| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725764
KÜLASTUSI TÄNA 1737 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 13
Registreerimata külalisi 13
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
  |
|
VERJNUARMU - Muanpiällinen helevetti |
Arvustas Lauri Lukas.
Mercury/Universal 2006
1. Kurjuuvven valssi 2. Vihankylyväjä3. Noetavaeno 4. Jäläkeläenen 5. Tuljmyrskyt 6. Itkuvirsj´ 7. Kuuvven sylen syvvyyvessä 8. Kalaman kalapee 9. Laalavat jouset 10. Kärähtäny kylä
Savomurdelise Verjnuarmu plaati esmakordselt kohates võiks ju arvata, et asi on pungil lõõtspille, vilesid, torupille, kandleid ja viiuleid nagu see folk-metal-bändide puhul enam-vähem kohustuslik on. Tegelikkus on üsna teistsugune: ainus, mis natukenegi folgile vihjab, on meeldivalt rögiseva vokaaliga esitatud salmide vahel kostuv mitmehäälne refrään. Verjnuarmu on agressiivne, vihane ja paistab ammutavat oma jõu Savo metsadest ja järvist. Kaane peal on ka bändi pilt, mis meenutab eelmise sajandi alguse tsirkuse freakshowd või siis külapulma ilmunud peiaritest kontvõõraste kampa, kes on kõik enne libahundi käest hammustada saanud.
Plaadi nimi "Muanpiällinen helevetti" ("maapealne põrgu") võtab päris kenasti kokku teemad, millest lauldakse. Juba avarada "Kurjuuvven valssi" ("kurjuse valss") tõestab, et Savo murre ja metalne muusika sobivad kokku suurepäraselt. Teemad, olgu öeldud, on plaadil kõik justkui inspireeritud mõnest 60date aastate algupoole Hammeri stuudio filmist. Kiire ja vihane "Jäläkelaenen" paneb pulsi kiiremini tööle, nutmaajavate sõnadega "Itkuvirsj'" vormistab ära ja lõplikult löövad nokauti kaks lõpupoole lugu, "Kuuvven sylen syvvyydessä" ("kuue sülla sügavuses") ja "Kalaman kalapee" ("koolnukahvatu"). Meloodiline ja nukker "Laalavat jouset" ("laulvad vibunöörid") võlub kitarrisoologa ja "Kärähtäny kylä" ("põrunud küla") lõpetab plaadi, et saaks kohe uuesti kuulama hakata.
Verjnuarmut on raske millegagi võrrelda. Arvustajale tundus, et adekvaatse võrdluse saaks, kui kujutada endale ette bändi, mis koosneb Opethi ja Cradle of Filthi liikmetest, mille üks vokalistidest oleks Rob Zombie. Samas on need täiesti vabad assotsiatsioonid ja ei pretendeeri mingilgi määral hinnanguandmisele. Määratlus "kummalises murdes lauldud kiire ja hoogne metal kergelt meloodilises kastmes, maitsestatud parajal määral huumoriga" sobiks sama hästi.
Bändi veebikodu: www.verjnuarmu.net |
Lisatud: 20. juuli 2006, kell 12:22
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (1) ] |
|
|
|
ANACRUSIS - Suffering Hour |
Arvustas Markku.
Metal Blade 1988
1. Present Tense 2. Imprisoned 3. R.O.T. 4. Butcher's Block 5. A World To Gain 6. Frigid Bitch 7. Fighting Evil 8. Twisted Cross 9. Annihilation Complete/Disemboweled 10. N.I.B
Anacrusis on üks neist paljudest suurepärastest kuid kahjuks alahinnatud ja vähetuntud bändidest. "Suffering Hour" on nende esimene väljalase aastast 1988. Tegemist ei ole albumiga, mis oleks kiiresti valmis tehtud ja stuudios ära salvestatud: ainult neli üheksast loost on kirjutatud täis koosseisus. Osa lugusid on laulja/kitarristi Ken Nardi keskkoolibändi Heaven’s Flame (milles mängis ka Chad Smith, kes liitus Anacrusisega 1990. aastal) repertuaarist ning mõned on kirjutatud kitarrist Kevin Heidebrederi poolt enne Ken Nardi liitumist bändiga. "Suffering Hour" salvestati liimete endi rahaliste vahenditega seitsme päeva jooksul.
