| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4476744
KÜLASTUSI TÄNA 661 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 12
Registreerimata külalisi 8
HR Community liikmeid 4
|
|
|
| Intervjuud |
 |
|
 |
|
Pihtide vahel on Läti Metsatöll Skyforger |
Skyforgeri liidrit Peterit usutles Lembetu
11. novembril astub Rock Cafés koos kohalike kuulsuste Metsatöll ja Taak üles ka kaks bändi piiri tagant - Swallow The Sun ja SkyForger. Viimasega teemegi nüüd põgusalt juttu ja uurime välja, mida põnevat on toimunud Baltimaade tuntuima metal bändi maailmas.
Hei, Peter! Ei tahaks kohe alguses ära hirmutada, aga sellele küsimusele oled kindlasti tihti vastama pidanud. Ansambel Grindmaster Dead, Skyforgeri eelkäija, mängis jõhkrat death-doom-metalit. Kas sellest ajast on salvestisi järel? Ehk selgitaksid ka pealtnäha radikaalset stiilivahetust – Skyforgeri esimene demo “Semigall’s Warchant” oli ju toores black-metal.
Pole hullu, olen selliste küsimustega juba harjunud. Jah, hakkasime muusikat tegema tõesti varakult, mina umbes 14–15-aastaselt. Minu esimene bänd Grindmaster Dead tegi tõesti mainitud sorti muusikat, mida salvestasime kolme täispika albumi ja ühe EP jagu, mis kõik jäid aga ametlikult välja andmata. Helikvaliteet muidugi imeb, aga hilisem kraam on tegelikult täitsa kuulatav. Eks meil on vanad lindid ju kodus alles, ehk koostame kunagi fännide tarbeks ametliku CD ka.
Stiili muutsime sellepärast, et tahtsime kõik mängida midagi kiiremat ning paganliku võitluse teemad nõudsid teistsugust lähenemist. Nii muutuski Grindmaster Dead Skyforgeriks. Tollal tundus black-metal meile hirmus lahe, mistõttu valisime selle tee. Praegusel hetkel pole black enam kindlasti meie stiil. Tegelikult pole me kunagi päriselt black-metal-bänd olnud.
Oled kusagil maininud, et “Semigall’s Warchanti” peal olid folk-meloodiad ja -pillid suhteliselt juhuslik valik. Ometi kasutas flööti juba Grindmaster Dead. Tähendab see, et tegelikult oli teil pärimusmuusika-pisik juba tollal veres?
Küllap vist, ehkki Grindmaster Deadis olid rohkem keskaegse kui rahvamuusika sugemed. Folgirida alustasime siiski Skyforgeriga; folgi segamine metaliga oli üks bändi loomise põhilisi ajendeid.
Ma arvan, et mulle on alati meeldinud segada metalit mingi muu muusikaga, luua midagi erinevat sellest, mida teeb suurem osa bände. Muidugi oli stiilivalikul oma süü sõnadel — on praegugi — ning folkmuusika sobib hästi meie tekstidega. Folgilisandid aitavad luua paladele vajalikku meeleolu. Meil oli algusest peale selge pilt, milline saab olema meie muusika peamine rõhuasetus.
Kas peale Grindmaster Deadi/Skyforgeri on veel Lätis mõni nii pika karjääriga bänd tegev? Huskvarn? Sanctimony? Teiega võrreldes on Neglected Fields vist päris poisikesed?
Jah, kõik mainitud ansamblid tegutsevad tänini. Huskvarn alustas meist paar aastat varem, ent 90date keskel läksid nad umbes kaheksaks aastaks laiali ning hakkasid alles hiljuti uuesti ja uute liikmetega tegutsema. Muud bändid on meiega samas vanuserühmas ja alustanud aastatel 1993–95. Ning muid Läti ansambleid sellest ajast tõesti järel pole; kõik on tegevuse lõpetanud.
Millised on teie suhted ülejäänud Läti hevikogukonnaga? Kui tihedalt käib omavahel läbi Läti skene? Kas eri põlvkonnad suhtlevad ja teevad koostööd?
Minu meelest saame üsna hästi läbi, mingit tülitsemist pole. Meil on oma asi, mida ajada, teised ajavad jälle enda asja. Ma ei tunne paljude teiste bändide liikmeid, kuna ei ole eriti seltskondlik tüüp, aga ma usun, et siinse metal- ringkonnaga kõik kombes.
1980. aastale olid punk- ja metal-skene osake niinimetatud laulvast revolutsioonist. Oli see nii ka Lätis? Grindmaster Dead alustas tegevust aasta pärast Läti vabanemist. Kas tolle aja sündmused mõjutasid kuidagi teie valikuid muusikas?
Mina isiklikult selles muusikalises revolutsioonis ei osalenud; olime alles nagamannid. Muidugi oli vabadus parim, mis meiega juhtuda sai. Paljud pop-rokk-ansamblid toetasid vabadusliikumist, mängides selles juhtivat rolligi, ning paljud neist tegutsevad siiamaani. Paraku polnud nende hulgas veel ei metal- ega punkbände; need olid alles sügaval põranda all.
Ei usu, et tolle aja sündmused meie muusikas väga otseselt kajastuvad, ent kindlasti ei oleks ma praegu nii suur oma riigi patrioot, kui see riik poleks vaba.
Tollest ajastust on Eesti metalil ette näidata selline vaieldamatu suurkuju nagu Gunnar Graps. Kas tead, et ta oli sünnilt pooleldi lätlane? Millised olid Läti märkimisväärsemad hevibändid 80. aastatel?
Kahjuks ei tea ma Grapsist muud peale selle, et ta oli Eestis väga legendaarne kuju.
Selle jutu peale meenus küll üks 1980. aastatel keelu all olnud ja siiamaani tegutsev ansambel, nimelt pungiveteranid Inokentijs Marpls. Nemad sõdisid kõige vastu ja pälvisid Nõukogude režiimi teravdatud tähelepanu. Äramärkimist väärib ka raskeroki-staaransambel Livi, mis alustas tegevust 70. aastate keskel. Tollal olid nad tõelised supersangarid ning lõid palju laule priiusest. Nende parima loo nimi tõlkes on “Emakeel”. 1988. aastal oli see tõeliseks innustuseks murda ahelad.
Oli kord aeg, mil Balti metal-skene marssis nii-öelda ühte jalga; “Baltic Thunderi” turneed olid otsekui metalne Balti kett. Kas sellised tavad on minevikku jäänud? Millised on sinu hinnangul kolme Balti riigi hevisuhted?
Jah, mäletan veel esimest turneed, mis toimus 1998. aastal. See oli lõbus. Olime nooremad ja idealistlikumad. Usun, et sedasorti turneed on täiesti võimalikud ka praegu ning see on ainult organiseerimise küsimus. Tänapäeval oleks vaimustav ansamblivalik sellisele paganlikul ringreisile kindlasti Metsatöll, Obtest ja Skyforger.
Minu meelest on suhted Balti riikide metal-ringkondade vahel väga head; Skyforger võib esineda emmas-kummas naaberriigis ja tunda end siiski kui kodukamaral. Ürituste korraldajad peaksid lihtsalt tihemini naaberriikide bände esinema kutsuda ja kõik olekski korras.
1990. aastate keskel, kui Läti ja Leedu bändid noppisid plaadilepinguid nagu küpseid pirne ning hakkasid albumeid välja andma Lääne plaadifirmade all, polnud Eestil midagi selle kõrvale panna. Kuidas teil õnnestus saada leping tollal üsna prestiižikalt Mascot Recordsilt. Olete nende tööga rahul?
Mina ei ütleks, et Läti bändid sel ajal palju pakkumisi said või väga menukaks muutusid. Midagi ehk isegi toimus, aga mitte midagi sellist, mille pärast suurt uhkust tunda. Leedu skenest ega ka teie omast ei tea ma tegelikult eriti palju, aga ma usun, et eks see ole igal pool samamoodi.
Ma ei ütleks, et lepingut saada oli raske. Salvestasime demo ja saatsime seda laiali. Kui pakkumised tulid, valisime parima. Ma ei ole meie esimese lepinguga eriti rahul. Me ei olnud siis veel muusikaäri telgitagustega hästi kursis ega teadnud, et selle firma peamine eesmärk oli raha. Küllap arvasid nad, et meist saab mingi järgmine Immortal; nad tegid lepinguid üldse kõigi seda masti ansamblitega. Kui müük ei edenenud, kaotasid nad igasuguse huvi bändi vastu, mis tähendas bändile tegevusetust. Prestiiž on üks asi, ent vahel on parem olla suur hai väikses tiigis kui kalake hiiglaslikus ookeanis.
Lugesin ühest usutlusest, et teie praegune plaadifirma Folter Records pakkus demo “Semigall’s Warchant” põhjal teile esimesena lepingut.
Vastab tõele.
Paku, mis võinuks juhtuda, kui oleksite kohe valinud Folteri? Kas oleksite praeguseks rohkem tuntud või pigem mitte?
