kuidas ma jõudsin virtuoosliku mängutasemeni... Kaheteistkümnendast eluaastast alates harjutasin nii palju kui võimalik ja sain peagi tõsiseks kidrafänniks.
Millistes bändides enne Infernot kaasa löönud olete?
Me polegi teistes bändides mänginud.
Avate esinemisega Saku Rocki laval Hard Rock Laagri 2005! Mida ootab sellelt festivalilt ansambel Inferno?
Laagrist ootame head korraldust, kvaliteetset soundi ja sõbralikku õhkkonda. Tahame tutvuda uute bändidega, suhelda teiste muusikutega ja vahetada kogemusi.
Ütle midagi lõpetuseks Laagrisse teie esinemist vaatama tulevale
muusikasõbrale.
Meie jaoks on HR Laagri avamine suur au. Ootame kõiki, kes meie muusika vastu huvi tunnevad ning on valmis kaasa elama ja meiega koos rokkima. Praeguste plaanide kohaselt kujuneb Laagri avakontsert väga põnevaks ja huvitavaks. Ärge seda maha magage! |
Lisatud: 23. juuni 2005, kell 10:57
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
 |
|
Gunnar's Roses – roosid Kunnile |
Trummar Sussi usutles Dark Patrick.
Räägi veidi bändi saamisloost.
Vahetult enne Gunnari minekut tegid Mart ja Oleg temaga koos Venemaa turneeks valmistudes väga tõsiselt proove. Kuidas alustas Gunnar's Roses, ma täpselt ei mäletagi... Arvan, et see oli puhtalt kokkusattumus. Ühel hetkel olime juba härdunult prooviruumis ja mängisime Tormilindu. Aga üks peamisi põhjuseid oli osavõtt Gunnar Grapsi mälestuskontserdist.
Kes sellise toreda nime välja mõtles?
Tänan komplimendi eest! Nime leiutasin mina täiesti lambist.
Kust kukkus kampa selline imeline koolitatud kõri nagu Üllar? Kus ta varem musitseerinud on?
Pärast esimest kontserti tekkis meil tõsine soov veelgi rohkem GG lugusid lähemalt uurida (ega neid ausalt öeldes lihtne mängida pole). Hakkasimegi Mart Veskiga (bass) vaikselt ringi vaatama uue laulja järele, kel oleksid samasugused huvid Gunnar's Roses't teha nagu meil. Tegime pakkumisi mitmetele Eesti lauljatele, kuid mitmetel põhjustel jäi koostöö nendega paremaid aegu ootama. Viimases hädas tuli äkki meie bassivennale meelde, et ta tegi mõned ajad tagasi bändi nimega Accolada, kus Üllar laulis. Pärast demo kuulamist oli selge, uus Gunn ongi leitud.
Mida vastad küünikuile, kes arvavad, et teete seda punti vaid raha pärast, lööte nii-öelda kadunukese pärandil liugu? Kas Gunnar's Roses on üldse kunagi esinemise eest midagi teeninud?
Tean hästi, mida sa sellega silmas pead. Vastan ausalt: kolme kontserdi eest kokku oleme 1100 Eesti krooni vist saanud. Minu jaoks isiklikult ei ole Gunnar's Roses rahateenimiskoht. Teen seda sellepärast, et ma lihtsalt väga tahan inimestele meelde tuletada, kui vinget muusikat Gunnar oma väga erinevate koosseisudega tegi.
Tema muusikat ei tohi unustada. Mulle kohutavalt meeldib Gunnar's Roses'i trummar olla. Samas on Gunnar's Roses ka väga hea vaheldus Mustale Missale ja Manatargale.
Gunnarile austuse avaldamise üritusel Rock Cafés polnud teie koosseisus laval ühtegi naist, Winterfestil oli kaks nais-taustlauljat, Rockstar'sis üks... Mitu neid Laagris lavale tuleb? Ja kust te ta/nad leidsite?
Oh, ei tea, mitu tausta seekord tuleb. Leidis aga taustlauljad Üllar. Kuna tal on oma stuudio, siis käib seal ikka igat sorti huvitavaid vokaliste musitseerimas. No ja nii see läks. Kui kuulata GG laule veidi süvenenumalt, siis tuleb välja, et taustlaul on tal olnud väga tähtsal kohal. Ühel hetkel ei soostunud Üllar taustvokaalita proove tegema – pidi lahjaks jääma – ning siis meid äkki oligi kuus.
