| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725897
KÜLASTUSI TÄNA 1870 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 9
Registreerimata külalisi 9
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
  |
|
SYMBOLIC STATE - By Abstract Words |
CD-R album, 2002
1. Feverdream (prelude) 2. All Nights Spread 3. Empty Space 4. The Perfect Day (chapter: revelations) 5. Heaven-Born (the entrance pt. III) 6. No Angels For Send 7. Zero Point Murder 8. ...For Instance (core of inimical chaos) 9. Not Without The Senses (chapter: suicide) 10. By Abstract Words 11. Hunting The Lies 12. Captured & Confined (chapter pain: ghosts of pain)
Versus: Tank Girl "The Odyssey"
Symbolic State on meie muusikamaastikul küllaltki ainulaadne nähtus. Skandinaavia stiilis death metalit on ju siinmail viljeldud küll, kuid Dark Patricku teada vähemalt mitte viimastel aastatel. Ja vaevalt kunagi nii kõrgel tasemel, kui Stig ja brigaad seda teevad.
Ja tõtt-öelda on Symbolic State'i debüütüllitis (Patricku käsi tõrgub seda albumimõõdus ja vastaval tasemel produktsiooniga, olgugi CDR-vormingus plaati demoks tembeldamast) märkimisväärselt eklektilisem kui näiteks vana Dismemeber, mille mõjutused küll kohati kuuldavale tulevad. Siit kostab nii muscle-deathi ("No Angels For Send") kui traditsioonilist hevi ("The Perfect Day") meelde manavaid käike, mis siiski ebameeldivalt välja ei turrita, vaid osavalt üldisesse kõlapilti põimitakse. Ja üldpilt rokib võimsalt!
Palade peakirjad tekitavad küsimuse, kas tegemist on kontseptuaalse albumiga. Tekste sirvides sellele otsest vastust ei saa, küll aga riivab silma paiguti lohakas ja segasevõitu inglise keel. Sant keel ja ebaatraktiivne ümbrisekujundus ongi kaks põhjust, mis ei luba Dark Patrickul "By Abstract Wordsile" täit "viit" panna. "Viis miinust" aga panna ei saa...
Möödunud reedel Helsingis "Spine Centeris" plaate sirvides üllatus Dark Patrick väga meeldivalt, kui märkas muumaiste metal-staaride albumite vahel ka Symbolicu plaati. Küsimuse peale, kas triipkoodi puudumine ja CDR-vorming pole piiravaks faktoriks, kostis lahke müüja, et kui asi on hea, saab komisjonilepingu alusel müüa ükskõik mida. Dark Patrick jääb siiralt lootma, et ka muu maailm Symbolic State'i kärmelt heaks tunnistab, sest siinne skene on nende raevuka energia mahutamiseks tõesti väiksevõitu.
Patrick luges "By Abstract Wordsi" kõrvale Tank Girli koomiksit, ja üllataval kombel need kaks suisa täiendasid teineteist. Kui arvustus valmis, ilmub siia vastav viide.
Olulised lingid: www.metal.ee/symbolicstate
Kuula: All Nights Spread
|
Lisatud: 07. märts 2004, kell 18:26
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (6) ] |
|
|
|
MONSTER MAGNET - Monolithic Baby |
Monster Magnet on üks neist bändidest, kes ka Eestit väisanud, seega on ilmselt paljudel kuulajatel/lugejatel selle pundiga oluliselt isiklikum suhe kui mõne teisega. Alustuseks võib kohe öelda, et „Monolithic Baby“ (edaspidi MB) on oluliselt parem plaat kui eelkäija „God Says No“, seda nii produktsioonilt kui ka lihtsalt sellepärast, et MB lihtsalt rokib 100-ga. GSN-i suurim viga oligi selles, et plaat ei rokkinud; ja kellele on vaja mitterokkivat Magneti plaati?
Kuid antud arvustus on ikkagi MB kohta, nii et... Inimestele, kes Magneti elu-oluga veidigi kursis, on ilmselt teada, et Monster Magnetit võiks tegelikult nimetada ka Dave Windorf Excperience’ks -- on ju tema selle bändi Hitler, Stalin ja G.W. Bush ühes isikus. Enne MB lindistussessiooni algust andis Dave kinga bändi rütmigrupile Joe Calandra ja John Kleiman’i isikus ning värbas asemele uued palgasõdurid. Plaadiga kaasas oleval DVD-l väidab Dave, et eelpoolnimetud kodanikud polnud enam 100% hingega asja juures, aga, noh, kaua sa ikka jõuad teise mehe projekti juures hingega olla (just my humble opinion)... Uute meeste auks peab aga ütlema, et ega nad eelkäijaile millegagai alla küll ei jää.
