| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725746
KÜLASTUSI TÄNA 1719 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 14
Registreerimata külalisi 14
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
 |
|
FOREST SILENCE - Philosophy of Winter |
Arvustas: Götterdämmerung
Candlelight Records 2006
1. Bringer of Storm 2. Spirits of the Wind 3. At the Dawning of Chaos 4. Path of Destruction 5. Philosophy of Winter
Meie kodusel muusikamaastikul ühe suhteliselt tundmatu välismaise black metal -bändi kohta suurt tunnustust pälvinud Forest Silence on ka minu kujutlusvõimet kõditanud ning mind temast kirjutama pannud. “Philosophy of Winter” väärib viimast kui head sõna, mida öelda oskan — tegu on ühe läbi aegade parima mustmetalli-teosega.
Sellesse ansamblisse näib koonduvat kõik, mida black metalis tervitatavaks lugeda võib; kompotist on puudu on ehk ainult kurjuse-element, mis aga ses, tänapäevaks väga mitmekülgseks muutunud skenes enam ammugi elementaarne pole. Käesolev salvestis on Ungari grupeeringu esimene täispikk ning jätkab viimase demo “The Eternal Winter” lainel. Kui nimedest seda juba ära ei arvanud, siis mängitakse allstiili, mille head inimesed on ristinud sylvan black metaliks ning mille tuntumad nimed on Drudkh ja Negura Bunget.
Forest Silence on stiili kontekstis siiski mõneti omapärase lähenemisega bänd, seda osalt muusika suhteliselt kiire tempo tõttu, kuid ka atmosfäärilt — nende helid ei ärata kuulaja mõtetes viiteid mingitele sügavamatele saladustele, mis metsaõhus või puude juurte all avastamist ootavad. Pigem kirjeldavad need talvist laant selle kauniduses, alateadlikult rõhudes elu tingimusteta väärtustamise ning kauniks pidamise doktriinile, mis puudub vaid väärastunud, tsivilisatsiooni ja religiooni poolt enim rikutud inimeste südametest. Müsteeriumiks siin on ilu ise ja selle tunnetamine; nii läte kui lahendus paiknevad kusagil mõistuse soppides, muusika näitab kätte vaid tee selleni. Talvise maailma kujutamine sobib teadvuse avardamiseks ülihästi, kuna selle näiliselt seiskunud idülli on lihtne jälgida: tajuda ümbritseva hingestatust, mis võimendub iga jääkristalli lummavas täiuslikkuses, ning saada osa looduse meditatiivsest rahuseisundist.
Võibolla on eneseavastamine teadvuse rännul kusagile lumistele maastikele määratud vaid valitutele osaks saama, kuid see ei peaks kahandama Forest Silence’i väärtust teiste jaoks — ärge võtke neid kui omapärast hallutsinogeeni. “Philosophy of Winter” on oma lihtsaimas aspektis tõestus black metal-skene tohutule loomepotentsiaalile ning üks suurepärane album, mis ei tohiks kedagi soojaks jätta.
Koduleht: www.searbliss.hu
|
Lisatud: 09. aprill 2007, kell 11:52
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (2) ] |
|
|
|
NEBELHEXË - Essensual |
Arvustas Magic.
1. Underworld 2.Invisible Entity 3. Their Dead Poetry 4.Sungod 5.Erzulie's Charm 6.Purple Nightshades 7.Living Thrash 8.The Wish 9.Dreams of Little Girls
Candlelight Records 2006
Kas keegi võiks mulle öelda, kuidas selle artisti nime hääldama peaks? Raske on ju midagi meelde jätta, kui isegi nime ei tea. Nimetagem ta siis lihtsalt Udunõiaks, sest tõlkes see just nii ongi. Igal juhul meeldejätmist see naine väärib. Esimese hooga võib “Essensual” muidugi ära ehmatada, sest kergestiseeditavusest on asi kaugel. Kui võtta natukene Björki ja segada juurde Tori Amost ja tõsta terve kompott Skandinaavia mägedesse, kus see vürtsitub maagiaga, võib enam-vähem aimu saada, mida plaadilt oodata on — seda kõike muidugi üsna kaasaegses võtmes.