Räägigi lähemalt Laagril esitamisele tulevast. Nimetad ehk mõned palad, mida parajasti kõige kibedamalt harjutate?
Valguse, Raudmehe ja Tormilinnu esitamisest me ilmselt ei pääse. Kuna on Laager, rõhume kindlasti rohkem raskematele lugudele, mis pärinevad enamjaolt tema vinüülplaadi Põlemine pealt.
Kas mõni Gunnariga koos mänginud "vana kooli mees" on pärast esinemist õlale patsutama ja kiitma ka tulnud? Või hoopis noomima?
Jah, on, ja olen näinud ka lausa pisarais inimesi, kellele meie esitus on väga meeldinud. Muusika juba kord on selline asi, et kui seda südamega teha ja panna tundeid ka veel sisse, tekibki täiuslikkus, mis ei jäta kedagi külmaks. Appi, kui melanhoolseks nüüd jutt läks... Hevi metal!!!
Kõige "hevim" Grapsi lugu, mida esitate, on muidugi "Raudmees". Mis on aga teie esituses kõlavatest paladest algupärases esituses kõige "vähem hevi"?
Tegelikult annab iga loo mingitpidi heviks keerata. Aga vanemast repertuaarist tuleb Laagris ettekandele lugu nimega Onu Volli (milles on hästi toredalt lahendatud trummibiit, mida on nauding mängida).
Oled kogemustega kaverdaja, mänginud edukalt Black Sabbathi/Ozzy, Running Wilde'i ja nüüd Gunnar Grapsi tribuutgruppides. Kui saladus ei ole, siis kas selleks puhuks kui Gunnar's Roses "ära vajub" ja rahva huvi selle vastu jahtub, on juba midagi uut valmis mõeldud?
Ei ole. Need tribuudid, mis on olnud, ongi enamjaolt tehtud selle ideega, et midagi teistmoodi huvitavat ka oma põhibändide kõrvalt nokitseda. Ja tähtsal kohal on olnud ka soov läbi nende lugude oma pillimängutaset arendada. Lihtsalt hästi äge on eri asju proovida.
Viimane võimalus öelda midagi kogu GRi poolt Laagri külastajaile. Miks nad peaksid just teid vaatama, mitte telkimisplatsil lakkuma?
Ma arvan, et manalateed läinud Kuninga looming ei jäta kedagi külmaks. Nii et telkimisplats on meie esinemise ajal kindlasti tühi. Ma lihtsalt tean seda! |
Lisatud: 16. juuni 2005, kell 11:58
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
|
Monstera – õrnahingeline koletis |
Kitarrist Romani küsitles Suss.
Kuidas bändi liikmed üksteist leidsid ja kust tuli mõte teha just selline bänd nagu te praegu olete?
Trummariga tutvusin ma väga ammu, vist 1995. aastal. Bassimehega kohtumisest ei tule suurt midagi meelde. Mäletan, keegi rääkis, et vaat on selline vend, kes on väga andekas ja tahaks midagi karmi teha. Ja nii me siis kohe hakkasimegi uhama.
Stiiliks kujunes thrash metal. Selleks ajaks olin juba eelmistest bändidest lahkunud ja peas mõlkus teistsugune muusika. Alguses oli bändi nimi Armaggeddon, kuid juba ammu kripeldas mu südames ka nimi Monstera. Kui tuli aeg muutusteks, olid kõik sellega kohe nõus.
Milliseid võimalused on teil Eestis Monsterat reklaamida ja kontserte anda?
Noh, siia-sinna oleme end ikka läbi surunud, kuid kõige edukam on olnud koostöö HRC'ga. Kindlasti ootame kõiksugu pakkumisi ka teistelt tegijatelt. Oleme suhteliselt vähenõudlik bänd ja meiega saab kindlasti kaubale.
Kuidas elab üldse üks Ida-Virumaa metalhead? Kui palju toimub seal kandis kontserte? Organiseerib keegi mingisuguseid suuremaid festivale? Olete äkki ise midagi korraldanud? On teie bändile ka kõva konkurents tekkinud?
