| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 12905646
KÜLASTUSI TÄNA 2062 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 12
Registreerimata külalisi 12
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Intervjuud |
 |
|
Pihtide vahel on Läti Metsatöll Skyforger |
Skyforgeri liidrit Peterit usutles Lembetu
11. novembril astub Rock Cafés koos kohalike kuulsuste Metsatöll ja Taak üles ka kaks bändi piiri tagant - Swallow The Sun ja SkyForger. Viimasega teemegi nüüd põgusalt juttu ja uurime välja, mida põnevat on toimunud Baltimaade tuntuima metal bändi maailmas.
Hei, Peter! Ei tahaks kohe alguses ära hirmutada, aga sellele küsimusele oled kindlasti tihti vastama pidanud. Ansambel Grindmaster Dead, Skyforgeri eelkäija, mängis jõhkrat death-doom-metalit. Kas sellest ajast on salvestisi järel? Ehk selgitaksid ka pealtnäha radikaalset stiilivahetust – Skyforgeri esimene demo “Semigall’s Warchant” oli ju toores black-metal.
Pole hullu, olen selliste küsimustega juba harjunud. Jah, hakkasime muusikat tegema tõesti varakult, mina umbes 14–15-aastaselt. Minu esimene bänd Grindmaster Dead tegi tõesti mainitud sorti muusikat, mida salvestasime kolme täispika albumi ja ühe EP jagu, mis kõik jäid aga ametlikult välja andmata. Helikvaliteet muidugi imeb, aga hilisem kraam on tegelikult täitsa kuulatav. Eks meil on vanad lindid ju kodus alles, ehk koostame kunagi fännide tarbeks ametliku CD ka.
Stiili muutsime sellepärast, et tahtsime kõik mängida midagi kiiremat ning paganliku võitluse teemad nõudsid teistsugust lähenemist. Nii muutuski Grindmaster Dead Skyforgeriks. Tollal tundus black-metal meile hirmus lahe, mistõttu valisime selle tee. Praegusel hetkel pole black enam kindlasti meie stiil. Tegelikult pole me kunagi päriselt black-metal-bänd olnud.
Oled kusagil maininud, et “Semigall’s Warchanti” peal olid folk-meloodiad ja -pillid suhteliselt juhuslik valik. Ometi kasutas flööti juba Grindmaster Dead. Tähendab see, et tegelikult oli teil pärimusmuusika-pisik juba tollal veres?
Küllap vist, ehkki Grindmaster Deadis olid rohkem keskaegse kui rahvamuusika sugemed. Folgirida alustasime siiski Skyforgeriga; folgi segamine metaliga oli üks bändi loomise põhilisi ajendeid.
Ma arvan, et mulle on alati meeldinud segada metalit mingi muu muusikaga, luua midagi erinevat sellest, mida teeb suurem osa bände. Muidugi oli stiilivalikul oma süü sõnadel — on praegugi — ning folkmuusika sobib hästi meie tekstidega. Folgilisandid aitavad luua paladele vajalikku meeleolu. Meil oli algusest peale selge pilt, milline saab olema meie muusika peamine rõhuasetus.
Kas peale Grindmaster Deadi/Skyforgeri on veel Lätis mõni nii pika karjääriga bänd tegev? Huskvarn? Sanctimony? Teiega võrreldes on Neglected Fields vist päris poisikesed?
Jah, kõik mainitud ansamblid tegutsevad tänini. Huskvarn alustas meist paar aastat varem, ent 90date keskel läksid nad umbes kaheksaks aastaks laiali ning hakkasid alles hiljuti uuesti ja uute liikmetega tegutsema. Muud bändid on meiega samas vanuserühmas ja alustanud aastatel 1993–95. Ning muid Läti ansambleid sellest ajast tõesti järel pole; kõik on tegevuse lõpetanud.
Millised on teie suhted ülejäänud Läti hevikogukonnaga? Kui tihedalt käib omavahel läbi Läti skene? Kas eri põlvkonnad suhtlevad ja teevad koostööd?
Minu meelest saame üsna hästi läbi, mingit tülitsemist pole. Meil on oma asi, mida ajada, teised ajavad jälle enda asja. Ma ei tunne paljude teiste bändide liikmeid, kuna ei ole eriti seltskondlik tüüp, aga ma usun, et siinse metal- ringkonnaga kõik kombes.
