| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725849
KÜLASTUSI TÄNA 1822 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 15
Registreerimata külalisi 15
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
  |
|
LOOM - The Sick Experience |
1. 24 Hours
2. Shining
3. Switch
4. U-Turn
5. Something To Hide
6. Who's In Charge?!
7. Spiritual Madness
8. Polyester Skin
9. Time
10. Pictures
hyper.records 2004
Seekord katsetab teie truu teener taas uut vormingut. DP kirjutas plaati kuulates üles märksõnad, mis kõige olulisemad tundusid, ja kloppis nende ümber kokku alljärgneva hunniku vahtu. Lõpuks pani märksõnad tähestiku järjekorda. Tulemus on selline.
Aktsent. Sick laulab kummalise, peaaegu hoomamatu, paigutamatu aktsendiga. See mõjub värskendavalt ja kohati eksootiliseltki, aga viimaks hakkab lohakas hääldus Dark Patricku suguse kretiini kõrva kraapima.
Kuigi Loom nimetab oma riffrokki "eklektiliseks", mõjub käesoleval plaadil natukenegi eklektiliselt vaid pala "Shining", ja seda ka ainult alguses. Kohe varsti saab selgeks, et ise endal pükse maha kiskuda ei maksa, ning et see, kes meid alt veab, on niivõrd lömastamistväärt, et muusikuil hakkab sellest kohe kurb.
Kestus. Plaat on täpselt parasjagu pikk. Kui oleks pikem, peaks seda napi tähelepanuga nüüdisnoorsoo kütkestamiseks vürtsitama mõne maitselageda "üllatusega". Hea, et Loom seda teinud pole.
Kokkuvõte. See plaat on täiuslik kink sõbrale, kelle muusikamaitset ja maailmavaadet sa avardada tahad.
Kujundus. Kuhu on kadunud albumi kaanepilt kui kunstižanr? Eestis on põnevaid (ja kindlasti senitundmatuid ning seetõttu innukaid) maali- ja graafikakunstnikke nagu kärbseid, ometi jätkab Loom Eesti alternatiivrokile omast keskpärast fotonäitust. Professionaalsetele disaineritele meeldib antud plaadi kujundus kindlasti väga, eriti seestpoolt, kuid rokimeest kaas küll ostma ei kutsu. Loom väärib midagi markantsemat, mida konservikarbist eksklusiivpakend kahtlemata on, aga seda ei jätku teadupärast igale tahtjale.
Laulutekstid. Rabedad, otsekohesed, metafoorivaesed, kohati kirjavigased. Eesti bändid, tulge mõistusele! Käige enne salvestama hakkamist läbi mõne ingliskeelse inimese juurest. Neid trügib siiakanti üha rohkem, ja veebist leiab neid veelgi ohtramalt. Loomal on õnnestunud kirjutada kokku väljendeid, mille kohta on võimatu öelda, kas tegemist on lapsus linguae'ga või ettekavatsetud keeleväänamisega. See on muidugi omaette väärtus, aga ei kaalu üles ilmsetest eksimustest kurku kerkivat ebaprofessionaalsuse maiku.
Masendus. Ajuti on Loom väga nukker. Aga seda ainult lühidalt – kohe on ju käepärast võtta järgmine ja järgmine ja järgmine väljaelamiseks loodud riff, ja jälle on tarvis sarvi maha joosta.
Nu metal. Nojah, Slayer on ka mingit otsa pidi nu metal. Looma järgi saab hõlpsalt üles-alla hüpata, aga temas on liiga palju lusti ja sappi ja rokenrolli, et muusikat spordi või lihtlabase teenage angst'iga seostada.
Üheülbalisus... Jah, see plaat on üheülbaline. Manowar on ka üheülbaline, nagu ka AC/DC, Motörhead, Ramones, Iron Maiden... Loom kuulub selliste esitajate hulka, kelle juures üheülbalisus on pigem pluss. Milleks head asja ära rikkuda, eks ole?
