| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725903
KÜLASTUSI TÄNA 1876 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 11
Registreerimata külalisi 11
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
 |
|
DREAM THEATER - Train Of Thought |
Arvustuse autor: Archangel
1. As I Am 2. This Dying Soul [IV: Reflections Of Reality (Revisited), V: Release] 3. Endless Sacrifice 4. Honor Thy Father 5. Vacant 6. Stream Of Consciousness 7. In The Name Of God
Warner Music 2003
2003. aasta lõpus nägi ilmavalgust Dream Theateri uus album, mis erineb kõigist senistest Dream Theateri plaatidest kui öö päevast ning on tekitanud fännide seas suurt vaidlust. Kuna olen ise väga suur DT austaja, lisan siia ka mõned oma mõtteist.
Album algab looga "As I Am", ning Dream Theateriga varem tuttavad inimesed saavad kohe aru, et selle looga öeldakse kuulajaile kohe välja, et käesolev plaat erineb kõigist teistest. Hetkeks on kõrvale heidetud vaiksed meloodiad ja esile toodud rasked, jalga tatsuma panevad rifid, mida vürtsitatakse ülikiirete soolode ning jõulise vokaaliga. Selle looga ütleb bänd, et võtke meid ja meie muusikat, nagu me oleme ja ärge vaielge selle üle. Siia ka vastav tsitaat pala refräänist:
To those who understand
I extend my hand
To the doubtful I demand
Take me as I am
Not under your command
I know where I stand
I won't change to fit your plan
Take me as I am
Vana kooli kuulajad tajuvad kohe esimeses loos midagi tuttavlikku, ja pole ka ime, kuna "Train Of Thought" on suuremas osas kirjutatud kitarrist John Petrucci poolt. Tema aga, oh imet küll, on suur Metallica fänn. Samuti on laulja James LaBrie vokaal kohati väga sarnane James Hetfieldi omaga.
Kuigi Dream Theater on alati olnud kommertsist kaugel, võib antud albumi juures kohati tunda ka hetkel valitsevate muusikamõjude hõngu -- näiteks asendab laulu paiguti räppimine. Ehk polegi põhjust seda väga imeks panna; on ju trummar Mike Portnoy samuti suur räpifänn. Räpikohad aga sobivad lugudesse siiski suurepäraselt. Suhtusin ka ise sellesse ilmingusse alul skeptiliselt, kuid pärast mõningast kuulamist ei kujutanud enam lugu ilma nende kohtadeta ettegi.
Albumi ainuke vaikne hetk on kolme minuti pikkune vahepala ''Vacant'', mis sunnib tõmbama paralleele Manatarga ''Chrystal'iga''.
Valdavalt aga ei anna DT kuulajate kõrvadele armu -- tervelt viis lugu on üle kümne minuti pikkused. Ajju on eriti sööbinud ''Honor Thy Father'' ja ''Stream Of Consciousness''. Neist esimene on plaadi üks raskemaid ning agressiivsemaid lugusid, mille esimesed paar sekundit panevad juba kukalt kratsima, et kuidas keegi millegi nii heaga on hakkama saanud. Kulminatsioon jõuab kätte looga ''Stream of Consciousness'', mis on plaadi ainuke instrumentaalpala ning albumi meloodilisim pärl. Võib julgelt väita, et nii kiiret, võimsat ja samas uskumatult hästi kõlavat soolot kui selle loo algusminutitel, ei ole Dream Theateri ajaloos veel kuuldud. Petrucci on end igas mõttes tehniliselt ületanud. Võiks öelda,et kitarristidele on terve see album maiuspalaks ning teeviidaks kitarri tehnilise valdamise kunsti poole.
Kui juba mõnda aega oleks võinud arvata, et Dream Theateri liikmed on instrumentide valdamises absoluutsesse tippu jõudnud, üllatab siin virtuooskitarrist John Petrucci taas sellise agressiivsuse, jõu ning kiirusega, et mul vajus sõna otses mõttes suu ammuli. Soolod on kiired ja läbilõikavad, meloodia teisejärguline ning eesmärk anda edasi just värsket jõudu ning kiirust. Ja see sobib vägagi hästi.
Kriitikutele võib lausa näkku visata tõiga, et hämmastava albumi materjal valmis kõigest kolme nädalaga. Dream Theateri liikmed veetsid selle aja ühes Manhattani prooviruumis ja nende enda sõnul mängisid iga päev hommikust õhtuni, kõik võimud põhja keeratud.