1980. aastale olid punk- ja metal-skene osake niinimetatud laulvast revolutsioonist. Oli see nii ka Lätis? Grindmaster Dead alustas tegevust aasta pärast Läti vabanemist. Kas tolle aja sündmused mõjutasid kuidagi teie valikuid muusikas?
Mina isiklikult selles muusikalises revolutsioonis ei osalenud; olime alles nagamannid. Muidugi oli vabadus parim, mis meiega juhtuda sai. Paljud pop-rokk-ansamblid toetasid vabadusliikumist, mängides selles juhtivat rolligi, ning paljud neist tegutsevad siiamaani. Paraku polnud nende hulgas veel ei metal- ega punkbände; need olid alles sügaval põranda all.
Ei usu, et tolle aja sündmused meie muusikas väga otseselt kajastuvad, ent kindlasti ei oleks ma praegu nii suur oma riigi patrioot, kui see riik poleks vaba.
Tollest ajastust on Eesti metalil ette näidata selline vaieldamatu suurkuju nagu Gunnar Graps. Kas tead, et ta oli sünnilt pooleldi lätlane? Millised olid Läti märkimisväärsemad hevibändid 80. aastatel?
Kahjuks ei tea ma Grapsist muud peale selle, et ta oli Eestis väga legendaarne kuju.
Selle jutu peale meenus küll üks 1980. aastatel keelu all olnud ja siiamaani tegutsev ansambel, nimelt pungiveteranid Inokentijs Marpls. Nemad sõdisid kõige vastu ja pälvisid Nõukogude režiimi teravdatud tähelepanu. Äramärkimist väärib ka raskeroki-staaransambel Livi, mis alustas tegevust 70. aastate keskel. Tollal olid nad tõelised supersangarid ning lõid palju laule priiusest. Nende parima loo nimi tõlkes on “Emakeel”. 1988. aastal oli see tõeliseks innustuseks murda ahelad.
Oli kord aeg, mil Balti metal-skene marssis nii-öelda ühte jalga; “Baltic Thunderi” turneed olid otsekui metalne Balti kett. Kas sellised tavad on minevikku jäänud? Millised on sinu hinnangul kolme Balti riigi hevisuhted?
Jah, mäletan veel esimest turneed, mis toimus 1998. aastal. See oli lõbus. Olime nooremad ja idealistlikumad. Usun, et sedasorti turneed on täiesti võimalikud ka praegu ning see on ainult organiseerimise küsimus. Tänapäeval oleks vaimustav ansamblivalik sellisele paganlikul ringreisile kindlasti Metsatöll, Obtest ja Skyforger.
Minu meelest on suhted Balti riikide metal-ringkondade vahel väga head; Skyforger võib esineda emmas-kummas naaberriigis ja tunda end siiski kui kodukamaral. Ürituste korraldajad peaksid lihtsalt tihemini naaberriikide bände esinema kutsuda ja kõik olekski korras.
1990. aastate keskel, kui Läti ja Leedu bändid noppisid plaadilepinguid nagu küpseid pirne ning hakkasid albumeid välja andma Lääne plaadifirmade all, polnud Eestil midagi selle kõrvale panna. Kuidas teil õnnestus saada leping tollal üsna prestiižikalt Mascot Recordsilt. Olete nende tööga rahul?
Mina ei ütleks, et Läti bändid sel ajal palju pakkumisi said või väga menukaks muutusid. Midagi ehk isegi toimus, aga mitte midagi sellist, mille pärast suurt uhkust tunda. Leedu skenest ega ka teie omast ei tea ma tegelikult eriti palju, aga ma usun, et eks see ole igal pool samamoodi.
Ma ei ütleks, et lepingut saada oli raske. Salvestasime demo ja saatsime seda laiali. Kui pakkumised tulid, valisime parima. Ma ei ole meie esimese lepinguga eriti rahul. Me ei olnud siis veel muusikaäri telgitagustega hästi kursis ega teadnud, et selle firma peamine eesmärk oli raha. Küllap arvasid nad, et meist saab mingi järgmine Immortal; nad tegid lepinguid üldse kõigi seda masti ansamblitega. Kui müük ei edenenud, kaotasid nad igasuguse huvi bändi vastu, mis tähendas bändile tegevusetust. Prestiiž on üks asi, ent vahel on parem olla suur hai väikses tiigis kui kalake hiiglaslikus ookeanis.
