Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725689
KÜLASTUSI TÄNA 1662 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 14
Registreerimata külalisi 14 HR Community liikmeid 0
|
|
|
Arvustused |
|
|
NEAERA - The Rising Tide Of Oblivion |
1. World Devourers 2. Broken Spine 3. Anthem Of Despair 4. Walls Instead Of Bridges 5. Where Submission Reigns 6. From Grief 7. To Oblivion 8. Hibernating Reason 9. Definition Of Love 10. Save The Drowning Child 11. Beyond The Gates 12. No Coming Home 13.Last Silence
Metal Blade Records 2005
Neaera nime kannab Kreeka mütoloogias mitu tegelast; Saksa metalcore'i bänd on oma nime võtnud aga ajaloolise ihaldusväärse hetääri järgi, kes alustas orjana, ostis end kehamüügiga teenitud raha eest vabaks ja jätkas Ateenas väljapressijana, pumbates pappi armuvõrku langenud rikkureilt, kes uskusid ekslikult, et on rikkunud abielu Ateena kodaniku naisega. Poiste plaadifirma andmeil peaks Neaera elukäik kajastama ka bändi filosoofiat.
Neaera pole tõepoolest truu ühelegi stiilile, kuid oma "laksu" saab siit kätte nii Kreatori-aegse Saksa thrashi, At The Gatesi aegse Rootsi deathi kui kaasaegse metalcore'i sõber. Helipilt on tummine, pillikäsitlus tasemel – eriti tooks esile trummarit, kes rõõmustab kõrva ka palju nipikamate üllatustega kui tavaline blastbeat. Vokaal on valdavalt raevukas, kuid kaldub vahel ahastavasse kõrvukriipivasse kriiskamisse, vahel noorest kõrist üsna jõuetult kostvasse surmahevimörinasse, vahel taandub üldse jutlustavaks pominaks. Kõige piinlikum hakkab neil (õnneks vähestel) hetkedel, mil vokalist püüab heleda ja selge häälega väljendada "puhast kurbust".
Iga pala eraldi kuulata on tegelikult täitsa vahva, sest bänd segab stiile edukalt ja vaimukalt ning lood ise on mitmekesised ja andekad. Kui aga allakirjutanud albumi järjest läbi kuulas, inisesid ta kõrvad akustilis-instrumentaalse lõpupala "Last Silence" ajal rõõmust, et saavad kohe-kohe puhata.
Neaera esimeses albumis on palju hinge ja see on vägagi moshitav, mida ei saa öelda just paljude raskerokipuntide esikplaatide kohta. Teatud lihtsameelsuse võib kirjutada muusikute suhtelise nooruse arvele ja jääda innukalt ootama grupi järgmisi üllitisi, mis loodetavasti saavad ka mõistlikuma kujunduse kui praegune "kõdu lähivaates". |
Lisatud: 06. detsember 2005, kell 16:03 Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
METSATÖLL - Terast mis hangund me hinge 10218 |
1. Sissejuhatus 2. Veresulased 3. Hundiraev 4. Terasetuli
5. Mõõk 6. Terast mis hangund me hinge 7. Metsaviha 1 8. Metsaviha 2
9. Põhjatuulte pojad ja tütred 10. Oma laulu ei leia ma üles
Nailboard Records 2005
Kui Morbid Angel teisel täispikal "Blessed Are the Sick" tõlgendas ümber palasid esimeselt stuudiodemolt "Abominations Of Desolation", kostis surmahevi puhtuseprohvetite nurinat, et bänd laseb liugu vanal rasval. Metsatöllu "Terast mis hangund me hinge 10218" on pea kogu ulatuses ümberkirjutus Töllu esimesest stuudiodemost, kuid paistab siinmail esile kutsuvat vaid vaimustuskilkeid: arvustuse kirjutamise ajal toimetati kauplustesse viimased 200 eksemplari esimesest 3000-eksemplarisest tiraa˛ist. Mõistetav, muidugi – kui "Terast mis hangund me hinge" 1999. aastal ilmus, ei ulatunud suur osa Metsatöllu praegustest austajatest veel isa plaadimasina klahvide-nuppudeni.