Soovitan "Train Of Thoughti" tungivalt kõigile progressiivse muusika fännidele ning ka kõigile teistele, kes vajavad hiiglaslikku energiasüsti ning soovivad kuulda, kuidas rasked käigud segunevad tehnilise virtuoossusega.
Plaadi ostjad võivad nautida ka lisamaterjali, mida saab kuulata arvutiga. Boonuskraami hulka kuuluvad videod proovisessioonidest ja salvestamisest. Nii et kuulake ja vaadake, kuidas tehakse asju teisel pool ookeani.
Olulised lingid:
www.dreamtheater.net
|
Lisatud: 14. aprill 2004, kell 17:06
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (14) ] |
|
|
|
ZYKLON/RED HARVEST - split |
Zyklon & Red Harvest ei ole tundmatud nimed teile, kes te vähegi tänase Norra ekstreem-metal skenega kursis olete. Seega peaksite teadma ka seda, et igasugune masinavärk ja industriaalsed saundid ei ole nende bändide jaoks võõrad; aga et aimata, mis toimub sellel kaheloolisel vinüülkettal, teil nendest teadmistest siiski ei piisa. Mängu tuleb ka kolmas nimi, ja selleks on OCD. VOID- nimelise koosluse juhtfiguuri OCD vahelesekkumine lisab sellele plaadile täiesti uue dimensiooni. Ta mõjub kui vähkkasvaja, mille arenedes ohver (antud juhul siis Zyklon ja Red Harvest) muteerub pea tundmatuseni, kuid säilitab siiski need peened iseloomujooned, mille järgi ta vääramatult ära tunneb. Mis peamine, ohvri elujõud ei kahane. Pigem muutub viimati mainitu veelgi agressiivsemaks ja ettearvamatumaks. OCD tungib lugude südamikuni välja, kiskudes katki geneetilised ahelad ja lõhkudes traditsioonilised struktuurid, et ristata need siis enda omadega. Tulemus on ettearvatavalt ettearvamatu.
Zyklon "Storm Detonation"
Seadsin tuppa üles väikese muusikalabori koos vajalike aksessuaaridega. Vinüülimängijaga ühenduses olevad kõlarid vastandasin CD-mängijaga ühenduses olevatele kõlaritele ja ise istusin nende vahele. Asetasin CD-mängijasse "World ov Worms" CD ja plaadimängijasse hetkel luubi all oleva vinüüli. Käivitasin CD-mängijas neljanda loo ja kui see lõppes, siis asetasin nõela vinüülile. Kordasin protseduuri, kuni tundsin, et olen valmis midagi paberile panema, ja siis lasin lood korraga käima. See oli elamus omaette, sest lugude rütm ja kiirused on lugude algustes samad. Toas asupaika vahetades sain muuta oma äranägemise järgi kokkukõlava loo nägu ja kulgu. Avastasin, et lood on ühepikkused, kuid struktuurilt väga erinevad. OCD on Zykloni loo "Storm Detonation" esimese riffi võtnud, selle jupitanud ja siis omasoodu kokku lappinud ning sinna reipa rütmi peale tagunud. Nõnda meenutab loo algus kangesti Ministryt, aga mitte kauaks, sest haigusetekitaja mõju süveneb iga sekundiga. Rütm aeg-ajalt taastub, et siis taas organiseeritud kaoseks muutuda, ja nii kuni eriti õnnestunud lõpuni välja- telefonihelin ja torust kostuv "manifestation of the storm detonation".
Muidu aga on "will to power, call to power" ainuke repliik, mis Bård "Faust" Eithuni poolt kirjutatud lüürikast selles loos alles on jäänud ja see taotakse sulle raske rütmi saatel kui vasaraga pähe.