Oluline link: Looma koduleht www.loommusic.org
|
Lisatud: 15. oktoober 2004, kell 11:52
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (20) ] |
|
|
|
COUNT NOSFERATU KOMMANDO - Ultraviolence Über Alles |
Arvustuse autor: destroyah
1. Political Police 2. Jim Beamed Ahnenerbe TV 3. L.K. Nosferat 4. Kommando '96 5. Apology 6. Get A Gun, Shoot At Random 7. Love Game Over 8. Bunkermoon Khaos 3
KODIAK records 2004
Vaatan praegu CNN'i uudiseid. 'Reality TV'-laadse meelelahutuse järele
janunevad silmad jägivad, kuidas laserjuhtimisega pomm läheneb kiirelt
sihtmärgile, milleks on punker Afghanistanis. Hetk enne plahvatust võib
kaitserajatisest välja jooksmas näha ähmast inimfiguuri. Järgneb kohutav
plahvatus, jäsemed ja kiviklibu lendavad läbi õhu, ma hüppan diivanilt püsti
ja karjun: "skoooooooor!!!"
Vaat täpselt sellise kõiki tänapäeva moraalinorme ning humaansuspõhimõtteid eirava reaktsiooni tekitas minus selle plaadi esmakordne kuulamine pool aastat tagasi. Loomalik, kas pole? Suisa elajaslik! Kusjuures, kui nüüd pärast pikka pausi plaadi keerutajasse viskasin, valdasid mind taas täpilt samasugused tunded. Enne kui avalikkus mu risti lööb, sooviksin apelleerida ajutisele hullumeelsusele. Tegelikult olen ma hea. Aga näe, Count Nosferatu Kommando sundis!
Selle juba (nii albumi kui esitaja) nimega meeli köitva
kultuuranomaalia näol on tegemist Anorexia Nervosa vokalisti praeguseks paraku soikujäänud muusikalise sohilapsega. Nagu
sissejuhatusest võis välja lugeda, sisendab plaat kuulajasse äärmist
nihilismi, pohuismi, jultumust ja paraja annuse hüperenergiat. Hoiatus!
Süvendab ka vastutustundetust! Kuulamise ajal hoida eemale terariistadest ja
tulirelvadest. Kui oled pikajuukseline patsifist, siis pärast albumi "Ultraviolence Über Alles" kuulamist moondud kaitsevärviga
kokkumäkerdatud tapamasinaks. Count Nosferatu Kommando võtab seiku
vägivaldsetest ja traagilistest, meedia poolt nii põhjalikult kajastatud
sündmustest ning glorifitseerib neid. Ainuüksi loo "Get A Gun, Shoot At Random" pealkiri peaks kommentaarid asja
sisu kohta ülearuseks muutma.
Vormiliselt on "Ultraviolence Über Alles" black/death metali ja techno
hübriid, mis tähendab antud juhul seda, et plaadi muusikaliselt raskemat
poolt on vürtsitatud ohtrate elektrooniliste elementidega. Kes siinkohal
arvab, et tantsumuusika kasutamine esitaja tõsiseltvõetavust või kvaliteeti
kõvasti vähendab, see ka kõvasti eksib – tulemuseks on äärmiselt
agressiivne, pulseeriv, jõuline ja hoogne raskemuusika. Kumbki heliline külg
pole tegelikult domineeriv; mõlemad segunevad ühtlaseks ja äärmiselt
vaheldusrikkaks uueks stiiliks. Saundi poolest ei muutu plaat igavaks ja sisaldab palju kohti, mis nädalateks kummitama jäävad – olgu neiks kas lajatavate trummide saatel raiuvad kitarririffid või kohati vanu konsoolimänge
meenutavad süntesaatorikäigud. Rangelt soovitatav plaat, mis kui end mitte kuulaja lemmikute sekka sisse sea, siis kindlasti energilise ja lõbusa
nahaalsusega tema silmaringi laiendab.
Kuidas seda albumit siis hinnata – nelja või viiega? Tahaks õudselt panna
neli ja pool, kuid kuna sellist varianti ei eksisteeri, siis väga raske
südamega kaldun nelja poole. Võtan kapi otsast pumppüssi ja siirdun
magamistuppa ennast karistama. Nali! Tegelikult annan viie ja lähen hoopis
kooli, teisi loojakarja saatma.
Oluline link: CNK koduleht
|
Lisatud: 14. oktoober 2004, kell 16:18
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (22) ] |
|
|
|
BESTIA - Hallutsinatsioon |
Arvustuse autor: Vlad
1. Hallutsinatsioon 2. Viirastus tõusvas tules 3. Libahunt 4. Sosin 5. Kord vabana tuleme tagasi 6. Toonela varjud 7. Kolmas haud vasakult 8. Päev et mõista 9. Ruunide leidmine 10. Suremise teine tee 11. Asynchronous Laughter
self-released demo album, 2004
Minu käes on BESTIA esimene täispikk album "Hallutsinatsioon", mis üllitatud 2004. aasta suvel.