Ma ei ole selgeltnägija, nii et ei tea öelda, aga pakun, et oleksime praegu tuntumad, kuna Mascot ei teinud meile praktiliselt üldse promo. Raiskasime selle tõttu kolm aastat ning sel ajal tegemata jäänud kahest albumist tunnevad arvatavasti paljud puudust. Nüüd, Folteri all, on jäme ots igati meie käes.
Küllap olite albumi “Thunderforge” jaoks lepingut sõlmides Folter Recordsi bossi Jörgiga juba tuttavad ja seega oli lepingut kergem sõlmida. “Thunderforge” paisutas teie fännkonna mitmekordseks ja aitas teid esinema suurematele metal-festivalidele. Kindlasti ei saa alahinnata teie mänedžeri Andy väsimatut tööd, kuid mis võisid olla sellise edu muud põhjused? Muud Folteri bändid pole pooltki nii tuntud ja edukad kui teie...
Jah, olime Jörgiga vanad tuttavad. Kui õige aeg käes, võrdlesime jälle kõigi pakkumiste plusse ja miinuseid ning otsustasime seekord Folteri kasuks. Kindlasti on see tehing parem kui Mascotiga, kuna praegu pööratakse meile rohkem tähelepanu ning Folter teeb meie jaoks kõik, mida suudab. Hea management on muidugi lahe, kuid kõige tähtsam bändile on siiski leida õige plaadifirma.
Kõik Folteri bändid on tuntud nimed black-metali vallas, mis on aga suunatud suhteliselt pisikesele tarbijagrupile. Meie läheme muusikaliselt ilmselt suurematele massidele peale.
Põrandaaluses metalis on pagan-metalit väga kõrgelt hinnatud. Mis võiks olla selle trendi põhjuseks? Kas ennustad selles osas mingeid muutusi?
Praegu võib see küll trend olla, ent kui meie alustasime, ei teadnud ma mitte ühtegi teist pagan-metal-bändi. Hea küll, Bathory ja veel mõned tegutsesid... Praeguseks on see aga ehk trendiks paisunud küll. Ma ei taha küll ühtegi paha sõna öelda; paljud paganabändid on väga head.
Teisest küljest pole see aga üldse trend, sest pärast kümne aasta möödumist pole Lätis ikka ühtegi pagan-metal-ansamblit peale Skyforgeri. Siin pole see tõesti moevool.
Kes on buumi taga? Kas sai kõik alguse vana hea Bathory albumist “Hammerheart” või nihutas asjad nüüdsesse suunda liikuma norralaste Storm? Folki ja metalit oli ju enne segatud. Mis ajendas teid selles stiilis muusikat tegema?
“Hammerheart” on muidugi klassikaline album, mis tõi viikingihevile juurde palju sõpru, ent raske on piiritleda žanri kui sellise sündi, sest keegi ei tea midagi päris täpselt. Ehk on süüdi hoopis Finntroll? Kindlasti mitte Skyforger. Meie tegime lihtsalt seda, mida tahtsime. Minu arust pole me kunagi mingeid moevoolusid järginud ega buumi turjal ratsutanud, kuna meie muusika on alati olnud omapärane ja tulnud südamest. Küllap on seda varemgi öeldud, ent me üritasime lihtsalt muusikas kokku viia selle, mis meile meeldis. Folk ja metal paistsid hästi kokku sobivat ja mul olid sellega seoses mõned ideed, mis kukkusid hästi välja.
Miks on algupärasem ja kaunim pagan/folk-metal pärit Euroopa äärealaselt (Iirimaa, Norra. Ida-Euroopa)? On neis paigus alles midagi, mille Kesk-Euroopa on igaveseks kaotanud? Kas Euroopa perifeerias on rahvusuhkus suurem? On see ehk Teise Ilmasõja jäetud jälg?
Ma ei oska midagi kosta... Ehk on küsimus rahvuste mentaliteedis. Paljud bändid pajatavad oma kodumaa mütoloogiast ja ajaloost, kuid eks ole ka paljudel Kesk-Euroopa rahvastel külluslik kultuuripärand. Raske öelda, miks kipub suurem osa paganahevi pärinema Põhjalast. Ehk on tõesti nii, et meil on säilinud rahvuslik identiteet, tänu millele oleme oma ajaloo üle uhked, lõunapoolsed pundid laulavad aga soolikatest ja sitast sellepärast, et seal on liiga kuum. Eks igaüks otsustab lõppeks ise, mis tema jaoks tähtis on.
Teie eri albumeil on juttu mitmetest Balti hõimudest. Nagu nimigi ütleb, pajatab esimene demo “Semigall’s Warchant” semgaleist, EP “Asinslauks” aga viikingi kombel merd kündnud kurelastest. Kuuldavasti võib uuel plaadil kõlada lugusid kadunud Balti hõimust preislastest. Kas on kunagi turgatanud pähe teha mõni lugu ka Lätimaa pinnal elanud ugri päritolu liivlastest? Elas ju suur osa viimatimainituist õlg õla kõrval kurelastega Kuramaal ja sõbrustas saartel elavate eestlastega. On neid ehk mainitud EP-l “Asinslauks”?
Ei, sellel plaadil on juttu vaid kuulsaist meresõitjaist kurelastest. Minu jaoks oli lihtsalt huvitav neist laule teha. Pool ainesest on minu ettekujutus, teine pool aga iidse paganarahva muistendid. Otsin ikka veel teemat, millest järgmisel plaadil laulda; preislaste teema pole veel ka päris kindel. Mul käis küll selline mõte peast läbi, siis aga taipasin, et see oleks lihtsalt järjekordne plaat paganate võitlusest ristisõdijate vastu; selles pole meie jaoks enam midagi uut. Vesta mõne soome-ugri rahva lugu pole mulle mõttesse tulnud.
Suurem osa tänapäeva folk/pagan-metal-bände on olemuselt kaunis pealiskaudsed. Tihti edastatakse nägemust romantilisest, täpsemalt määratlemata kristluse eelsest muinasajast, mil kõik oli ilusam ja parem. Üsna levinud on ka raevutsemine kristluse teemal. Oled sa jälginud, kui sügavuti pagan-metal-bändid oma teemadega lähevad? Kes võtab asja tõsisemalt ja kes on lausa naeruväärselt pinnapealne?
Paari aasta eest oleksin ehk teisti vastanud, ent täna tundub sedasorti teemadel sõna võtvaid bände tõesti paljuvõitu olevat ning laulud ristikoerte peksmisest ja romantilisest muinasajast lähevad läilaks kätte. Seega otsin viimasel ajal ainest mujalt. See ei tähenda muidugi, et ma praegu nendest teemadest ei hooliks; kindlasti ei ole muutunud minu vaated kristluse osas, mida pean inimese õelaimaks saavutuseks. Lihtsalt, me püüame oma tekstides jääda truuks ajaloolistele tõikadele, pajatada lugusid oma rahva minevikust ja mitte pookida sellele külge mingisugust sõnumit või moraali.
Paha on asja juures see, et pea kõik selle žanri bändid on jäänud samade teemade juurde ja minu teada pole viimasel ajal midagi värsket esile kerkinud. Nii läheb pagan-metal igavaks, seda eriti teksti osas. Mina jään aga truuks oma kreedole — igaüks tehku, mis talle meeldib. Ma ei süüdista kedagi ega püüa näidata ansat õiget teed. Ja, tõtt tunnistades, ega ma tegelikult kätt pidevalt žanri pulsil ei hoia ka.
Skyforger ei kutsu sõtta kristluse vastu. Oled sa mõelnud sellele, et ristiusk võis olla lihtsalt vahend saavutamaks eesmärki; ideoloogia, mis rakendati imperialismi vankri ette; poliitiline töörist võimualade laiendamiseks nii poliitilises kui majanduslikus mõttes? Kui jätta ristisõjad kõrvale, siis mis on selle usu juurse sinu jaoks kõige vastuvõetamatum?
Jah, tõesti ei kuuluta me kristlasi oma vaenlasteks vaid sellepärast, et nad meie kultuuri hävitasid ja siin ohtralt süütut verd valasid. See juhtus sadade aastate eest ning tänapäeva kirikuga pole see kuidagi seotud.
Bändi algusaegadel olime usuvärgi peale vihased küll ja näitasime seda ka kontserditel. Igasuguseid vigureid on tehtud, ka Piiblit rüvetatud, kui nüüd ausalt üles tunnistada... ja seda isegi mitte väga ammu. Muidu olen aga tänapäeval sel teemal leigem, sest on selgemast selgem, et ristiusk on ainult raha peal väljas, lihtsalt veel üks äri lammaste pügamiseks. Selle vastu pole mõtet protestida, sest see langeb troonilt niigi. Nad on inimeste mõistuseid aastasadu valitsenud, ent tänapäeval valitsevad muud väärtused. Põhimõtteliselt me seda teemat ei käsitle, sest, nagu lätlased ütlevad, mida vähem sa sitta ülesmäge lükkad, seda vähem see haiseb.