"Suffering Hour" on Anacrusise kõige thrashilikum ja vähemeloodilisem album. Nagu teisedki Anacrusise reliisid, seisab see meloodolise ja ekstreemse metali piiri peal — üks põhjuseid, miks nad märkimisväärne bänd on. Albumil ei ole ühtegi ballaadi; mõned lood algavad küll aeglasema tempoga, kuid loo arenedes muutuvad kiiremaks ja raskemaks.
Rühmituse saundi kõige märkimisväärsem osa on vokaalid: need on segu puhtahäälsest kõrgemast ja madalamast laulmisest, kiledast kriiskamisest ning kõrvulukustavatest kõrgetest karjetest. Eelaminitud varieeruvad lugude vältel mitmeid kordi ning muutuvad tihti vähem kui mõne sekundi vältel. Instrumente käsitsetakse oskuslikult, Ken Nardti ja Kevin Heidebrederit on arvatud metali parimate kitarritandemite hulka.
Ma ei hakka paremaid või kehvemaid lugusid nimetama, jätkem see ülesandeks kuulajatele. Black Sabbathi fännidele soovitan vaid hüperenergilist coverit loost "N.I.B."
Head kuulamist!
P.S. Rühmitus läks laiali 1994. aastal; kõik nende albumid on alla laaditavad bändi kodulehelt aadressil apogee.whack.org/~ken/index.html. |
Lisatud: 15. juuni 2006, kell 10:45
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (6) ] |
|
|
|
SCENT OF FLESH - Become Malignity EP |
1. Become Malignity 2. All Flesh to Consume 3. Our Own Archnemesis 4. Second Awakening 5. Suicidal Cannibalism (Video)
Firebox Records 2005
Arvustuse kirjutas Stig.
WARNING! HEADBANGING! Järgnev jutt ei ole mõeldud neile, kes ootavad Raunchy, Ajattara või uue Darkthrone’i arvustust. Järgnev jutt on mõeldud neile, kes ootavad kannatamatult uut Krisiuni, Decapitatedi või Cannibal Corpse’i arvustust!
Soomlaste Scent Of Flesh tõestab ilmekalt, et ka nemad oskavad teha brutalit või siis väga head death metalit. Kiired tempod kitarridel ja trummidel, lisaks kahtlaselt Glen Bentoni mõõtu vokaal ;p, mis ei ole muidugi üldse halb.
Plaadist enesest siis: “Become Malignity” teeb korraliku sissejuhatuse sellele neljaloolisele EP-le ning just see lugu kõlab kõige Deicide’ilikumalt :D. Edasi kulgeb kõik suht tavapäraselt, vahelduvad, tuttavlikud kitarririfid, vahelduvad tempod, örinavokaal. Loos “All Flesh To Consume” on kohati tunda ansambli Nile mõju, kuid see pole mingil juhul miinus. Samuti on järgmises loos tunda paljude eelnevalt mainitud bändide mõjusid. Arvustuse kirjutajale meeldib miskipärast just lugu “Our Own Archnemesis”, aga eks see ole jällegi maitse asi. Pala “Second Awakening” oma meloodilise alguse ja lõpuga on nagu loodud seda kuulamismaterjali lõpetama.
Kokkuvõtteks – müts maha selle bändi ees; kõlapilt on vägagi talutav ja “oma”, nagu ka lugude kompositsioonid. Soovitan soojalt neile, kes peavad lugu kiiremast death metalist. Muidugi peaks mainima, et midagi super-uut te sellest bändist kindlasti ei leia, kuid selle stiili kohta on asi ikka vägagi broo. Plaadi saate omandada Nailboard Recordsi (www.nailboard.org) kaudu. Ah jaa ei saa unustada ka videot, mis on täiesti vaatamist väärt!!!
Lisateavet bändi ja nende varasemate üllitiste kohta vaata bändi kodulehelt: www.scentofflesh.net.
|
Lisatud: 05. mai 2006, kell 10:58
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (1) ] |
|
|
|
NYROK CITY - Nylon |
1. Separate Lies Snow (5.30) 2. Trance Hollow City (5.10) 3. Sea of the World (4.15) 4. Stolen Childhood Bongo (5.35) 5. Dembel Trumm Passib (5.35) 6. Secret Under the Sun (3.45) 7. Totem Tantra Ahi (4.40) 8. Your Own Problem (remix) (4.30)
Rock&Roll; Records 2006
Arvustas reimps.