Muusikat, mille plaadilt leiate, võiks pealiskaudsel kuulamisel nimetada meloodiliseks black metaliks, aga Bestia seda siiski ei ole, vaid kasutab lihtsalt ohtralt sünti (mis teeb albumi kohati küllaltki atmosfäärseks, kuid minu arvates poleks plaat selleta kehvem ega primitiivsem) ja "pehmet" kidrasaundi. Tulemus on paljulubav ja vaheldusrikas; piisaks vaid väikesest "nuppude keeramisest", et saada kas puhas death või, vastupidi, toores ja pulseeriv black metal. Käesoleval teosel on Bestia kusagil kahe ekstreem-metali pooluse vahepeal - a true black and death metal bastard, mis pakub huvi nii bläkkaritele kui death metali sõpradele.
Luguhaaval ei jäta albumi stiil siiski tervikliku muljet. Þanr ulatub black metalist ("Viirastus...") death'ini, milles on kuulda koguni doomi elemente ("Suremise teine tee"). Trummid, kitarrid ja vokaal on hästi tasakaalus; kiired käigud vahelduvad aeglasematega ja tempo ei ole ultrakiire, jäädes siiski vaheldusrikkaks, pulseerivaks. Rasket tunnet (mida justkui lubaksid kärbseseened albumi kaanepildil) ei teki – "Hallutsinatsioon" on heas mõttes hõlpkuulatav (kui metali kohta üldse sobib termin easy listening), millest samas ei tüdi. Üldiselt on albumi meeleolu süngelt melanhoolne ja rahutu, teemadeks kinnisideedest haaratud hinge ripakilolek ning võimatus valida lõplikult elu ja surma, looma ja inimese vahel (ehk on just seetõttu plaadil selline nimi?).
Osa lugudest on meile juba tuttavad Bestia varasemate0lt üllitistelt (2001-2003 demod/promod), kuid kõlavad albumil paremini kui varem (mis näitab, et Bestia on nende aastatega tõsiselt arenenud). Album on produtseeritud ja miksitud bändi enda poolt, mis on paraku viga. Kaua aega lugude kallal töötades on raske näha tulemust eemalt – abstrakselt ja erapooletult, mis annaks võimaluse pigistada materjalist välja maksimum. Järgmiseks salvestuseks soovitan pöörduda erapooletu professionaalse helireþissööri poole, kes oskaks paremini ekspluateerida Bestia tugevaid külgi.
Kokkuvõtteks: plaadil on maitsekalt kokku sulatatud ja tasakaalus brutaalne black/death ja melanhoolne atmosfäär. Arvustaja isiklikeks lemmikuteks on "Sosin" ja "Viirastus tõusvas tules".
Oluline link: Bestia koduleht www.metal.ee/bestia |
Lisatud: 11. oktoober 2004, kell 18:24
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (21) ] |
|
|
|
ENRAGED - Resist Or Serve |
Arvustuse autor: Keziah
"Resist Or Serve - Promoting Our Contemptuous Resistance Against Human Treason"
self-financed promo 2004
1. Intolerable Misconduct
2. Below The Surface
3. Resist Or Serve
4. Confabulated To Defile
"Resist Or Serve - Promoting Our Contemptuous Resistance Against Human Treason"
self-financed promo 2004
1. Intolerable Misconduct 2. Below The Surface 3. Resist Or Serve 4. Confabulated To Defile
Roaah! Grind versus meloodiline death metal! Ei noh, päris huvitav kuulata, kuidas hollandlased on seganud erinevaid stiile ja saanud kohati päris tugeva tulemuse.
Enraged tuli kokku 1997. aastal ja on seni välja andnud neli üllitist. Kirjutaja peab ütlema, et ei teadnud enne sellisest bändist mitte essugi, kuid juhuste kokkulangemise tulemusena sattus nende viimane promo-demo minu kätte ja siinkohal üritan ma seda ka tutvustada.
"Resist Or Serve . . . " on hea kuulamismaterjal neile, kes eelistavad kiiremat kuid siiski meloodilist ja alternatiivset death/grind metalit (ehkki tänapäeval lahterdatakse selliseid umbmäärase stiiliga asju vist ekstreem-metali alla). Sissejuhatav lugu "Intolerable Misconduct" kõlab nagu vana Impaled Nazarene... ei, hoopis nagu Carcass... Ah, noh, eks võta kinni, kumb. Kiired trummikäigud, lihtsad ja selged meloodilised kitarririffid, aga siiski pisut üheülbaline ülesehitus. Ja kohe alguses peaks ära märkima, et kui mehed oleks kitarrisoolod välja jätnud ning asendanud need huvitavate kitarririffidega, jätnuks bänd mulle märksa parema mulje.