“Thunderforge” on pühendatud peaasjalikult Läti mütoloogiale. Kui kaugete aegade kajast üldjuhul on jutt ja kas olete uurinud seoseid ajaloo ja arheoloogiaga? Palju Lätis üldse vastavateemalisi raamatuid kirjutatud on?
Muidugi olen ma uurinud kõike, milles laulan ja lugusid kirjutan! Mõned teemad on pärit väga iidsetest aegadest, 12.–13. sajandist või veel kaugemast minevikust. Lugude tuumad olen leidnud meie rahvalauludest dainadest. Lätlased peaksid olema tänulikud mehele nimega Krishjanis Barons, kes 19. sajandi lõpul ja 20. algul neid sinnamaani suust suhu ning põlvest põlve levinud laule päris paraja portsu üles kirjutas. Olen lugenud ka hulgaliselt temaatilist kirjandust, mitte ainult rahvalauludest, vaid kõigest Läti muinasaja ja mütoloogiaga seotust. Seega tean palju sellest, millest laulan. Läti rahvamuusika teemalised raamatud ja õpikud pole ka mingi salakaup, vaid vabalt kõigile kättesaadavad, nii et sellega pole probleemi.
Selge on, et sajandite vältel eri põlvkondi läbinud laulud on tee peal veidi muutunud, kuid põhiline on säilinud, nagu näiteks laulud Kuust, keda kujutatakse paganliku jumalusena, kes noori sõdalasi lahinguväljal abistab. Väga lühidalt öeldes olen ma sellesama põhilise, selle tuuma, ära kasutanud paljude Skyforgeri lugude vundamendis.
Ma ei eeldagi, et sa kaasaja inimesena mingite riitustega tegeled, aga kas sa kujutaksid ennast ette näiteks šamaanina? Kui raske oleks kõigest nendest modernsetest hüvedest loobuda, et taas loodusega ühes rütmis hingama hakata? Kas selliseid inimesi on Lätis ja kui tõsiselt neid võetakse?
Küllap on inimesi, kes siin ja praegu nõnda elavad, ent ma ei usu, et sellel tõsiseltvõetavaid tulemusi olla saab. Me lihtsalt ei saa mõista iidse aja inimeste meelt, sest nad vaatlesid maailma ja kõike selles leiduvat teiste silmadega ning nurga alt, mis on tänapäeva inimesele hägune ja mõistetamatu. Aga ma eeldan, et kui sa leiaksid end näiteks metsikust loodusest ilma kaasaegsete vahenditeta ja oleksid sunnitud end iga hinnaga elus hoidma, hakkaksid peagi elama Emakese Looduse seaduste järgi, saaksid osaks loodusest ja avastaksid uuesti viisi maailma vaadelda nii, nagu tegid seda meie kõugud! Kui sügavuti minna, saab selgeks, et inimloomus ise pole kogu selle aja vältel märkimisväärselt muutunud. Muidugi ümbritseb meid kultuur, me käitume kombekalt ja nii edasi, ent sisimas oleme ikka samad — poolenisti loomad! Me tapame üksteist ikka, muutume vihas ning äärmuslikes olukordades jõhkraks ja vägivaldseks... On ju palju kuulsusrikkaid pajatusi iidsetest sangaritest, ent neid päris lähedalt uurides avastame nende tõelise pale: suurem osa sangareid olid jõhkrad, rumalad ja ainult oma kasu peal väljas, ehk teisisõnu — inimesed! Legendid loodi pärast nende surma ning neid ilustati sajandite vältel sedavõrd, et tulemuseks olid hiilgavad kangelased, puhtad kui lumi. Võtame näiteks Osama Bin Ladeni. On vägagi tõenäoline, et pärast surma saab temast Idamaade sangare, kes võitles vabaduse ja Islami eest kurjade Ameerika rõhujate vastu. Mina vähemalt arvan nii.
“Thunderforge” ongi esimene plaat, millel te ei laula sõjast. Sõjateema hakkas ammenduma? Ükskord ehk saab isu täis ka mütoloogiateemadel laulmisest. Mis pärast seda tulla võiks?
Raske öelda. Otsime värskeid inspiratsiooniallikaid. Ma loen palju — lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib see — ja mõtlen tihti, et see või teine teema on hea laulu loomiseks. Ma ei ütleks, et sõjateema end meie jaoks täielikult ammendanud on, aga me vajame sellest puhkust. Mütoloogiaga pole me kindlasti ühel pool; on veel palju, mida välja kaevata, palju saladusi avastada. Eks aeg näitab.
“Latvian Riflemen” oli pühendatud I maailmasõja teemadele. Kas pole tekkinud kiusatust astuda ajaloos veel samm lähemale, nagu Loits seda juba teinud on? Kas koos svastikaga (tegemist on siiski iidse paganliku sümboliga, mitte kummardusega natsi-ideoloogiale) teie logos oleks see võrdne enesetapuga? Kas mõni teie sugulane võitles Teise ilmasõja ajal ühes kahest Läti leegionist? Kui jah, siis kuidas te sellest teada saite ja kuidas te sellesse fakti suhtute?
Oleme mõelnud teha lugusid II maailmasõjast ja leegionäridest, kuid kindlasti ei mõistaks meid paljud, seda nii Vene kui Saksa poolel. See teema pole laulude tegemiseks piisavalt lahtunud; paljud võtaksid seda südamesse. Teine asi on see, et oleme huvitatud just väga kaugest ajaloost ning meie jaoks on vanade unustatud teemade elustamine palju huvitavam. Ilmasõja teema on ikka veel aktuaalne, ikka veel vaieldakse selle üle, millest kogu see jama alguse sai. Oleme aastaid üritanud Skyforgerilt raputada vägisi külge kleebitud natsi-blacki silti ning seega poleks meil mõistlik neil teemadel laulda.
Mis puutub Saksa pool võidelnuisse, siis leian, et nende inimeste saatus oli traagiline, ent neil polnud valikut. On üldteada, et mõlemasse leegioni “värvati” mehi relva ähvardusel ja et paljud läksid, kuna lootsid sõjaväljal ellu jääda. Ma võtan mütsi maha mõlemal poolel sõdinute ees; balti rahvaste jaoks ei olnud selles mängus võitjaid. Otsused võeti vastu kõrgtasemel ning rahvas tegi seda, mida sisetunne paremaks pidas. Ka minu vanaisa oli leegionis; olen tema tegemistest seal paari lugu kuulnud.
Õnneks hakkab võrdeliselt teie populaarsuse järsu kasvuga kära selle paganliku sümboli kasutamise ümber hääbuma. Esinete viimasel ajal aina suurematel Kesk-Euroopa rokkfestivalidel. Kas kära vaibus sellepärast, et teile on antud piisavalt võimalusi tagamaade selgitamiseks või on asi selles, et kus liigub rohkem raha, ollakse julgemad ja hoitakse ka rohkem suud koomal? On teil plaanis tuleviku eesmärke silmas pidades päikesemärk siiski logost eemaldada?
Eks paganliku ja viikingiliikumise menu ning meedia mõõdukas huvi selle vastu on avalikkuse ette toonud bände, mida varem eriti ei tunnustatud. Aegamööda avastavad inimesed, et päikesekettal, svastikal või tule- ehk kõueristil, nagu seda siinmail nimetatakse, võib olla palju tähendusi ja pikk ajalugu. Keskmine eurooplane, kes töötab üheksast viieni ja vahib vaid Hollywoodi filme, kus pahalastel on natsi-svastika varrukal, hakkab pärast sellist massikultuuriloputust igasuguseid märke ja sümboleid pelgama ning alati on ju lihtsam süüdistada kui püüda aru saada. Ma ei süüdistagi tavainimesi; sellistest tugevatest eelarvamustest pole lihtne vabaneda.
Kui ma meie logo 1995. aastal umbes 20-aastasena joonistasin, ei tulnud mulle pähegi, et see võiks kunagi probleeme põhjustada. Tollal polnud keegi meist mingitest natsi-blacki bändidest kuulnudki; logo peegeldab Läti kultuuri, nagu ma seda tollal nägin. Kuid, nagu näha, võivad asjad ajapikku muutuda, inimesed avastavad oma juuri, peale tuleb aina rohkem paganabände, nii et millalgi 50 või 100 aasta pärast võib hüsteeria olla vaibunud. Intervjuudes ja mujal, kus võimalik, oleme alati rõhutanud, et tegu on paganliku märgiga, nii et vast on meile korrektne maine kujunenud ja rahvas ikka teab, kellega tegu. Raha ei tohiks siin rolli mängida.
Jah, me oleme juba ammu mõelnud logo muutmisele, et see natsi-haakristi isegi kaugelt ei meenutaks, kuid seni pole me mingile otsusele jõudnud. Ehk pandaks meid siis tõesti rohkem tähele, kuna praegu paljud ajakirjad ja festivalid lihtsalt ei julge meie nime trükkida, aga võib-olla on logo praegusel kujul hea.
Kas EP “Asinslauks” Folter Recordsi välja antud demo-CD “Semigall’s Warchant” lõpus on Skyforgeri uusim materjal? Ühes intervjuus mainisid, et Skyforger liigub uue albumiga veel rohkem thrash-metali radadele kui varem. “Asinslauks” sellest küll aimu ei anna...
