| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725812
KÜLASTUSI TÄNA 1785 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 12
Registreerimata külalisi 12
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
  |
|
SYBREED - Slave Design |
SYBREED
Slave Design
Reality Entertainment 2004
1. Bioactive 2. ReEvolution 3. Decoy 4. Synthetic Breed 5. Next Day Will Never Come 6. Machine Gun Messiah 7. Take The Red Pill 8. Rusted 9. Static Currents 10. Critical Mass 11. ReEvolution (Syntax Airplay Edit) 12. Decoy (Radio Slave Edit)
Nende jaoks, kes peavad lugu 21. sajandi futu-mürarokist, mis kõlab äravahetamiseni sarnaselt Fear Factoryga, on Sybreed just õige bänd. Esikalbum "Slave Design" pajatab läbipaistvate metafooride, vaheldumisi kisendava ja püüdlik-hüüdva inimhääle, laitmatu möirgkitarrisaundi ja virtuooslikult masinliku trigger-trummi vahendusel õõvastava loo inimkonna orjastamisest masinate poolt, mille nad ise on loonud. Tuleb tuttav ette? Jah, sadadest, kui mitte tuhandetest ulmekatest. Sybreed läheb kindla peale välja nii tekstis kui muusikas, mis paraku tähendab, et midagi ootamatut või uut sellelt albumilt ei leia. Häid kohti muidugi on; palast "Next Day Will Never Come", mis kõlab, nagu oleks turusest mädanema hakanud kala Nightwish industriaalmetali vallas kätt proovinud, saaks korraliku raadiohiti, kui see oleks kaks korda lühem. Sellele järgnev "Machine Gun Messiah" saab täispunktid ainuüksi tummise ja põrutava alguse eest. Kahjuks vajub album pärast neid lugusid igavaks ära ning jätab kuulaja loost "Take The Red Pill" alates juurdlema selle üle, mida Total Recallist või Matrixist tuttav punane tablett õieti tegi. Sybreed aga peaks välja mõtlema tableti, mis juhib tähelepanu kõrvale omapäratuselt ja pöörab selle produktsiooni kvaliteedile, mis on tõesti klass omaette.
"Slave Design" võiks olla Kadunud Žanride Kalmistul viisakaks hauakiviks 21. sajandi värdsünnitisele nimega hybrid metal, kuid Fear Factory poolt käima lükatud kivi ei kipu veel niipea seiskuma, ehkki sammal kasvab sel enam kui edukalt. |
Lisatud: 23. november 2005, kell 14:19
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
ERINEVAD ESITAJAD - Wood Brothers |
Arvustuse kirjutas Dunkelheit.
Algselt ilmus see SL Õhtulehes.
1. SkyForger "In Darkness And Frost" 2. Hate Forest "The Wood Brothers" 3. Loits "Metsavend" 4. Nokturnal Mortum "Cлавa Геpoям" 5. Tharaphita "Hundiseadus (Law Of The Wolf)" 6. SkyForger "Ready To Be A Warrior" 7. Drudkh "Зaгpaвa 1768-гo (Glare Of 1768)" 8. Must Missa "Pure Hate" 9. Obtest "Devyniaragis" 10. Loits "Metsavendade Laul" 11. Hate Forest "With Fire And Iron" 12. Astrofaes "Soul Of The Black Forest" 13. Urskumug "Heathen`s Cave"
Üllitaja: Elegy Records 2005
Kust veel tõelist black metalit leida võib? Muidugi Ida-Euroopast: Eestist, Lätist, Leedust, Ukrainast. Metsavendade mälestusele pühendatud 13-loolisel kogumikul on side nende erinäoliste maade ja rahvaste vahel loodud ühise ajalookogemuse kaudu. Relvastatud vastupanu kommunismile albumi teemana on siiski ainult osa sellest maailmatunnetusest, mis neid bände seob, kogumik toimib ka üldisema ülevaatena ühest teatud sorti muusikast, mida siinses maailmanurgas tehakse. Selle albumi kontekstis näitavad needki bändid (Loits, Tharaphita, Must Missa), mis meie kuulaja jaoks ammu igaüks oma identiteediga on, end teisest küljest, sõduritena ühe põrandaaluse armee ridades, kõrvuti teiste BM-metsavendadega. Stiililt ulatub muusika folkmetalist (Skyforger) üle atmosfäärilise black metali (Loits, Hate Forest) brutaalse trummimasina-pläkini (Urskumug). See, et kunagistele Dark Fire Dancing kogumikele järeltulijaid on, annab rohkem kui miski muu tunnistust BM skene jätkuvast elujõust.
