| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725836
KÜLASTUSI TÄNA 1809 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 14
Registreerimata külalisi 14
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
  |
|
OBTEST - Iš Kartos Į Kartą |
Arvustuse kirjutas Dunkelheit.
Algselt ilmus see SL Õhtulehes.
1. Paskutinė Akimirka 2. Devyniaragis 3. Iš Kartos Į Kartą 4. Pergalė 5. Griausmavaldys 6. Audronaša 7. Burtai 8. Pirmyn! 9. Suminti Juodi Takai
Üllitaja: Ledo Takas Records 2005
Muuhulgas näiteks Loitsu albumi "Vere kutse kohustab" välja andnud Ledo Takas Records on ilmutanud ka selle üheksaloolise Leedu pagan black metalit sisaldava plaadi. Nagu näitab albumi pealkiri "Põlvkonnast põlvkonnani", tugineb Obtesti sõnum eeskätt mälestustele ajaloost ja esivanematest ning rõhutab rahvusliku mütoloogia järjepidevust. Paralleele võiks tõmmata nii mõnegi Eesti bändiga, mis pole ka mingi ime kuna Obtesti juured on sealsamas 1990ndate alguse Balti pagan black metali skenes. Sama ootuspärane on Obtesti muusikaline areng algusaegade kurja black metali juurest heavy/thrash soundi suunas, millise suuna tunduvad olevat valinud paljud sama generatsiooni bändid. Obtest on neist kindlasti üks silmapaistvamaid; uusim album on nii läbimõeldud produktsiooni kui muusikakirjutamise kvaliteedi poolest Balti keskmisest peajagu üle. Vihast pläkki oodata ei tasu, pigem atmosfäärilisemat mõtisklemist päikesepaistel. Sobib Eesti hevimeestele hästi lohutuseks Manatarga järgmist albumit oodates. |
Lisatud: 20. aprill 2006, kell 22:21
Lisaja: Lembetu |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
FALL OF THE LEAFE - Vantage |
Arvustuse kirjutas Dunkelheit.
Algselt ilmus see SL Õhtulehes.
1. The Fresco 2. Morning Works 3. But The Ghosts Here 4. In The Silence Of The Sand 5. Off The Map, Under The Sun 6. Receiver 7. The Other Room 8. Ordeal 9. Quiet Citizen 10. Cold Java 11. Discipline And Punish 12. The End Of Harvest
Üllitaja: Firebox Records 2005
Nagu juba sõnakombinatsioonist "Fall of the Leafe" võiks selguda, on tegemist meloodilise gootimaiguga metaliga. Juba kümme aastat tegutsenud ja pidevalt ebaõnne all kannatanud bänd on nüüd lõpuks jõudnud nii kaugele, et oleks lootust undergroundis välja ronida ning tahtmise ja õnne korral ka raadios läbi lüüa. Muusikaliselt kumab ikka ja jälle läbi kogu skene suur isa Paradise Lost, kuigi ise väidavad nad oma muusikas ka briti kitarrirokki ja grunget leiduvat. Meloodilistest klahvpillidest, ilusast vokaalist ja võimastest kitarririffidest igatahes puudust ei ole. Bänd võidaks kindlasti mitmekesisematest laulustruktuuridest, muidu jääb ka igati professionaalse produktsiooni juures muusika lihtsalt igavaks. Emotsionaalse maiguga laulutekstid ei anna muusikateosele suurt midagi juurde ega võta ka vähemaks. Sellegipoolest on Fall of the Leafe "Soome hevi" nime all tuntud koolkonna üpris viisakas esindaja, ehkki mitte kõige meeldejäävam.
|
Lisatud: 20. aprill 2006, kell 21:56
Lisaja: Lembetu |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
KALMAH - The Black Waltz |
1. Defeat 2. Bitter Metallic Side 3. Time Takes Us All 4. To the Gallows 5. Svieri Doroga 6. The Black Waltz 7. With Terminal Intensity 8. Man of the King 9. The Groan of Wind 10. Mindrust 11. One From The Stands
Spikefarm Records 2006
Arvustuse kirjutas SAN
Seni rohkem ühe järjekordse Children Of Bodomi kloonina tuntust kogunud Kalmah on sellise tiitli üle ilmselgelt rahulolematu ja asunud otsima oma nägu. Ehk pettumus neile CoB fännidele, kes harjunud käsitlema nende muusikat kui väikest kõrvalehüpet, pärast mida naastakse peagi taas tõelise lemmiku manu. Allakirjutanu ei kvalifitseeri ennast "bodomlaseks" ning seetõttu suhtusin kutsesse "mustale valsile" teatud ettevaatlikusega. Kuid eelarvamustel polnud alust.