Me lihtsalt töötame aeglaselt ja EP-l pole see suund veel nii märgatav. Ent meil on uusi lugusid, millest thrashi elemendid läbi voolavad. Ma ei oleks üldse nii kategooriline, kuna ei soovi ansamblit raamidesse suruda — et nüüdsest alates mängime ainult thrash-metalit. Ei, kõik sõltub paljudest üksikasjadest. Meil oli viimased kaks aastat uus kitarrist, kellele see rida väga peale läheb ja kelle mõned ideed meile meeldinud on. Nüüd on Motors aga mitmesugustel põhjustel bändist lahkunud ning me pakkusime tema kohta vanale liikmele Rihardsile. Tal on lood selged ja nii ei pea me uue liikme otsimisele aega raiskama, mis muidugi jälle bändi arengut aeglustaks. Meile on alati meeldinud katsetada ja kõlapilte muuta, nii et eks näis, mis välja tuleb.
Tean et te ei kiirusta uue materjali kokkupanemise ja väljaandmisega. Olen küll kuulnud, et plaan oli uus plaat veel selle aasta lõpus välja anda. Millal see siis lõpuks tuleb?
Pool albumit on valmis, aga pikk ee on veel ees. Järgmise aasta lõpp on ehk varaseim võimalik üllitusaeg. Ma tõesti ei tea, kuidas asjad kujunevad.
Küllap on Skyforgeri fännidele albumi “Sword Song” ilmumine asjade üsna loogiline kulg. Eks teid ole ju kuuldud siin-seal metalivaba folki mängimas. Räägi lühidalt, kuidas see plaat teoks sai. Kuidas nii läks, et te selle ise välja andsite?
Olime kogunud posu sõja- ja mütoloogiateemalisi Läti rahvalaule, mis on ka meie suur hobi. Mõned neist soovisime panna metal-albumeile ja tegimegi seda. Laulud aga jäid alles. Eks me harjutasime neid ka aeg-ajalt, ja meie sõbrad ütlesid, et peaksime andma päris rahvamuusikakontserdi. Nii läkski ja see oli otsekui paisu tagant valla pääsemine. Hiljem tekkis meil mõte see materjal CD-sse raiuda, mille juures samuti sõbrad appi tulid. Nad pöördusid Läti Kultuurifondi, mis andis meile raha stuudio tarbeks ja niimoodi saigi meie CD ametliku riikliku toetuse. Mõtlesime selle avaldamiseks ka plaadifirma leida, kui ühest küljest ei võetud meid tihti jutule, kuna oleme metal-bänd, teisalt pelgasid seda asja üllitada ka metal-leibelid. Nii pidimegi ise hakkama saama.
Nägin seda plaati Vic Recordsi ilmuvate plaatide nimekirjas juba mõni aeg tagasi. Miks “Sword Songi” taasüllitamine nii kaua veninud on ja miks ei võiks seegi album Folter Recordsi all ilmuda?
Jah, kuidagi õnnestus meie mänedžeril see tehing välja rääkida ning nüüd anname plaadi välja üle maailma. Ega me ise albumi promoplaate välja ei saatnud, nii et see plaat on paljude fännide jaoks valge laik meie mustas minevikus. Taasüllitise tarbeks salvestasime kaks uut pala; hiljem tuleb sellest piiratud trükiarvuga LP-plaat välja ka Folter Recordsi all. Viivitus tulenes sellest, et Vic Recordsil tekkis suurte levituslepingute sõlmimisel mingeid juriidilisi probleeme. Peame ootama, kuni nad kõigega korralikult tegeleda saavad.
Heakene küll, hakkame otsi kokku tõmbama. Kenaks traditsiooniks on kujunenud küsida välismaistelt bändidelt ka midagi Eesti kohta. Proovime seekord nii. Pole vast saladus sullegi, et teid võrreldakse siin Eestis ansambliga Metsatöll. Sarnasusi on lihtne välja tuua, aga ütle, mis on peamised erinevused Metsatöllu ja SkyForgeri vahel? Ja miks mitte ka Läti ja Eesti vahel?
Metsatöllu liikmed on meie head sõbrad ning minu arust on nemad palju paganlikum bänd kui meie. Väga huvitav on kuulata, kuidas nemad on Eesti folkloori ja muistendeid rakendanud. Meie muusika rajaneb rohkem traditsioonilistele metal-käikudele ning meie muusikamaitsed on arvatavasti väga erinevad. Meie teeme rohkem tööd mitmesuguste metal-stiilidega nagu black, thrash, death ja isegi doom, nemad aga ajavad selles mõttes üsna ühtlast rida, kui ma nüüd õigesti mäletan.
Eesti ja Läti riik on ju küll suhteliselt sarnased; võib-olla peaks erinevusi otsima inimeste vaimulaadist ja keelest. Võib-olla on eestlased vahel liiga introvertsed, aga kes ütles, et kõik peavad ühesugused olema? Eesti inimesed on head ja see on see, mis loeb.
Tänud, Peter, et võtsid vaevaks mu küsimustele vastata. Oi kui palju jäi seekord küsimata, aga kõike korraga ei saagi. Pole mõtet nii sind kui lugejaid surmani ära tüüdata. Järgmine kord jälle. Viimased sõnad on sinu.
Aitäh eneseväljendusvõimaluse eest ning kohtumiseni 11. novembril Tallinnas! Tervitan ka kõiki lugejaid!
Midagi pole unustatud, midagi ei unustata!
Skyforgeri veebikodu: http://www.skyforger.lv/
Skyforger MySpace lehel: http://www.myspace.com/skyforgerofficial
Suured tänud lähevad härrale Dark Patrick tõlke ja keeletoimetuse eest! |
Lisatud: 08. november 2006, kell 20:32
Lisaja: Lembetu |
[ Kommentaarid (5) ] |
|
 |
|
Black Paul — King Of the Night |
Black Paul, tuntud ka kui Paul Lepik, on tõeline hevimees Kanadast, kelle kasuvanemad pärinevad Eestist. Juba varases nooruses hakkas ta tegelema muusikaga ja praeguseks on temaga koos vägagi tuntud ja head pillimehed. Tulemus on peagi käegakatsutav — kohe-kohe peaks ilmuma tema esimene album. Käesolev intervjuu sai teoks juulikuus ühes Tallinna pubis; juttu tegime nii muusikast kui elust enesest.
Pauli küsitles volly.
Tere Paul!
Tere!
Räägi endast. Millega tegeled?
Tegelen spordi ja muusikaga. Oleme salvestanud ühe metal-albumi jagu materjali ja see peaks varsti, umbes kuu või kahe pärast välja tulema.
Kes su bändis mängivad?
Mina laulan.
Jimi Bell, kes on mänginud koos Dio ja Rob Rockiga, olnud Hammerfalli liige, koolitanud Shadows Falli kitarristi ning üldse mänginud paljude albumite peal, on soolokitarrist. Tema kohta leiad lisateavet veebilehelt aadressil www.jimibell.com. Hetkel on ta turneel House Of Lordsiga, tuleval suvel rändab koos meiega.
Bassimängija Dave Spidel on varem lindistanud Kid Rocki ja Chad Grogeriga ühe Elton Johni loo kaveri.
Trummar J. Hagan mängis enne Frontline Assemblys, mille mõned liikmed tegutsesid enne seda Skinny Puppys.
Meil on üks noorem liige ka bändis, Keston Barker. Ta on 15-aastane ja turneedel kaasa ei tee. Ma pole kunagi varem kohanud nii head noort kitarrivirtuoosi.
Kaua sa muusikaga üldse oled tegelenud?
Terve elu. Kui noor olin, käisin kirikubändis ja gospelkooris. Pärast seda olen mänginud rokkbändides. Eluaeg olen kirjutanud muusikat või mingisuguse muusikaga tegelenud.
Kui keegi paluks sul kirjeldada oma bändi, kuidas sa seda teeksid? Kes on su eeskujud?
Kui tegin oma esimese laulu, ütlesid kõik, et see on Danzigi moodi. Viimasel ajal on võrreldud James Hetfieldiga, aga ma ei jäljenda kedagi meelega. Minu muusika kuulub samasse sahtlisse Dio, Manowari ja kõigi muude sarnaste bändidega.
Kas sul on juba väljas mõni selline plaat, mida saaks tellida või osta?
On tegemisel alles, augustis peaks saama selgust, millal välja tuleb. Hetkel peame läbirääkimisi paari plaadifirmaga ja tundub et mingi diil tuleb sealt välja küll. (Intervjuu on tehtud juulis. Praeguseks, 2006. aasta septembriks on Paul kinnitanud plaadi ilmumist tänavu oktoobris, ent pole avalikustanud seda üllitava plaadifirma nime. — Toim.)
On need sellised suuremad leibelid või pisikesed indie-tegijad?
Mänedžer tahab mind üllatada; ei oska midagi öelda.