Esiteks pean kohe üles tunnistama, et olen Nyrok City suur austaja olnud juba 9-10 aastat, seega on nende suhteliselt värske plaadi (k)arvustamine minule ütlemata raske. Kuulasin käesolevat ketast ja otsustasin välja kaevata ka kaks eelmist üllitist - "Shit, Blood & Flowers" ja "La Horro Porro". Viimast olen vahelduva eduga kogu aeg autoga kulgedes kuulanud, nimelt on see just selleks ideaalne. Ideaalne selles suhtes, et see on minu meetod anda vastulöök teistele rullnokkadele, kes autos pensionärmuusikuid Metallicat ja Prodigyt leierdavad (rääkimata tekkivast kiiruseületamise tungist). Potensiaalsed rullnokad ja ken-martid, proovige! Pean nüüd ka ära mainima, et eelmine üllitis "La Horro Porro" on konservina parem. Samas pole see kõige ausam võrdlus, sest bändi isikkoosseis on muutunud suhteliselt kardinaalselt. See selleks, võtame "Nyloni" mõned miinused, mis mulle kõrva hakkasid – album jääb lühikeseks (40 minutit on minu jaoks vähe Nyrok Cityt) ning kahjuks ei saa taolist muusikat kuulata vaikselt (nimetan seda Pantera-efektiks, vaikselt kuulatakse teadupoolest ainult Vikerraadiot).
Kõik, kes huvituvad nähtusest nimega "tattoo-metal-bänd Nyrok City", peaksid kindlasti käima mõnel Nyrock City kontserdil, sest käesolev ketas on küll kodus/autos/armukesega kuulamiseks hea, kuid City on siiski elavana kõige parem. Elusat bändi nähes armute kohe, konserv jääb sellise kamba puhul liiga lühikeseks ja piiratud ülevaateks (eriti kui sa pole neist enne mitte midagi kuulnud). Ma olen suhteliselt külma kõhuga uimane eestlane, kel jalg väga kergelt tatsuma ei kipu, kuid lõigake mind poole lühemaks, kui City mind lavalt paisatava kraamiga lava ette kargama ja end välja elama ei tõmba. Sõnadega on seda võimatu kirjeldada, igaüks peab ise proovima.
Ma ei hakka siin lahkama pillimeeste mänguoskusi, sest minu jaoks teevad nad oma tööd sajaprotsendiliselt hästi, kõik lood on kaasakiskuvad ja omapärased selle sõna otseses mõttes. Plaadil leiduvad ka mõned eestikeelsed palad; need on lihtsalt nii head, et kui ma oleksin noor neiu, siis ma ilmselt juba ujuks oma kehamahlades. "Nylon" ei anna kahjuks edasi seda fiilingut, mis valdab sind oma silmaga bändi kaedes. Aga samas minule meenubki plaati kuulates viimati nähtud live ja selles suhtes on üllitis ülesande täitnud.
Kokkuvõtvalt käsutan teid kontserdile, te ei kahetse. Ja seejärel hankige endale plaat (ei, Roll ei ole mind kinni maksnud ;)). Kuulake seda plaati igal pool – autos, kodus, armukese otsas. Siis olete vähemalt natukenegi oma karmavõlgadest kustutanud.
Kui te nii impulsiive ei ole, minge vähemalt kodulehele uudistama ja helinäiteid kuulama. .
Get tattooed! |
Lisatud: 03. mai 2006, kell 17:12
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
TENOCHTITLAN - Epoch of the Fifth Sun |
Arvustas: Götterdämmerung
Metalism Records 2005
1. Venus Rising (intro) 2. Winds of Sun 3. 1 366 560 4. Secrets of Pacal and Ruler of Sipan 5. Ye Cham-El A-Em-Aan 6. Teotihuacan 7. Morning Spirits of Tikal 8. Paths Lead to Kopan 9. The Hymn of Huitzilopochtli
Levinud teooria kohaselt jõudsid inimesed Ameerika mandrile jääajal, rännates üle tollal kuiva Beringi väina Venemaalt Alaskale. Seal panid nad pähe kotkasuled ja tegid suuri tegusid; nende sõbrad jäid aga Vanasse Maailma maha ning hakkasid venelasteks. Nüüd, tuhandeid aastaid hiljem, otsustasid selle indiaanlaste vennasrahva liikmed luua muusikat oma punanahaliste suguvendade auks ja kiituseks. Tulemuse kohta kirjutavad nad ise järgmist.
