| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725907
KÜLASTUSI TÄNA 1880 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 12
Registreerimata külalisi 12
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
 |
|
KATAXU - Hunger of Elements |
Arvustuse autor: Yrg
1. In My Dungeon! 2. In Arms of the Astral World 3. Below the Tree of Life 4. Nightsky 5. The Manifesto of the Unity 6. The Breath of Atlantis
Supernal Music 2005
"Kataxu as the main pillar of the aryan art is intended only for warriors creating the superman's empire!"
Mis asi on Kataxu, võiks pea iga karvane nõutult küsida. Ega vastust sellele lihtne saada ei ole – teavet bändi kohta igalt poolt ei leia ning üldse näib Kataxu hoidvat kaunis madalat profiili. Aga mingil põhjusel on nende 2005. aasta album "Hunger of Elements" puurinud end paljude black metali huviliste (ja mitte ainult) teadvusse. Kui arvestame, et bänd pärineb Poolast, on NSBM-taustaga, meediakajastust suurt saanud pole ning turneedel ka ei käi, siis peab see album tõesti põrgulikult hea olema.
Kui viimasel ajal on Poola ekstreemmetali peamiseks ekspordiartikliks death metal (Behemoth, Vader jt), siis Kataxu mängib hoopis teisest puust viiulit. Ja julgeks väita, et mitte ainult Poola mastaapides, vaid üle ilma. Sest nii head sümfoonilist black metalit ikka annab teha. Unustage ära Dimmu Borgir oma haletsusväärsuses – ma räägin siin tõelisest sümfoonilisest hullusest! Pole siin ka tegelikult midagi imestada, kui kolm neljast pillimehest kordamööda klahvpillide taga on. Kataxu kompositsioonid on pikad ja võimsad, albumi kolm metalpala on keskmiselt 12 minutit pikad ning vaheldusrikkad. Kolm lühemat lugu kujutavad endast suurepäraseid darkwave/ambient-sümfooniaid, mis lausa paitavad kõrvu. Just süntesaator on see instrument, mis Kataxu muusika liikuma paneb – ehkki vokaal, kitarrid ja trummid pole kaugeltki nõrgad, on need Kataxul mõnevõrra teisejärgulised instrumendid.
Kui tõmmata paralleele, siis vahest ainsa võrdluspostina oskaksin välja tuua norrakate Limbonic Arti, mis mõned aastad tagasi pillid kotti pani. Mõlemad bändid rõhuvad tugevalt süntesaatorile ning loovad võimsate sümfooniate läbi hulluksajava unenäolise maailma. Kataxu on aga natuke vähem agressiivsem ning seetõttu voolavama iseloomuga. Oluline erinevus nende vahel seisneb ka trummisaundis – Kataxu kasutab elustrummarit ning see annab neile palju plusspunkte juurde.
Kui mõnd, kellel nüüd Kataxu vastu huvi tekkis, häirib fakt, et bänd on NSBM-taustaga, siis ei tohiks ta end sellest segada lasta. Ehkki Kataxu ei häbene oma vaateid välja ütlemast, ei suruta kuulajaile peale nonsenss-Heil Hitler-loosungeid, mida paljud (reeglina päris halvad) NSBM-bändid oma loomingus kasutavad. Ei, pigem üritab tekstide autor Piaty luua dimensiooni, kus segunevad neopaganlik maailmavaade, Nietszche üliinimese teooria ning astraalmütoloogia. Kui lisame siia veel bookleti kujunduses kasutatud fotod tähistaevast ja galatikatest, siis võib kuulaja kergesti ette kujutada paganlikku sõdalast, kes kõnnumaal öist tähistaevast vaadeldes unistab olla samasugune kui kättesaamatud tähed – kirgas, puhas ning tohutut jõudu sisaldav. Seega sügavaid emotsioone pakkuv album, kui vaid kuulaja sellesse süveneda suvatseb.