Kuue aastaga on välja vahetatud kõik liikmed peale kitarrist-laulja Markuse, too omakorda on palju paremini laulma hakanud, lugudele on lisatud rahvapille ja kõlavaid tausthääli, heas stuudios on salvestamisel kõvasti rohkem tööd tehtud ja plaadile pigistatud kordi kõlavam tulemus, kuid lood on siiski täpselt samad lood. Nagu restoraniarvustaja ei saa anda häid punkte ülessoojendatud kotletile, ei näe ka DP enamikus lugudes palju enamat kui keskpärasust – lood on lõbusad, kaasakiskuvad ja head, aga allakirjutanu jaoks lihtsalt liiga kulunud ja üllatustevabad. Ka bänd ise paistab olevat neid lihvinud veidi liiga läikivaks. Seda vapustavat potentsiaali, mis imbus esimese katsetuse kobavate rütmide ja mehiselt mööda lauldud viiside vahelt, sellel plaadil ei kohta.
Kogu albumi rehabiliteerib tõelise gurmeekoka valmistet magustoiduna tõlgendus Valter Ojakääru ja Leelo Tungla igihaljast palast "Oma laulu ei leia ma üles". Vahva ja südamlik lugu teeb hinge hellemaks kui kogu ülejäänud plaat, jääb nädalaiks meeldivas mõttes kummitama ning tõstab üldhinde viisakale neljale.
Bändi kodu: www.metsatoll.ee
|
Lisatud: 06. detsember 2005, kell 14:53 Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (29) ] |
|
|
|
TYRANNY - Tides of Awakening |
Arvustas: Götterdämmerung
Firedoom Music 2005
1. Coalescent of the Inhumane Awareness 2. Sonorous Howl from Beyond the Stars 3. Upon the War-Torn Shape of Cold Earth 4. In the Arcane Clasp of Unwritten Hours 5. Entreaties to Primaeval Chaos
Koletis on tulnud! Bändi Tyranny 2004. aastal ilmunud EP “Bleak Vistae”, mis hukatusmuusika ringkondades kiiduavaldustega vastu võeti, teatas ette tema tulemisest, ja siin ta nüüd on: “Tides of Awakening”, viis lugu ülidepressiivset doom metalit. Edaspidi vihjan ma bändi kesksele ideele ning arvatavale inspiratsiooniallikale kui Koletisele; selle põhjust ei tohiks olla raske ära arvata.
1) Coalescent of the Inhumane Awareness
Keset ulgumerd ulatub vetest välja üksildane kalju, lõputust hõõrdumisest siledaks lihvitud. Panete tähele, kuidas muusika kogub öisest tuulevaikusest toibudes jõudu, kuidas pealetungivad tormilaineid iseloomustavad kõrged kuid rõõmutud helid, kuidas Universum teie ümber – eriti, kui kuulate seda plaati öösel – on varjatud elust tiine? Kõik võib olla tardunud meresoola sammasteks, elav või vähemalt aistimisvõimeline osa maailmast sel hetkel tervele inimmõistusele tabamatu, kuid siiski on see olemas. Perfektselt sobiv madal rümisev vokaal on üks neid asju, mis aitab esile kutsuda õiget meeleseisundit, kuid eelkõige on tähtis valmisolek taolise muusika vastuvõtmiseks.
2) Sonorous Howl from Beyond the Stars
Üksteist ja pool minutit klassikalist funeral doomi, mis meenutab bändi Skepticism või sellele paljuski sarnanenud varast Shape Of Despair’i. Taustal kõlab nimetatud stiilile nii omane süntesaatorimeloodia, mis kogub astmeliselt intensiivsust, et tekitada emotsioon vältimatust hukust, ning siis järsult kaob, et hiljem uuesti alata. Lihtne ent töötav lahendus, nagu doom-metallistid ära tabanud on. Helide veeredes pidasin Platoni kombel oma mõtetes maha lühikese dialoogi haiglase inimvarega, kelle hingesügavustest tuleb inspiratsioon Tyranny-suguse õuduse loomiseks.
K: Kes sa oled? Millisest mülkast sa välja ronisid?
V: Ma olen sina ise; selline, milliseks sa saaksid, kui oleksid näinud kõike mida mina.
K: Ja mis on see, mis looks minust taolise värdja?