Nagu ma aru sain, on teid ka Eestisse esinema oodata?
2007. aastal tuleme Eestisse, võib olla ka varem. Kindlasti tuleme!
Kellega Eesti bändidest on sul sidemeid olnud?
Natukene olen Eesti bändidega rääkinud, üks sõber on Sex Machine'is. Sinuga olen rääkinud ja mõnede teistega veel.
Kanadas on teatavasti palju eestlasi, kas sa nendega ka läbi käid?
Mina elan Vancouveris, aga eestlasi on kõige rohkem Torontos. Kui olin noorem, käisin Eesti koolis, aga nüüd on minu linnas eestlasi väga väheks jäänud.
On see kool veel alles?
Ei ole enam. Pole piisavalt lapsi. Torontos ja New Yorgis on koolid veel alles.
Kui võrrelda Eestit ja Kanadat, siis mis siin teistmoodi on, mis on siin paremat või halvemat?
Eestis on mõistlikumad inimesed (ära seda intervjuud ühelegi kanadalasele näita!), ilusamad naised ja veel vabam ühiskond. Kanadas on mõned teised asjad, mis on head. Mulle endale meeldib Eestis rohkem.
Lugesin hiljuti ajalehest ühe Kanada kõrge riigiametniku juttu sellest, kuidas seal on palju immigrante ja see annab ühiskonnale palju juurde, rikastab seda. Sellega koos käis soovitus, et Eesti võiks samamoodi väravad lahti teha ja kõik vastu võtta. See intervjuu ilmus üsna veidi aega enne seda kui need Pariisi rahutused toimusid. Mis sa sellest arvad, kas see oleks hea mõte?
Ma arvan, et riik peaks sisserännet kontrollima päris rangelt. On oht kaotada oma kultuur. Tegutsema peaks ettevaatlikult, mitte väravaid pärani lööma.
Kui suured on su tulevikuplaanid? Tahad hästi kuulsaks saada?
Alguses oli plaan jõuda päris tippu, ent eks vaatame, mis juhtub. Lükkan nii kõvasti kui saan. Ma armastan laulmist, armastan esineda.
Peale muusika on sul veel teine kirg — langevarjuhüpped. Kumb on olulisem?
Jah, ma pole selline inimene, kes saaks rahulikult paigal istuda ja telekat vaadata või rannas lebada tundide viisi. Minu puhkus on, kui hüppan lennukist välja ja lendan. Seda ei saa võrrelda muusikategemisega. Muusika on mu armastus ja töö, langevarjuhüpped lõõgastus.
Kas su põhitöö on ka muusikaga seotud?
Jah, ma teen tööd väiksele indie-labelile (Artistic Intelligence). Meil on oma stuudio, mis on Greenhouse Studio osa.
Mis mulje sulle Hard Rock Laagrist jäi?
Jõudsin sinna reede õhtul ja vaatasin Nihilistikrypti, mis oli lahe ja Hell Can Waiti, seda AC/DC kaveribändi. Pärast jalutasin ringi ja rääkisin metalifännidega, mis oli päris huvitav. Huvitav oli ka, et metallistid ja skinheadid olid samal üritusel. HRL oli väga põnev.
Millist metalli sa meelsasti kuulad?
Raskemast metalist kuulan Triviumi, Devildriverit, Arch Enemyt, Killswitch Engage'i, lisaks veel palju vana kooli kraami nagu Dio ja Scorpions. Kuulan igasugust metalit, samuti bluusi.
Keda Kanada esinejatest soovitada oskad?
Kanadast? Kuulan küll rohkem Euroopa ja Ameerika gruppe...
Esimese hooga ei meenugi nagu midagi. Annihilator?
Minu sõbral, kellel on teine stuudio, on palju naljakaid jutte rääkida sellest bändist, näiteks kuidas nende laulja visati kusagil Lätis tuuribussist välja ja ta vihaselt karjudes lubas koju minna ning läkski. Töötame praegu ka ühe metal-bändiga, nimi hetkel ei meenu kahjuks. Eks te varsti kuulete nendest.
Nüüd see küsimus, mida ma tahtsin tegelikult esimesena küsida: kas sa pead tihti intervjuid andma?
Viimased seitse kuud olen olnud stuudios luku taga, karjun seal tundide viisi ja ülejäänud aja proovin mitte rääkida. Siin-seal on mõni intervjuu siiski ilmunud.
Palju teil tunni hind on stuudios?
Suures stuudios on 200–300 dollarit pluss helitehniku rent. Meie väikeses stuudios on paremad hinnad. Kui tahad meil lindistada, siis võta kõigepealt minuga ühendust. Meil on natuke ajalooline tehnika seal, kasutame näiteks sama pulti, millega on Mötley Crüe ja AC/DC oma kuulsad albumid salvestanud. See mõjub päris inspireerivalt.
Räägime natuke ka su bändi sisulisest poolest. Millest räägib lüürika, milline on sõnum?
Laulutekstid on kõiksugu asjadest, mis on minuga juhtunud. On ka natuke esoteerilist poolt, minu maailmanägemust. "Run Like Hell" on lugu mootorratastest, ma olen nendega palju aastaid sõitnud. "Son of Adam" on kirjutatud väga halvas tujus. Mõni lugu on ka tüdrukutest — normaalsest nähtusest meie segases maailmas.
Mis sa arvad, kas must või valge maagia on olemas?
Ma arvan, et olemas küll, aga parem ma ei süveneks neist kumbagi põhjalikumalt.
Millised on su lähemad tulevikuplaanid?
Nagu ma juba mainisin, tuleb suvel Euroopa turnee. Ma arvan, et bändi liikmed lähevad hulluks, kui näevad Eesti naisi; äkki ma kaotan nad siia ära ja pean ise ümber kolima.
Neist ükski pole siin varem käinud?
Näitan neile ikka pilte siinsest elust. Nad küsivad alati, et kas see või teine on modell, mina siis vastan, et ei, see on tavaline Eesti tüdruk. Nad lähevad hulluks, kui siia tulevad! Ja metal crowd on siin ka päris lahe, täiesti metali sees — tõelised metal-sõdurid!
Heavy metalit on tehtud nüüd tubli 30 aastat. Mis sa arvad, kas on võimalik veel midagi uut leiutada?
Kogu aeg tuleb midagi uut välja, black metalit polnud 20 aasta eest veel olemas. Või vähemalt polnud keegi sellest veel midagi kuulnud. Nüüd on kõik kohad seda täis. Aeg läheb edasi ja kogu aeg tehakse midagi uut, kas või mingit crazy electronic black metalit. Alati võib mingi uudne variant kujuneda.
Sa pead silmas just seda, et pannakse mingeid uusi elemente juurde?
Jah, uued elemendid, keegi mõtleb välja midagi uut. Futuristic metal kindlasti tuleb.
Kuidas suhtud usunditesse?
Kui kuuled pala "Son of Adam", siis saad teada. Ma arvan, et kusagil on olemas jõud, aga organiseeritud religioon on bullshit, lammaste kontollimiseks.
Mis on maailma parim drink?
Mina olen suur viinafänn, seda võib nii palju juua kui tahad ja pärast hommikul ei ole halb. Meeldib veel Long Islandi jäätee.
Mis sa tahaksid lõpetuseks öelda?
Buy my record! Loodan olla Eestis 2007. aasta suvel, tulge välja ja toetage mind! Aitäh!
Black Pauli veebikodu: www.blackpaulrock.com |
Lisatud: 20. september 2006, kell 12:54
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (8) ] |
|
 |
|
Hard Rock Laagri intervju: NITROUS |
Intervjuule vastas Nitrouse kitarrist LAURI KURIKS.
Küsimused koostas Suss.
Tere, Lauri! Kuidas undab?
Stabiilselt. Vasak kõrv ehk veidi rohkem kui parem...
Tunnen Sind juba kaua aega ja pean ütlema, et Sinuga oli meeldiv omal ajal koos bändi teha. Kohe küsiksingi, mispärast Sa ikka selle bänditegemisega jamad?
Vaata, Suss, mina olen juba nii suur ja tugev, et jaksan veel ainult medikat käes hoida... Aga tõsiselt rääkides — kiirendussport on küll teatud mõttes loominguline ala, ent minu loominguliste vajaduste rahuldamiseks ainult sellest ei piisa. Savist imekujusid voolida või õlimaalidega kunsti ma teha ei oska, seega mängin pilli ja teen bändi, mis on masinaga kimamisest ka mõnevõrra ohutum harrastus.
Kumba unelaulu Sulle rohkem meeldib kuulata, kas nurruvat V8-mootorit või Slayeri "Angel Of Deathi"?
Ideaalne kombinatsioon on mõlemad korraga; jään kohe magama nagu kott ja norskan hommikuni.
Räägi lähemalt oma bändi bassimehest ja trummarist, kes on suhteliselt uued näod meie tagasihoidlikus metal-skenes. On nad kusagil bändis veel pilli mänginud või mängivad?
