| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725728
KÜLASTUSI TÄNA 1701 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 13
Registreerimata külalisi 13
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
 |
|
UNTIL DEATH OVERTAKES ME - Symphony III: Monolith |
Arvustas Götterdämmerung.
NULLL Records 2005
1. Thus... 2. Funeral Dance 3. Monolith 4. Soon...
Ma olen tänulik inimese surelikkuse eest. Kõige ümbritseva vältimatust lõpust teadmine paneb osa meist valama muusikasse neid tundeid, mis muidu iial päevavalgust ei näeks, hinge salaelu ühes hämaramas maailmas. Rõõm on kevadine sula, mis kestab üürikest aega ning ununeb peagi, kurbusest aga sünnib kunst, mis on ülevam, kuna tagant piitsutab vajadus päästa surma eest midagi oma vaimust. See ei ole morbiidne pimedus südames, vaid nukrus, mis on kaunis: valu lähedase inimese kaotuse pärast; kahetsus üksildaste, armastuseta ööde üle; igatsus kaugete tähtede järele, milleni iial ei küüni. Meile on tuttavad kõik need tunded, seetõttu mõistame neid ja oskame hinnata nende kordumatust.
Tervet müriaadi taolisi meeleseisundeid pakub matusemetali guru Stijn van Cauteri põhiprojekti Until Death Overtakes Me uusim album "Symphony III: Monolith". Üks pilk kaanepildile või lugude nimekirjale kaotab kõik kahtlused selle plaadi olemuse osas — tegu on puhtaima funeral doom metaliga, täpselt nagu Skepticism seda kord ette näitas. UDOM on van Cauteri parim bänd ning ühtlasi ka stiili rajajate kõige edukam jäljendaja, kuna on suutnud standardile truuks jääres muusikat rohkem edasi arendada kui enamik teisi ansambleid. Võiks arvata, et alati saab mängida veelgi aeglasemalt, kuid hoopis raskem on seejuures kuulatavust säilitada. UDOM sai sellega hakkama — matusemarsi tempo, millega käesolevat stiili iseloomustatud on, tundub võrdluses käesoleva albumiga kui edasitormamine.
Ehkki erinevalt oma suurtest eeskujudest ei kaasa van Cauter muusikasse orelit, kompenseerib ta selle oskusliku ning intensiivse süntesaatorikasutusega, mis võtab vahepeal suisa orkestraalsed mõõtmed. Sellest johtuvalt julgen ennustada, et mingist hetkest muutub UDOM tervenisti ambient—projektiks (nagu suurel meistril neid juba vähe oleks!), kuna näiteks löökriistade ning vokaali kasutus on iga albumiga vähenenud ning klahvpille ja elektroonikat aina lisandunud. Seega need, kes ootavad traditsioonilisemaid ning metalsemaid helisid, võiksid kõrva pöörata pigem muusiku teiste bändide Beyond Black Void ning The Ethereal suunas. Viimane on allakirjutanu arvates küll pigem Thergothoni nõrgavõitu kloon, aga see jäägu kuulaja otsustada.
Teose läbi kuulanud, seisame surmale veelgi lähemal. Kas me peaksime aga kandma kahetsuseristi kulutatud aja pärast, mis iial tagasi ei tule, või hoopis tundma end rikkamana? Sellele möödanikule tagasi vaadates näen ma suurt ja kaunist kunsti, ning säärane mälestus ei kustu. Järeltulevad põlved võivad küll unustada, et keegi kunagi niisugust muusikat lõi ja kuulas, ent kõik kaob vaid selleks, et teha ruumi uutele asjadele. Kuni surm needki võtab.
Stijn van Cauteri veebileht: svc.nulll-void.com |
Lisatud: 21. august 2006, kell 11:25
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (1) ] |
|
|
|
diSEMBOWELMENT - Disembowelment |
Arvustas Götterdämmerung.
Relapse Records 2005
Plaat 1: 1. The Tree of Life and Death 2. Your Prophetic Throne of Ivory 3. Excoriate 4. Nightside of Eden 5. A Burial at Ornans 6. The Spirits of the Tall Hills 7. Cerulean Transience of All My Imagined Shores
Plaat 2: 1. The Tree of Life and Death 2. A Burial at Ornans 3. Cerulean Transience of All My Imagined Shores 4. Extracted Nails 5. Intro - Mourning September 6. Impoverished Filth 7. Extracted Nails 8. Thou Messiah 9. Outro
Minu hellade käte vahele on jõudnud miski, mis nimetab end kõigi aegade olulisimaks doom metal-lindistuseks. Subjektiivne väide, ent tõest mitte väga kaugel — kahtlemata on see nõutav igale stiili austajale kui juba üle kümnendi paljusid uusi kollektiive mõjutanud jõud. Niisiis, ansambli diSEMBOWELMENT (jah, kirjapilt on tõesti selline) loomingu enamikku koondav kogumik.
