| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4750205
KÜLASTUSI TÄNA 1966 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 10
Registreerimata külalisi 10
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Intervjuud |
 |
|
Pihtide vahel on Loits |
Loitsu lauljat Lembetut pinnis nugris Kuratino.
Võib vist julgelt öelda, et Loits on kohalikest üks tuntumaid tegijaid väljaspool Eestit (kui Pärt, Tüür ja veel mõned klassikategijad pluss Ninjad välja jätta). Teie siinses edus pole midagi imelikku, bänd on õigel ajal õiges kohas.
Suur rõhk on sõnumil, ja enamik noortest kodumaalastest ju mõtleb viisil, mida teie julgete läbi mikri laiale massile välja öelda. Siit kindlasti ka suur poolehoid. Aga mis on teie edu saladus väljaspool Eestit? Seal ju ikkagi vaadatakse SS-mundrit pigem põlastuse kui poolehoiuga; sealse publiku enamik ei tea ka välimuse tegelikku tausta.
Loitsu edu võtmesõnaks on omanäolisus. Meie suurimaks trumbiks välismaal on kindlasti kvaliteetne ja omanäoline muusika. Sõnumi rolli ei tohi muidugi ka alahinnata. Teeme siiski black metalit ning teatav provokatsioon ja aura noir tuleb selle stiili juures alati kasuks. Meist räägitakse, ja kui me ideloogilise tausta võimalikult lihtsalt intervjuudes lahti seletame, siis meid ka mõistetakse. Nõnda avanebki üks värav teise järel...
Peate end siis ikkagi black metaliks? On's see võimalik ilma satanistliku sõnumita?
Iga grupeering üritab tänapäeval black metali mõistet omamoodi lahti seletada. Kelle jaoks on see lihtsalt tõsist ideoloogiat kandev muusikastiil, kelle jaoks kõigi metali stiilide kõige pimedam külg, kelle jaoks satanistlikku sõnumit kandev muusika. Eks neil kõigil ole omajagu õigus, aga ma ise kaldun siiski arvama, et kui bänd tumedat ja satanistlikku sõnumit ei kanna, siis ega ta üks päris õige bläkibänd tegelikult ei ole. Sellepärast kasutab ka Loits stiililnime Militant Flak`n`Roll! Nutikamad taipavad kindlasti kohe, et Flak`n`Roll on tegelikult tuletis sõnaühendist Black`n`Roll, kuid tavaliselt tuleb Loitsu muusikastiili tutvustades kasutada väljendit black metal, sest just sellele ˛anrile kõlab meie muusika kõige sarnasemalt.
Kas seostate oma edu kuidagi ka lahkunud Alan Rahumeelega? Kas ehk on tema äkiline liinilõpp kuidagi ohvriks teie heale käekäigule? Maailmas juhtub ju ikka asju, mida võib olla raske seletada, aga mida võib vahel tunnetada ja tõlgendada sel viisil...
Kuidas Loits üldse alustas? Kui suur panus oli kogu asjas ja kivi veeremalükkamises Alanil? Kas tema surm oli suur kaotus või andis see pigem ülejäänud bändile tegutsemiseks vabamad käed?
Tore, et sa Alani kohta küsid. Millegipärast on ta viimasel ajal väga tihti minu mõtteis ja tegudes. Üks põhjus on kindlasti see, et me anname tänavu uuesti välja vana albumi "Ei Kahetse Midagi", millele tuleb lisalooks "Tõeliste Kuningate" varajasem versioon, kus mängib kitarri ja laulab taustvokaale Alan. Eile öösel just lõpetasime selle materjali taasmasterdamise. Ööl enne seda nägin Alanit aga unes. Rääkisime pikalt ja ma kutsusin teda bändi tagasi.
Alani liitumine oli kindlasti suuresti abiks Loitsu nime kiirele tõusule. Olid ju tema projektid Kalm ja Vaikus toona noorte metalfännide seas väga populaarsed. Alan lükkas käima kodulehe ja aitas meid kiiresti stuudiosse. Siiski ei arva ma, et tema surm kuidagi Loitsule edu oleks toonud. Noore, andeka ja aktiivse muusiku näol pigem kaotas kogu siinne metalskene.