Trummar Argo alustas kolistamist keldri-death-bändist Bleeder, käis siis pikalt pungiradadel, muu hulgas ansamblite Delirium Tremens ja Kurjam ridades, on trummi löönud ka ansamblis Itk. Üht-teist on tal veel varukski, aga sellest on veel vara rääkida...
Bassi mängib Tauno Saar, kelle varasem muusikutee piirdub oma lõbuks jämmimisega. Itkus kitarri hakkas ta mängima veidi pärast Nitrousega liitumist.
Sinu vaba aja kohta vast uurima ei hakka, see möödub Sul kindlasti oma kiirenduselukat silitades. Aga ikkagi — mõnikord jäätist jõuad söömas käia?
Jäätisega on see jama, et tilgub, nii et ei kitarri ega autot pole, tuutu käes, mõtet käppima minna, jäävad koledad plekid. Ent sellisest takistusest hoolimata õnnestub mul mõnikord jäätise kõrvale isegi väike õlu kerre libistada.
Oled minu teada endale kokku korjanud küll vist kõik maailma kalasaba-kidrad. Oled ehk kalastusega tegelema hakanud? Miks just kalasabad ja B.C. Rich?
Kalastusega, õigemini kalade produtseerimisega tegelen, jah, kaks korda nädalas ühes Saue keldris. Ent tõsiselt rääkides — kalasaba-kitarri on mugav mängida ja seda saab ilma standita püsti seisma panna.
Räägi nüüd ausalt ära, millised Eesti bändid Sulle ka meeldivad. Kui palju meil Sinu arust ikkagi nn halba muusikat tehakse?
Anna andeks, aga ma ei satu eriti tihti kodumaise muusikaga kokku. Ehk vahel mõnd karmimat asja kuulan ekstra saundi analüüsimise mõttes... Laiemas laastus hindan aga kõiki bände, mida tehakse hinge ja pühendumusega, mitte lihtsalt näiteks raha pärast.
Halba muusikat ma ei kuula ja ei kuule, tähelepanu sellele ei pööra ja seega ei oska ka pakkuda, kui suur osa Eestis tehtavast muusikast muusika nime ei vääri.
Räägi meile Nitrouse uuest plaadist. Kui kaua läks aega selle valmimiseni ja kas olete ise tulemusega rahul?
Umbes poole aastaga valmisid lood; lindistamise algusest plaadi ilmumiseni läks enam-vähem aasta. Tulemusega oleme enam kui rahul — see on parem, kui oskasime loota.
Laulude sõnumist jääb mulje, et soovid oma muusika ja automürina kuidagi kokku viia. Räägi sellest seosest vähe lähemalt.
Kiirendussport ja mootorihääled annavad mulle inspiratsiooni muusika ja tekstide loomiseks, kiire ja mürisev muusika omakorda innustab tehnilisel alal võistlema. Kinnine ring, mis siin ikka pikalt analüüsida. Vähemalt on Nitrous oma olemuselt ainulaadne bänd; sellist stiili nagu drag-race-thrash-metal ei tee peale meie keegi.
Mida saab rahvas näha Laagris Nitrouse esinemise ajal? Mida peaks kartma ja mida lootma?
Näha saab kolme kangestunud kuju ja trummari peanuppu, nagu tavaliselt. Paar pisikest "püssi", mis hiljemalt etenduse lõpuks natuke "pauku" teevad, võtame ka kaasa. Karta on põhjust inimtühja muruplatsi lava ees — see tuleks meie esinemise ajal kindlasti mäslevate muusikahuvilistega täita, muidu läheb asi kurjaks!
Kas Sul kiirendusvõistluse ajal on oma autos Nitrouse plaat alati olemas?
Parklas seisvas sõiduautos enamasti küll ja kohe terve karbitäis; eelmise võistluse ajal pidin paraku loobuma viimasestki kettakesest. Kuna tulekindlaid CD-sid pole veel leiutatud, ei saa ma võistlusmasinasse plaati kaasa võtta, pealegi ei tohigi kabiinis sõidu ajal mingeid lahtisi esemeid olla.
Mida arvad loosungist "Sõida kaine peaga!"? Kas see käib ka pillimängu kohta?
Uduse peaga ei tohiks kellelgi rooli taha asja olla. Enda elu ja tervist võib igaüks ohtu seada, palju süda lustib, aga liikluses ohustab joobnu rohkem teisi inimesi ja see on kurjast. Pillimängu osas ma ei hakkaks kellelegi ettekirjutusi tegema, aga seda võin küll öelda, et enamasti saab kohe aru, kui kitarrist on vindine, eriti kiirema ja keerulisema muusika puhul.
Tänan, et mu jutu ära kannatasid ja lajata nüüd midagi ilusat ka lõppu.
Ärge siis kihutage, teed on maru libedad!
|
Lisatud: 27. juuni 2006, kell 14:05
Lisaja: suss |
[ Kommentaarid (2) ] |
|
 |
|
Hard Rock Laagri intervjuu: HERALD |
Küsimustele vastas Heraldi kitarrimees EGERT.
Küsimused koostas: Suss
1.Tere Egert, kuidas heavy metali radadel ka on?
No tere Suss! Kiirelt läheb siin heviradadel, kuid samas ka hästi. Bänd on taaskord hoos ning ettevalmistused Laagriks juba käivad.
2.Olete Heraldiga väga kaua aega areenilt kadunud olnud. Mis teiega siis juhtus? Inimesed nõuavad teid tagasi, aga teil pole plaaniski välja ujuda. Me tahame teada tõde!
Ega otseselt midagi ei juhtunudki. Kuskil 2005. aasta suvel hakkas nagu hoog ning entusiasm raugema. Eks oli kaua ilma puhkusemomendita bändi tehtud ning juba siis sai otsustatud, et peaks väikese pausi tegema, et vaimu puhata ning uue loominguga tegeleda. Kuigi uut ning lindistamata materjali meil oli, siis proovilindistusel stuudios käies selgus, et see ei ole ikka täitsa see, mis peaks olema ning nõnda algaski täiesti uue materjali valmistamine. Kuigi otsustasime, et puhtalt vana materjaliga enam kontserte ei anna, sai ikkagi sügisel veel paar livet Prantsusmaal ning Lätis tehtud, kuid Eestis me hoidusime esinemast.
Kuid nüüd võib öelda, et raske aeg on möödas. Bänd toimib, lugusid on uue plaadi jaoks rohkem kui piisavalt ning, mis kõige tähtsam, oleme ise nendega 100% rahul. Vaim on puhanud ning oleme valmis laval möllu tegema.
3. Kuidas on läinud teie plaadil "Heavy Metal Wakes the Beast"? Kuidas maailm on sellele reageerinud?
Vastukaja on olnud üllatavalt hea, kuna ei saaks öelda, et vana kooli hevi hetkel väga moes oleks. Hiinlased tegelevad promoga ning aeg-ajalt saadavad mõned lingid arvustustele. Arvustusi on olnud igasuguseid, kuid suurem osa kaldub ikka positiivsuse poole. Lisaks on tulnud ka mitmeid huvitavaid pakkumisi “HMWTB” plaadi jaoks, kuid millestki kindlast ei ole me veel kinni haaranud. Plaadi müügiedukuse kohta ei oska kahjuks midagi täpselt öelda, sest kontakt hiinlastega on ikkagi suhteliselt nõrk ning neid on raske kätte saada. Kuid sattudes just ükspäev AreaDeath Productioni kodulehele, avastasin et me oleme nende bestsellerite nimekirjas neljandal kohal, nii et täitsa hästi läheb me plaadil, ma usun.
4. Teil on Eesti bändi jaoks harukordne plaadileping ühe Hiina labeliga. Kuidas te selleni tegelikult jõudsite ja kas on plaanis sama labeli alt ka uut midagi välja anda?
Plaadileping on tõesti huvitav, sest ma usun, et oleme ainus Eesti bänd, kellel on Hiinas plaat välja tulnud (ja kes sellest ka ise teavad). Lepinguni jõudsime niimoodi, et 2004. aastal sai tehtud "Estonian Metal Compilation 2004 — The Beast Released", mille peal oli Eesti metal-paremikust esindatud vist 16 bändi. Nende hulgas olime ka meie. Parajasti oli aga üks Kalveti tuttavatest Hiina minemas ning saigi talle paar plaati kaasa antud. Möödusid vist mõned kuud, kui järsku laekus postkasti huvitav kiri Hiinast, kus väideti, et oldi me lugu kuuldud ("My Judgement Cometh") ning ollakse huvitatud täispika plaadi väljaandmisest. Alguses tundus see mõte absurdne ning naljakas, kuid kuna materjal nii ehk naa seisis, siis mõtlesime, et miks ka mitte. Ning pärast seda, kui nägime kaanepilti ning kujundust, ei olnud enam ühtegi kahtlusemomenti. Plaat ilmus siis 2005. aasta kevadel.
Küsimus, kas veel sama labeli alt midagi välja anda, on suhteliselt lahtine. Mingisuguseid läbirääkimisi sellel teemal ei ole me nendega pidanud, kuid ei saaks ka öelda, et see ilmvõimatu oleks. Eks näis, mis tulevik toob. Kindel on aga see, et järgmise plaadi kaanepilti me tahame samalt kunstnikult. See oli lihtsalt liiga hea, et tõsi olla.