V: Kuula tuulte ulgu ning vete kohinat, mis sellele vastab ning seda tervitama tõuseb. Taju nende agooniat, kui nad lõputult halavad oma igavesest vangistusest sellel neetud planeedil. Loo see kurbus enda jaoks taas, põimi ta muusikasse ning kuula, kuidas sügavikkude elanik sellele vastab ning oma ärkamist ennustab. Siis jõuad sa lähemale arusaamisele, kui õhuke on piir terve mõistuse ning hulluse vahel. Jää serva peale ning...
K: Aitab! AITAB!
3) Upon the War-Torn Shape of Cold Earth
Teooria: selle laulu ajaks panid ansambli Tyranny liikmed oma kitarrikaelte ümber köied ning poosid pillid surnuaial kasvava kuivanud puu okste külge. Muusikat mängisid keeli piitsutavad tuuleiilid.
Tõestus: loogika ütleb, et ühelgi inimlikul moel poleks taolisi helisid suudetud luua.
Tulemus:
* Siin ei ole positiivsust.
* Siin ei ole elu.
4) In the Arcane Clasp of Unwritten Hours
Nüüd jutustan ma sulle su hukatusest. Sa vaatad plaadi kaanepildil olevat õõvastavat roomajasilma. Silmi on üks, ja see on asja juures kõige kohutavam. Pole mitte midagi, mis tähelepanu kõrvale juhiks ning momentaalselt langed sa tolle pilgu hüpnoosi alla. Hüpnotiseerijaks on see üksainus domineeriv sünge riff, mis käesolevas loos end aina kordab ja kordab ning jätab kõik muu enda varju. Su aktiivsed meeled on täielikult Leviaatani silma lummuses ning passiivsed meeled, millega adud lõksu sattumist, jäävad hüüdja hääleks kõrbes. Nii ei märkagi sa koos roomajaga kerkivat tõusu, tausthelide müriaadi, mis ümbritseb toda näiliselt ainsat kitarrikäiku; ja ei põgene enne, kui on liiga hilja. Laulu lõpetavad ühed kõige apokalüptilisemad alatoonid, mida minu kõrvad kuulnud on, ka funeral doomi vallas. Üheselt antakse mõista, et Koletise saadetud lained on maa üle ujutanud ning su kopse täidab nüüd soolane vesi.
5) Entraties to Primeval Chaos
Kätte on jõudnud albumi viimane lugu; hetk, milleni igaüks jõuab. Unustage elektriline matus doom metali algupäevilt – too sai läbi ajastuid tagasi. Tyranny lõpetab nonde ajastute möödumise survega, maakoore laamade liikumisel tekkiva müraga, purustava tektoonilise matusega. Otsekohe kangastub bändi Sunn O))) hirmuäratav teos “White2”, ja õigustatult. Neljas eelnevas loos oli tunda, kuidas muusika tahtis vägisi drone doomi valda tüürida, ent ei olnud selleks veel päris valmis. Nüüd aga lahvatab see muusikamääratlusi segipaiskav stiil oma täies võimsuses, otsekui kisendades maapõuejõudude keeles: “Surm on kivi sisse minek!”. Tõepoolest, ürgseid roomajaid ootas just selline saatus ning nüüd suleb oma silma ka see viimane peletis, jäädes ootama järgmist tõusu...
Järelhüüde õigus on antud mulle; ma olen Koletist kaalunud ja leidnud ta kerge olevat. Ta jääb süüd kandma aegade lõpuni ja sealt edasi, ent ta ei tee seda üksi, vaid koos oma loojatega, kes on “Ärkamise tõusude” taga. Neile on määratud igavene äng ning kohustus seda ka edaspidi muusikasse valada. Et ma olen veendunud käesoleva albumi edukuses, ei kahtle ma, et nad sellega ka hakkama saavad.