Cold and somber tribute to the Aztec, Inca, and Maya's demised civilizations. The album is saturated with powerful guitar riffs, atmospheric keyboard parts, and the real doom magnetism. Recommended to fans of Therion, Betray My Secrets, Hollenthon, Orphaned Land, Green Carnation, and in general for all those who are fond of mystical and historical sides of music. Sung in Russian and Maya-Kiche languages.
Nagu näha, seostavad ansambli liikmed end üksteisest vägagi erinevate bändidega, millede nimekirja mina lisaksin veel ka Bathory. Muusikaliselt aga pole nad otseselt sarnased ühegagi neist. Tenochtitlan mängib üsnagi raju doom/death metalit, aga antud juhul on see siiski vaid kandeplatvorm keskameerikalikule rahvamuusikale. Indiaanlased ehitasid suuri püramiide selleks, et oleks võimalik inimohvreid kõrgetelt treppidelt alla heita – samal viisil teeb bänd doom metalit ilmseks selleks, et oma etnohelidele tänapäevasemat vormi anda ning see mõnevõrra laiemale avalikkusele meeldivaks teha.
Sulised maokujulised väljahääldamatute nimedega jumalad hoidku! Tenochtitlan lõi midagi palju enamat kui meeldiv või omanäoline. Minu hinnang, mille ma juba pärast esimese loo ära kuulmist nende muusikale andsin, oli “imeline” ja ma ei tagane sellest! Või, nagu ütles üks MetalStorm’i foorumi liige pärast seda, kui ma olin antud bändi tutvustanud: “Okay, it's offcial. Tenochtitlan are fucking awesome. Why there is not an album by these guys in every household I am not sure! It's been ages since I've heard such an eccletic mix of sounds and creativity!”
Niisugused vaieldamatult tähelepanuväärsed ent tundmatuks jäävad bändid saavad tulla ainult Ida-Euroopa või Aasia kolgastest, kust laiem metal-avalikkus ei oska otsida midagi peale kohatise viletsa black metali. Noh, Vene skene on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt maailma parim nii doomi kui ka paljude muude metali stiilide koha pealt. Vahepeal õnnestub mõnel sealsetest esitajatest siiski Raudse Kardina tagant välja murda – tuntud näide on siinkohal ansambel Forest Stream albumiga “Tears of Mortal Solitude”, mis õigustatult pälvis hukatusmuusika ringkondades suure tuntuse. Tenochtitlan pole mitte vähemat väärt.
Võrreldes “Epoch of the Fifth Suni” HRC-s hiljuti arvustatud Mythological Cold Towersi albumiga “The Vanished Pantheon”, siis nende kahe sarnast temaatikat kasutava ja idee poolest ka sarnastesse stiilidesse kuuluva bändi vahel märkab kõrv suuri erinevusi. Ehkki mõlemad mängivad intensiivset, “kitarriseinu” loovat roomavrokki, on MCT selgelt rõhunud vähem taustamuusikale ning rohkem metalile, jättes Tenochtitlani doomi, mis millegi poolest omas ˛anris eriline pole, seljataha. Viimane aga võidab oma meeliülendava ambient-tausta ning puhtast röginani varieeruva põhjamaise ja kindla vokaaliga (vt Bathory), mille puudumise tõttu ilmselt maajade kultuur d˛ungli poolt neelatigi ning asteegid konkistadooride poolt põlvili suruti.
Ülejäänu peaks jääma kuulajaile: tõmmake lugusid, kui tasuta saab, ja levitage sõnumit suurepärasest kollektiivist nimega Tenochtitlan!
Bändi leht: realmusic.ru (vene keeles)
Vabalt alla laaditav on ka ansambli esimene album “Chac Och-Ut”, samuti 2005. aastast: 1. Och Vitz Ngui P’I Xo-Xot 2. Astlan - Path of Dark Stone 3. The Place Where Gods are Born 4. Hec La Tox-Ang 5. Haa Ki-Um U Poc Av 6. Tsompantly 7. Jule 8. From Thebes
|
Lisatud: 24. aprill 2006, kell 17:36
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
|