Pean nentima, et Ida-Virumaa metalhead elab suhteliselt kehvasti. Metal- või rokk-kontserte toimub väga harva ja kui keegi midagi teebki, on korralduse tase väga madal.Kuhugi teise linna ka keegi väga sõita ei taha. Noh, 'babki maala`! Festivale ei ole ka keegi julgenud siiamaani nagu teha, kuid see asi peab paranema. Seni veel me ise endale midagi suuremat ei ole korraldanud, aga plaanid on küll.
Konkurendiks ei pea ma aga ühtegi bändi. Me kõik ajame üht õiget rida; kellel läheb paremini, kellel halvemini. Igaühel on oma tee!
Ma tean, et mängisid varem sellises kuulsas rühmituses nagu Vigilia Mortum. Kuidas praegu omavahel läbi saate? Kus veel pilli mänginud oled?
Jah, ma mängisin Vigilias aastatel 1997-2002 soolokitarri. Läbi saame siiani suurepäraselt. Kuulsin, et nad on taas end üles töötanud ja kavatsevad uue brutaalse kavaga välja tulla sügisel. Minu esimesel bändil oli aga selline huvitav nimi nagu Legenda.
Aga millistes grupeeringutes on sinu teised bändikaaslased enne Monsterat kaasa löönud?
Ausõna, nad ei olegi kusagil mujal mänginud! Monstera on neile esimene.
Lihtsalt super! Sellise pillikäsitlemisoskusega mängida elu esimeses bändis! Küsiksingi seepeale, kui tihti proove teete ja kuidas teil üldse on proovitegemisvõimalustega?
Meil on aastaid olnud täiesti oma ruum ja mängime, kui aga isu tekib. Tehnika on tänaseks päevaks ka tasemele jõudnud; kasutame Marshalli, Hartke ja Yamaha pillivõime, Tama trumme ning Sabiani trummitaldrikuid.
Mida sa arvad üldse Eesti metalskenest? Millised bändid meeldivad, millised mitte?
Arvan, et paljud Eesti bändid on jõudnud maailma tasemele; lihtsalt on olnud vähe võimalusi välja pääseda. Usk oma bändi on aga väga suur, ja see ongi peamine. Mulle väga meeldisid Human Groundi ja Musta Missa plaadid. Lihtsalt meeldib thrash!
Kuna laulate vene keeles, peaks teil kindlasti väljundit olema ka laia Venemaa suunas. Kas olete sealpool sidemeid sõlminud?
Olen proovinud kontakte luua, kuid seni tulutult. Kindlasi üritame veel ja veel.
Teil tuli hiljuti välja esimene suurepärane CD-plaat "Denj bezmolvija". Räägid ehk üllitisest lähemalt?
Jah, valmis ta sai. Plaadil on kaheksa lugu, kokkuvõte Monstera paremast loomingust. Salvestatud on materjal Narvas ja miksitud Jõhvis. Ausalt öeldes nägime salvestuse ja miksiga meeletult vaeva, kuid nüüd on tulemus käes, ja hea on. Hetkel valmistume uueks salvestussesiooniks. HRC Laagrist saab huviline meie praeguse CD aga riiulisse soetada.
Minule teie plaat väga meeldib. Kust sa inspiratsiooni saad? Milliseid bände kuulad?
Mulle on alati meeldinud igasugused vana kooli thrash-asjad: Kreator, Sodom, Destruction... Nad lihtsalt on väga head!
Võitsite 2003. aastal HRC noorte bändide konkursi. On pärast seda bändis ka midagi muutunud? Tuntakse teie vastu ehk rohkem huvi?
Me oleme siiani väga õnnelikud, et võitsime peaauhinna! Vene bänd, kes laulab vene keeles Eesti bändide keskel... Mõned ei usu seniajani Monstera võitu. Pärast konkurssi on huvi Monstera vastu märgatavalt tõusnud.
Mängite ka HR Laagris 2005. Mida ootad sellelt kontserdilt ja mida saab näha rahvas?
Monsteral on suur au esineda Eesti kõige paremal festivalil! Ootame palju positiivseid tundeid. Võite olla raudkindlad, et Monstera annab elu parima kontserdi!
Oli tore vestelda. Ütle midagi lõpetuseks.
Kõik siin ilmas tuleb ja läheb, aga muusika elab igavesti! |
Lisatud: 14. juuni 2005, kell 23:17
Lisaja: Keijo |
[ Kommentaarid (4) ] |
|
| Lehekülgi (4): [ |< ][ < ] 1 2 3 4 [ > ][ >| ] |
|
|
|