Mõningaid teist võib üllatada fakt, et doom metali “suur d” oli algusest peale Relapse Recordsi tiiva all, mis tuntud eelkõige mitmete oluliste death metal ja grindcore -nimede poolest. Ent bänd alustaski mainitud stiilidega ning mõjutused neist jäid loomingusse lõpuni. Tulemuseks muusika, mis võib sekunditega minna brutaalsest raiumisest närvesööva roomamiseni. Nõiduslikke taustahelisid ja hauatagust röginat lisades saabki kokku omapärase ja julge kuid lõppkokkuvõttes eduka ning kergestinauditava segu.
Olles eelnevalt vaid põgusalt diSEMBOWELMENTi loominguga tuttav, ootasin teatava kartusega midagi toorest ja primitiivset nagu varajased doom/death-bändid Winter ja Sempiternal Deathreign. Ei! Ehkki kogumiku teine plaat, mis sisaldab vanemat kraami, kätkeb materjali demode pealt, on juba seal tunda muusika kvaliteetsust ja mitmekülgsust. Esimene plaat täispika albumiga on aga võimeline igasugust kriitikat vastu võtma ning soOLIKATUSTAMA.
Kõik see hea on aga paraku postuumne — bänd on juba ammu lagunenud, et mitte enam kokku tulla: “for we will not pass this way again”, nagu kinnitab karbil olev üksildane rida. “Suur d” jagab mitmete teiste tuntud doom metal-bändide (nagu Thergothon) saatust, jättes meile vaid ühe kauamängiva ning napilt ka muud materjali. On stiili ületamatult sünge olemus selleks hävitavaks jõuks, mis muusikute loomingulisuse nõnda ruttu kurnab? Ent tänulik olen ma iga hetke eest ja ei tunne end veel sest kõigest väsinuna.
Senine jutt kogumiku headusest ja olulisusest ei motiveerinud veel seda enesele soetama? Olgu siis mainitud, et praeguseks hetkeks on see ilmselt ainus võimalus bändi loomingut omandada, kuna algsed väljalasked on ammuilma läbi müüdud ning vaid kollektsioneerijate pärusmaa. Selle sobivalt minimalistlikult ja hämaralt kaunistatud karbiga hoiaksite käes killukest tõelist undergroundi Relapse Recordsi ning tänapäevase doom metali algusaegadest. Kohustuslik!
Teave bändi kohta: Encyclopaedia Metallum |
Lisatud: 15. august 2006, kell 16:21
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (2) ] |
|
 |
|
SPITBLOOD - Questionable Ethics |
1. Self-Righteous Homicide 2. Spit Blood 3. No Heroes Left 4. Above Mortality 5. Bleeding Death 6. Heretic 7. War Zone
s/r 2006
Võite ju ette kujutada, kuidas Mnemic peksab Obituary garaažis Soilworki või milline kõlaks Horricane'i ja Fear Factory kokkupõrge Linnahalli stuudios, aga õiget aimu gigantsest hüppest, mille end "brutal nu metaliks" sahteldav Tallina koolipoistebänd Spitblood käesoleva kõlakettaga teinud on, annab siiski vaid plaadi kuulamine. Hüppe pikkuse täiuslikuks mõistmiseks on ent vajalik ka ebameeldiv kontsertkogemus mõne aasta tagant, mil ainus, mis antud bändi mitmekümnest tollasest nu-tegijast eristas, oli muhkunoriv enesekindlus. Nüüdseks on attitude'ile ka munad külge kasvanud — Spitbloodi stuudiomuusika 21. sajandi esikümnendi teises pooles kõlab moodsalt, mahlaselt, omalaadselt, raevukalt, pretsensioonikalt ja peaaegu täiskasvanult. Kes oleks võinud arvata, et jahedas Maavallas jõutakse viimaks selleni, et ingliskeelsete roppuste keevaline pruukimine laulutekstides ei aja kuulajaid häbist võdisema või valuliselt muigama, vaid mõjub veenvalt ja põhjendatult. Silmanurgast peab DP niiskuse lapiga eemaldama, kuna lõpuks ometi on kehakultuurihevi suures pudrupajas leidunud üks Eestimaine ja ehe münt, mil pärast konaruste (näiteks poolkaruse vokaali puisevõitu kõla) kohendamist võiks olla täiesti arvestatav kaal rahvusvahelise valuutana. Kui väljaandega kaasneb tõsine promotöö, on Spitbloodi verine varvas peagi olulise ukse vahel ja torujuhe laia maailma valla, sest head asjad jäävad harva niisama vedelema. Tööle, tööle, kurekesed!