5. Teie bändist lahkus mõni aeg tagasi bassimees Viki. Oskad sa selgitada, mis olid tema Heraldist äramineku põhjused? Ja kas teil on ka uus vend juba välja vaadatud? Kes mängib Laagri laval Heraldis bassi?
Viki lahkumine tuli minu jaoks suhteliselt üllatusena, kuna mõni aeg enne seda sai veel arutatud stuudioplaane, kuid eks see oli tema otsus; kui raske, ei oska öelda. Põhjuseks, ma usun, oli ikkagi suhteliselt pikk paus me tegemistes ning ehk ta tundis, et suudab ennast mujal paremini teostada. Lisaks ei ole me muusika vist täitsa ka Viki tassike teed. Kuid lahkumine oli rahulik ning mingeid halbu emotsioone ei olnud ning soovin Vikile edasistes tegemistes vaid edu.
Uus bassomies on juba välja vaadatud ning proovid käivad temaga täies hoos. Marvin, keda tuntakse vist üldjuhul Eltoni nime all, on me vana tuttav ning mängis ka kunagises bändis Bloodrain. Me muusika on talle alati meeldinud ning tundes ka teda kui isikut, ei olnud kahtlust me valikus. Laagris esinemine saab olema talle korralikuks ristseks.
6. On teil HRC Laagris rahvale ka mõni üllatus plaanis? Kas äkki pakute bändi fännidele ehk uuemat Heraldi toodangut?
No üllatusi peaks ikka olema, kuid mis täpselt, ei tahaks veel öelda. Uuemat Heraldi loomingut pakume nii laval kui ka helikandjal, mille valmistamine on hetkel täies hoos ning asjade sujumisel on see kindlasti Laagris saadaval. Lisaks on veel plaanitud T-särgid mis seekord peaksid olema suurema tiraažiga ning kvaliteetsemad kui eelmised.
7. Kui palju sa ise hoiad teistel Eesti metal-bändidel silma peal? Kui palju sulle üldse siinpool tehtav muusika korda läheb?
Üritan ikkagi uute tulijatega kursis olla ning kui HRC foorumis Eesti skene all mõni uus bänd tuleb, siis ikka üritan lood läbi kuulata. Kahjuks pean tõdema, et olen viimase poole aasta jooksul ajapuuduse tõttu väga vähestele kontserditele jõudnud ning seega ei saaks öelda, et oleksin väga kursis. Põhjuseks ehk on ka see, et muusikat minu maitsele tehakse Eestis suhteliselt vähe. On bände, kes meeldivad, kuid neid on juba piisavalt ka nähtud ning uutest tulijatest ei ole leidnud midagi väga erilist. Kuid loodan, et see peatselt muutub.
8. Millal teeb Herald eestikeelse plaadi?
Hehe, ütleme niimoodi, et see on meil mõttes olnud, kuna kohati on jäänud mulje, et tänu inglise keelele on me muusika rahvale väheke kaugeks jäänud. Eesti keeles saaks kindlasti paremini rahvaga kontakti ning kontsertesinemistel oleks energiavahetus rahvaga võimsam. Kuid kas ja millal midagi eesti keeles tuleb, jäägu veel saladuseks ning ehk ka siis üllatuseks ;-)
9. Kas Herald jätkab kindlat heavy metali liini või on juba teie uues kavas ka vähe raskemat kätt tunda? Kes teil üldse lugusid rohkem kirjutab?
Raske küsimus, kuna suhteliselt keeruline on oma muusikat mingisse stiili lahterdada. Juba HMWTB plaadi kohta öeldi heavy ja heavy/thrash jne. Kuna viimase aasta jooksul on inimesed muutunud, on ka kindlasti looming väheke teistsugune ning muutused on alati teretulnud. Usun, et laias laastus liigume me ikkagi mööda hevirada, kuid võiks öelda, et sisse on tulnud raskemaid elemente. Rohkem rõhku on pandud sellele, et töötaks lugu, mitte mingi konkreetne käik.
Lugude kirjutamine on minu ja Tauno õlgadel. Suuremalt jaolt tulevad need minu sulest, kuid alati saab kõik lood veel koos üle vaadatud ning läbi arutatud, katsetatud ning arranžeeritud. Ning kui lugu enam-vähem valmis, siis mõtleb Kalvet sinna peale sõnad.
10. Millisest muusikast pead ise kõige rohkem lugu ja mis oli viimane plaat mille sa endale ostsid?
Eks ma ikkagi raskemast muusikast pean kõige rohkem lugu ning eesotsas ikkagi vana kooli hevi (DIO, Iron Maiden, Rage, King Diamond jne), kuid ega kümme aastat hommikust õhtuni ainult Manowari ei saa kuulata. Muusikamaitse ning silmaring on viimaste aastatega kõvasti avardunud ning viimasel ajal kuulan just kergemaid asju, näiteks Peter Gabrieli, Kate Bushi, Genesist jne. Vahete-vahel satub playlisti isegi Max Raabe. Üldiselt võin öelda, et ma kuulan vanemat muusikat, kuna ma leian sealt rohkem musikaalsust ning seda, mis minu jaoks peaks muusikas olema. Kui valida tuleks Rainbow ja Machine Headi vahel siis plaadimängijasse läheb esimene. Uuem muusika ning just hevi vallas on läinud meeletult üksluiseks, nii et kui ikkagi tehakse seitse plaati ja mitte ühtegi uut lugu, siis tüütab ära küll.
Viiamasena ostsin ühe Dirty Deedsi plaadi.
11. Mida ootad HR Laagrilt? Kas pead seal esinemist Heraldile tähtsaks momendiks?
HR Laagrilt ootan ilusat ilma, külma õlut, head seltskonda, häid esinejaid ning loomulikult vinget publikut. Heraldile on see tähtis moment, sest liiga pikalt on meie poolt olnud vaikus ning uus materjal nõuab tutvustamist; liiga kaua on Eesti rahvas elajaloomast äratamata olnud.
12.Tänan sind vastamast ja äkki ütled midagi lõpetuseks?
Eks kohtume kõik Laagris ning sinnani olgu hevi teile armuline. Heavy Metal Wakes the Beast!
|
Lisatud: 07. juuni 2006, kell 13:43
Lisaja: suss |
[ Kommentaarid (4) ] |
|
 |
|
Hard Rock Laagri intervjuu: MUST MISSA |
Intervjuu tegi VOLLY.
Vastas küsimustele Musta Missa trummar SUSS.
1. Must Missa ei vaja enam siinmail tutvustamist, olete tegutsenud juba päris pikalt. Selle aja sees on muutunud bändi koosseis ja muusika saanud uue näo. Aga kas on olnud ka muid sisemisi muutusi, mida kuulajad ja uudistajad võibolla esmapilgul ei tajugi?
V: No meil muutub kogu aeg midagi. Üheks suuremaks muutuseks toredas bändielus pean ma VIKI Soome elama kolimist . Sellest tulenevalt, ei möödu ükski reede enam ebahuvitavalt!!!
Ja siis hakkavadki asjad kohe muutuma. VIKI tuleb ju peale väsitavat töönädalat Eestisse ja siis on vaja kohe proovi teha. Nojah, meie lahutamatuks thrash patareiks on ju loomulikult asjad, mis on vedelad ja loksuvad.
Üldse on see väga huvitav teema. Anc elab Rakveres, mina Tallinnas ja Viki Helsingis.
Aga bänd toimib. Seda on nii hea teada, et mingisugused vahemaad ei vähenda meie suhtumist Musta Missasse. Me jätkame ja jätkame kaua.
2. Kas teil on mõni selline lugu mida võib pidada Musta Missa hümniks?
V: Kindlasti on selleks looks Goat Of Sin. Peale selle loo sündi, hakkasid meil bändis igatsorti olulised muutused kiiresti toimuma. See on väga tähtis lugu ka meile endile kuna ta näitas Missale uue muusikalise suuna kätte. Iga bänd areneb kunagi mingis suunas ja see on täiesti normaalne. Ei saa ju aastaid istuda ühes ja samas augus, julgemata sealt nina välja pista. Meie läksime thrash metali põldudele, saagi järele.
3. Kuuldavasti on teil peagi ilmumas 7'' vinüülplaat. Miks just vinüül ja ehk räägid sellest ka mõne sõna lähemalt.
V: Minu arust peab ühel korralikult metalibändil olema ka midagi päris tõsistele fännidele välja käia. No et vennad saaks midagi ikka koguda ja hiljem aastate pärast suure raha eest müüa ja vahetada. Selliseks esemeks sobib suurepäraselt vinüülplaat. Ma ise olen ka ikka aastatega suutnud endale päris korraliku vinüülikogu kokku ajada. Ja loomulikult tekib endalgi meeletu isu omada OMA bändi vinüüli. Ja selle teostust olen ma oodanud väga kaua. Nüüd saab see teoks ja ma olen üliõnnelik. Vinüül on väga hea asi igatsorti avaldamata ja rariteetsete lugude rahvani toimetamiseks. Ja muide, vinüülplaadil ON väga eriline ja hea sound.