"The Black Waltz" on igas mõttes tagasiminek. Esiteks juurte juurde, sest 1992. aasta Eternal Of Sorrow’st ja Ancestorist välja kasvanud Kalmah on emabändidelt pärinud palju räigema tausta, kui ta seda vahepeal näidata oli suutnud/tahtnud. Nimiloo introgi on meeste sõnul kuskil aastal 1995 kasutamata jäänud jupike ning mõtteid ja nüansse on Ancestori materjalist pruugitud küll. Teiseks on Pekka Kokko vokaal kaasaja "normidele" mittevastavalt hell (selle sõna ingliskeelses tähenduses) tagasivaade 80date death/thrash-möuramistele. Tõsi on – nagu hilinenud häälemurre oleks häälepaelte kallal tööd teinud! Pekka on "unustanud", kuidas kõrgeid noote lauldakse – ühtlane ja sügav growl on see heli, mida kõri kuuldavale toob.
Klahvpillid sulavad varasemast rohkem kompositsiooni sisse ja on pigem kitarridele täienduseks kui eraldi eepilisust ja atmosfääri taga ajavad. See on uue mehe, Marco Snecki leib, kes muuseas on ka lugude kirjutamisega oma palge helidele lisanud. Vendade Kokkoste kitarrid kõlavad tunduvalt vihasemalt ja agressiivsemalt, trummid brutaalsemalt, kui eelmistel plaatidel kuulda oli. Ehkki Kalmah tunduski paljude kaasmaalaste eeskujul suunduvat üha rohkem mainstreami poole, on seegi mõte positiivse tagasilöögi saanud.
Kalmah pole sugugi enam üheselt määratletav melodeath. Muusika on küll ülimalt meloodiline, kuid selles mulksub korralik annus black/deathi segatuna portsu trääsaga; ehk on koguni näpuotsaga speed metalit lisatud. Nad ei ole küll avastanud midagi ennekuulmatut – erinevaid aspekte sellest audionaudingust oleme me kõik ju ennegi kuulnud – kuid see kompott töötab. Album on kontseptsioonivaba, läbiv teema puudub, ainsaks siduvaks elemendiks on inspiratsiooniallikas – soo (ingl. K. swamp) ning soometall (swamp metal) olekski ehk sobiv termin iseloomustama Kalmah’ loomingut. Sünge, põhjatu, armutu, vaba illusioonidest ning ühtaegu nii ettearvamatu, lootusetust sisendav kui ka ahvatlev – see on Kalmah.
Parimad lood: “Time Takes Us All” ja “The Groan of Wind”, tähelepanu väärivad ka “Bitter Metallic Side” ja nimilugu “The Black Waltz” koos akustilise introga “Svieri Doroga”.
Kuulamiseks pigem vana In Flamesi ja Dark Tranquillity austajatele kui Children Of Bodomi või Northeri fännidele.
Kalmah’ koduleht: www.kalmah.com
|
Lisatud: 12. aprill 2006, kell 16:12
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (6) ] |
|
|
|
MOKOMA - Kuoleman laulukunnat |
Arvustuse autor: Lauri Lukas.
1. Valapatto 2. Ärräpää 3. Kuu saa valtansa auringolta 4. Pahaa verta 5. Mieli sydäntä syyttää 6. Täyttä ymmärrystä vailla 7. Tulkki 8. Itken silmät päästäni 9. Tästä on hyvä jatkaa 10. Säästä sanasi 11. Lujaa tekoa
Sakara Records 2006
Soomlaste metali lipulaeva Mokoma uusim üllitis rõõmustab eelkõige nende südant, kellel thrash metal kõrvad liikuma paneb. Plaat nimega “Kuoleman laulukunnat” on nimelt kogu oma 40-minutise pikkuse juures täidetud vihase, kiire ja brutaalse soomekeelse thrashiga. Juba esimene rada, “Valapatto”, virutaks otsekui maksahaagi kõhtu. Esimestest sekunditest peale ei anta armu ei kuulajatele, ei iseendale.
Vokalisti ja bändi liidri Marko Annala hääl on eelmise, Mokoma läbimurdeplaadiks peetud “Tämän maailman ruhtinaan hovi” aegadest muutunud veelgi karmimaks. Loomulikult polnud eelminegi plaat miski lastelaulude kogumik, kuid uuel plaadil huilgab, kriiskab, röögib ja ulub Annala nagu kurjast vaimust vaevatu. Vahetevahel – ime küll – laulab ta ka täiesti tavalise häälega. Läbi aegade Mokoma ilmselt raskeimaks looks tõusev “Pahaa verta” annab Annala vokalistivõimetest päris mõjuva ülevaate.