Lugesin ühest usutlusest, et teie praegune plaadifirma Folter Records pakkus demo “Semigall’s Warchant” põhjal teile esimesena lepingut.
Vastab tõele.
Paku, mis võinuks juhtuda, kui oleksite kohe valinud Folteri? Kas oleksite praeguseks rohkem tuntud või pigem mitte?
Ma ei ole selgeltnägija, nii et ei tea öelda, aga pakun, et oleksime praegu tuntumad, kuna Mascot ei teinud meile praktiliselt üldse promo. Raiskasime selle tõttu kolm aastat ning sel ajal tegemata jäänud kahest albumist tunnevad arvatavasti paljud puudust. Nüüd, Folteri all, on jäme ots igati meie käes.
Küllap olite albumi “Thunderforge” jaoks lepingut sõlmides Folter Recordsi bossi Jörgiga juba tuttavad ja seega oli lepingut kergem sõlmida. “Thunderforge” paisutas teie fännkonna mitmekordseks ja aitas teid esinema suurematele metal-festivalidele. Kindlasti ei saa alahinnata teie mänedžeri Andy väsimatut tööd, kuid mis võisid olla sellise edu muud põhjused? Muud Folteri bändid pole pooltki nii tuntud ja edukad kui teie...
Jah, olime Jörgiga vanad tuttavad. Kui õige aeg käes, võrdlesime jälle kõigi pakkumiste plusse ja miinuseid ning otsustasime seekord Folteri kasuks. Kindlasti on see tehing parem kui Mascotiga, kuna praegu pööratakse meile rohkem tähelepanu ning Folter teeb meie jaoks kõik, mida suudab. Hea management on muidugi lahe, kuid kõige tähtsam bändile on siiski leida õige plaadifirma.
Kõik Folteri bändid on tuntud nimed black-metali vallas, mis on aga suunatud suhteliselt pisikesele tarbijagrupile. Meie läheme muusikaliselt ilmselt suurematele massidele peale.
Põrandaaluses metalis on pagan-metalit väga kõrgelt hinnatud. Mis võiks olla selle trendi põhjuseks? Kas ennustad selles osas mingeid muutusi?
Praegu võib see küll trend olla, ent kui meie alustasime, ei teadnud ma mitte ühtegi teist pagan-metal-bändi. Hea küll, Bathory ja veel mõned tegutsesid... Praeguseks on see aga ehk trendiks paisunud küll. Ma ei taha küll ühtegi paha sõna öelda; paljud paganabändid on väga head.
Teisest küljest pole see aga üldse trend, sest pärast kümne aasta möödumist pole Lätis ikka ühtegi pagan-metal-ansamblit peale Skyforgeri. Siin pole see tõesti moevool.
Kes on buumi taga? Kas sai kõik alguse vana hea Bathory albumist “Hammerheart” või nihutas asjad nüüdsesse suunda liikuma norralaste Storm? Folki ja metalit oli ju enne segatud. Mis ajendas teid selles stiilis muusikat tegema?
“Hammerheart” on muidugi klassikaline album, mis tõi viikingihevile juurde palju sõpru, ent raske on piiritleda žanri kui sellise sündi, sest keegi ei tea midagi päris täpselt. Ehk on süüdi hoopis Finntroll? Kindlasti mitte Skyforger. Meie tegime lihtsalt seda, mida tahtsime. Minu arust pole me kunagi mingeid moevoolusid järginud ega buumi turjal ratsutanud, kuna meie muusika on alati olnud omapärane ja tulnud südamest. Küllap on seda varemgi öeldud, ent me üritasime lihtsalt muusikas kokku viia selle, mis meile meeldis. Folk ja metal paistsid hästi kokku sobivat ja mul olid sellega seoses mõned ideed, mis kukkusid hästi välja.
Miks on algupärasem ja kaunim pagan/folk-metal pärit Euroopa äärealaselt (Iirimaa, Norra. Ida-Euroopa)? On neis paigus alles midagi, mille Kesk-Euroopa on igaveseks kaotanud? Kas Euroopa perifeerias on rahvusuhkus suurem? On see ehk Teise Ilmasõja jäetud jälg?