Teave bändi kohta: Tyranny |
Lisatud: 25. november 2005, kell 18:04 Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (8) ] |
|
|
|
SINKING - ...And The Devil Laughed |
1. Stay 2. ...And The Devil Laughed 3. Gray As Dead... Red As Blood 4. Balls For Bowling
Iseüllitis aastast 2005
sinKingi – nii eelistab bänd ise oma nime kirjutada, et eristada tähendust "upub" tähendusest "patukunn" – tänavune demosingel hakkab kohe algusest peale hagu andma ega jäta lõpuni järele. ˇanri, milles teed rajanud Pantera ja ilma teinud Arch Enemy, nimetatakse praegu vist kaasaegseks thrashiks või thrashcore'iks ning kahtlemata kutsub sinKingi muusika agaralt peaga vehkima ning kohati üles-alla hüppamagi. Mahlased saundid, tige trumminätakas ja kriiskav-möirgav-urisev vokaal on kohustuslikud elemendid ning kõlavad Soome tigerokkerite esituses igati vääriliselt. Kurb tõik on siiski, et plaadi parim lugu on ümbrisel märkimata – ehk siis "peidetud" – versioon Motörheadi "Ace Of Spadesist". Nii seostab sinKing end ühel plaadil kahe bändiga (ümbris kinnitab, et seegi üllitis on kogu täiega pühendatud Dimebag Darrellile, tänavu vägivaldset surma surnud endisele Pantera kitarristile) ja jääb ise tõtt-öelda gigantide varju. Ometi on selle peaaegu 17 minuti pikkuse valangu autorid allakirjutanu jaoks üks tummisemaid tänavusi uustulnukaid, kelle käekäigul tuleks kindlasti silm-kõrv peal hoida. Esimene võimalus selleks avaneb teatavasti tänavusel festivalil Green Christmas.
Bändi koduleht: www.sinking1.com
|
Lisatud: 24. november 2005, kell 17:07 Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
REALM OF CARNIVORA - Noblefilth Enigma |
Arvustas: Götterdämmerung
Hexenreich Records 2005
1. I 2. II 3. III 4. IV 5. V 6. VI 7. VII
Mul on juba tükimat aega käes Realm Of Carnivora kolmas mitte-just-eriti-täispikk “Noblefilth Enigma” ja täpselt sama palju aega olen ma üritanud oma muljeid selle plaadi kohta arvustuseks kujundada. Et tegu on black metaliga, pole see teps mitte kerge ülesanne olnud – album võib olla väga hea, ent öelda pole tihti midagi huvitavamat kui “talutav produktsioon”, “kuuldamatu bass” või “tr00 kvlt”. Minule on produktsioon harva oluline, igasuguste basside jaoks jääb muusikalist kuulmist vajaka ning tr00 kvlti saab igaüks niikuinii saia seest näpuga välja korjata, seega üritan asjale teistmoodi läheneda.
“Noblefilth Enigma” ei ole väga hea black metal album. “Väga” on üks eksitav sõna – vaja teist õieti pole, seega jätame alles vaid multifunktsionaalse “hea”, mida arvude keeles iseloomustab 4 – hinne, mida anda plaadile, mis maailma ei muuda, ent millele pole südant ka kolme anda. “Vikati Vari Te Palgel” oli teos, mis aastaid tagasi kujundas mittemillestki välja minu muusikamaitse ja tegi minust selle elaja, kes ma praegu olen. Käesolev üllitis kinnitab, et oleme kõik need aastad õigel teel olnud; preemia nii allakirjutanule kui Realm Of Carnivorale. Black metal ist krieg! (Nargaroth on tegelikult nõme)
Viriseks kah: miks ei võinud lauludele nimesid panna, kas või midagi mõttetut nagu “Noblefilth Enigma” või “Grim Raven's Arrival with a Winterkill”, mida vähemalt hea lugeda oleks. Praegu meenutab plaadikarbi tagakülg aga mustvalget väljatrükki õpetusest “Rooma numbrid algajale” ning konkreetsele loole viitamine on raskendatud. Näiteks tahan ma välja tuua, et kolmandas ja kuuendas laulus on lahedad kitarrikäigud ning taustakisa esimeses loos on vahva, aga... näete nüüd, jääte auga väljateenitud kiitusest ilma. Kolmandas loos on tõesti lahedad kitarrikäigud.
“Noblefilth Enigma” on seitse misantroopse kõlaga lugu stiilist unholy black metal; Darkthrone’i mõjutusi pressib välja nii paremast kui vasakust kõlarist. Ilmselt on mõjutajaid veelgi, aga minul pole selliste asjade peale kõrva. See-eest jäi mulle nii üht kui teist silma – ma tean, kust sai Realm Of Carnivora mõjutust logo joonistamiseks: Thonolani alumistest kõhukarvadest! Neid eksponeeritakse kaanepildil ja sarnasus logoga on liiga suur, et olla juhuslik. True evil!
Teave bändi kohta: www.estonianmetal.com/bands/realm
|
Lisatud: 24. november 2005, kell 12:27 Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (1) ] |
|
|
|
|