Red Harvest "Re-Hammer-Mix"
Jah, siin jääb mu eksperiment poolikuks. Kuigi ma olen varem nende "Cold Dark Matter" plaati kuulnud, mille pealt pärit loo "Fix-Hammer-Fix" kallal OCD oma kurja kätt on katsetanud, pole mul hetkel seda plaati käepärast. Kahju.Teatavasti on Red Harvesti sidemed elektroonilise muusikaga palju tugevamad kui Zyklonil, ning seega pole ka OCD remix Red Harvsetist nii ettearvamatu ja üllatust valmistav. OCD on lähenenud sellele loole veidi teisest küljest. Kui Zykloni remix oli täiskiirusel gabber/terror, siis "Re-Hammer-Mix", mis algab päris õõva tekitava staatilise surinaga, läheb sujuvalt üle suhteliselt tüüpilise keskmise tempoga UG klubi muusika taktis, mida vürtsitab siin-seal esile kerkiv käre kitarrisaund. Ja jälle on lüürikast säilinud ainult üks fraas- "reign in terror", mis tugevasti moonutatuna loo lõpupoole kõrvu kostuma hakkab. Silmad sulgedes näen pimedavõitu, suitsust halli tantsusaali, kus vilgub strobo ja väänlevad tantsivate inimeste tumedad kogud. Raske on ette kujutada, et algselt oli tegemist metal-looga.
Kas ei peaks see plaat üldse mingit muud nime kandma? Näiteks OCD "Tribute to Zyklon & Red Harvest", sest nende bändide originaalloomingust on sellel vinüülil suht vähe säilinud ja põhirolli mängib siin siiski OCD ise.
Tegelikult vahet ei ole. Tähtis on see, et Nocturnal Art on hakkama saanud ühe väga tänuväärse plaadiga, millel on ääretult lihtne, aga professionaalne ja täiesti töötav kujundus.
Pean tunnistama, et olen suutnud ennast sellest tänapäeva Norra ekstreemmetal- skenest kuidagi kaarega mööda nihverdada, ning et seda arvustust kirjutada, laenasin sõberpoiss Alarilt Zykloni plaadid, et neid siis esimest korda tõsiselt läbi kuulata. Esmapilgul kõlaritest tuppa valguv tihe ning massiivne helidemüür mind eriti ei köitnudki. Alles siis, kui remixi ja originaali vahel seoseid otsima hakkasin, jõudis Zykloni muusika mulle kohale.
VOID nimelisest bändist ei teadnud ma varem suurt midagi. Nüüd aga paisub soov nende materjal kuidagi oma haardesse saada iga päevaga. Seega töötab see väike vinüülketas100%-lise tõhususega, eksponeerides metalijüngritele UG klubimuusika tumedamaid külgi ja lastes oma lemmikut teises, väga huvitavas valguses paista.
Puritaanidel aga soovitan oma näpud sellest plaadist eemal hoida. Saate kõvasti kõrvetada!
Olulised lingid: Nocturnal Art
|
Lisatud: 02. aprill 2004, kell 16:55
Lisaja: Lembetu |
[ Kommentaarid (8) ] |
|
 |
|
DISMEMBER - Where Ironcrosses Grow |
Arvustuse autor: Keziah
1. Where Ironcrosses Grow 2. Forged With Hate 3. Me-God 4. Tragedy Of the Faithful 5. Chasing the Serpent 6. Where Angels Fear To Thread 7. Sword Of Light 8. As the Coins Upon Your Eyes 9. Children Of the Cross 10. As I Pull the Trigger
Seda albumit, mis pidanuks valmima juba mullu, sai oodatud pikalt. Ilmselt just keeruliste suhete tõttu plaadifirmadega lükkus üllitamine edasi, ehkki muusika oli juba ammu valmis. Nüüd siis nägi plaat viimaks ilmavalgust Karmageddon Media toel. Märkimisväärne on see tõik just seetõttu, et Dismember on ju pea sünnist saati olnud suurfirma Nuclear Blast egiidi all.
Albumi sissejuhatus ajab ihukarvad püsti, sest sinust sõidetakse ilma pikema sissejuatuseta lihtsalt üle, ja pala "Where Ironcrosses Grow" lajatab täiega vana kooli deathifänni südamesse. Sellises stiilis metalit ei kuule iga päev, sest hetkel on rohkem moes brutal, grind ja extreme metali rida. Aga Dismember on lihtsalt hea ning nende sound võimas ja kohati selline toores. Kuid eks ole toores ka death metali olemus, nagu on öelnud Dan Swanö.