Muuseas, viimaste uudiste kohaselt tegeleb Kataxu hetkel juba uue albumiga, mis käesoleva aasta teises pooles ilmuma peaks. Plaadifirmaks endiselt inglaste Supernal Music, mille alt ennegi head ja avangardset kraami ilmunud (Fleurety, Drudkh). "Hunger of Elementsi" saab aga Eestist õige lihtsalt osta – tasub vaid pöörduda Nailboard Recordsi distro poole. |
Lisatud: 16. märts 2006, kell 11:23
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (12) ] |
|
 |
|
FOREST OF SHADOWS - Departure |
Arvustas: Götterdämmerung
Firedoom Music 2004
1. Sleeping Death 2. November Dream 3. Bleak Dormition 4. Open Wound 5. Departure
Praegusel ajal tundub doom metal arenevat laias laastus kahes suunas – ”mainstream” doom nagu Swallow The Sun ning ekstreemsuse poole pürgimine, mida tõestab funeral doom-bändide domineerimine paljudes 2005. aasta selle ˛anri edetabelites. Rootsimaalt pärinev Forest Of Shadows ei mahu päriselt kummagi alla, kaldudes ehk veidi viimatimainitu poole. Samas on ta kindlasti ka tavainimesele sobilik kuulamine.
“Departure”'i stiili määratlemine on tulutu tegevus ja sellest tulenevalt jõuame kohe ka albumi suurima vea juurde, mis motiveeris mind andma hindeks nelja: puudub elementaarne ühtsus. Kui võtta plaadilt iga laul ning arendada ideid edasi, saaks mitu korralikku albumit. Praegusel juhul on aga meil viis lugu segadust. Esimene pala tõi mõttesse Tiamati teose “A Deeper Kind of Slumber” ning mõned teised jällegi death-doom metali klassikat. Kolmandad kõõlusid kohati üldse doomi piiri peal. Lugusid enim ühendav joon on emotsionaalsus: sellega pole õnneks koonerdatud ning vääriti ümber käidud, kõik on omal kohal, kompenseerides ühtsuse puudumist.
Individuaalselt võttes pole ühelegi laulule midagi ette heita; ansambel ei ole oma esimest kauamängivat tehes latti ilmselt liiga kõrgeks seadnud ning sellest tulenevalt on nad suutnud käsilevõetu ka rahuldavalt teoks teha. Eriti kiidaksin sündimeloodiaid – nood on selle stiili juures vaata et elulise tähtsusega ning kindlustavad oma teatava unikaalsusega ka bändi eristumise kuulsusi jäljendavast klooniarmeest. Ehk peaksid kõik, kes kaaluvad ise doom metalit mängida või on selle tee juba jalge alla võtnud, “Departure”-i näidet järgima ning rõhuma just süntesaatoritausta omapärasusele? Kitarri ja vokaali puhul seab ˛anr omad piirangud ning ega tänanegi bänd selles vallas maailma muuda.
Muuhulgas sooviksin ma ansamblit kiita hea nimevaliku puhul: “Forest Of Shadows” iseloomustab muusikat kenasti, manades üsna tihti silme ette sügisese varjulise metsa, kus siis sõltuvalt parasjagu mängivast loost võib üksilduses rännata, kadunud rõõme taga nutta või aeglaselt huumuseks muutuda. Minu isiklik väike egotripp oleks uus stiilinimetus, spetsiaalselt antud bändi peale mõeldes: sylvan doom metal. Võtke kasutusele!
Koduleht: www.forestofshadows.com |
Lisatud: 13. veebruar 2006, kell 19:53
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (4) ] |
|
|
|
2 TON PREDATOR - Boogie |
Arvustuse kirjutas destroyah
1. Boogie 2. Duct Tape Story 3. Broken Bond 4. Pumpjack Pleasure 5. Hail From Sweden 6. Freak 2000 7. Downright Evil 8. 4 Tounges Strong 9. Turning Point 10. September Flu 11. Last Boost 12. Empty Chambers
Diehard Music 2001
Seoses lähenevate pühadega sooviksin siinkohal avaldada kallitele HRC lugejatele ühe retsepti. Vaja läheb korralikku kalkunit, täidist (õunad, rosina-leivapuru) ning teravaks ihutud hambaid. Kalkun tuleb täita ning siis jätta neljaks-viieks tunniks ahju küpsema. Kuni lind valmib, minge vannituppa, võtke kätte teemantpuur (mis igal korralikul karvikul kindlasti olemas on) ning meisterdage esimestest hammastest kihvad. Kui kalkun on küps, võtke see ahjust välja ja pange lauale. Kalkuni ümber ja mujale tuppa asetage suuremat sorti toataimi. Palmid oleksid ideaalsed. Minge teise tuppa ning pange plaadimängijasse 2 Ton Predatori "Boogie". Volüüm keerake põhja. Transformeeruge karnivooriks.
