| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725793
KÜLASTUSI TÄNA 1766 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 13
Registreerimata külalisi 13
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
  |
|
AHAB - The Call of the Wretched Sea |
Arvustas Götterdämmerung.
Napalm Records 2006
1. Below the Sun 2. The Pacific 3. Of the Monstrous Pictures of Whales 4. The Sermon 5. Old Thunder 6. The Hunt 7. Ahab’s Oath
Kes oskaks küll seostada maailma kõige aeglasemat ja masendavamat muusikavormi vaalapüügiga? Kes oskaks oodata, et midagi taolist tuleb Saksamaalt? Aga näe, jälle üllatasid nad meid millegi originaalse ja stereotüüpe lõhkuvaga. Siin ta on: debüütalbum bändilt Ahab, temaatikaks Hermann Melville’i kuulus romaan “Moby Dick”.
“The Call of the Wretched Sea” on üks vesise kõlaga üllitis. Selles iseenesest pole doom metali vallas midagi uudset, ent vastupidiselt stiili tavadele kujutab Ahab valitud elementi äärmiselt maiselt. Erinevalt Tyranny stiihilisest ürgookeanist või Shape Of Despairi ududesse uppunud rannikust on meri, kus ujub Moby Dick, midagi elulähedast — veteväli, mida julged mehed valget vaala jälitades trotsivad. Ja vastavalt Neptuni tujudele on ka sel albumil oma tormised ja vaiksed momendid — nende tormisemate kohtade tõttu on bändi iseloomustatud kui riffing funeral doomi.
Nagu juba öeldud, on Ahab originaalne ansambel ning seekord ei taha ma tõesti teiste bändidega paralleele tuua. Bathory mõjutused kumavad kohati läbi, ehkki rafineeritumal kujul ning seotult pigem muusika tehnilise osa kui vaalapüügi paremate külgedega. Laevasõidutemaatika, mis on ka helides kindla koha leidnud, ei laena otseselt kelleltki midagi — iseend nautik funeral doomiks ristinud Ahab (heal bändil mitu stiilinimetust!) juhatataks sünge veidrikuna ilmselt üsna ruttu Port Royalist välja.
Mina tunnistan ausalt, et kardan merd ja olen parema meelega sellest kaugel. Seetõttu tekitab käesolev album alati veidi ebakindlust. Ja nagu laintemüha, kisub ka “The Call of the Wretched Sea” mingist hetkest monotoonseks. Ahab oleks pidanud antud muusikažanri kitsendustega siiski natuke rohkem arvestama ja pöörama rohkem tähelepanu atmosfääri domineerimisele tehnilisuse üle. Neli harpuuni viiest tabab sellegipoolest märki ja et teos lõpeb alles kapteni kuulsa vandega, on ilmselt oodata ka järge.
Ametlik koduleht, Myspace
|
Lisatud: 22. november 2006, kell 14:45
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (2) ] |
|
|
|
MOKOMA - Viides vuodenaika |
Arvustas Lauri Lukas.
1. Syvyys on vaiti 2. Sirppi 3. En elä talven yli 4. Avoin hauta 5. Viholliset 2006
Sakara Records 2006
Soomlaste thrashi au ja uhkus Mokoma on müüki paisanud uhiuue viieloolise EP. Kolm esimest pala on tegelikult eelmise kauamängiva “Kuoleman laulukunnaat” lindistustest üle jäänud kraam, mida kontsertidel on usinalt varemgi mängitud. Tõtt-öelda polegi päris hästi aru saada, miks need lood tookord plaadi peale ei mahtunud — tegu on suurepäraste viisikestega, mis annavad silmad ette nii mõnelegi täispika peale mahtunud palale.
EP avab “Syvyys on vaiti” (“Sügavik vaikib”). Olin siiamaani veendunud, et Mokoma kõige brutaalsem, kiirem, vihasem ja assi kickivam pala on sellesama “Kuoleman laulukunnaat” neljas, “Pahaa vertaa”. Nüüd tuli arvamust muuta – “Syvyys on vaiti” on veelgi karmim. Vokalist Marko Annala teeb imesid; kuulajale antakse lausa füüsiliselt tuntav mats otse kõrvade kaudu makku. Annala hääl paistab inimvõimete piire hoogsalt kergitavat — kohati tundub, et taolisi häälitsusi pole võimalik muidu kuuldavale tuua kui vägeva elektrilaengu abil. Siiski on arvustajal põhjust uskuda, et Annalat ei piinatud ja ta sai sellega täitsa iseseisvalt hakkama.