Loits sai alguse minu sooloprojektina. Naljakas oli see, et bändi nimi levis kiiresti ilma, et keegi oleks Loitsu isegi kuulnud. Ju oli siis kohalikus skenes tohutu nälg uute karmide bändide järele. Eesti metalis oli ühkesakümnendate keskpaik ju suhteliselt sitt aeg. Mingil hetkel hakasin lugusid Karjega kokku mängima ja härra M. Divine'i bändi meelitama. Mängisin toona tema bändis nimega Pirit. Oma nõu ja jõuga olid abiks veel Massacra ja Draconic. Massacra aitas 1996. aastal ühe algelise Loitsu loo trummid sisse mängida ja hiljem tegi meie lugudele arvutiga trummitaustu. Viimases aitas meid ka Don Draconic.
20.03.1999 pidasin oma sünnipäeva Kadrinas, ja et kõik loetletud asjaosalised olid külla kutsutud, siis tegime ka esimese proovi. Sama päeva õhtul saabus veel üks külaline, kellest sai samal päeval meie bändi kitarrist...
Kui Alani tagasi kutsuksid, siis kelle sa bändist välja viskaksid?
No see oli lihtsalt unenägu, aga saladuskatet kergitades võin öelda, et pärast HR Laagrit võib bändi koosseisus muudatusi tulla küll. Sellest aga täpsemalt siis, kui kõik meie endi jaoks kristallselge on.
Lisaks masstarbijate CD-vajadusele olete te truud ka tõelistele underground-fännidele – olete välja andnud juba üsna mitu vinüülformaadis üllitist: kaks seitsmetollist EP-d, ja ka viimane album on gatefoldi kujul ju täiesti olemas. Kust see idee? Kas tasub tänapäeval sellise muusikaga välja anda vinüüli?
Kas usute, et metal-vinüülplaatidele on turgu, või on see lihtsalt poos olla rohkem UG? Isegi tantsumusamaailmas kasutab aina enam DJ`sid just CD-mängijaid. Vinüül küll üritab tähtis olla, aga sellegipoolest ta on suht sundsurma seisundis ju?
Loitsu vinüülformaati pressimise taga pole päris kindlasti tahtmine meeldida UG fännidele. Kes on lugenud meie viimaseid intervjuusid, teab, et meil on nn tõelise UG-ga oma suhe. Pigem on vinüülide üllitamine kingitus neile, kes sellest formaadist tänase päevani lugu pidada oskavad. Vinüül on eksklusiivsema välimusega ja muusika vinüülilt on kordi elavam kui hõbekettal. Seda kogeb eriti hästi siis, kui DJ laseb muusikat vaheldumisi vinüülilt ja CD-lt. Seda fenomeni on raske seletada, aga nii see on.
Iseenesest vinüüli väljaandmine mingi eriline kasumiteenimisnõks ei ole, pigem vastupidi. Samas kogub see formaat metalskenes päev-päevalt aina rohkem populaarsust, ja kui suhelda õigete levitajatega, kes ka vinüülifriikidele mõtlevad, siis tasub nii 12" LP-de kui ka teiste vinüülplaatide formaatide väljaandmine ennast ära.
Kui päris isklikust seisukohast rääkida, siis kummitab mind tunne, et kui su plaati LP-formaadis välja pole antud, siis pole see nagu päris ametlik väljaanne. Tänapäeval võib igaüks enda mõminast paarisajase tiraazhiga CD teha lasta. Alles vinüüli käes hoides tuleb see "päris" tunne. Seks olen otsinud pikka aega "Ei Kahetse Midagi" materjalile sellist väljaandjat, kes sellest vinüüli teeks, ja tänaseks on selline plaadifirma leitud.
Kas veidi ülepakutud kleeps kirjaga “Vaba Eesti Eest!” Loitsu tavaformaadis albumi karbil on teie idee või labeli vaimusünnitis tähelepanu tõmbamiseks? Vabandan, aga niigi läbi ja lõhki patriootliku plaadi puhul mõjub see nagu mõnel hitikogumikul olev kleeps tähtsa teabega "Sisaldab 80 minutit muusikat!".