Lood mis tulevad meie 7 tollisele (Pure hate) on ka kõik väga erilised ja väärivad tõsise metalisõbra kollektsioonis olemist.
4. Kellel on bändis kõige suurem sõnaõigus?
V: Muusikal! See otsutab lõpuks kõik . No me kakleme omavahel ikka ka mõnikord päris tõsiselt aga selliseid asju peab lihtsalt olema. Kui kõik sujuks nii sinisilmselt siis varsti märkad sa kuidas oled mingit ila mängima hakanud. Aegajalt tuleb ennast ja teisi mõne ekstravagantse tüliga turgutada, muidu on liiga igav. Heal bändil on vaja, et keegi juhiks kogu teemat või siis on tegevus ära jaotatud bändiliikmete vahel. Ka meil on palju olnud olukordi, kus keegi ei saa enam mitte millestki aru. Siis loomulikult on kõik süüdi ja käib üks mõttetu `lasteaed`. Samas on see loomulik, et kõik liikmed tahavad mingitpidi olla liidrid ja sellest tulebki, et mõnikord räägitakse üksteisest täiesti mööda. Ja siis, kui sa ei oska sellest välja tulla või õppust võtta võib juhtuda halvim: bänd lähebki laiali.Ja sa oled hetkega kaotanud kõik, mille nimel on palju vaeva nähtud. Bändi teha ja hakata koos suure õhinaga saagima on lihtne. Väga raske on bändi hoida stabiilsena ja olla tipus ning teha järgmine hea plaat. See nõuab suuri kogemusi ja läbielamisi.
5. Kergitad ehk veidi saladusloori ja räägid, mida võib oodata teie HRL esinemiselt?
Miks peaks kõik hevikollid Laagris kohal olema nagu viis kopikat?
V: No ma ei kujuta küll ühtegi rokisõpra ette kodus istumas ning inisemas, kui teised kõik laagris head muusikat naudivad!!!
Musta Missa kontsert laagris tuleb vägagi omapärane. Kui kõik õnnestub, saab rahvas meie poolt näha vägagi tavatut ja erilist kontserti. Ei räägi midagi siin ette, eks seda ole näha kuidas ja kas meil kõik õnnestub. Missa on alati tahtnud teha väga hulle ja omapäraseid asju laval ning ega seegi kord ei tule ERAND.
6. Mis on MM liikmete lemmikjook?
V: Me oleme viimasel ajal hakanud väga lugu pidama pipraviinast meega!
Üllatavalt maitserohke naps ja kujutlusvõimele suurt tuge andev alkohoolne juook.
Samas on ta aidanud omaltpoolt vürtsitada meie seiklusi erinevatel lavadel ning värvinud ka meie kujutlusvõimet ilusamaks. Millegipärast räägib ta järjest rohkem kaasa meie uutes ja väga üheselt mõistetavates lugudes.
7. Kui tähtsal kohal on sõnum teie lugudes?
V: Mida pidada sõnumiks? See muusika juba ise kutsub laulma mitte just kõige kenamatest asjadest. Me pole süüdi, et Missa sõnum ei ole näiteks: sa oled nii ilus! või laul lillelõhnast ja vikerkaarevärvidest sinu juustes!!! Meile ei meeldi imal ja magus….või teile äkki läheb ülesse? Sulavõina tunduv magusmetal, sirisemas alla mööda sinu sääri, karamelli värvi imal euroestraad! Võibolla ongi edu võti just siin?
Mis on Missa sõnum?
8. Kuidas edeneb promotöö väljamaal? Kas millalgi on lootust teid ka mõnel
suuremal festivalil müristamas näha?
V: Plaadiarvustusi tuleb kogu aeg juurde ning see näitab, et tööd on tehtud tõsiselt. Kontserte on pakutud ka päris hoolega, eriti tuntakse huvi just väljaspool Eestit . Tegeleme kogu aeg võimaluste piires oma muusika tutvustamisega. Käib ka edukas koostöö plaadifirmaga, mille all Missa asub (Nailboard Records). Nende auks peab ütlema, et kui eesotsas on sellised tegijad inimesed (Lembetu ja Karel) pole küll bändil midagi karta.
Kõik toimib ja on väga hea mõelda, et meil on siin Nailboardi all tunduvalt parem olla kui mõne suurema lääne firma all, kus bändiga midagi ei toimu.
Üldse on mul hea meel , et Eesti metalmuusika tõuseb iga hetkega järjest paremale levelile. Kui kellelgi läheb hästi, annab see ka võimaluse teistele sama liini ajavatele muusikakollektiividele. Bändid käivad Eestist väljaspool esinemas ja neile tuleb ka päris arvestatavaid lepinguid. Aga on ka aeg hakata lõpuks vilju noppima, vaeva on nähtud palju.
9. Nii Hard Rock Clubi kui ka tuuritamisega seoses oled kindlasti näinud kõrvalt mitmeid väljamaa trummareid, kes on nendest kõige rohkem muljet avaldanud?
V: Mnjah, olen neid tõesti näinud päris palju. Väga keeruline on öelda kes siis nüüd on muljet avaldanud kõige kõige. Vat mõne tõsiselt hea trummariga oled tuuribussis palju koos olnud ja siis mingihetk ei pane enam tähelegi, et ta nii kuulus või hea trummar on. Pigem vaatad kuidas ta sõbrana hakkama saab ning sellest tingituna muutub ka sinu arvamus. Alguses loomulikult käid ringi mõned päevad ja ahhetad, et mängib ikka eluvingelt ,uurid teda pealaest jalatallani eemalt,arvustad igat liigutust. Läheb nädal mööda, hakkavad hoopis muud asjad tähtsamaks muutuma ja mingi hetk ei pane enam tema mängu tähelegi vaid suhtled temaga kui täiesti tavalise rokkiva inimesega. Enamjaolt on hea ilmakuulus trummar ikkagi väga sõbralik ning abivalmis vend. Need on persoonid, kes on oma kuulsuse tipus juba ammu ära käinud ja on täiesti maha rahunenud. Nüüd vaatavad nad maapeal ringi ja pigem ütlevad oma kiitva ja põhjendatud sõna hoopiski sinu mängule. Öelda kes on parim, on võimatu. Mulle meeldivad trummarid, kes oskavad mängida `maitsekalt`ja valdavad mitut erinevat stiili.
Kui tahad nimesid siis minu kauaegne lemmik on olnud Sean Reinert (Cynic, Death, Aghora) ja muidugi Dave Lombardo (Slayer, Fantomas). Ma pole neid küll `lähedalt näinud` aga nende mäng on mulle alati meeldinud.
10. Mis on saanud "Ma ei talu valgust" plaadist? Mäletan, et selle väljaandmisega kaasnesid igasugused jamad. Nüüd kui ta juba mõnda aega väljas on, kuidas sulle
tundub, kas see plaadifirma on oma levitustööd hästi teinud või tolmavad tal plaadid
siiamaani sahvris riiuli peal?
V: `Ma ei talu valgust` oli Missa ennastsalgav üritus muusikabisnesis. Mind selle lindistus ja väljaandmis protsessi juures ei viibinud ja ei oska neid lahkhelisid teile korralikult ette serveerida. Sattusin siis just bändi kui käisid meeletud vaidlused plaadi ümber. Arvan, et hr.plaadiväljaandja viibib meie muusikast saadud `tulude` eest praegu kariibimere saartel ja iniseb mõnust. Lutsutab kommi ja limpsib jäätist palmi all.
Me oleme löönud ammu asjale käega, bänd on liikunud oma valitud rada ja hetkel oleme täpselt niikaugel kui oleme. METV on bändile kindlasti oluline verstapost kuna kohe peale selle salvestuse lõppu toimus bändis palju muutusi. Kui ma esimest korda seda materjali kuulasin siis ta hakkas mulle hetkega meeldima ning mille tulemusena ma Missas mängingi. Hea on teada, et see plaat on muutunud ka kergelt rariteetseks.
11. Kui teha võrdlus loomariigiga, siis mis loom oleks Must Missa?
V: Sitta muusikat kuulava ja rokkiva inimese hirmsaim unenägu: verine ja tagurpidi ´ESTRAADITIIGER`! Kes ei anna armu mitte ühelegi popp kalkunile ja kantri kanale!
12. Mida tahaksid lõpetuseks öelda?
V: Meil on alati tõsiselt hea meel kui astume lavale ja rahvast on saalis palju!
Nad kõik soovivad elada koos meiega üle midagi kiiret ja karmi.
Hea muusika on see, mis ühendab palju häid inimesi.
Must Missa loodab teie peale, head vennad ja õed!!!
|
Lisatud: 02. juuni 2006, kell 18:25
Lisaja: suss |
[ Kommentaarid (6) ] |
|
| Lehekülgi (4): 1 2 3 4 [ > ][ >| ] |
|
|
|