Teine lugu “Sirppi” (“Sirp”) ei jää eelmisele tegelikult palju alla, lihtsalt avarada oli nii jõhker, et võttis õhku ahmima, mistõttu teise, mitte vähimalgi määral kehvema pala üllatusmoment mõningal määral kaob.
“En elää talven yli” (“Ma ei ela talve üle”) esindab nn raadiosõbralikku Mokomat. Sellega on nii ja naa; paljud puritaanid arvatavasti kirtsutavad nina, sest, olgem ausad, Marko Annala puhas hääl pole midagi erilist. Trend selliseid raadiosõbralikke lugusid teha tuleb kanda Mokoma ja Annala auahnuse arvele; Mokoma power on siiski agressiivses, kiires ja brutaalses thrash metalis.
Neljas lugu on tõeline kompu kõrvadele. Tegemist on vana Deathi klassiku “Open Casket” soomekeelse töötlusega. Plaan pala salvestada mõlkus meeste meeles juba ammugi; asja venitas õiguste hankimine. Lõpuks need siiski saadi ja tulemus on väga-väga hea. Pala autoritasud lähevad Chuck Schuldineri ema Jane Schuldineri vähiorganisatsioonile.
EP lõpetab Mokoma enda vana laul uues kuues. “Viholliset” (“Vaenlased”) kõlas esmalt Mokoma esimese stuudioplaadi, 1999. aastal ilmunud “Valu” peal. 2006. aastal on vana lugu uuesti sisse mängitud. Klassikaline Mokoma, võiks selle kohta öelda.
Vinge plaat, mis siin muud. 20-minutiline energiapakk teeb tuju heaks ning paneb kaela- ja jalalihased kõvasti tööle. Plaadi (ja bändi) vihasest energiast, lummavast ja hüpnotiseerivast mõjust annab tunnistust asjaolu, et hetkel (november 2006) on seesama EP Soome ametliku singlimüügitabeli numero uno: saavutus, mis kõigest 70 kilomeetri kaugusel üle lahe tundub täiesti uskumatuna. Tegelikult on soomlaste roki- ja metalilembust arvestades kõik loogiline ja vägagi loomulik.
Kas keegi teab vastust küsimusele, millal küll seda bändi Eesti lavalaudadel näha saab?
Bändi veebikodud:www.mokoma.com; www.myspace.com/mokomamusic |
Lisatud: 07. november 2006, kell 13:21
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (2) ] |
|
|
|
METSATÖLL - Lahinguväljal näeme, raisk! |
Arvustas Tristan Priimägi. Arvustus ilmus esmalt Eesti Ekspressis.
1. Sissejuhatus 2. Veresulased 3. Oma laulu ei leia ma üles 4. Metsaviha 1 5. Hundiraev 6. Sõjahunt 7. Mõõk 8. Terast mis hangund me hinge 9. Metsaviha
10. Hiiekoda 11. Rauavanne 12. Saaremaa vägimees 13. Hundi loomine 14. Lahinguväljal näeme, raisk!
Nailboard Records 2006
75minutiline kontsert pildis ja helis, tunniajane dokkfilm ja hunnik intervjuusid. Kõva pakk.
Asetan DVD masinasse. Võtan ühte kätte plastmassist kilbi (kursaõe poja pärandus) ja teise pistodakujulise paberinoa. Nii... olen vist valmis.