|
Lisatud: 15. november 2005, kell 02:11
Lisaja: Lembetu |
[ Kommentaarid (6) ] |
|
|
|
HORRICANE - The Lynch-lawyers |
1. Intro 2. Omen Woman 3. Coup de grâce 5. Demon-strate 4. Fraction In Your Eyes 5. The Lynch-lawyers' Death Squad 6. One Hundred Shots 7. The Horrns Arise! 8. Nitro Boost Turmoil 9. Psycho
Üllitaja: Black Mark AB Sweden 2005
Kellele on vaja Horricane'i? Sellenimelise bändi esikalbum "The Lynch-Lawyers" vastab, et esiteks muidugi Rootsi kultus-plaadifirmale Black Mark, sealtkaudu edasi aga kõigile neile, kes hoolivad läbimõeldult, hillitsetult, põnevalt ja vaimukalt teostatud kaasaegsest äärmushevist. Kindlasti on seda bändi vaja ka ebainimlike vokaalsete võimete ja musthumoorika ent samas maitseka sulega lauljale-tekstipritsile Erxile, täpse käe-jala ja otsekohese suhtumisega trummikollile Mdxile, stambivaba vaimu ja rafineeritud helilise naljasoonega klahvijale Dzdzile ning rusuv-raputavale death-traadi triumviraadile Vxi (bass), Anzu ja Pchni (kitarrid) näol – neist viimasele veel nii väga, et auväärt kitarripastor end plaadi valmistamise käigus tühjaks suutis ruunata ja pärast teose ilmumist muusikast üldse taanduda on lubanud. Arvata, et Horricane'i on tarvis ka kauge tuleviku muusikaajaloolastele, kes allakirjutanu vaimusilmas püüavad restaureeritud teabekandjailt kurja kuuiku loomingut kuulates mõista 21. sajandi alguse alternatiivkulturistide püüdlusi ja saavutusi. Kindlasti ei saa ilma Horricane'ita hakkama kümned ja sajad noored muusikalised radikaalid, kes epohhiloova Eesti bändi kiiluvees ka ise horror-sympho-psycho-techno-death-sludge'i või lihtsamalt öeldes horrrned metal'it viljelda võtavad. Ja Dark Patrick on veendunud, et kui keegi prooviks Horricane'ist ilma jätta nende paadunud poolehoidjaid, kes peagi ärevustatti luristades ja hardaks puhuks eriti puhtaks küüritud käpakestega vastset plaati kilekammitsast vabastama asuvad või kannatamatusest inisedes kontserdipiletijärjekorras nihelevad, käiks tema käbar vägagi täbarasti. Kergendustundest ohata võivad kõik, kes aastakümneid oodanud, et mõni pisikese Maavalla raskerokipunt suurde Läände välja murraks – Eesti au on päästetud ja horrikoonlased üllitanud maailmatasemel plaadi. Isegi esmapilgul klišeelik kaanepilt omandab värske mõõtme, kui piiluda vihiku vahele, kus läikival cyberpunk-muinasmaal seiklevad elust suuremad bändimehed. Elu on nali, nagu ka surm. Tõsine on ainult muusika... not!
Horrrns up and unite! Let's foken death'n'roll tonight!
Bänd: www.horricane.com
Plaadifirma: Black Mark
|
Lisatud: 03. november 2005, kell 13:23
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (14) ] |
|
|
|
DISSIMULATION - Prakeikimas |
DP peab kohe ütlema, et ei teadnud Dissimulationist peale nime ja selle, mida rada7 ivo sellest arvas, mitte midagi. Nojah, et Leedu bänd, seda ka. Aga sama hästi võiks tegu olla Põlva, Poola või Portugali grupiga – tekstist ei saa niikuinii mitte muhvigi aru, üks möirgamine ja kisa kõik. Ka hädaldav piiksukoor esimese loo refräänis ei tee asja selgemaks, küll aga naljakamaks.
Samas loos on üks eriti hea käik, aga kombinatsioonis sümfoonilise sissejuhatusega meenutab see kõik liigagi palju Massacra kultusplaati "Enjoy the Violence". Edasi läheb plaat sarnases uue vana kooli death/thrash/black-liinis. Sedasorti muusika paadunud fännidele soovitab DP plaati kindlasti, kuid neile, kes tänapäevasemast ekstreemmuusikast midagi vaimukamat ja omapärasemat kui vanade isakeste jäljendamist ootavad, pole albumil palju pakkuda. Viisakas saund ja produktsioon on tänapäeval juba nii tavaline, et sellega suuri laineid ei löö – pigem ootaks karusemat ja ülemöödunud dekaadi nostalgiast nõretavat lähenemist, mida veenvalt kasutab näiteks Must Missa.