Plaadilt ei puudu ka meloodilisemad lood, kuid samas on paiguti tunda "Murder Squadi" järelmõjusid. Tegijamatest lugudest võiks lisaks albumi nimi- ja avaloole mainida veel palu "Forged With Hate" ning
"Where Angels Fear To Tread". Kuid pean tunnistama, et mina ei leia siit ühtegi "augutäite"-lugu. Kogu plaadi ulatuses (kestus 41:53) saab kuulda erinevate rütmide vaheldumist, erinevate meloodiate põimumist ja ka isuäratavaid vana kooli kidrariffe. Laulja Matti Kärki vokaal on sedakorda väga kandev ja võimas; muidugi ei saa öelda, et see poleks ka enne samamoodi olnud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist on albumiga, mis peaks olema iga sellise stiili austaja riiulis kindlalt originaalkujul olemas!
Mina paigutaksin selle materjali kindlasti legndaarsete "Like An Ever Flowing Streami" ja "Piecesi" kõrvale. Ja võtan mütsi peast ka tõsiasja ees, et see bänd on pidanud üle kümne aasta vastu samasugusena, üllatades ometi igal plaadil millegi uuega.
Olulised lingid:
Bändi mitteametlik koduleht, väga informatiivne.
www.dismember.se
(Dismemebri ametlik koduleht; ehitamisel, aga avab ka turnee kava)
Dark Patricku lisandus:
Keziah on esimene pääsuke! Seekord sai arvustusele "katuse" pakkumine Dark Patricku poolt teoks asjaosaliste omavahelisel kokkuleppel, kuid käesolevaga kutsub Patrick üles ka kõiki teisi, kel sõrmed klahvistiku diskreetse puudutuse järele sügelemas ning kuplialune huvitavatest mõtetest tulvil: saatke oma jutud, mida arvate avaldamist väärivat, Patrickule; tema loeb need läbi, kõpitseb, kui vaja, natukene siit ja sealt, ning paneb (esialgu küll enda konto alt, aga tegeliku autori nime ära märkides) HRC veebi üles. Jõudu, sulemehed ja -naised!
|
Lisatud: 30. märts 2004, kell 17:17
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (8) ] |
|
|
|
EAST TRADING WANG - Employees Of The Year |
1. Things As They Are 2. I Hate Working 3. Marketized 4. Out Of Here 5. Arsekicker 6. 10-ne 7. Tonic 8. Dirtboarder 9. Date 10. AC
2004 hyper.records
Idaga Äri Ajava Lohvi kaks aastat tagasi salvestet materjali üllitumist on Dark Patrick oodanud juba liiga kaua aega. Nüüd, kus see lõpuks välja sai, tekitas see esimesel kuulamisel Patrickule suhu kummaliselt mittemidagiütleva maitsega klombi, mis küll üsna pea tummise bassisaundi, vürtsika trummimüdina ja tšillist rüüstatud häälepaelte kisa tõukel hästiseeduvaks pudruks mäluti. Jah, see on muusika, mida võib lusikaga kõrva toppida. Kindlasti saab sellega ka riiakate ja konservatiivsete naabrite taluvuspiiri proovile panna, kuid Ameerika kolledžirokist oksendamiseni küllastunud meinstriim-teismike peal see vist enam ei töötaks. ETW pole küll selverimetal selle sõna nilbemas tähenduses, aga midagi bushilikku on neis vähemalt sellel veidi iganenud materjalil siiski säilinud.
Üks aspekt, mida DP on ETW juures alati peljanud, on nende väidetav sport-metali suunitlus. Õnneks ei ajanud ka plaadi möllukamad peolood "Arsekicker" ja "Dirtboarder" teda rulaga rentslisse või lumelauaga luid murdma, vaid panid lihtsalt jala muhedalt kaasa tatsuma. Dark Patricku jaoks lehvib pea kogu ETW uuemast loomingust läbi pigem Misfitsi, Ramonesi ja Motörheadi lihtne ärajoonud häälega rokenrolli-vaim kui kutse kehakultuurile. Ja mis siis sellest, kui kohati kõhn vokaal ning vahelehel kuvatud bändimeeste paipoisisoengud ja põlvpüksid selle kujutelmaga kokku ei sobi? Maitse asi, ütles Kukk.