Tahaksin omalt poolt pühendada selle DVD kõrgkultuuri-gurmaanidele, kelle arvates "rokk" suhu panna ei kõlba. Rahvakultuuri säilitajatele, kelle jaoks rahvamuusika on vaakumkonserv, mitte elus asi. Skeptikutele, kes ütlevad, et "Eestis ei saa, kuna võimalusi pole." Arveametnikele, kelle arvates peaks Dragoni-mängijad ja Potteri-fännid endale kaasaegses maailmas mõne päris grillhobi leidma. Die-hardidele, kes ütlevad, et "Metsatöll on kommertsiks läinud" ja ostavad Sportlandist odavama Metallica pileti. Snoobidele, kelle jaoks hevimehed on puust peaga juhmardid, kes teevad üksluist mürinat. Põhimõttemeestele, kes igast mikse ja laiv-lindistusi ei kuula, ja vett ei joo ja jala ei käi (mina sealhulgas). Iroonikutele, kes väidavad, et pärast "Spinal Tapi" ei ole filmikaameraga lava taga enam midagi teha. Tech-friikidele, kelle väitel ei ole i-Podi ajastul mõtet plaate osta.
See plaat on teile, sest te kõik eksite! |
Lisatud: 17. oktoober 2006, kell 10:44
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (11) ] |
|
|
|
TOTAL DEVASTATION - Reclusion |
Arvustas Yrg.
1. Murderous 2. Divine 3. They Stand On 3 4. Reclusion 5. Full Circle 6. Converted Illusion 7. Ground Zero 8. Repentance
9. Well of the Dead 10. No Surrender 11. Bleeding Time 12. In The Grip Of Winter (Autopsy cover)* 13. Reclusion (music video)*
Firebox 2005
Masinaid ja death metalit on juba ajast ammusest püütud kokku sulatada. Retsepte on selleks ka mitmeid välja pakutud — mõned edukamad, mõned unustamist väärt. Oma retsepti on välja töötanud ka noor Soome lammutusbrigaad Total Devastation. Või mis ta nii väga noor enam on — juba kaheksandat aastat tiksuvad, aga alles viimase paari aasta jooksul aktiivsemalt tegutsema hakanud. 2003. aastal ilmunud esikalbumile "Roadmap Of Pain" lisandus mullu teine plaat nimega "Reclusion".
Ja see kraam lammutab nii mis kole! Seda tüüpi jõuline muusika, mis garanteerib moshpiti ja paneb ka tagasihoidlikumal metalikuulajal pea nõksutama. Raske on, kurat, seda kellegagi võrrelda, seega kirjeldame muusikat. Lammutav ja üllatusterohke death metal — lisame sinna veel industriaalsed sämplid ja rütmilahendused ning suisa Horricane'ilikud sündioiged. Kohati kõlab ka vokaal üsna Erkilikult ning on selgete Rootsi koolkonna mõjutustega. Näiliselt robustsed ja lammutavad rifid on osavalt ühte loosse kokku põimitud ning väga dünaamiline ja masinlikult kõlav trummimäng on muusika edasikandvaks jõuks. Kõik need elektroonilised vidinad on justkui kirss koogi peal.
Ka laulukirjutamisoskuse koha pealt ei ole midagi kobiseda. Kõik lood kannavad ennast edukalt välja ning sisaldavad huvitavaid lahendusi. "Divine" lööb ülišefi refrääniga, "Well Of The Dead" sisaldab veidrat klaverisaadet, siin-seal kohtab sellist käiguvahetust, et ainult ahheta ja ohheta. Vokalistile tuleks vaid kohati jõusööta anda — mõnes loos kipub ta ära vajuma.
Üsna omapärane on ka bändi koosseis. Nimelt kuuluvad sinna kolm venda Pikka perekonnast — kõik suured, tursked ja kiilakad. Identseid kaksikvendi Saku ja Pasi Hakulit on õnneks siiski võimalik karvkatte järgi eristada; ainult vokalist Jaakko on see õnnetu üksik. Muide, bändi kodulehel on liikmete profiilides eraldi välja toodud meeste kehakaalud. Arvutasin välja, et keskmine kaal peaks olema ca 91–92 kilo! Palun, tooge see bänd Eestisse!
Bändi veebikodu: www.totaldevastation.cjb.net
Total Devastation Myspace'is: www.myspace.com/totaldevastationband |
Lisatud: 10. oktoober 2006, kell 10:41
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (4) ] |
|
|
|
GORESOERD - Nekromantik |
Arvustas grindispets Urmas.