Kodanikule, kes meie tegemistega juba pikemat aega kursis on, võib see kleeps küll ehk hannesliku ilme näole manada. Samas inimesele, kes on Loitsust kuulnud vaid möödaminnes, on see kleebis päris heaks teejuhiks – "Ahhaa, see on see bänd, kes Eesti asja ajab". Kleepsu idee sündis koostöös hyper.recordsi juhi Kareliga, tänu kellele "Vere Kutse Kohustab" Eestis üldse ametlikku levivõrku sattus. Täpselt ei mäletagi, kelle mõte see algselt olla võis, aga ma arvan, et peamine põhjus sellise plaadilisandi sünnile oli tõik, et plaadi kaanel pole nähtavas kohas bändi nime kirjas.
Kas seisate nagu üks mees (ja naine) oma asja eest sügavama ideoloogiaga väljas või on teil paar juhti ja ülejäänud lihtsalt järgivad nende mõttekäiku? Ma kohe kuidagi ei taha uskuda, et väga erineva taustaga bändiliikmed mõtlevad nüüdseks kõik nagu üks aju. Kas bändisiseseid põhimõttelisi lahkhelisid tuleb tihti ette? Või peetakse eestkostjaid ja juhte sedavõrd autoriteetseteks, et teised lihtsalt vaikivad ja täidavad käsku, kui midagi öelda ei ole?
Ma imestan, miks sa juba uuriva ajakirjanikuna ei tööta!
Selles suhtes on sul tuline õigus, et Loitsu ideoloogilise suuna ja muusikastiili määravad bändis kindlad tegelased, kelle sõna loeb rohkem kui teiste oma, ja et bändis on tekkinud teatav (küll suhteliselt uduste piiridega) hierarhiline süsteem, mida kõik aktsepteerivad. Viimane on väga tähtis. Demokraatia meie bändis ei toimi. Las otsustavad ikka need, kes ühest või teisest asjast rohkem teavad. See ei tähenda, et igaühel meist poleks kujunenud bändis täiesti oma ja tähtis roll, või et me kõik ei toetaks Loitsu ideoloogilist suunda.
Oma debüüti "Ei Kahetse Midagi" olete müünud ikka väga palju; seda on reliisitud mitmesuguste kassettide ja CD-de kujul ja, nagu tean, üllitab selle nüüd uuesti ka Nailboard Records. Kas "EKM" müügiedu ja taasüllitamine on sinu arvates seotud ka albumi "Vere Kutse Kohustab" tekitatud kõmu ja populaarsusega?
Varem nelja eri plaadifirma all neljas eri formaadis ilmunud "Ei Kahetse Midagi" materjal ilmub tõesti tänavu taas neljas formaadis ja jälle nelja plaadifirma all. Ennekõike on see materjal ennast ise reklaaminud. Tänu heale levile on see jõudnud õigete inimeste kätte ja me saame pidevalt piiri tagand uusi ja huvitavaid pakkumisi. Tihti ei ole seal meie uuest plaadist veel kuuldudki. Seega sillutas "Ei Kahetse Midagi" täiesti korraliku tee meie viimasele plaadile "Vere Kutse Kohustab", mis nüüd omakorda, nagu sa juba oma küsimuses kahtlustasid, paneb meie debüüdi müüma ja levima.
Mida arvad sa pisikusüstimisest noortesse bändidesse? Kindlasti oled teadlik, mis praegu Eestis toimub – väikseid Loitse on pärast teie alusepanekut tekkinud nagu seeni pärast vihma. Kas sa ei arva, et vastava/sügavama sõnumi kandmiseks oleks vaja nagu veidi rohkem sügavust ja kogemust? Et see ei ole nagu teema, mida saaks pealiskaudselt tundes rahvani tuua. Noortel bändidel tuleb tihtilugu küll hoiak enne kui sisu (logo ja bändinimi muidugi kõigepealt).
Selle üle, et meil nii palju järgijaid on, tuleb ainult hääd meelt tunda. Oleme ajanud õiget asja ja teinud seda hästi. Eks meil ole muidugi väike ärevus hinges, et äkki keegi noortest keerab midagi väga vussi, kuid tuleb tõdeda, et noored ongi tormakad ja tihtipeale natuke pealiskaudsed. Vaatame, kuidas nad ajahambale vastu peavad. Eks Loitski oli oma algusaegadel päris keevaline ja lihvimata. Loodan väga, et rahvuslusest pole saanud lihtlabane trend metalskenes, vaid tõsiseltvõetav liikumine. Samas on hea ja kvaliteetne muusika ikkagi kõige tähtsam...
