 |
|
RAUNCHY - Confusion Bay |
Juba tükk aega on küsitud, et mis see järgmine suur „trend“, „laine“, „suundumus“ või mis iganes oleks, mis metal muusikas pead tõstab ja noori, alles juukseid kasvatama hakkavaid karvaseid enda ümber liidab. Black Metal on tagasi läinud sinna, kus tema koht-tagasi pimedasse metsa, nu-metal on ennast ammendanud just tänu plaadifirmade ennastsalgavale enesehävitustööle, paisates lettidele tonnide viisi üheülbalisi üks-teise-kloone albumeid. Samuti ei tõota tohutut buumi tekitada suht lokaalselt Skandinaavias vohav neo-retro metali vaimustus, kus puudlisoeng ja Miami-Vice prill ruulivad...
Üha enam käib aga pressist läbi selline termin nagu Hybrid Metal. Nii nagu nimigi vihjab on stiil hübriid ning täpsemalt segu sellistest asjadest nagu nu-metal, industrial, Göteborgi metal thrash metal ja mis kõik veel. Taolist stiili mängivate gruppide sound on moodne ja võimas.
Taanlaste hybrid metalit mängiv Raunchy on maha saanud teise kauamängivaga. Nende esimene, self-titled album, tituleeriti kiiresti Euroopa Fear Factoriks, teine täispikk, aga on midagi hoopis omanäolisemat. Mehed on leidnud oma näo ja lubavad seda rada ka kindlasti edaspidigi käia. See on plaat, mida tahaks just autoga sõites või peomeeleolus kuulata. Uskumatult kaasakiskuvad refräänid, laulduna Lars Vongstrupi puhta vokaaliga, ning võimsad power-akordid kitarridel tekitavad tunde, et tahaks vajutada autol gaas põhja ja tunda seda adrenaliinipurset, mis järgneb mootori röögatamisele ning tahhomeetri seieri tõusule redline’i lähedusse. Peomeeleolus võiks „Confusion Bay „ olla raudne õhtu hitt, sest ta ei ole liialt nõudlikk kuulamise suhtes, samas on aga sütitav ja piisavalt agressiivne.
Eraldi võiks ära märkida plaadi avaraja „Join the Scene“ ning animeeritud videolugu „Watch Out“!
Raunchy on tulnud, et näidata valgust ka teistele hybrid metali gruppidele.
http://www.raunchy.dk |
Lisatud: 22. veebruar 2004, kell 19:50
Lisaja: madox |
[ Kommentaarid (13) ] |
|
|
|
PROBOT - Probot |
Pole enne kuulnud sellisest artistist? Noh, pole hullu, tegu on ju alles esimese plaadiga artistilt nimega „PROBOT“.... kui sa aga ei tea alljärgnevaid vokaliste, siis võid küll Records2000 kodukale tagasi kobida....
CRONOS (VENOM),
MAX CAVALREA (SOULFLY, SEPULTURA),
LEMMY (MOTORHEAD),
MIKE DEAN (CORROSION OF CONFORMITY),
KURT BRECHT (D.R.I.),
LEE DORRIAN (CATHEDRAL / NAPALM DEATH),
WINO (PLACE OF SKULLS , THE OBSESSED, ST. VITUS, HIDDEN HAND),
TOM G. WARRIOR (CELTIC FROST),
SNAKE (VOIVOD),
ERIC WAGNER (TROUBLE, LID),
KING DIAMOND (MERCYFUL FATE)
Kuid miks need UG heviajaloo kultusvokalistid kõik ühel plaadil häält teevad? Sellele oskab kõige paremini vastata kodanik nimega Dave Grohl -- just seesama Dave, kes tagus trumme grungepunkpändis Nirvana ning laulab ja mängib kitra poprokkpundis Foo Fighters. Ning miks paganama päralt peaks selline pealtnäha UG-kauge kodanik sellse raju kogumiku kokku panema??? Vastus peitub lapsepõlves, ütleks Freud... OK, nali naljaks, Grohl teeb siinkohal lihtsalt ülisügava kummarduse neile bändidele/artistidele, kes tema muusikamaitset kõige rohkem mõjutanud on, ja nagu listist näha, on tegu ainult heade ja väga heade tegijatega.
Kuidas kõlab siis muusika, mille on kirjutanud ja sisse mänginud Dave ainuisikuliselt (sissemängul abistasid teda küll kohati mõned sõbrad, näiteks Kim Thayl jne.). Vastus oleks, et vapustavalt hästi, ning superhästi sobivalt iga vokalisti stiiliga. Dave tõestab siinkohal, et tema näol on tegu tõelise muusikalise kameeleoniga... "Ice Cold Man" Lee Dorriani esituses kõlab 110% Cathedralina, "Shake Your Blood" Lemmy’ga sobiks suvalisele Motörehead’i albumile jne.
Lõpetuseks vast niipalju, et esimesed kõlakad käesolevat projektist kostsid juba 2000 suvel, nii et ca. 4 aastat võttis aega; kuid nagu vanasõnagi ütleb: kaua tehtud kaunikene. Tegu on igale vana-kooli-peerule kohustusliku kuulamisvaraga ning kõigile uue-kooli-poistele veel kohustulikuma kuulamisega, sest siit saab kompressitud kujul kätte ca 70% heviajaloost.
Ahjaa, isiklikult tahaks tänada Dave'i ennekõike selle eest, et ta „kaevas“ väikekodanlikust perekeskonnast välja sellise mehe nagu doomijumal Eric Wagneri, kes polnud 7 aastat muusikalises mõttes lillegi liigutanud. Pärast Proboti loo lindistamist tundis Eric järsku tungi kokku kutsuda vana hea Trouble ning uuesti tuuritama ja kirjutama hakata.... Tähendab, kui te veel aru pole saanud, siis Trouble on minu üks aegade lemmikbände, ning tänu Dave'i pingutustele õnnestus mul paar kuud tagasi seesamune Trouble elusast peast ka ära näha.
Label- Southern Lord
http://www.southernlord.com
|
Lisatud: 21. veebruar 2004, kell 21:45
Lisaja: mop |
[ Kommentaarid (8) ] |
|
|
