| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4936681
KÜLASTUSI TÄNA 4926 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 16
Registreerimata külalisi 11
HR Community liikmeid 5
|
|
|
| Intervjuud |
 |
|
Therapy? – ravitoimeline kakofoonia |
Artikli autor: Mart Kalvet
Üllatusin, kui tuttav East Trading Wangi plaadiesitluskontserdil arvas, et ETW on äravahetamiseni sarnane Therapy?ga – minu jaoks, kes ma üheksakümnendatel peavooluroki eranditeta hülgasin, jäi Therapy? bändiks, mis üllitas grunge'ilaine harjal menuplaadi Troublegum, reklaamis seda keskpärase pop-rokk-hitikesega "Nowhere" ja kadus peagi silmapiirilt. Eheda, omanäolise ja kompromissitu kärerokiga ei osanud nüüd, kümme aastat hiljem, neid kohe kuidagi seostada.
Lähemal uurimisel selgus aga, et see tänapäevaks juurte manu naasnud Iiri punt on nii enne kui pärast lahjat menukit meisterdanud mitu palju väärtuslikumat ja põnevamat helikonservi. Juba 1991. aastal üllitatud esikalbum Babyteeth trügis põhjusega Briti indie-tabeli esimeseks. Belfasti barbarite lakoonilised rifid, range suhtumine ja hoogsad seaded said eeskujuks ja innustuseks tervele põlvkonnale alternatiiv-traadibändidele. Tõsi, arvestatava rahvusvahelise tuntuse tõi alles Troublegum, kuid selle hinnaks sai korporatiivroki vampiiriembusse sattunud bändidele tüüpiline saatus – pärast paari oivalist kuid vähemedukat albumit sai Therapy? keset turneed teada, et nende senine Universal Groupi kuuluv plaadifirma A&M; England lõpetab tegevuse. Bänd pidi turneed jätkama oma kuludega. Peagi selgus ka, et Universali lubadused jätkata Therapy?ga koostööd Mercury vahendusel ja üllitada viimane album Semi-Detached ka Ühendriikides jäävadki vaid lubadusteks.
Peavoolupopinduses lõplikult pettunud iirlased ei heitunud, vaid suunasid õigustatud raevu ja kibestumuse varasematest veel vihasemasse albumisse Suicide Pact-You First. IRSi eksbossi Miles Copelandi uue firma ARK 21 Records üllitatud plaati ei saatnud varasemaga võrreldav kommertsedu, küll aga veenis teos fänne, kelle usk Therapy? suutlikusse oli kõikuma löönud. Tugevat ja töökat bändi ei suutnud lagundada ka korduma kippuvad trummari- ja plaadifirmavahetused; 2003. aastal liitus bändiga praegune trummar Neil Cooper ning samal aastal ilmunud albumisse High Anxiety uputatud ränk töö kiitis tegijaid taas.
Mullune šedööver Never Apologise Never Explain selgitab suuresti, miks kümmekond aastat moerokipubliku huviorbiidist välja jäänud müraterapeutide esinemistele kogu maailmas kuhjuvad ikka veel truude fännide hordid ning mida teha selleks, et pärast kuutteist tegutsemisaastat värskeks jääda. Kolmekümnendates eluaastates Andy Cairns mõjub vägagi veenvalt, karjudes "Die, motherfucker, die!", kuigi mitmedki nooremad samas rollis naeruväärse mulje jätaksid. Kuidas see neil ikkagi õnnestub, saavad tänavused rabarokkijad peagi ise aduda.
Bändi juhtfiguur, laulev kitarrist Andy Cairns leidis aega vastata ka paarile küsimusele.
Album Troublegum ja singel "Nowhere" määratlevadki paljude jaoks Therapy?. Kui saaksid seda muuta, siis kuidas? Millist Therapy? plaati näeksid meelsamini kuulamas neid, kes alles asutavad bändiga tutvust tegema?
Mulle ei tee muret tõik, et Troublegum on meie tuntuim album. See on hea plaat, kuigi ei anna edasi meie muusikalisi püüdlusi tervikuna.
Alustada soovitaksin kas meie esikplaadist Babyteeth või viimasest, mis kannab nime Never Apologise Never Explain – see on lähenemiselt sarnane.