Pea igal Loitsu üllitisel on muutunud üks liige. Lähemal uurimisel tuleb küll välja, et mees on sama, aga tema artistinimed muutuvad – Mantas, M. Engele, M. Divine. Millest see tuleb? Kas aeg muudab inimest ja tema kuuluvust?
Nagu ma juba eelmisele küsimusele vastates mainisin, on ka Loits üsna lihvimata ja keevaline olnud. Esinejanimi M. Engele näituseks oligi puhas provokatsioon ja täitis oma eesmärki hästi. Täna me selliseid asju enam ei vaja. Loits on saanud üsna täiskasvanuks. See omakorda ei välista muidugi, et esinejanimedes ka tulevikus muutusi ei tuleks. Viimane on tegelikult meie stiili juures suhteliselt tavaline nähtus.
Loits on üks vähestest Eesti bändidest, kes käinud Euroopa turneel. Nagu tean, on ka juba järgmine tuur plaanitud. Räägi lähemalt, kuidas läks? Milliseks kujunesid suhted teiste bändidega? Kuidas olid õieti lood neegriga Hollandi backstage'is? Kellega koos plaanite minna järmisele tuurile? Kui palju aitab kaasa tuur või lihtsalt võõral maal esinemine plaadimüügile ja nime levitamisele?
Esimene Euroopa ringreis oli Loitsule igati edukas. Raiusime oma nime päris kindlalt Euroopa nn metalkaardile. Kahju, et see sõit meile nii järsku kaela langes ja et me ei suutnud omalt poolt piisavalt kogu üritusele reklaami teha. Hoolimata kõigest oli meil igal kontserdil päris korralik publik; positiivseid kirju saame tänaseni.
Kaasreisijad pidasid ennast sel turneel kindlasti paremini üleval kui meie ise. Aeg-ajalt saame ikka tervitusi nii Salacious Godsilt Hollandist kui ka Hornalt. Viimase tüüpe on tegelikult õnnestunud isegi päris tihti trehvata. Ei saa mainimata jätta, et nende viimane album on vägagi õnnestunud. Behexenist suhtlen seni tihedalt endise kidramehe Perttiga. Ta töötab nimelt sellises Soome plaadifirmas nagu Dynamic Arts. Äriasjad...
Viimaste uudiste järgi läheme sügisel järgmisele Euroopa tuurile ainult ühe bandiga, milleks on Obtest. Kõik on veel suhteliselt lahtine ja turnee kindlat toimumist usun alles siis, kui ise bussis istun. Nüüd on muidugi palju mugavam minna, sest Loits on vahepeal kõvasti tuntust kogunud ja uus plaat toetab tuuri kah päris kõvasti.
Välisesinemistega ongi nii, et need avavad tegelikult väga palju väravaid. Kordi lihtsam on saada välisriikide ajakirjadesse intervjuid, kui nad teavad, et oled tulemas. Samuti on palju lihtsam leida plaatidele levitajaid. Kõige parem ongi minna nii, et su album on juba mingil määral seal maal levinud. Sind teatakse ja tullakse uudistama. Kui annad hea keikka, hakkavad ka plaadid müüma jne.
Usu, meiega juhtus tuuril palju ekstravagantsemaid asju kui see väike vahejuhtum, mille kohta küsisid – et pärast Rotterdami kontserti oli esimene mees, kes meid tänama tuli ja käe pihku surus, just neeger. Kogu see turnee oli meie jaoks tegelikult üsna raju.
Teie bändi kuulub ka perekond Atsod. Kui ringreisile lähete, siis mis saab nende järeltulijast? Kas pere üldse segab bänditegemist, või on kõigil mõistvad naised-lapsed-vanemad, kes teie loomingulist tegevust austavad?