Ma usun, et niisama lihtsalt ei annagi “Essensuali” lõpuni mõista. Enne on vaja natuke Udunõia tausta uurida ja aru saada, mille nimel ta üldse töötab, millest kirjutab, joonistab ning millesse usub. Alles pärast seda saab plaadist tervik ja lood omandavad mõtte. Nagu juba vanarahvas ütles: ilma asjata ei lenda siin ilmas lind ega kraaksu vares. Nii ka siin — iga liigutus on tähendusrikas.
Kellele seda plaati soovitada? Neile, kes ei hinda ülemäärast lihtsust, kuulavad natukenegi folki, ei ütle ära uutest lähenemisviisidest ning peavad lugu maagiast ja tunnetest. Nii spetsiifilise muusikaga pole teistel midagi olulist peale hakata. Mina isiklikult tituleerisin Udunõia oma uueks lemmikuks.
Loominguga tutvumiseks külastage Nebelhexë MySpace'i või kodulehte. |
Lisatud: 31. märts 2007, kell 13:05
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (9) ] |
|
 |
|
ALABAMA THUNDERPUSSY - Open Fire |
Arvustas Destroyah.
1. The Cleansing 2. Void of Harmony 3. Words of the Dying Man 4. The Beggar 5. None Shall Return 6. Whiskey War 7. A Dreamer's Fortune 8. Valor 9. Open Fire 10. Brave the Rain 11. Greed
Relapse Records 2007
Mootorhoolikute pereidüll. Perepea, juua täis, istub punasesse Corvette'i. Miks? Sest jumal kaitseb neid, kes kuulavad Alabama Thunderpussyt. Enamasti. Keerab süüdet. Auto köhib veidi ja jääb siis hoopis vait. "Kuradi eit!" Käsi kobab käigukangi. Automaat! Väike mõttepaus — polegi Corvette, Mazda, raisk!
Samasugune segadus valdas mind, kui lükkasin masinasse Alabama Thunderpussy uusima üllitise "Open Fire". Õigemini saabus hämming juba plaadiümbrist vaadates. Nimelt kehtib ATP puhul reegel, et mida paljam tšikk pildil, seda parem ka plaat. "Open Fire" kaanel on aga hoopis alasti mees, kelle perekonnajuveele katab raudne voorusevöö ning kes näikse suisa manowarriori vend olevat. Kas tõsti on endised truck stop-rokkerid tagunud kardaanid mõõkadeks?
Päris 180-kraadist pööret toimunud pole. Bändi eelmine reliis "Fulton Hill" reedab tulevikku, samas "Staring at the Divine" (mis on siinkirjuataja arust ATP parim võsuke) on märksa omanäolisem. "Open Fire" on sulatusahi. Hevimaiguliste lugude vahele pikitud madalad rifid tuletavad meelde, et stoner metal pole selle bändi muusikast siiski veel täielikult kadunud. Mõnus rokenroll-soolo siin-seal toob mõttesse isegi neo-grunge’i. Mõtteid on palju. See kõik tundub mu pead pigem kurnavat kui paitavat. Kas on selles süüdi mu enda liigne kiindumus varasema ATP vastu või andis kaanepilt tõesti sellise litri? Sest ometigi toob bravuurikas nimi “Alabama Thunderpussy” silme ette pigem muskelautod ja stripparid kui mõõgad ja heerosed. Pilt pildiks, kuid ka muusika ei suuda adrenaliinikraanikesi siiski täielikult avada.
"Open Fire" ei ole ATP parim plaat, kuid samas pole tegu ka halva üllitisega. Antud pundilt oleks aga oodanud rohkem pauerit, rohkem musklit. Ka ühtsusest jääb vajaka — nii mõnedki soolod ja rifid on tõsiselt head ning panevad pea nõksuma ja jalad tatsuma, kuid õige pea isoleerib muusika sind endast taas. Tapeediks sobib see küll ideaalselt, tuju tõstab, autojuhtimist ei sega... kahjuks.
"Maite asi"-põhimõttele toetudes soovitan siiski kuulata, kuid igaks juhuks proovi enne, kui ostad. Plaadi vaieldamatuks kliimaksiks on palad "A Dreamer's Fortune" ja "Valor".