Ma ei oska midagi kosta... Ehk on küsimus rahvuste mentaliteedis. Paljud bändid pajatavad oma kodumaa mütoloogiast ja ajaloost, kuid eks ole ka paljudel Kesk-Euroopa rahvastel külluslik kultuuripärand. Raske öelda, miks kipub suurem osa paganahevi pärinema Põhjalast. Ehk on tõesti nii, et meil on säilinud rahvuslik identiteet, tänu millele oleme oma ajaloo üle uhked, lõunapoolsed pundid laulavad aga soolikatest ja sitast sellepärast, et seal on liiga kuum. Eks igaüks otsustab lõppeks ise, mis tema jaoks tähtis on.
Teie eri albumeil on juttu mitmetest Balti hõimudest. Nagu nimigi ütleb, pajatab esimene demo “Semigall’s Warchant” semgaleist, EP “Asinslauks” aga viikingi kombel merd kündnud kurelastest. Kuuldavasti võib uuel plaadil kõlada lugusid kadunud Balti hõimust preislastest. Kas on kunagi turgatanud pähe teha mõni lugu ka Lätimaa pinnal elanud ugri päritolu liivlastest? Elas ju suur osa viimatimainituist õlg õla kõrval kurelastega Kuramaal ja sõbrustas saartel elavate eestlastega. On neid ehk mainitud EP-l “Asinslauks”?
Ei, sellel plaadil on juttu vaid kuulsaist meresõitjaist kurelastest. Minu jaoks oli lihtsalt huvitav neist laule teha. Pool ainesest on minu ettekujutus, teine pool aga iidse paganarahva muistendid. Otsin ikka veel teemat, millest järgmisel plaadil laulda; preislaste teema pole veel ka päris kindel. Mul käis küll selline mõte peast läbi, siis aga taipasin, et see oleks lihtsalt järjekordne plaat paganate võitlusest ristisõdijate vastu; selles pole meie jaoks enam midagi uut. Vesta mõne soome-ugri rahva lugu pole mulle mõttesse tulnud.
Suurem osa tänapäeva folk/pagan-metal-bände on olemuselt kaunis pealiskaudsed. Tihti edastatakse nägemust romantilisest, täpsemalt määratlemata kristluse eelsest muinasajast, mil kõik oli ilusam ja parem. Üsna levinud on ka raevutsemine kristluse teemal. Oled sa jälginud, kui sügavuti pagan-metal-bändid oma teemadega lähevad? Kes võtab asja tõsisemalt ja kes on lausa naeruväärselt pinnapealne?
Paari aasta eest oleksin ehk teisti vastanud, ent täna tundub sedasorti teemadel sõna võtvaid bände tõesti paljuvõitu olevat ning laulud ristikoerte peksmisest ja romantilisest muinasajast lähevad läilaks kätte. Seega otsin viimasel ajal ainest mujalt. See ei tähenda muidugi, et ma praegu nendest teemadest ei hooliks; kindlasti ei ole muutunud minu vaated kristluse osas, mida pean inimese õelaimaks saavutuseks. Lihtsalt, me püüame oma tekstides jääda truuks ajaloolistele tõikadele, pajatada lugusid oma rahva minevikust ja mitte pookida sellele külge mingisugust sõnumit või moraali.
Paha on asja juures see, et pea kõik selle žanri bändid on jäänud samade teemade juurde ja minu teada pole viimasel ajal midagi värsket esile kerkinud. Nii läheb pagan-metal igavaks, seda eriti teksti osas. Mina jään aga truuks oma kreedole — igaüks tehku, mis talle meeldib. Ma ei süüdista kedagi ega püüa näidata ansat õiget teed. Ja, tõtt tunnistades, ega ma tegelikult kätt pidevalt žanri pulsil ei hoia ka.
Skyforger ei kutsu sõtta kristluse vastu. Oled sa mõelnud sellele, et ristiusk võis olla lihtsalt vahend saavutamaks eesmärki; ideoloogia, mis rakendati imperialismi vankri ette; poliitiline töörist võimualade laiendamiseks nii poliitilises kui majanduslikus mõttes? Kui jätta ristisõjad kõrvale, siis mis on selle usu juurse sinu jaoks kõige vastuvõetamatum?
Jah, tõesti ei kuuluta me kristlasi oma vaenlasteks vaid sellepärast, et nad meie kultuuri hävitasid ja siin ohtralt süütut verd valasid. See juhtus sadade aastate eest ning tänapäeva kirikuga pole see kuidagi seotud.