Bändi kodu: www.myspace.com/spitbloodband |
Lisatud: 15. august 2006, kell 10:38
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
TAAK - Koerapööriöö |
Arvustas Götterdämmerung.
Nailboard Records 2006
1. Korjusepäev 2. Merevaik 3. Õiglane Jaak 4. Punane Madu 5. Tähist ja tolmust 6. Habemega nali 7. Trots 8. Öö 9. Ööliblikas 10. Hüljatu 11. Poeg on pätt
Kõlav sissejuhatus oleks kohatu, seega ärgu lausugu ma muud kui vaid alasti tõde — sarnast suhtumist väljendab ju ka käesolev album. Üritamatagi neutraalset vaatepunkti leida, tuleb suurem osa alljärgnevast jutust kas otsesest või kaudsest võrdlusest albumi eelkäijaga, veel Dawn Of Gehenna nime all välja antud demoga "The Night Dog Sessions", mida pean üle mõistuse heaks asjaks.
Kauni, sobiliku ning paljudiskuteeritud plaadikujunduse all ootab meid midagi uut kuid samas ka vana ning iga karvase hinges teatud mälestusi äratavat: raskemuusika algusaegadest inspireeritud doom metal. Tunnistan, et minu tutvus enamikuga nimedest, keda Taak oma mõjutajatena mainib, on olnud vaid põgus, ent ka võhikule on sarnasus kõrvaga kuulda. Iseloomustav kuvand olgu kummist teerull, mille rattasse on peidetud väljalastava teraga viimistlusnoad: kitarrikäigud rõhuvad kuulajat äärmise põhjalikkusega kogu kehapinna ulatuses, justkui võttes arvesse igaühe füüsilisi iseärasusi, ning töötlevad elulise tähtsusega kohti terava akupunktuuriga. Trummid on mootori podisemine aeglases taktis ning tagatipuks istub masina kabiinis vokalist, lauldes oma õnnetutele ohvritele mitte just julgustavaid viise elu varjukülgedest, mis meist kõigist eri aegadel üle rullivad.
Kas on "Koerapööriöö" parem kui ülalmainitud DOG üllitis? Noh, ei ole. Põhiline, millest vajaka jääb, on võimsus ning atmosfäär. Uus asi on ehk rokkivam, kuid mulle meelepärasem oli kohati lausa eepilise kõlaga demo. Mitmekülgsust ja läbimõeldust on täispikal see-eest rohkem ning ilmselt arvab ka keskmine muusikakuulaja sedasama. Lood varieeruvad võrdlemisi kiiretest algusepaladest muutliku tempoga "Punase Mao" ning ränkraske ja aeglase "Hüljatuni". Samuti on albumile kaasatud kolm juba tuntud lugu, mille uusversioonid aga vanu üle ei trumpa. Mainimist väärib ainult "Tähist ja tolmust" oma hea süntesaatorikasutusega — originaalis oli see üsna mannetu.
Norimisest ka ei pääse. Lood "Õiglane Jaak", "Habemega nali" ja "Poeg on pätt" tunduvad mulle suuresti vaid ruumitäitena. "Üksinda" ning suurepärane "Mina, Atlantis" uues kuues oleksid palju meeldivamad olnud. Võika tõrvatilgana vaatavad meepütist vastu ka kohatised lause- ja vokaalivenitused muidu heas palas "Korjusepäev", mis grotesksel moel riimi segi paiskavad (taotluslikult või mitte) ning kohe kuidagi vabandatavad pole.
"Koerapööriöö" on tõepoolest ugrilik intellektuaalhevi selle parimas kehastuses, ehkki puudub võrdlusmoment. Kahtlemata ei oota Taaka kunstniku saatus, kes saab tuntuks alles pärast surma. Ent kas see tuntus ületab ka riigi- ja kultuuripiire, on teine teema. Doom metal kui valdavalt inglisekeelne muusikastiil vaatab ilmselt mööda ühest väiksest riigist pärit ansamblist, kes jonnakalt oma asja ajab ning sealjuures midagi jalustrabavalt uut muusikasse ei too. Kodupublikule aga peaks bänd igati sobima.