Toimetaja märkus. Arvustuse postitamise hetkel polnud värske albumi promolood veel Relapse’i kodulehelt alla laaditavad. Kaht pala saab praegu kuulata Alabama Thunderpussy MySpace-lehel.
|
Lisatud: 05. märts 2007, kell 15:28
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (5) ] |
|
|
|
RWAKE - Voices of Omens |
Arvustas: Götterdämmerung
Relapse Records 2007
1. Intro 2. The Finality 3. Crooked Rivers 4. Fire and Flight 5. Leviticus 6. Of Grievous Abominations 7. Bridge 8. Inverted Overtures 9. The Lure of Light
Kultuurieksport Arkansas’st — sludge/doom-ansambel Rwake, kes lubab unikaalsust, raevukust ja mitme kõlava sõnaga kirjeldatud narkootilisust, seda kõike eepilistes mastaapides, on Eesti noorsugu rikkuma tulnud! Relapse Records ei vali oma ridadesse teatavasti just tagasihoidlikke bände, seega tasub oodata midagi ekstravagantset. Ja ehkki Rwake pole nii lömastav kui stiili jumal Grief või nii laiadele massidele imponeeriv nagu Eyehategod, väärivad nad siiski tähelepanu. Kas ka positiivset, seda loeme altpoolt.
Bändi logo ehtiv, meie rahvatraditsioonist nii tuttav surmasuru peaks olema juba esimeseks märgiks, et Rwake võib olla midagi eestlasele hingelähedast. Dirty South või Maavald, vahe on täpselt milles? Tuttavad on endassetõmbumine, naabritega ammu tähtsuse minetanud vägikaigaste vedamine; isegi õlgkübara/murumütsi all vinduv weltschmerz on sarnane. Viimasest on "Voices of Omens" muide nii läbi imbunud, et seda ei pane pärast paari minutit tähelegi, nõnda ruttu suudab see peakolu laserkettast erituvasse poriloiku uputada — just nagu nende/meie ajalugu ja päevapoliitika. Killuke kodumaad pingule tõmmatud Piiblivöö vahelt!
Hiljuti tarbitud lõunasöök on ammugi õnnelikult seedekulglas ning söömisrõõmust saadud vähesed helged hetked ses hallis tööpäevas juba Rwake'ile ohvriks toodud, seega võin sama hästi ka veidi mõtlemisega tegelda: miks tahaks keegi üleüldse sludge'i mängida? Muudest doom metali vormidest leiab ikka mingisugust naudingut, kas või romantilist masendust ja kohati kunstilise tasemeni küündivat inimvihkajalikkust. Ent see siin on lihtsalt stuudiotehnika peal välja elatud ärritus ning halb enesetunne. Põhimõtteliselt annab Rwake võimaluse uuesti läbi elada noid joomisi ja pohmakaid, mis olid tingitud millegi eriti sita ja närusega hakkamasaamisest, halleluuja!
Pole just eriti paljutõotav kirjeldus, ent ometi "Voices of Omens" töötab. Mulle on sludge aeglaselt aga sihikindlalt meeldima hakanud — seegi juba ime omaette, võttes arvesse, et tegu on peaaegu täielikult Ameerikas pulbitseva stiiliga. Ja Rwake ei ole mitte ainult stereotüüpselt toores, laksualune raiumine, vaid sisaldab akustilisi sissejuhatusi, mis armuliselt lubavad muusika kasvava raevuga kohaneda; samuti kõlab vokaal siin-seal peaaegu kaine ning keelatud ainetest vaba. Hardcore-kisa on siiski domineeriv foneetiline väljendusviis, mis kohati läheb üle tõeliselt rebestavateks kriiseteks — taolisteks, mida Burning Witch ja Khanate kord sludge-bändide käest õppisid ning millega nad teatud kildkonna ekstreem-metalit ümber harisid.
Aga jah, plaat töötab. Mingi võlu selles pissed off-muusikas on, kuigi sõnastada ma seda ei oska. Ehk ongi parem — võttes arvesse kuuldu üldmuljet, võiks see seletus transkribeeritult vaevalt millekski paremaks osutuda kui rämedaks lõuna aktsendiga sõimuks, mis paneb rukki- ja maisipõllud ikalduma ning pudelid kahes suunas lendama. Tsiteerides kaht suurepärast sõna, mis albumi lõpetavad — FUCK YOU!