Intrigeerivalt napid laulupealkirjad nagu "10-ne", "Tonic", "Date" ja "AC" sunnivad teie vaga jumalasulast aga küsima – milleks nii ohtraküljeline ja -värviline voldik, kui sellesse paigutatud võrdlemisi ebaoluline teave võiks katta Viljandi tikutoosi ühe külje? Miks on esimene veebilink, kust bändi kodulehekülje aadressi leida võib, venekeelne, ja miks koduleht ei tööta? Seekord jääbki arvustus Dark Patrickust poolikuks, kuna ta ei oska ETW laulutekste ei välja kuulata ega mõelda. Mõelge ise!
Mis puutub lühikese (25 minutit) albumi lennukasse nimme, siis kardab Dark Patrick, et Eesti tänavuse metalliaasta tublimate töötajate tiitlit ETW vast ei pälvi, kuid loodab, et esikolmikusse trügib ehk ära kah.
Olulised lingid:
www.easttradingwang.com
(Pidi väidetavalt üsna pea käivituma)
www.hyper.ee
(Plaadifirma hyper.records koduleht, käivitub mais)
|
Lisatud: 24. märts 2004, kell 14:53
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (2) ] |
|
|
|
MANATARK - Chaos Engine |
2003 Metal Age Productions
1. The Principle 2. Parallels And Parity 3. Four Walls 4. We Stole Your Death 5. The Serpent's Tongue 6. Crystal 7. Devilchant 8. Lies, Blasphemy, Deceit
Versus: Frederik Pohl "The World At The End Of Time"
Dark Patrickul õnnestus läbi 90date black metal tüütu kärbsena oma ahtakesest maailmapildist eemale peletada. Nüüd, 21. sajandil, mil miski pole enam see, millena esmapilgul näib, ja legendaarsed BM-kollid end uhkusega ekstreemmetaliks ümber klassifitseeivad, ei saa seda kitsast silmaringist ja talvemasendusest sündinud žanri enam niisama lihtsalt eirata.
Manatarkki väärib millegi enama kui black metali nimetust ka siis, kui jätta kõrvale mittesatanistlikud tekstid. Kultus-arvutimängu nime kandev album "Chaos Engine" on sama mitmetahuline kui lihvimata teemant, kuid produktsiooni osas on asi lihvimatusest kaugel. Eestikeelsete tekstide asendamine ingliskeelsetaga ja räbuse mustmuusika hülgamine taotluslikult tehnilise ja üliläbimõeldud terasunelma vastu on end õigustanud; kodumaised fännide hordid pole veenvaimale meie rümarokiskene liidreist selga pööranud ka pärast plaadilepingu sõlmimist, ning võimalus uusi horde juurde võita on tänu peatsele Mayhemi Euroopa-tuurile kasvanud jumituks. Jah, neile, kes te veel ei teadnud: see on tõsi! Manatark soendab Norra kultusgruppi Mayhem 13 riigis ja 17 kontserdil!
Mõtlik Patrick ei hakkaks siinkohal põhjalikumalt tekstidesse takerduma ja jätab igale plaadiostjale võimaluse neid ise uurida ning omad järeldused teha. Üht siiski ütleb: kui Draconic tahab sellise sõnaloomega tõestada, et ekstreem-metal võib olla lüüriline, ülimalt hingestatud ja sügavalt intellektuaalne, siis on tal see õnnestunud; kui ta soovib aga "keeruliste sõnade" ja sümbolitelaviini varjus ka mingit uba jutlustada, siis tuleb katse nurjunuks lugeda.
Selliste kontseptplaatide puhul on pahatihti keeruline mõnd lugu teistest paremaks kergitada. Nii on lood ka "Chaos Engine'iga". See on retk, meditatiivne rännak läbi isikliku alateadvuse mustritega põimuva loojate Tahte ja Sõna. Plaati on soovitav nautida kogupikkuses ning pigem üksinda, laskmata end häirida muudest mõjuritest. Just seesama nõudlikkus või ehk isegi kasutajavaenulikkus kisub käsoleva kalliskivi väärtuse hindaja silmis maksimumpunktest ühe võrra väiksemaks.
DP luges selle albumi kõrvale Frederik Pohli lühikest ent mastaapset ulmeteost "The World At The End Of Time", mis seekord sobis muusikaga ülihästi kokku. Kui raamatuarvustus valmis, ilmub siia vastav link.
Olulised lingid: www.manatark.com
Kuula: Parallels And Parity |
Lisatud: 23. märts 2004, kell 18:30
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (20) ] |
|
|
|
|