90. esimesel poolel oli paljude algajate bändide unistuseks pärineda Iirimaalt, kuna muusikatööstuse teravdatud huvi oli ajutiselt just sinna pöördunud. Kas tõik, et olete Belfasti poisid, on pärast algusaegu Therapy? karjääri kuidagi märkimisväärselt edendanud või pärssinud?
Therapy?l pole kunagi olnud mingisugust teadlikku kultuurilist seisukohta, mis oleks mõjutatud meie päritoluriigist. Enda jaoks olime lihtsalt üks bänd, mille kohta Ühendriikides imestati, et oleme otsustanud kõlada teisiti kui U2.
Therapy? esimese singli Meat Abstract üllitas bändi enda loodud firma Multifuckingnational Records. Mis sellest edasi sai? Kas bänd või mõni liige on kunagi nõuks võtnud luua plaadifirma, värvata andekaid noori rokkbände ja panna nii alus nende sama innustavaile karjääridele kui Therapy? enda oma?
Hetkel pole plaanis Multifuckingnational Recordsit taaskäivitada, kuid 90. aastatel olin küll kaasosanik Dublini plaadifirmas Blunt Records, mis üllitas noori tegijaid Iiri bände nagu Joyrider, Pet Lamb, Luggage, Mexican Pets ja Female Hercules. Kui Pet Lamb välja arvata, ei käinud neist ükski turneedel väljaspool Iirimaad ning 2000. aastal, kui olin selle äriga isiklikult suure hulga raha kaotanud, peatasime firma tegevuse.
Te ise olete mänginud ja turneerinud koos nii mitmegi bändi ja tüübiga, keda üldiselt peetakse parajateks veidrikeks ja/või mürgeldajateks – Henry Rollins, The Melvins, Tad, Ozzy Osbourne, Revolting Cocks jne. Kes on kõige ekstsentrilisemad tegelased, kellega sel moel kokku olete puutunud?
Kõige ekstsentrilisem just meeldival moel oli kindlasti ansambel Tad (jõhker ja aeglane, pigem 70. metali kui pungiga flirtinud nn. grunge'ibänd Seattle'ist. – M.K.). Neil meestel olid oma reeglid, mille järgi nad ka elasid, ja – kuidas seda nüüd öeldagi – väga pingevaba suhtumine meelelahutuslike farmakonide tarvitamisesse. Nad on väga arukad ja vaimukad inimesed ning parim mõeldav seltskond just turneel.
Kõige meeldivamad ja kõige ebameeldivamad stuudioseansid. Miks nii?
Parimad salvestused on olnud Babyteeth, Troublegum, Suicide Pact - You First ja viimane, Never Apologise Never Explain. Just nende plaatide salvestamise käigus uputasime end üleni töhe ja meil oli selle käigus kohutavalt tore olla.
Kõige vähemlõbusaks kujunes aga nende plaatide salvestamine, millega pidime nii-öelda kõrgeks aetud lootusi täitma: Pleasure Death, Infernal Love ja Semi-Detached. Väga kurnav on töötada teadmisega, et tulemus peab igal juhul olema menuk.
Therapy?t on tihti nimetatud üheks kõige töökamaks bändiks üldse (esimene trummar Fyfe Ewing lahkuski pärast ränka ja tihedat turneerimis- ja salvestusperioodi sõnadega "Ma lähen muidu hulluks!"), ometi ei tahaks kontserte ja albumeid kuulates kuidagi uskuda, et teil pole musitseerides lõbus. Kuidas siis on – kas teile lihtsalt meeldib tööd rabada või makstakse teile korralikult millegi eest, mida oleksite nõus tasutagi tegema?
Meile meeldib tööd teha, kuigi, olles eelnevalt töötanud mitmel töökohal, ei saa ma maailmas rändamist ja oma muusika esitamist õieti tööks nimetada. Mis aga puutub "korralikult maksmisse", siis oleme alati suurema osa teenitud rahast suunanud tagasi bändi arendamisse.