Õhtu. Elutuba valgustab üksik laualamp. Tuult ei ole, palmipuud on
liikumatud. Söögilaua peal, põõsaste vahel puhkab kalkun. Ta on end
rosinast, leivast ja õuntest täis puginud ja magab nüüd õndsa und. Järsku kostab ta kõrvu vaikne kuid õõvastav kitarritinin justkui hällilaul mõnest õudusfilmist. Hetk hiljem valgub tuppa kurjakuulutav bassikorin. Järgneb põrgu – metsik möire ja topeltbassiturmtuli vaheldumisi aeglase tempoga biidi ja nakkavat intromotiivi raiuva kitarriga. Kalkun on kabuhirmus, kuid tardub paigale. Ja seal lebab ta kaks-kolm minutit – just niikaua kestab see auditiivne terror. Korraks valitseb toas taas vaikus, kuid siis tuleb kõlaritest "Duct Tape Story" – pulseerivad rasked aeglased rifid ning luuüdini küündiv madal bass.
Järsku märkab saakloom elutoa teises otsas oleva ukse vahelt piilumas üht hiilgavat silma. Põgeneda on hilja – hardcore-riffide ja soolotrummivalangu saatel sööstab esikust välja verejanuline ning näljane karvik. Metsik kiskja lükkab oma teel ümber puid ning toole. Jõudes vaese kalkunini, paiskab ta viimase ühe käpalöögiga põrandale, asetab oma jala linnu kõrile ning päästab Mogge kurguvokaali ning strobovälgatuste saatel valla möirge. Seejärel sukeldub looma massiivne koon allapoole ning teravad hambad rebivad saagil liha luudelt. Kiskja tõstab pea ning absorbeerib endasse 2 Ton Predatori mahlakaid madalaid riffe ning lajatavaid trummilööke, liha lõugade vahelt välja rippumas. Bänd esitab parasjagu nii võimsat ja dünaamilist thrashi, et anda meie kiskjale elajalik adrenaliinisööst. Loom seisatab ning tardub ähvardavasse poosi. Vibreeriv akord ja termobaariline lööklaine rõhuvad diafragmat ning kopsud ähvardavad lõhkeda. Jäle kriise ning meie ajju sööbib velociraptori õudustäratav siluett.
Kahetonnine Kiskja on muskelmuusika – massiivne ja jõuline keelpilli/löökpilli kombinatsioon ning tempode tasakaal on potentsiaalne katalüsaator mis tahes raskemuusikavoolu austajale. See on biomehaanika – struktuuriline täius. Lihas ja hüdraulika. Jõud läbiva suure tähega.
Bändi kodu: www.2tonpredator.net |
Lisatud: 09. veebruar 2006, kell 12:20
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
APOPHIS - I Am Your Blindness |
Arvustas Götterdämmerung
Supreme Chaos Records 2005
1. Mount To Redeem 2. Sick At Heart 3. Welcome To My World 4. Extinct Life 5. That's Why I've Killed You 6. Reanimation
In Egyptian mythology, Apep (also spelled Apepi, and Aapep, or Apophis in Greek) was an evil demon, the deification of darkness and chaos, and thus opponent of light and Ma'at (order/truth), whose existence was believed about from the Middle Kingdom onwards. – Wikipedia
Aga tegelikult on Apophis üks järjekordne death metal-bänd, kelle laulutekstid jutustavad muistsest Egiptusest ja sealsest mütoloogiast. “Järjekordne” siiski mitte, nemad väljastasid oma esimese täispika albumi aastal 1993, kui Nile alles kokku tuli. Ometi on viimati mainitud bändi järgi juba Aafrikas ühele jõele nimi antud, Apophisel pole midagi säärast ette näidata. See aga ei tähenda, et nad halvad oleksid! Probleem on ilmselt lihtsalt selles, et vaesed mehed on Saksamaalt ja kes sealt head deathi otsida oskaks? Ma olen kindel, et pärinenuks nad näiteks Ameerikast, Rootsist või Lõuna-Eestist, oleksid nad juba vähemalt kümme aastat kuulsad olnud.
Apophise teeb aastal 2005 üsna eriliseks see, et nad mängivad ausat vana kooli asja. Seega soovitaksin neid ka hallhabemetele, kellele “I Am Your Blindness” nii mõnegi nostalgiamaigulise mõtte pähe tuua võib. Garanteeritult hea ka kõigile teistele, kel ekstreem-metali peale vähegi kõrva. No teate küll, intensiivne ja täiesti süntesaatorivaba (kui kohustuslik egiptuslik intro välja arvata) death metal, nagu seda mõniteist aastat tagasi tehti, ülemäärasest brutaalsusest veel rikkumata. Ainult moshpittijatele võib veidi nõrgaks jääda. Meloodiad on nakkavad ning kasutavad tihti Lähis-Ida motiive, mis eristabki bände nagu Apophis, Nile, Morbid Angel ja Behemoth hallist massist. Ka on kõigi liikmete panus omal kohal, ehkki õnnetule trummarile pole antud võimalust oma oskusi kuigi palju demonstreerida.