Järgmine suur muudatus Magneti jaoks on see, et Dave ei tee enam drooge, see tähendab, et "Superjudge'i" või "Spine of God’i"-aegseid psühhedeelilisi space-rock-eksperimente te antud albumilt ei leia. MB on all about Rock’n’Roll. Ja kuratlikult hästi tuleb MB sellises klišeederikkas supis ujumisega toime. Tegu on endiselt 100% äratuntava Monster Magnetiga. Plaadil on ohtralt kaasakiskuvaid ja meeldejäävaid refrääne, häid riffe, vähegi värvikama kujutlusvõime korral ka suuretissilisi strippareid, nahkrõivaid, vana head ameerika rauda.. lühidalt kõike, mida te Magneti albumilt leida loodate.
Plaadi highlight’ideks on minu jaoks lood "Radiation Day",esimene singlilugu "Unbroken (Hotel Baby)" ja "The Right Stuff", mis on hoopistükkis Robert Calverto kaver. Lisaks on plaadil ka veel David Gilmour’i kaver.
Kokkuvõtlikult võiks öelda, et igati korralik plaat, kuigi Magneti diskograafias paigutuks ta minu listis alles võibolla kolmandale kohale "Superjudge'i" ja "Powertripi" järel.
|
Lisatud: 04. märts 2004, kell 23:46
Lisaja: mop |
[ Kommentaarid (8) ] |
|
|
|
INSTIGATOR OF GRIEF - ...But Someone Still Plays |
S-R aastast 2002.
Album, mida tõeliselt kaua oodatud, ei peta kindlasti enamiku huviliste lootuseid. Kui, siis võib-olla vaid nende omi, kes tuttavad vaid IOG viimase aasta tegemistega, sest eks ole pärast käesoleva üllitise sissemängimist toimunud grupi koosseisus nii mõnigi muudatus, millest kõige kardinaalsem on kindlasti vokalisti vahetus.
Vaga Dark Patrick võttis albumi arvustada mõnevõrra ebaldes, kuna žanr, mille alla rahvas IOG-d laias laastus liigitama kipub--tehnometal või proge-hevi või intellektuaalne raskerokk--ei paku talle tavaliselt midagi. Õnneks esindab IOG progežanri eredamat poolt, kus pillimänguoskuse ja kompositsioonide virtuooslikkusega hiilgamine pole eesmärk omaette, vaid pigem väljendusvahend. Tänu sellele on IOG-st saanud samavõrd tänuväärne loominguline kollektiiv nagu lätlaste NEGLECTED FIELDS: tehniliselt ülipädev kamp, kelle muusikast on aga võimalik aru saada ja hiljem rääkida ka Patricku-sugusel võhikul.
Pealegi võib antud plaadi igas palas tunda ilmselgelt teadlikke mõjutusi mitmesugustest erinevatest muusikavaldkondadest lahingu- ja sümfoonilisest metalist Tori Amose ja Kate Bushini. Põhjamaine hillitsetus (“The Enemy”, “Asking For...”, “b.s.s.p.”) tekitab judinaid seljalesügavaid kontraste hümniliku pateetika (“The Warrior”, “Ocean Obscures the Ruins Of Distress”) ja suisa pretensioonika vampiirliku musta huumoriga (“Spellbound”, “The Children Of Fairy-Tales”). Iga kord, kui käre kitarrirümin ja Chopperi kõrimörina-akrobaatika kohe-kohe üheülbaliseks jõuaksid minna, tuleb appi ebamaine klahvpill, mis kord klaveri, kord elektroonilise pinina, kord lausa tekstis sisalduva soololaulupartiiga (“o.o.t.r.o.d.”) öö ja päeva tasakaalu jalule seab.