Parimad uued palad: "Merevaik", "Punane Madu", "Hüljatu".
Teave bändi kohta: EstonianMetal.com
|
Lisatud: 31. juuli 2006, kell 18:37
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (6) ] |
|
|
|
SATURNUS - Veronika Decides To Die |
1. I Long 2. Pretend 3. Decending 4. Rain Wash Me 5. All Alone 6. Embraced by Darkness 7. To The Dreams 8. Murky Waters
Firebox Records 2006
Taas kord jättis üks plaat väljendamist nõudva jälje kahe inimese sisse. Esmalt väljendab Yrg.
Ühel päikesepaistelisel kevadõhtul, kui jahe tuul petliku kevadsoojuse olematusse pühkis ning sügisest saati maas kolletanud lehti ringi keerutas, muutusin melanhoolseks ja hakkasin mõtisklema elu püsiväärtuste üle, mis ometi nii kergelt tolmuks võivad pudeneda. Meel muutus nukraks ning maad võttis masendus. Kättesaamatuna tundunud unistused tekitasid soovi siit ilmast ära minna — kuhugi, kus on hea...
Miks nii kurb ja melanhoolne, küsite? Ma ei oska sellele küsimusele täpselt vastatagi, kuid möönan, et suur teene selles võib olla Saturnuse uuel meistriteosel "Veronika Decides To Die". Ma ei ole suur n-ö pehmema või mainstream doom metali austaja (hing ihkab kurjemat), kuid Saturnus on suutnud luua tugeva materjali, mis kõigi eelduste kohaselt peaks leidma tee paljude melanhoolse metali austajate plaadikeerutajatesse.
Saturnus on vahelduva eduga tegutsenud juba 15 aastat, pärineb Taanimaalt ning on kolme seniilmunud albumiga tõestanud oma kuuluvust romantilis-meloodilise death/doom metali sauruste hulka, kus kõige suurema nimena domineerib mõistagi My Dying Bride. Plaadifirma reklaamib Saturnust kui romantilise doom metali redefineerijat ning see tiitel ei olegi nii väga vale. Ehkki muusika baseerub suuresti žanri esiisal, on bänd suutnud siiski luua küllaltki omanäolise ja unikaalse materjali. Raske ja masendava üldsaundi taustal paitavad kuulaja kõrvu üksikult uitavad ning kirglikud kitarrimeloodiad (kohati à la vahepealne Katatonia), unelevad klaveri-interlüüdid ning vokalisti nukker hääl. Muusika kurbus ning ilu tasakaalustavad teineteist ning hoolimata raskekõlalisusest ei olegi Saturnuse muusika nii masendav, kui arvata võiks — tasapisi tunned, kuidas lootus taastärkab ning elujõud naaseb. Täpselt nagu Paulo Coelho raamatus "Veronika otsustab surra" — nimelt on bänd oma materjali sellele teosele üles ehitanud, üritades tabada samu emotsioone, mida pakub raamat. Kõlab üsna huvitavalt, kas pole?
"Will my sad memories
wash away with my shame?
Will the rain wash away
the demons in my mind?"
Plaadi ainsaks nõrgemaks kohaks võib pidada vokaali. Thomase growl on minu jaoks kohati pisut kuivavõitu ning ei haaku päris hästi võimsa instrumentaalvalliga. Samas on esmamulje pisut petlik ning korduva kuulamisega paraneb asi tunduvalt. Muide, suurem osa arvustustajatest laulab lausa oodi vokaalipartiile, nii et probleem võib peituda vaid minu morbiidses maitses. Muide, kel huvi Saturnuse vastu, proovigu panna käpp peale ka austerlaste bändile nimega Estatic Fear, mis teeb üsna samas võtmes muusikat, kuid läheb romantilisuses ning ballaaditsemises veelgi kaugemale.
Ah jaa. Kuna tegemist on ikkagi romantilise muusikaga, siis sobib see iseäranis hästi armastajapaari unemuusikaks, kui sügisõhtu masendus sunnib teineteise lähedust otsima ning hingevalu jagama. Nii nagu Coelho raamatus leidsid teineteist enesetapjalik Veronika ja skisofreeniline Eduard, on ka teistel "kiiksuga" armastajatel võimalik hädaorust ühiselt väljapääsu otsida. Saturnus pakub tunniajase sünge retke läbi inimmõistuse tumedamate ja intiimsemate soppide ning võimaldab need valuliselt päevavalgusse tuua. Pärast hakkab kergem...