Julgen arvata, et enamik Rabaroki külastajaist pole varem Therapy? kontserdil käinud. Kas teie esinemine festivalil on pigem reklaam viimasele plaadile Never Apologise Never Explain või on ehk loota retrospektiivsemat lähenemist? Kas esitate veel vanu lugusid nagu Skywards, Punishment Kiss või Potato Junkie?
Ei ole põhjust põdeda – Järvakandis, nagu üldse kogu käimasoleva turnee ajal, mängime lugusid kõigi albumite pealt.
Olete koostööd teinud Eestis võrdlemisi vähetuntud kuid väga põneva ansambliga Clutch; kodulehel nimetate neid headeks sõpradeks. Kuidas nii läks? Kas Therapy? seisab muusikaliselt Neil Falloni ja tema lustlike sellide lähedal?
Veetsime Clutchiga koos Euroopa turneel mitu kuud ja saime nendega väga hästi tuttavaks. Nende suhtumine muusikasse on sarnane meie omaga ning nemadki teevad bändina kõvasti tööd. Kuigi nende loomingut läbi punase joonena 70. aastate roki mõju, on nende helipilt siiski väga tänapäevane.
Kas Therapy?l on veel "sõprusbände", kellest siinsed muusikahuvilised ehk veel kuulnud pole ja keda tahaksid seega soovitada?
Mõned bändid ja albumid, mida soovitan soojalt: Dalek – "Absence", Lightning Bolt – "Wonderful Rainbow", Hot Snakes – "Audit in Progress", Acoustic Ladyland – "Last Chance Disco", Necro – "Pre-Fix for Death".
Trummar Neil Cooper on nüüd juba kolmandat aastat Therapy? ridades rüganud. Kas võib öelda, et ühildumatute löökriistameeste needus on bändilt maha võetud?
Tõesti, nii see on. Neil on hea sõber ning fantastiline trummar, kellel on alati oma nägemus.
Eesti metallipäid huvitab kindlasti, kas basskitarrist Michael Keegan, kes on mõjutajaina nimetanud Voivodi, Venomit, Celtic Frosti, Carcassi, Napalm Deathi ja muid äärmuslikke metal-bände, hindab ikka veel sellist muusikat. Kas Therapy? oleks ilma Michaeli panuseta vähem "metal"?
Michaelit pole hetkel läheduses, aga ma võin kinnitada, et ta kuulab seni huviga iga viimast kui ekstereem-metal-bändi, millele sõrmed (või pigem kõrvad) taha saab.
Michaeli mõjusid on mitmes meie agressiivsemas muusikavalangus kahtlemata tunda.
Korporatiivroki alatuse paljastamise eest võitlejaina on teil ehk mõni nõuanne põrandaalustele bändidele, kes alles rahvusvahelises muusikaäris oma nišši otsivad? Kuidas leida head esindatust ja head promo pärasoole süütusest ja enda tõekspidamistest loobumata?
Alguses tehke võimalikult palju tööd ise ning võimalusel ka üllitage oma materjal omal käel – sellest saadud teadmised ja kogemused osutuvad hiljem hindamatuteks. Ärge kunagi muutke stiili vastu tahtmist või selleks, et hetkemoega paremini sobituda. Olge teie ise – kui usute muusikasse, mida esitate, tuleb rahvas varem või hiljem ise teie juurde. Väga oluline on ka suulisel teel leviv teave bändi kohta.
Siinkohal on teil võimalus hoiatada festivalikülastajaid ette – mis siis tegelikult Järvakandis Therapy? esinemise ajal toimuma hakkab? Millised on peamised näpunäited neile, kes soovivad kontserdist viimast võtta?
Kõige tähtsam on festivalist mõnu tunda ning hoida ennast ja teisi. Meie oleme vaid killuke pakutavast meelelahutusest, kuid püüame Eestis laval endast viimase anda!
Kui oled juba fänn, siis on vägagi tõenäoline, et esitame nii mõnegi sinu lemmikloo; kui meie muusika on sulle seni tundmatu, suhtu meie imelisse kakofooniasse avatult ning püüa seda nautida.
Therapy? koduleht: www.therapyquestionmark.co.uk
|
Lisatud: 03. juuni 2005, kell 17:33
Lisaja: Dark Patrick |
|
|
|
|