Plaadi parim lugu on kahtlematult “Spellbound”, kui selle ootamatult puhta vokaaliosaga ära harjuda. Ainus, mis Patricku antud vallas kretiinselt kriitilist tõlgikõrva riivab, on puisevõitu hääldus. Samas, soomlaste oma on vahest veel hullem... Tekstilt paremaid, mida allakirjutanu viimastel aastatel Eesti esitajate loomingust lugenud, on ka muidu väga hea lugu “The Enemy” (Näide: “Sometimes I think you are not / worth of eternal disgust./ But you still deserve and inherit it/ Since you have killed me within”). Üks omanäolisemaid instrumentaalpalu, mida vana Patrick üldse kunagi kohanud, on samuti sellel plaadil olemas ja kannab lakoonilist nime “Last”. On's teie isehakanud hingekarjane ainus, kellele sellega seoses meenub iidsetel aegadel arvutimuusika konkursse võitnud lustlik Screentrackeris kirjutatud lugu “Catch That Goblin”?
Plaadilt võiks puududa vaid ainus pala, mis Patricku jaoks enne lõppu tüütavaks jõuab minna, kannab venivat pealkirja ja on ka ise väga pikk (“Ocean Obscures the Ruins Of Distress”). Hoolimata haaravast süžeest (Muide, miks ei ole vahelehel laulutekste? Eriti Jaagup Irve omad on suisa maailmatasemel suurepärased!) ning anonüümseks jäävast kaunist naisvokaalist nõuab sedasorti sümfoonilis-eepiline progeballaad Tumedalt Patrickult liiga palju tähelepanu. See tõesti hea album võiks lõppeda nimilooga, mis oma minimalismis on südantkriipivalt kaunis--nagu muusika inimtühjast maailmast.
Kuna Dark Patrick kirjutas käesoleva varem avaldamata arvustuse juba ammu, ei mäleta ta, mida ta selle kõrvale lugeda püüdis, aga üht mäletab ta kindlalt: tema jäägitu tähelepanu köitis muusika. |
Lisatud: 26. veebruar 2004, kell 12:21
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (16) ] |
|
|
|
SABBAT / IMPERIAL |
Tundub, et noor Itaalia plaadifirma Warlord Records on võtnud oma südameasjaks taaselustada kaasmaalastest thrash metali legend Bulldozer. Või õigemini ei ole taaselustamine just see õige väljend, sest Bulldozer`i pärandit UG metal`i varjuderiiki on raske üle hinnata. Legend elab, ja jutustus AC Wild ja Co. stuudio külastusest peale mida vaimulik kutsuti, et stuudio uuesti sisse õnnistada ja kurjus sealt minema kupatada, liigub metalskenes tänaseni. Igatahes peale Bulldozeri "Necrodeliri" ja "IX" albumi vinüülversioonide välja andmist on Warlord teinud alguse eelmainitud bändi tribüütide sarjale, mille esimesel osal siin nüüd pikemalt peatuda tahaksingi.
Plaadi esimesel poolel kostitab meid reipa, parajalt eksootilise, alkoholihõngulise vanakooli rock`n`rolliga (või ehk oleks õigem öelda thrash`n`rolliga) Jaapanist pärit Sabbat. Need veidra välimusega kamikadzed on loo "Whisky Time" kaverdamisega otse naelapea pihta lajatanud. Sabbati näol on iseenesest tegemist legendiga, ja antud vinüülkettal tõestavad nad, et väärivad igati oma tiitlit. Omamoodi üllatusena kostab selles loos Gezoli vokaal, mis pole sugugi Sabbatile omane, vaid meenutab rohkem toorest röökimist, mida võis kuulata kaheksakümnendate Euroopa thrash metalis.
Oma klassikalise ülesehituse, kohustusliku soolo ja rokiliku lõpumüdinaga on Sabbati poolt esitatud "Whisky Time" nagu heast rokiplaadist valmistatud kange kontsentraat, mille alla kugistamisel on väga kerge sõltuvusse jääda. Vähemalt mina olen sunnitud taas nõela vinüüliketta välisserva poole tagasi nihutama.