Bändi algusaegadel olime usuvärgi peale vihased küll ja näitasime seda ka kontserditel. Igasuguseid vigureid on tehtud, ka Piiblit rüvetatud, kui nüüd ausalt üles tunnistada... ja seda isegi mitte väga ammu. Muidu olen aga tänapäeval sel teemal leigem, sest on selgemast selgem, et ristiusk on ainult raha peal väljas, lihtsalt veel üks äri lammaste pügamiseks. Selle vastu pole mõtet protestida, sest see langeb troonilt niigi. Nad on inimeste mõistuseid aastasadu valitsenud, ent tänapäeval valitsevad muud väärtused. Põhimõtteliselt me seda teemat ei käsitle, sest, nagu lätlased ütlevad, mida vähem sa sitta ülesmäge lükkad, seda vähem see haiseb.
“Thunderforge” on pühendatud peaasjalikult Läti mütoloogiale. Kui kaugete aegade kajast üldjuhul on jutt ja kas olete uurinud seoseid ajaloo ja arheoloogiaga? Palju Lätis üldse vastavateemalisi raamatuid kirjutatud on?
Muidugi olen ma uurinud kõike, milles laulan ja lugusid kirjutan! Mõned teemad on pärit väga iidsetest aegadest, 12.–13. sajandist või veel kaugemast minevikust. Lugude tuumad olen leidnud meie rahvalauludest dainadest. Lätlased peaksid olema tänulikud mehele nimega Krishjanis Barons, kes 19. sajandi lõpul ja 20. algul neid sinnamaani suust suhu ning põlvest põlve levinud laule päris paraja portsu üles kirjutas. Olen lugenud ka hulgaliselt temaatilist kirjandust, mitte ainult rahvalauludest, vaid kõigest Läti muinasaja ja mütoloogiaga seotust. Seega tean palju sellest, millest laulan. Läti rahvamuusika teemalised raamatud ja õpikud pole ka mingi salakaup, vaid vabalt kõigile kättesaadavad, nii et sellega pole probleemi.
Selge on, et sajandite vältel eri põlvkondi läbinud laulud on tee peal veidi muutunud, kuid põhiline on säilinud, nagu näiteks laulud Kuust, keda kujutatakse paganliku jumalusena, kes noori sõdalasi lahinguväljal abistab. Väga lühidalt öeldes olen ma sellesama põhilise, selle tuuma, ära kasutanud paljude Skyforgeri lugude vundamendis.
Ma ei eeldagi, et sa kaasaja inimesena mingite riitustega tegeled, aga kas sa kujutaksid ennast ette näiteks šamaanina? Kui raske oleks kõigest nendest modernsetest hüvedest loobuda, et taas loodusega ühes rütmis hingama hakata? Kas selliseid inimesi on Lätis ja kui tõsiselt neid võetakse?
Küllap on inimesi, kes siin ja praegu nõnda elavad, ent ma ei usu, et sellel tõsiseltvõetavaid tulemusi olla saab. Me lihtsalt ei saa mõista iidse aja inimeste meelt, sest nad vaatlesid maailma ja kõike selles leiduvat teiste silmadega ning nurga alt, mis on tänapäeva inimesele hägune ja mõistetamatu. Aga ma eeldan, et kui sa leiaksid end näiteks metsikust loodusest ilma kaasaegsete vahenditeta ja oleksid sunnitud end iga hinnaga elus hoidma, hakkaksid peagi elama Emakese Looduse seaduste järgi, saaksid osaks loodusest ja avastaksid uuesti viisi maailma vaadelda nii, nagu tegid seda meie kõugud! Kui sügavuti minna, saab selgeks, et inimloomus ise pole kogu selle aja vältel märkimisväärselt muutunud. Muidugi ümbritseb meid kultuur, me käitume kombekalt ja nii edasi, ent sisimas oleme ikka samad — poolenisti loomad! Me tapame üksteist ikka, muutume vihas ning äärmuslikes olukordades jõhkraks ja vägivaldseks... On ju palju kuulsusrikkaid pajatusi iidsetest sangaritest, ent neid päris lähedalt uurides avastame nende tõelise pale: suurem osa sangareid olid jõhkrad, rumalad ja ainult oma kasu peal väljas, ehk teisisõnu — inimesed! Legendid loodi pärast nende surma ning neid ilustati sajandite vältel sedavõrd, et tulemuseks olid hiilgavad kangelased, puhtad kui lumi. Võtame näiteks Osama Bin Ladeni. On vägagi tõenäoline, et pärast surma saab temast Idamaade sangare, kes võitles vabaduse ja Islami eest kurjade Ameerika rõhujate vastu. Mina vähemalt arvan nii.