Päris eelmise plaadi “Hyinen syli” või “Uni saa tulla” taolisi “raadiohitte” uuel plaadil polegi. Mõne loo (eelkõige “Kuu saa valtaansa auringolta”) refrääniosa kõlab ju täitsa meloodiliselt, kuid see nähtus on üsna ajutine. Tervikuna mõjub Mokoma uus plaat otsekui sõõm karget hommikuõhku, mis pärast ööd kusagil hämaras keldribaaris istumist kirgastab, pilgu särama ja jala tatsuma paneb ning uima ja väsimuse maha raputab. Annala tähelepanuväärseid vokalistivõimeid sai juba mainitud, aga ega kitarristid Kuisma Aalto ja Tuomo Saikkonen, bassimees Santtu Hämäläinen ja trummar Janne Hyrkäs oma tööd sugugi kehvemalt tee. Mokomat tahaks kuulata veel ja veel. Päev, mil see Soome hevi lipulaev Eesti lavalaudadele astub, saab olema rõõmsaks pidupäevaks kindlasti paljudele, kes tahavad kuulata hoole, armastuse ja vägeva põhjamaise vihaga tehtud kvaliteetmetalit.
Bändi koduleht: www.mokoma.com |
Lisatud: 04. aprill 2006, kell 17:27
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (5) ] |
|
|
|
MYTHOLOGICAL COLD TOWERS - The Vanished Pantheon |
Firedoom Music 2005
1. When the Solstice Reaches the Apogee 2. Tula 3. The Shine Of Lemurian Cataclysm 4. Ancestral Solar Emblem 7. The Vanished Pantheon
21. sajand on juba mõnda aega käes ja maailm muutub üha kitsamaks – ning Eesti veebihevikas arvustab Soome firma poolt litsentsitud Brasiilia bändi plaati. Pärimuslikud külmhooned (kui bändi nime tõlkida, nagu muiste kombeks oli) ise ei ela isegi mitte käesolevas aastatuhandes. Kadunud ja vähetuntud supertsivilisatsioonide – lemuurlaste, maiade, tolt- ja atsteekide – uskumised ja iidse ajastu õhustik paistavad neile, pruunide lõunamaapoiste kohta vägagi külmkalki lahingudoomi raiuvatele brasiillastele olevat palju hingelähedasemad kui tänapäeva Lõuna-Ameerika tolmune tegelikkus.
Et allakirjutanu tosina-aastasest, nüüd juba kolm täismõõdus albumit üllitanud pundist üldse kuulda saaks, oli tarvis, et Soome plaadifirma Firedoom Music "The Vanished Pantheoni" piltlikult öeldes koju kätte tooks. Üllatus on muidugi meeldiv – hea on teada, et Brasiilias ei sepitseta ainult punki, hardcore'i ja geneerilist death metalit. Mehed ise oma asukoha üle nii õnnelikud pole ja neavad intervjuudes suurema osa ülejäänud Brasiilia metalskenest maapõhja (või kuhu iganes halvad tolteegid pärast surma satuvad). Kas kogu selle attitude'i-valangu juures on neil ka, mille najal egotseda?
On. MCT viimane kauamängiv peaks müstilisest mõnust võdisema panema iga blackimaigulise doomi austaja. CMT on Lõuna-Ameerika vastus viikingihevile – eepilised süntesaatorimaastikud, sume ent ähvardav kitarr ning enamasti mehiselt möirgav kuid paiguti täiesti omapäraseks paaniliseks müügimiseks moonduv vokaal teevad kergestimõjutatava kuulajaga oma töö ning kannavad ta aegruumis tagasi ürgtemplite, astmikpüramiidide ja rituaalsete inimohverduste maailmasse. Natuke raskemini mõjutatav huviline võib juba teise pala "Tula" keskpaigas aga pingil nihelema kippuda; fraaside lakkamatu kordumine peaks ilmselt aitama lovesse langeda, kuid kui see omaette eesmärgiks seatud pole, ajab ajapikku hoopis haigutama.
Suuri üllatusi viis pikka-pikka pala ei paku, kuid kolmveerandtunnise tegelikkusestpagemise taustmuusikaks on "The Vanished Pantheon" otsekui loodud. Kui kuulaja peaks Kolumbia kadunud panteoniga veidi lähemalt tuttav olema, võib kitarrist Shammashi sõnum "Kättemaks on koitmas! Huiustus ja tema kondormeeste leegionid karistavad peagi jäise Põhjala valgeid hunte, kes tõukasid troonilt Andide keisri!" isegi midagi arukat tähendada.
Koduleht: www.mythologicalcoldtowers.com
|
Lisatud: 22. märts 2006, kell 12:27
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (7) ] |
|
|
|
|