Albumil on aga üks õnnetu viga – see on lihtsalt liiga lühike: paned mängima, aeg lendab, ja ongi läbi. Sel põhjusel ja mõningate imelike narratiivide tõttu saab ta hindeks "nelja". Ometi platseerub ta minu, kes ma deathi osas väga valiv olen, aasta edetabelis kohe Nile’i selja taha. Nauditav kuulamine, eriti nendeks puhkudeks, kui “Annihilation of the Wicked” ära tüütab.
Väljapaistvad lood: õige oleks öelda “kõik”, viis neid ju ainult ongi, aga rohkem jäid kõrva kenade meloodiatega “Sick At Heart” ning eriti “That’s Why I’ve Killed You”, mis on pikim laul ja väga hästi sünget atmosfääri üles kruviv.
Kõrvale vaadata: “Stargate SG-1” esimest ja teist hooaega.
Koduleht: www.apophis-music.de
|
Lisatud: 08. veebruar 2006, kell 10:45
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (2) ] |
|
|
|
BENEATH THE MASSACRE - Evidence of Inequity |
Arvustuse kirjutas Stig
1. Comforting Prejudice 2. Profitable Killcount 3. Totalitarian Hypnosis 4. Regurgitated Lullaby for the Borndead 5. Never More
CDEP 2005, Galy Records
Kes ütles, et pole midagi uut siin päikese all? On ja tuleb veelgi. Kui metalimaailmas sünni bände nagu seeni pärast vihma, siis tõepoolest, et teha midagi unustamatut ja uut, on vaja olla geenius. Kanada bänd Beneath The Massacre on sellega hakkama saanud.
2004. aasta suvel Montrealis kokku tulnud bänd ei ole siiani väga suurt tähelepanu pälvinud, kuid siiski leian, et asi on seda väärt. Lühikirjelduseks võin öelda, et nagu Suffocation vs Dillinger Escape Plan. Esmakuulamisel olin suisa löödud – tohutu tempo ja hullud kitarririfid. Blastbeat'iga kokku ei hoita, kuid samas ei ole seda ka ülemäära palju. Pigem just õigel ajal õiges kohas. Plaadi produktsioon on viis pluss ja saund täiesti kuld. Kõik instrumendid on korralikult välja toodud ja siinkirjutajale meeldib just trummisaund. Kitarririffide ülesehitus on kohati vägagi keeruline, kuid kogu kompott töötab straight to the head-meetodil ja enne kui arugi saad, oled plaati juba mitmendat korda järjest kuulamas.
Ilma igasuguse sissejuhatava introta sõidetakse sulle sisse looga Comforting Prejudice. Lihtsalt tõeline kitarritehniline tase! Ei jõua veel suud jahmatusest kinnigi panna, kui algab lugu Profitable Killcount. Ei – tegemist ei ole segaselt riff riffi otsa laotud asjaga, vaid kuulda on ka n-ö voolavaid meloodiaid. Mahlakad mosh ikohad ja vägagi nauditav vokaal, mis ei ragise-kägise, vaid on sada protsenti paigas. Kõik jätkub samas vaimus, armu ei anta, pinge ei lange ka järgneva kahe looga. Seda lühikest EP-d jääb lõpetama lugu Never More – täiesti uutmoodi lähenemine brutal death metalile. Võib-olla jääb see 17 minutit veidi lühikeseks, aga võib-olla ka mitte. Minule piisab sellest täiesti, kuna tegu on üllitisega, mida ei seedi ühekordse kuulamisega kindlasti läbi.
Lõpetuseks siis sooviksin nendele kahekümneaastastele Kanada tüüpidele jõudu ja jaksu seda rida ikka edasi ajada ning hindaksin nende EP täiesti maksimumpunktide vääriliseks. Kindlasti on minu jaoks Beneath The Massacre mullustest uustulnukatest avastus number üks.
Bändi kodu: www.beneaththemassacre.com |
Lisatud: 07. veebruar 2006, kell 12:51
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (2) ] |
|
|
|
|