“Thunderforge” ongi esimene plaat, millel te ei laula sõjast. Sõjateema hakkas ammenduma? Ükskord ehk saab isu täis ka mütoloogiateemadel laulmisest. Mis pärast seda tulla võiks?
Raske öelda. Otsime värskeid inspiratsiooniallikaid. Ma loen palju — lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib see — ja mõtlen tihti, et see või teine teema on hea laulu loomiseks. Ma ei ütleks, et sõjateema end meie jaoks täielikult ammendanud on, aga me vajame sellest puhkust. Mütoloogiaga pole me kindlasti ühel pool; on veel palju, mida välja kaevata, palju saladusi avastada. Eks aeg näitab.
“Latvian Riflemen” oli pühendatud I maailmasõja teemadele. Kas pole tekkinud kiusatust astuda ajaloos veel samm lähemale, nagu Loits seda juba teinud on? Kas koos svastikaga (tegemist on siiski iidse paganliku sümboliga, mitte kummardusega natsi-ideoloogiale) teie logos oleks see võrdne enesetapuga? Kas mõni teie sugulane võitles Teise ilmasõja ajal ühes kahest Läti leegionist? Kui jah, siis kuidas te sellest teada saite ja kuidas te sellesse fakti suhtute?
Oleme mõelnud teha lugusid II maailmasõjast ja leegionäridest, kuid kindlasti ei mõistaks meid paljud, seda nii Vene kui Saksa poolel. See teema pole laulude tegemiseks piisavalt lahtunud; paljud võtaksid seda südamesse. Teine asi on see, et oleme huvitatud just väga kaugest ajaloost ning meie jaoks on vanade unustatud teemade elustamine palju huvitavam. Ilmasõja teema on ikka veel aktuaalne, ikka veel vaieldakse selle üle, millest kogu see jama alguse sai. Oleme aastaid üritanud Skyforgerilt raputada vägisi külge kleebitud natsi-blacki silti ning seega poleks meil mõistlik neil teemadel laulda.
Mis puutub Saksa pool võidelnuisse, siis leian, et nende inimeste saatus oli traagiline, ent neil polnud valikut. On üldteada, et mõlemasse leegioni “värvati” mehi relva ähvardusel ja et paljud läksid, kuna lootsid sõjaväljal ellu jääda. Ma võtan mütsi maha mõlemal poolel sõdinute ees; balti rahvaste jaoks ei olnud selles mängus võitjaid. Otsused võeti vastu kõrgtasemel ning rahvas tegi seda, mida sisetunne paremaks pidas. Ka minu vanaisa oli leegionis; olen tema tegemistest seal paari lugu kuulnud.
Õnneks hakkab võrdeliselt teie populaarsuse järsu kasvuga kära selle paganliku sümboli kasutamise ümber hääbuma. Esinete viimasel ajal aina suurematel Kesk-Euroopa rokkfestivalidel. Kas kära vaibus sellepärast, et teile on antud piisavalt võimalusi tagamaade selgitamiseks või on asi selles, et kus liigub rohkem raha, ollakse julgemad ja hoitakse ka rohkem suud koomal? On teil plaanis tuleviku eesmärke silmas pidades päikesemärk siiski logost eemaldada?
Eks paganliku ja viikingiliikumise menu ning meedia mõõdukas huvi selle vastu on avalikkuse ette toonud bände, mida varem eriti ei tunnustatud. Aegamööda avastavad inimesed, et päikesekettal, svastikal või tule- ehk kõueristil, nagu seda siinmail nimetatakse, võib olla palju tähendusi ja pikk ajalugu. Keskmine eurooplane, kes töötab üheksast viieni ja vahib vaid Hollywoodi filme, kus pahalastel on natsi-svastika varrukal, hakkab pärast sellist massikultuuriloputust igasuguseid märke ja sümboleid pelgama ning alati on ju lihtsam süüdistada kui püüda aru saada. Ma ei süüdistagi tavainimesi; sellistest tugevatest eelarvamustest pole lihtne vabaneda.