Järgmisena võtab sõna Christ.
Saturnus on ärganud! Pärast enam kui kuue aasta pikkust vaikust on see taanlaste doom-bänd maailma oksendanud järjekordse — arvult siis kolmanda — kauamängiva. Kuus aastat on pikk aeg ja seda on tunda nii helis kui pildis.
Oma panuse kõlalistesse muutustesse (ja pikka pausi) on ilmselt andnud ka bändi isikkoosseisu märgatav vahetumine — asendajad on tulnud leida kolmele (!) pillimehele, kes varsti pärast plaadi "Martyre" ilmumist otsustasid siirduda parematele jahimaadele (ehk ansamblisse The Loveless). Bändi juhtfiguuri Thomas A. G. sõnul võttis uue õige kamba kokkusaamine üllatavalt kaua aega ning samas ei tahetud uut materjali kirjutama hakata enne, kui kõik mehed olid sulanud ühtseks koosluseks ning valmis koos sünergiliselt tegutsema.
Ja kui aeg oli küps, seati sammud juba tuttava asutuse The Sweet Silence Studios poole ning tehti valmis plaat nimega "Veronika Decides To Die", produtsendiks seegi kord bändi vana koostööpartner (ning paljudele Metallica fännidele tuttav) Flemming Rasmussen.
Uus plaat — uus Saturnus. Vähemaks on jäänud gootilike jooni, juurde on lisatud meloodilisust. Bänd kõlab sellel plaadil kuidagi küpsem ja enesekindlam kui varasematel; muusikaline käekiri on isikupärastunud. Samas ei saa seda plaati kuulates lahti kuskil seljaajus istuvast déjà vu-momendist.
Pahatihti tundub mõni kompositsioon kohustusliku doom-klišeena. Aga mis seal salata — pikapeale, kui aeglases tempos tiksuv muusika oma olemust hakkab avama, peaks see ka paadunuima doomifänni pea katatooniliselt nõksuma võtma. Muusika mõjub tüüpilise kontseptuaalse soundscape'ina, kuid, raisk, see töötab! Erinevalt Khanate või Sunn O))) grotesksetest "müramaastikest" ei kohta siin uitamas tillukesi roosasid elevante või neoonrohelisi kraaksuvaid hiidküülikuid, samas pole see ka nii abstraktne kui Morgioni "Solinari", vaid sinu ette maalitakse meloodiatega... khm... kuidagi "naiselikult" romantiline ja tuttavlik tühermaa. Seal on hea uidata saadetuna plaadilt kostvast dünaamilisest helipildist — lüürilised klaveri-introd vahelduvad massiivse kidralõrina saatel tammumisega. Rohkelt (isiklikult minu jaoks liigagi rohkelt) on kogu kompoti vahele põimitud ka eleegilisi (isiklikult minu jaoks liigagi eleegilisi) kidrasoolosid. Kuid mis seal ikka — tegemist on kontseptuaalse helimaailmaga, kus kuulaja on vaid külaline ning ta ei peagi kõike mõistma. Ole lahke —ˇkui tahad, uita siin ringi, kuid ära unusta end siia liialt kauaks.
Kogu seda muusikalist toredust saadab bändi laulja korisedes, kisendades ning siis hoopis ilukõneldes esitatud doom-poeesia. Tekstid justkui juhivad kõlavat muusikat kuulama ja vastupidi. Üks täiendab teist ja nii ju olema peabki. Tekstidesse süüvides võib märgata ka põgusat seost selle va Paulo Coelho raamatuga. Ent erinevalt Coelho püüdest julgustada inimesi elama pakub Saturnus oma versioonis kuulajale lihtsalt emotsionaalset audiovõimendit oma tumedate mõtete mõtlemiseks.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et sellelt plaadilt pole mõtet hitte otsida. Paari kuu pärast ei tule ilmselt meelde ka ükski äsjakuuldud käik. Samas moodustavad lood kokku ühtse terviku ning tekitavad kergesti võimust võtva atmosfääri. Oluline osa siinjuures on ka filigraansel esitusel ja heal saundil.
Hea plaat comebacki tegemiseks ning tugev alus järgmistele.
Koduleht: www.saturnus.dk
|
Lisatud: 27. juuli 2006, kell 16:54
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (2) ] |
|
|
|
|