Kõige tipuks on plaat, millel küll vaid kuus pala, tüütult pikk. Thrash-bändi lood ei tohiks ületada nelja, äärmisel juhul viie minuti piiri, kuid Dissimuka iga viimane kui lugu jõuab kannatamatuma kuulaja jaoks igavaks minna. Rohkem konkreetsust, mehed! Võimalik, et venitatud müristamine on mõeldud esile kutsuma mingisugust black-transsi – eriti paneb nii arvama viimane, üle kümne minuti (sic!) pikkune topeltlugu –, kuid allakirjutanu meelest see neil ei õnnestu.
Natuke piinlik on panna sõprusrahva esindusbändi püüdlikule plaadile nii kehva numbrit, aga kui muusika ei loksuta, siis ta ei loksuta. Kas teid loksutab, võite ise veenduda, kui heidate kõrva lugudele "Ju Septynetas" ja/või "Omega Et Alpha". Esimese loo nimi on valesti kirjutatud, sest DP klahvstikul ei leidu Leedu keeleomaseid märke. Samal põhjusel pole seekord lisatud ka palade loendit.
Lähem teave bändi kohta: www.ledotakas.net. |
Lisatud: 10. oktoober 2005, kell 14:16
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (4) ] |
|
|
|
ECHOSILENCE - Distorted Horizon |
1. Views on Views 2. Distorted Horizon 3. Information Intoxication 4. Human Animal
Nailboard Records 2005
Jälle on Eesti muusika inimesed nii õhevile ajanud, et soovi sama plaati arvustada ilmutasid kaks foorumikasutajat. Esimesena saab sõna Freultwah.
Ükspäev lugesin Umberto Eco raamatut „Foucault' pendel“ ja natuke jäi kummitama Eco enda kommentaar, et tema raamatud on kui kihilised võileivad. Ampsad natuke pealt ja on detektiiviromaan, nokitsed edasi ja on ajalooline taies, veel pisut kaevates leiad vastava hariduse olemasolul tõsise semiootilise analüüsi, 500 lehekülge pika. Võib-olla mõtles ta midagi veel, aga ma polnud nii tark, et rohkem tasandeid välja mõelda.
Ja siis juhtusin ma havi käsul ja enda tahtel Echosilence'i uut Asja kuulma.
Alguses oli mul mulje, et ma söön sibulat.
Tähendab, mulle meeldib sibul. Sibulal on väge. Seda annab süüa viiludena, eks. Lükkad leivale näiteks. Salatis on väga hea. Küpsetad ahjus? Mmmm... Kes teab, see teab: „Serbia toit“. Sziget. Kulinaaria. Ent erinevalt kihilisest võileivast jääb sibula mekk samaks ka siis, kui sa pealmise kihi oled ära koorinud. Maitseb hea, aga midagi ei muutu. Võib isegi olla, et sõin mitut sibulat, eri sorti.
Siis sattusin ma sedasama uut Asja kuulama ka.
Selgub, et see ei ole „Eclectic Collaborations II“. Toona oli läbivaks motiiviks katkendlikkuse hüplev esteetika, mis osalt kõlas pisut idamaisenagi. Käigud nagu kabuki-teater. See ei ole praegugi kuhugi päriselt kadunud, ent seda leida on raskem, nii osavasti on see seadeisse ära peidetud. Kui aga liigse agarusega otsima hakata, võib muusikast kogemata läbi vaadata. Echosilence’i kompositsioonid on haprad – võta üks osa ära ja juba ongi tunne, nagu oleks midagi katki. See võib vahel ka muidugi taotluslik olla. Avalugu „Views on Views“ lõpeb kavala stuudiotrikiga: ekvalaiser alustab ülevalt ja lõikab järjest madalamaid sagedusi maha, kuni järele jääb vaid laul. Pinge, dünaamika.
Muide, laul. Rokkmuusikas ei kõla lauluhääl just sageli orgaanilise osana muusikast. See on enamasti rohkem nagu kleebis. „Distorted Horizon“ käsitleb aga häält kui muusikainstrumenti. Lisaks sellele, et häälel on oma soolokohad ning keerulised – ja imeilusad – harmooniaseaded, suhestub ja suhtleb see ka teiste pillidega, vahel lisab neile värvi ja mõnikord otsekui omamoodi sordiini. Sõnadest, muide, ei peagi aru saama. Need on küll kahjuks inglise keeles (kaua võib, Eesti bändid?), aga see ei pääse mõjule. Samahästi võinuks need tekstid ka bantu või nganassaani keeles olla, nende sõnum jääb hääle väele ja ilule alla.