Kui ma meie logo 1995. aastal umbes 20-aastasena joonistasin, ei tulnud mulle pähegi, et see võiks kunagi probleeme põhjustada. Tollal polnud keegi meist mingitest natsi-blacki bändidest kuulnudki; logo peegeldab Läti kultuuri, nagu ma seda tollal nägin. Kuid, nagu näha, võivad asjad ajapikku muutuda, inimesed avastavad oma juuri, peale tuleb aina rohkem paganabände, nii et millalgi 50 või 100 aasta pärast võib hüsteeria olla vaibunud. Intervjuudes ja mujal, kus võimalik, oleme alati rõhutanud, et tegu on paganliku märgiga, nii et vast on meile korrektne maine kujunenud ja rahvas ikka teab, kellega tegu. Raha ei tohiks siin rolli mängida.
Jah, me oleme juba ammu mõelnud logo muutmisele, et see natsi-haakristi isegi kaugelt ei meenutaks, kuid seni pole me mingile otsusele jõudnud. Ehk pandaks meid siis tõesti rohkem tähele, kuna praegu paljud ajakirjad ja festivalid lihtsalt ei julge meie nime trükkida, aga võib-olla on logo praegusel kujul hea.
Kas EP “Asinslauks” Folter Recordsi välja antud demo-CD “Semigall’s Warchant” lõpus on Skyforgeri uusim materjal? Ühes intervjuus mainisid, et Skyforger liigub uue albumiga veel rohkem thrash-metali radadele kui varem. “Asinslauks” sellest küll aimu ei anna...
Me lihtsalt töötame aeglaselt ja EP-l pole see suund veel nii märgatav. Ent meil on uusi lugusid, millest thrashi elemendid läbi voolavad. Ma ei oleks üldse nii kategooriline, kuna ei soovi ansamblit raamidesse suruda — et nüüdsest alates mängime ainult thrash-metalit. Ei, kõik sõltub paljudest üksikasjadest. Meil oli viimased kaks aastat uus kitarrist, kellele see rida väga peale läheb ja kelle mõned ideed meile meeldinud on. Nüüd on Motors aga mitmesugustel põhjustel bändist lahkunud ning me pakkusime tema kohta vanale liikmele Rihardsile. Tal on lood selged ja nii ei pea me uue liikme otsimisele aega raiskama, mis muidugi jälle bändi arengut aeglustaks. Meile on alati meeldinud katsetada ja kõlapilte muuta, nii et eks näis, mis välja tuleb.
Tean et te ei kiirusta uue materjali kokkupanemise ja väljaandmisega. Olen küll kuulnud, et plaan oli uus plaat veel selle aasta lõpus välja anda. Millal see siis lõpuks tuleb?
Pool albumit on valmis, aga pikk ee on veel ees. Järgmise aasta lõpp on ehk varaseim võimalik üllitusaeg. Ma tõesti ei tea, kuidas asjad kujunevad.
Küllap on Skyforgeri fännidele albumi “Sword Song” ilmumine asjade üsna loogiline kulg. Eks teid ole ju kuuldud siin-seal metalivaba folki mängimas. Räägi lühidalt, kuidas see plaat teoks sai. Kuidas nii läks, et te selle ise välja andsite?
Olime kogunud posu sõja- ja mütoloogiateemalisi Läti rahvalaule, mis on ka meie suur hobi. Mõned neist soovisime panna metal-albumeile ja tegimegi seda. Laulud aga jäid alles. Eks me harjutasime neid ka aeg-ajalt, ja meie sõbrad ütlesid, et peaksime andma päris rahvamuusikakontserdi. Nii läkski ja see oli otsekui paisu tagant valla pääsemine. Hiljem tekkis meil mõte see materjal CD-sse raiuda, mille juures samuti sõbrad appi tulid. Nad pöördusid Läti Kultuurifondi, mis andis meile raha stuudio tarbeks ja niimoodi saigi meie CD ametliku riikliku toetuse. Mõtlesime selle avaldamiseks ka plaadifirma leida, kui ühest küljest ei võetud meid tihti jutule, kuna oleme metal-bänd, teisalt pelgasid seda asja üllitada ka metal-leibelid. Nii pidimegi ise hakkama saama.