Tempokas on ka teise kaverdaja, Osmose productioni kaitsva tiiva all oleva Prantusmaa bändi Imperial versioon loost "Desert". Tegemist on minu esimese kokkupuutega antud bändiga ja seega ei oska ma ka öelda, palju "Desert" Imperiali originaalloomingust erineb, aga kuulda on, et eelmainitud duo üritab Bulldozerit üpris omanäolises võtmes näidata. Kuidas see neil õnnestub, jäägu igaühe enda otsustada, kui üldse kunagi see materjal teie kätte juhtuma peaks, sest tegemist on limiteeritud 7" EP-ga ning kindlasti on see paras maiuspala vinüülide kollektsionääridele (eriti Sabbati kogujatele) ja seega plaadifirma poolt ammu läbi müüdud.
Loo juurde tagasi tulles peab mainima, et Imperiali versioon "Desertist" on tugevalt industriaali- maiguline. Põhjuseks vokaalile lisatud efekt ja arvutitrummid. Kui esimene tõesti loosse sobib ja bändi huvitavalt kõlama paneb, siis arvutitrummile saundi valimisega pole eriti vaeva nähtud ja see häirib päris tõsiselt.
Plaadi ümbrist silmitsema jäädes avastasin enda jaoks veel ühe tuttava nime. Imperiali logo on valminud vanameister Christophe Szpajdeli enda käe all. Tegemist on lühikest kasvu, kiilaspäise, jässaka, ealt kusagil neljakümnendatele läheneva, rõõmsameelse UG metal sõltlasega. Kohtusime temaga Gentis "Front Line" nimelises klubis ja minu üllatuseks suhtles ta meiega kui vanade tuttavatega. Ma ei liialda, kui ütlen, et sajad metalbändid kasutavad tänapäeval Christophe´i poolt joonistatud logosid. Tuntumad neist oleks ehk Emperor ja Enthroned. Peale logode maalimise tegeleb härra ka usinasti kontserdite korraldamisega.
http://www.warlordrecords.com/ |
Lisatud: 23. veebruar 2004, kell 11:50
Lisaja: Lembetu |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
MORTOPHILIA - Morbid Dreams In Toxic Steam |
Demo CD-R 2003
1. Morbid Dreams In Toxic Steam 2. Suffocated By Semen 3. Rope Around
Throat 4. Head Hangar + Live In Pärnu 18.10.03.mpg
Versus: "Vurt" (Jeff Noon 1993)
Dark Patrick kohtas bändi Mortophilia nime mõne aasta eest
metal-mailinglistis seoses mingi muusikaüritusega, mis vist Tartus aset
leidis. Kuna Patrick on Tallinnasse juurdunud ning ilma mõjuva põhjuseta
juba teise linna ei tiku, jäi tal see pidu nägemata. Taas kerkis too Otepää
punt päevakorda, kui Patrick mullu Viljandi Folgi ajal igavust tundma
hakkas ja üritas väikest autojuhte sisaldavat salka Tõrvasse moosida, kus
astusid rahva rõõmuks üles prantslaste Bloody Sign ja Mortophilia. Hipid ja
esteedid ei võtnud aga vedu ja nii jäi ka sinna minemata.
Mõne aja eest astus seesinane trio viimaks üles ka pealinnas peol, millele
laisk Patrick nii ehk teisiti minema pidi, ja siis hakkas tal häbi. Kui see
esimeseks pundiks susatud laibalemburite jõuk Raini basskitarri külge
poodud koolnuklompide lehvides Tankeri madala lae all lavale kobis ning
kasinat publikut brutaliseerima asus, lõi kogumulje siirus ja jõulisus teie
alandliku teenri pahviks, ja Patrickul võttis üle poole päeva aega, et
pahvist jälle välja saada. Dark Patrick ei ole sugugi mitte vilunud brutal
death metali asjatundja, kuid ta julgeb arvata, et teab, mis on hea.
Niisiis, demoplaadist endast:
Üks, mis kindel -- see punt on veenvam laivis kui antud plaadil. Pole ka
ime; salvestis on valminud vaheldumisi trummari kodus ja Otepää
kultuurimajas kolme päevaga. Seda arvesse võttes on produktsioon isegi
üllatavalt hea kõiges, mis pille puudutab. Kuid vokaal... Hea küll, tegu on
totaalse UG hõngu püüdleva üllitisega, aga ilma igasuguse ruumilise
sügavuseta porin (just porin, sest see ei ole isegi korin enam!) siiski
rikub üldmuljet. Loodan, et see pole taotluslik.