Stuka Sound 2006
1. Gore-Nation 2. A.N.U.S. Lover 3. Shot Six Times 4. Neoromantik 5. Fucked By Thousands Of Corpses 6. Branchmetal Ode
Teadmise, et loodus päris tühja kohta kaua ei salli, omandasime juba põhikoolis, mõni ehk varemgi ja mujal. Plaadimängijas oleval üllitisel aga puuduvad otsesed sidemed elusa loodusega ja nii võib ehmatamata CDängija play-nuppu pressida. Häbeneda ei ole ei siin- ega sealpool optikasüsteemi midagi, võite julgelt ka volume +-nuppu all hoida või paremale keerata. Mõte on selles, et just valjemal ja korduval kuulamisel leiab kõrvaklappide vahele pressitud elund pisitasa üles väiksemadki "meloodia"-nüansid ja käigud. Ja nii lühikese eepose kohta neid jätkub. Märkasin end korduvalt avastamas mitmesuguseid dramaatilise või isegi müstilise maitsega alatoone ja vahepalasid, mis olid sujuvalt ja stiilile ebatüüpiliselt muusikasse sulandatud. Nii muutus plaat iga korraga pisut huvitavamaks ja sellist nähtust gore-metali maailmas sagedasti ei kohta. Mõnevõrra raskem oli sundida mõistust sobitama kuuldu juurde nihilistlikku huumorit, aga tasub vaid avada plaadi vahevoldik, kui selgub, et kaine ja külma tõsidusega plaati võtta ei saa ega tohigi. Bändi fotosessiooni tulemused ja uuenduslik lähenemine T-särgi disainile väärivad ainult siiraid kiidusõnu. Vähe on Eestis neid tegijaid, kes ei jookse aasta aasta järel sissetallatud radadel. Kivipead!
Aga tagasi plaadi juurde. Saund oli meeldivalt jõuline ja bassiderohke, nagu rusikareegel nõuabki. Vokaalosa paistab silma mõõduka mitmekülgsuse ja väljapeetud refräänidega (nagu peabki). Trummid olid programmitud piisavalt osavalt, et ära petta Suffocationi nn pühapäevakuulajaid. Nii et tehke järele või makske! Ja tökatit kah — vana viga on teha liiga-kiiresti-sai-läbi-plaati. Aga sellega paistsid juba paarkümmend aastat tagasi silma Slayer ja Bulldozer, teistest rääkimata. Isiklikult oleksin ka kõlapilti pisut selgemaks sättinud, aga mida ma ei ole õppinud, sellega ei kiitle kah!
Noore kodumaa mastaape ja võimalusi arvestades tuleb ettevalmistus tunnistada igati korralikuks. End vägistades ei saa ühestki plaadist ega bändist asja, ainult tühjad pudelid ja paistes pea vahivad peeglist vastu! Boonuseks lubatakse juba täispika plaadi valmimist vastavalt uuele plaadilepingule, mis teeb ürgeestlaslikult kadedaks mõnegi memmepoja. Või hoopis uhkeks? Kuuldavasti pole Goresoerd enam sugugi ainuke ega viimane projekt kodumaal, mis viljeleb pärasoolemetalit, nagu ma lugupidavalt ja kompleksivabalt määratleksin gore-muusikat maakeeles.
Minu kokkuvõte on aga lühike ja terav nagu "Nekromantik" isegi, ehk — parafraseerides tuntud foobia- ning fiilia-asjatundjaid žurnaalist "DI" — tugev viis punkti viiest ja soovitus: ei sobi mitte tšikkide voodissemeelitamiseks! No vähemalt niikaua, kuni neil elu sees! Armastus aga on igavene, nii et labidas õlale ja küünlad tasku! Ja ära seda plaati tolmuma unusta!
Plaat on saadaval Stuka Soundi ja Nailboardi netipoodides.
Bändi veebikodud:
www.myspace.com/goredadsoerdajad
www.estonianmetal.com/bands/goresoerd
|
Lisatud: 27. september 2006, kell 13:53
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (6) ] |
|
|
|
|