Nägin seda plaati Vic Recordsi ilmuvate plaatide nimekirjas juba mõni aeg tagasi. Miks “Sword Songi” taasüllitamine nii kaua veninud on ja miks ei võiks seegi album Folter Recordsi all ilmuda?
Jah, kuidagi õnnestus meie mänedžeril see tehing välja rääkida ning nüüd anname plaadi välja üle maailma. Ega me ise albumi promoplaate välja ei saatnud, nii et see plaat on paljude fännide jaoks valge laik meie mustas minevikus. Taasüllitise tarbeks salvestasime kaks uut pala; hiljem tuleb sellest piiratud trükiarvuga LP-plaat välja ka Folter Recordsi all. Viivitus tulenes sellest, et Vic Recordsil tekkis suurte levituslepingute sõlmimisel mingeid juriidilisi probleeme. Peame ootama, kuni nad kõigega korralikult tegeleda saavad.
Heakene küll, hakkame otsi kokku tõmbama. Kenaks traditsiooniks on kujunenud küsida välismaistelt bändidelt ka midagi Eesti kohta. Proovime seekord nii. Pole vast saladus sullegi, et teid võrreldakse siin Eestis ansambliga Metsatöll. Sarnasusi on lihtne välja tuua, aga ütle, mis on peamised erinevused Metsatöllu ja SkyForgeri vahel? Ja miks mitte ka Läti ja Eesti vahel?
Metsatöllu liikmed on meie head sõbrad ning minu arust on nemad palju paganlikum bänd kui meie. Väga huvitav on kuulata, kuidas nemad on Eesti folkloori ja muistendeid rakendanud. Meie muusika rajaneb rohkem traditsioonilistele metal-käikudele ning meie muusikamaitsed on arvatavasti väga erinevad. Meie teeme rohkem tööd mitmesuguste metal-stiilidega nagu black, thrash, death ja isegi doom, nemad aga ajavad selles mõttes üsna ühtlast rida, kui ma nüüd õigesti mäletan.
Eesti ja Läti riik on ju küll suhteliselt sarnased; võib-olla peaks erinevusi otsima inimeste vaimulaadist ja keelest. Võib-olla on eestlased vahel liiga introvertsed, aga kes ütles, et kõik peavad ühesugused olema? Eesti inimesed on head ja see on see, mis loeb.
Tänud, Peter, et võtsid vaevaks mu küsimustele vastata. Oi kui palju jäi seekord küsimata, aga kõike korraga ei saagi. Pole mõtet nii sind kui lugejaid surmani ära tüüdata. Järgmine kord jälle. Viimased sõnad on sinu.
Aitäh eneseväljendusvõimaluse eest ning kohtumiseni 11. novembril Tallinnas! Tervitan ka kõiki lugejaid!
Midagi pole unustatud, midagi ei unustata!
Skyforgeri veebikodu: http://www.skyforger.lv/
Skyforger MySpace lehel: http://www.myspace.com/skyforgerofficial
Suured tänud lähevad härrale Dark Patrick tõlke ja keeletoimetuse eest! |
Lisatud: 08. november 2006, kell 20:32
Lisaja: Lembetu |
|
| | Jänes Ats
16. aprill 2007 kell 13:23:19
Siiski väga omapärane bänd just tema keele pärast ja sönum on hea kui sellest püüad aru saada  |
|
|
| | Jux
09. november 2006 kell 17:43:24
Väga ilus sissejuhatus laupäevaks.  |
|
|
|
|
|
| | Kessu
09. november 2006 kell 10:50:59
Lembetu ja Peter mõlemad peaks saama auhinna juba selle intervjuu pikkuse ja sisutiheduse eest |
|
|
| | Götterdämmerung
08. november 2006 kell 23:11:59
Meeldivalt paganlik, nagu peabki.
Ja ei tüüdanud ära. |
|
|
|
|
| Järgmine HRC Üritus |
|
Eesolevaid üritusi ei ole. |
| Kalender |
|
November 2011
|
|
| E | T | K | N | R | L | P |
|
01 |
02 |
03 |
04 |
05 |
06 |
| 07 |
08 |
09 |
10 |
11 |
12 |
13 |
| 14 |
15 |
16 |
17 |
18 |
19 |
20 |
| 21 |
22 |
23 |
24 |
25 |
26 |
27 |
| 28 |
29 |
30 |
|
|
|
|
|
| Eesolevad üritused: |
|
|