CDR-demoplaat kannab nelja pala bändi omaloomingut, mis kõik kujutavad
endast kompromissitut ja ülijõhkrat deathi, loodud südame, hinge ja
loomulikult roiskuvast soolkonnast kerkiva leha toel. Noorte lõunamaa
mägilaste ponnistused toovad meelde aastatetagust Mortifiedi sõprusbändi
Forfeiti, mis kahjuks Eesti alternatiivrokiajaloo tolmanud soppidesse
jäädavalt kadunud on. Mortophilia kannab nende muusika vaimu aga seni veel
raugematuna näiva innuga edasi. Tekstide koha pealt ma seda väita ei julge,
sest neid plaadil pole ja välja sellest rüminast midagi artikuleeritut
loomulikult ei kuula. Ainus kodukal rippuv tekst ("Head Hangar") on
suhteliselt ootuspärane ja mittemidagiütlev. (Kretiin Patrickus ei saa
vaiki olla ja hõikab tema jutu vahele: "ripping" ei tähenda kõlalisest
sarnasusest hoolimata maakeeli mitte "rippuvat"!).
Nii teise pala "Suffocated By Semen" nimi kui algussämpel äratavad reverend
Patrickus uinuva perverdi, kuid ei ütle loo sisu kohta paraku midagi.
Patrick ei mõista ka suure Saksa kultuurrahva keelt ja seetõttu ei oska
midagi arvata kolmanda loo "Rope Around Throat" algussämplist. Aga
intrigeerivad on mõlemad. Nagu on Patricku jaoks intrigeeriv ka tõik, et
kahe loo teksti ja muusika on loonud trummar Con. Vaat kuidas tuleb bändi
teha, et kolm meest lava ja heliruumi ära täidaksid: igaüks peab looma. Nii
koolnukabistajad ka teevad. Plaadi ümbrisel on kenasti ära mainitud ka see,
et kõik soolod on kitarristi-Kristo loodud, ja on ka põhjust!
Asjassepühendatu oleks neid muidugi kohasem arvustama. Jätangi neile selle
võimaluse ja taandun ise, öeldes vaid, et need kratsivad Patricku
kuulmekäike talle vägagi meelepärasel moel.
Nagu modernsele demomaterjalile kohane, on andmekandjale lisaks kuulatavale
loomingule talletatud ka vaadatavat - nimelt Mortophilia kontsert Pärnus.
Dark Patrick hakkab kägisema ja kokutama ja ütleb lõpuks ohtrate
"eeeee..."-de vahele, et kontserdil on vaat et parem kõla kui, ee...,
"stuudiomaterjalil", eriti, mis puudutab laulja häält, kuid video ise on
kehvapoolne. Bänd oleks võinud selle, ütleme ausalt, videotehnilise
äparduse asemel plaadile panna kontserdi audioversiooni ja kodukale mõned
šefid lavapildid. Video on ilmselt lõikamata ja sisaldab palju ebaolulist.
Lisaks torkab muidu heal kontserdil kõrva raipenautlejate kahetsusväärne
kihk end võõraste sulgedega ehtida. Brutaliskenes, nagu öeldud, DP eriti ei
orienteeru, kuid kas oskus klassikute (Cannibal Corpse, Death) lugusid
enam-vähem veenvalt järele mängida on tõesti mingite otsustajate jaoks,
kellele saatmiseks demoplaat ju mõeldud, oluline kriteerium? Ei tahaks
hästi uskuda.
Küll aga usub vaga Dark Patrick, kellele rümaroki jumalad on andnud teatud
reservatsioonidega tulevikunägemise võime, et sellest pundist saame me veel
suuri asju kuulda. Oodake põnevusega! Laibahellitajad ründavad taas ja taas
ega jäta enne, kui igas endast lugupidavas Maavalla kodus brutal death
metali üllitised aukohal seisavad, kui neid just plaadimasinas pilbasteks
pole mängitatud.
Olulised lingid: www.metal.ee/mortophilia
Vastukaaluks Mortophiliale luges Dark Patrick Jeff Nooni raamatut "Vurt",
ja peab tunnistama, et raamat köitis rohkem, nii et ta pidi demo kaks korda
läbi kuulama. Kui Patrick selle teosega lõpule jõuab ja sellest arvustuse
kirjutab, ilmub siia vastavasisuline viide.
|
Lisatud: 23. veebruar 2004, kell 11:47
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (26) ] |
|
|
|
|