MySpace: myspace.com/rwake |
Lisatud: 19. veebruar 2007, kell 08:07
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (2) ] |
|
|
|
NAPALM DEATH - Smear Campaign |
1. Weltschmerz 2. Sink Fast, Let Go 3. Fatalist 4. Puritanical Punishment Beating 5. When All Is Said and Done 6. Freedom Is the Wage of Sin 7. In Deference 8. Short-Lived 9. Identity Crisis 10. Shattered Existence 11. Eyes Right Out 12. Call That an Option?* 13. Warped Beyond Logic 14 Rabid Wolves (For Christ) 15. Deaf and Dumbstruck (Intelligent Design) 16. Persona Non Grata 17. Smear Campaign 18. Atheist Runt*
* boonuspala (piiratud trükiarvuga digipack-CD-l ja vinüülil)
Century Media 2006
Arvustas Alar A.
Neid möirgavaid rööpaid mööda on kiiruseid kesktempo-groove'ist ebainimliku betoonplokk-gaasipedaalil-surmasõitudeni vaheldades juba üle kahe kümnendi kihutanud death/grind-skene isad Napalm Death. Palju neid vaguneid juba selle veduri taga on, pole tegelikult oluline, sest iga uus on jälle kulda äärest otsani, soolikast sääreni täis.
Valem on “Smear Campaignil” sama eelmise LP-ga: salvestatud Walesis Foel Studios produtsent Russ Russeli käe all. “Weltschmerz “— nii see algab; “Sink Fast, Let Go“ paljastab albumi raevuka sisu ,mis ei taltu enne, kui lood otsas . Tempo, nagu ikka, fucked up vaheldumine, kiirendused ja aeglustused. Seal, kus matsub keskmiselt, on järgmine hetk üle-helikiirusel kihutav jahvatamine ning see kõik on seotud kaasakiskuva, pead headbangiguga otsast rebiva groove'iga.
Ei midagi uut leiutades jätkab “Smear Campaign“ raju kolkimisega sarnaselt viimasele kolmele albumile alates “Enemy Of The Music Businessist“, ehk rebides instrumentidest kuuldavale rohkem neid kunagi kuulsaks teinud grind -juuri. Kitarrisaund on mõnusalt massiivne ja räpane nagu vanal krigiseval lokomotiivil, samas vägistavalt terav. Basskitarr — Shane Embury ise ütleb: “Kui tahad head bassisaundi, unusta ära uued keeled ja võimendid. Keeled peavad vähemalt kuus kuud vanad olema ja võimendi otsi võimalikult räpasema kõlaga.“ —, see töötab nagu pöörane. Trummide koha pealt jällegi upstanding job well done Danny Herrera poolt. Blasti ja beati tuleb selle härrasmehe käpa alt nii et matab. Vokaal on tuntud headuses — Barney möirgamine ja Mitchi kõrgem-terav kriiskamine. Lisaks kuuleb sellel albumil ka Shane’i NY aggro lung assaulti, nagu on kirjas ümbrisel. Uudis, et naisvokaal (The Gatheringi kuldkõri Anneke van Giersbergen) sellel albumil lõõritab, võttis hoogu maha ootustelt, aga valmistoodangul mõjub tema häälitsemine külmalt/julmalt — seega sobib.
“Smear Campaigni“ sõnaline pool, nagu Napalm Deathi puhul tavaks, keskendub ühiskonna ja religiooni kriitikale, võrdõiguslusele, ilma peal valitsevale korralagedusele, isemõtlemise tähtsusele ning sellisel marsruudil edasi-tagasi pendeldamisele. Näiteks kurjakuulutav pealkiri “When All Is Said And Done” ei ole (loodetavasti) hauakiviks bändi karjäärile, vaid lüüriliselt meid kõiki fatalistide küüsist päästa püüdev hüüd Elule.
Napalm Deathi puhul võid olla kindel, et ostes pileti “Võidmiskampaania“ helikandjale saad igal kuulamisel korralikult jahvatavat surmasõitu! Väga vintske album, to say the least! Jesse Pintado surm vahetult enne ilmumist ei mõjutanud küll “Smear Campaigni”, aga kaabut kergitaks ikkagi kõigi nende aastate eest selles orkestris. R.I.P.!
E-kaart
Enemy of the Music Business
ND@MySpace
|
Lisatud: 12. detsember 2006, kell 10:47
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (6) ] |
|
|
|
|