Aktiivne muusik ei ela tõesti päris sellist elu nagu tavakodanik; see peaks siinsele lugejaskonnale üsna selge olema. Kui reakodanik läheb pärast tööd koju, võtab külmikust õlle ja istub diivanile teleka ette, et sealt varem mitte lahkuda, kui silm kinni kukkuma hakkab, siis meiesugused vandid seavad end pärast tööd arvuti ette, et kirjadele või intervjuudele vastata, või sammuvad, pill seljas, prooviruumi poole. Vabad nädalavahetused ja puhkus - mis asjad need veel on?
Seega ei saa sa päris tavaline inimene olla, et jaksata kogu seda koormat kanda. Tahes-tahtmata tuleb tuua kõige selle nimel ohvreid, ja see ei pruugi kõigile meeldida. Sellega peavad arvestama nii pillimehed ise kui ka need, kes enda elu nendega siduda tahavad. Nii juhtubki, et üks või teine bändiliige on sunnitud ühel päeval bändist lahkuma.
Võin rahul olla, et olen oma elu nii suutnud sättida, et muusika ümbritseb mind kõikjal. See on mu töö, kirg ja hobi. Mõnedki bändikaaslased on samuti oma elu peremehed, ja kui on vaja, suudavad bändiasjade jaoks aega leida. Turneedel me kaua ei ole – maksimaalselt kuu aega – ja seega sellised asjad meie elu väga segi ei löö. Lapsed saavad sel ajal näiteks vanavanemate juures oma väikeseid toimetusi teha. |
Lisatud: 23. juuni 2005, kell 12:15
Lisaja: Dark Patrick |
|
| | Ford Taunus
22. juuli 2005 kell 16:39:34
Tõeliselt huvitav ja hea intervjuu, kahju kohe, et nii lühike.Oleks mõnuga veel lugenud. |
|
|
| | ScaryX
11. juuli 2005 kell 14:08:13
hea lugemisvara oli   |
|
|
| | draconia
06. juuli 2005 kell 15:25:29
väga head tööd on teinud mõlemad pooled-nii bänd kui ka intervjueerija. mõnus oli lugeda ja asjadest rohkem teada saada. |
|
|
| | Motohiir
30. juuni 2005 kell 19:40:14
Väga hea intervjuu.Edu Loitsule ja laagris näeme |
|
|
| | Lembetu
27. juuni 2005 kell 14:35:32
Kahju et aeg jalaga tagumikku tagus ja intervjuu poolikuks jäi. Samas minugi tänud herr Kuratino`le laheda vestluse eest. Teinekordki. |
|
|
|
|
|
| | destroyah
27. juuni 2005 kell 11:30:14
Tõesti hea intervjuu! (Ei üritagi originaalsema kommentaariga hiilata)
Aga neist ekstravagantsetest vahejuhtumitest tahaks kuulda küll! Varsti võib vist "Rahva Raamatu" lettidel ilutsemas näha teost "Loits - Lords of Chaos" |
|
|
| | Dark Rabit
27. juuni 2005 kell 03:12:21
Väga mõnusat lugemist oli. |
|
|
| | yxikhunt
26. juuni 2005 kell 22:15:17
Väga hea intervjuu. |
|
|
| | Hendric
26. juuni 2005 kell 16:10:30
Mega intervjuu. Väga hvuitavaid küsimusi oli, millele just isegi olin mõelnud. Minu lemmik Loitsu intervjuu. |
|
|
| | Jux
24. juuni 2005 kell 22:34:27
Tore lugemine kahtlemata ... 5+
Arvamus vinülkade levikust on kah kiiduväärt - kui ma rikkajs saan siis hakkan just vinüülidel muusikat koguma. |
|
|
| | arvo92
24. juuni 2005 kell 15:31:11
ylevaatlik ja asjakohane |
|
|
| | Brokenglass
23. juuni 2005 kell 16:29:26
tõesti siiani kõige parem ja põhjalikum intervjuu. Tänud,väga mõnus lugemine oli! |
|
|
| | Götterdämmerung
23. juuni 2005 kell 16:13:01
Tõesti hea intervjuu! Eriti minu jaoks kes ma selliseid asju tavaliselt ei loe. |
|
|
| | Dark Patrick
23. juuni 2005 kell 12:21:02
Ütleks, et seni parim intervjuu, mis HRC veebi sattunud. Kudos, Kuratino! |
|
|
|
|
|