Kitarrid kõlavad üpris sünteetilisena ning tundub, et sellest koorub albumi ainuke potentsiaalselt nõrk koht. Nimelt: kui kitarrid peaksid kärisema hakkama, ei ole see Trio Niskalaukause „kümme kitarri korraga“-kärin, vaid kriitilisematel hetkedel ainult hädine sumin. Teisest küljest on Echosilence’i rütmid ka väga intensiivsed ja keerukad ning kümmet kitarri üksteise peale salvestada ei saaks, sest juba kaht sellise tekstuuriga partiid on raske sünkrooni ajada. Seega on valida musta kõla ja sünteetilise kärina-sumina vahel ning praegu on sünagoog kenasti keset küla ehitatud. Pealegi, kui heli valjemaks kruttida, saab kõik kenasti jälle korda ning kitarrikõla peabki ju tegelikult selline olema, sest teisiti noid tekstuure ja helimustreid ju luua lihtsalt ei saa.
Pealtnäha on „Distorted Horizon“ muusikaliselt sirgjoonelisem ja popilikum kui oma eelkäija ning mingil tasandil on see ka tõsi. Laulja kaasamine mustrisse on bändi sundinud oma nooditulevärki koomale tõmbama ja rohkem muusika koherentsusele tähelepanu pöörama. Minu mätta otsast paistab, et distsipliini on krooninud edu. Samas ei saa ka tõbiste instrumentaalide ihaldajad end petetuina tunda, sest lisaks vahel esiletungivale popiesteetikale (Kate Bush! Ja Meshuggah! Mis toimub?) on siin tegelikult endiselt olemas kõik, mille järgi Echosilence tuntud on: nihkega seaded, jaburad rütmid, segased meloodiad ja muidugi soolod. Kõik see on aga väga hoolikalt pakendatud ning selle ülesleidmiseks tuleb vaeva näha.
Aga liiga sügavalt kaevata pole mõtet, üleanalüüsimine jäägu raamatutarkadele ja semiootikutele.
Selgub, et ei olnudki sibul, oli siiski kihiline võileib. Või tort. Või „kirju koer“. Igatahes on „Distorted Horizonis“ väga palju, aga kõik kokku kõlab kui kvaliteetne tervik. Seda oligi tarvis tõestada.
___________________________
Teise arvustuse kirjutas mcstanb, kes pani plaadile hindeks 4/5.
...ja jõudis kätte see aeg, mil Eesti progemetali bändi Echosilence’i kauaoodatud plaat lõpuks ilmus. Eestis on kahjuks väga vähe bände, kes viljelevad progemetalit.Esimestena tuleks pähe vaid Kantor Voy ja Instigator of Grief (kes nüüdseks on vist juba tegevuse lõpetanud).
Mõned on seda üllitist oodanud juba demo “Eclectic Collaborations” ilmumisest peale, kuid ansambel on sellest ajast kaugele edasi arenenud, lisades näiteks koosseisu hõbehäälse Kadri Rati. Plaadi kogupikkuseks on 30 minutit ja ainult neli lugu, mis mõned fännid võib-olla nurisema panid, kuid tsiteerides bändi kitarristi Karu: “..pole mõtet albumile mõttetuid fillereid panna”.
Echosilence’i kitarririffe iseloomustaks sõnaga “kosmilised”; need viivad kuulaja justkui salapärasesse helidemaailma ja seda sellest hetkest peale, kui kõlama hakkavad pala “Views on Views” esimesed noodid. Plaadi kõige “raskemaks” looks on “Human Animal”, mis halastamatult lõpetab selle kosmilise muusikalise elamuse.
Hea on see, et Echosilence ei ole läinud väga tehniliseks ega püüdnud ühes loos näidata kõiki pillikäsitsemisoskusi, mida paljud progebändid siiski väga vajalikuks peavad. Kadri hääl sobib ka suurepäraselt muusikasse, mida Echosilence teeb ning õnneks on inglise keele hääldus solistil hea ega häiri kõrva.
Plaadi ainsaks miinuseks on see, et seda kuulates kaob vahel tähelepanu ning ei saa aru, kas lugu ikka veel käib või mängib juba uus, kuid seda ei juhtu tihti, sest Echosilence on oma lood läbi mõelnud piisavalt hästi, et äratada unistav kuulaja mõne ootamatu keerdkäiguga.
Loodan,et sellelt bändilt tuleb veel mitu head kauamängivat ja et järgmist ei peaks ootama seitse aastat.
|
Lisatud: 07. oktoober 2005, kell 12:34
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (5) ] |
|
|
|
|