"Below the Surface" meenutab alguses pisut Kanada bände Kataklysm ja Neuraxis; see on keskmise kiirusega meloodiline lugu, millesuguseid on juba sadu kordi eri bändide poolt loodud.
Enragedi puhul häirivad mind kaks asja – vokaal, mis on selline ülitüüpiline ja mida kasutab enamik Carcassi liini ehk vana kooli grindi järgivaid bände, ning soolod, mis minu arust ei sobi lugudesse üldse. Eks see ole muidugi üdini maitse asi, aga kui mul on hobi kuulata grindcore-bände hommikul, lõunal ja vahest ka õhtul, siis Enraged kindlasti nende hulka kuuluma ei hakka.
Lõpetuseks pean siiski mainima, et lahtrisse "mõttetu bänd" Enraged’i kindlasti liigitada ei saa. Võimalusel kuulake neid kindlasti ja tehke oma järeldused, sest nimekohast agressiivsust sel bändil on!
Oluline link: Enragedi koduleht www.enraged.nl
|
Lisatud: 11. oktoober 2004, kell 16:46
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (0) ] |
|
 |
|
HORRICANE - The Lynch-Lawyers' Death Squad |
s/r promo-demo 2004
Ametlik ilmumiskuupäev 19. juuli.
1. Coup de Grâce 2. Fraction In Your Eyes 3. The Lynch-Lawyers' Death Squad 4. Demon-Strate 5. Nitro Boost Turmoil
Horricane on Eesti metalskenes peaaegu ainulaadne nähtus. Niivõrd põhjalikult läbimõeldud strateegilise plaaniga – mille koostajaiks võiks vabalt olla demoümbrisel kujutatud ilma näo ja tõenäoliselt hinge ja autundeta pintsaklipslased-spetsialistid – on oma sihtgruppi rünnanud veel vaid ehk No Big Silence. Horrd teab, mida tahab, ja näha on, et ka, kuidas seda saavutada.
Pole ka ime, kui tead, kes on bändi liikmed (kuigi Patrickule tuli kerge üllatusena, et kogu muusika on loonud kitarrist Pchn). Kes siinsest skenest ei tunneks vähemalt nägupidi antud helikandjal küberlakooniliste pseudonüümide (Pchn - seitse keelt, Erx - hääl, Anz - seitse keelt, Vx - viis keelt, DzDz - klahvid ja Mdx - trummid) taha varjunud lihvitud-rafineeritud õõvakeevitajaid? Vanemgi Kõva Tegija on aga Grozmot, kelle helirežissööritöö lintšjuristide hävituspataljoni esiklapsele suisa maailmatasemel sünge saundi sünnitanud on. Täpiks i-l on Jihadi kujundatud stiilne must-hõbedane kohrutatud logoga ümbrik.
"Hoorade" muusika on omalaadse atmosfääriga death metal, veniv nagu kuum masuut, pidurdamatu nagu rong, hunnitu ja hirmus nagu kangelassurm avakosmoses. Rõõm on aduda, et kontserdeil olvatav raev ja siirus suudeti nii ehedal kujul konserveerida. Sellise tulemuse saavutamiseks ei piisa kainest arvestusest ja rangest distsipliinist; annet ja südant peab ka olema. Horrikail neid jagub, ja seda märkab plaati kuulates kindlasti ka viimane metalivõhik.
Professionaalseile surmametallivalanguile loodud laulutekstides on vaimukust ja uba; paar õigekirja-kohmakust mõjuvad nagu äädikakärbes kompotikausis: kui ekstra otsima ei hakka, ei siis märka ega häiri kah. Siinkohal võtab DP õnnitleda kogu Eesti raskerokiskenet oivalise uudisüllitise puhul ja vannub julgelt, et kui Horricane selle najal tõsiseltvõetava plaadifirmaga peagi soodsat lepingut ei soeta, ajab ta habeme maha!
Täpsema teabe ning muusikanäited leiad Horricane'i kodulehelt:
www.horricane.com |
Lisatud: 02. juuli 2004, kell 10:33
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (47) ] |
|
|
|
|
