| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725919
KÜLASTUSI TÄNA 1892 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 14
Registreerimata külalisi 14
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
  |
|
HELLBOX - Hornahead |
1. Hornahead 2. Birth Controll Drill 3. I Dream Of Hell 4. Blasphemotor 5. Damned, Drunk `n Dirty
Mis on siis saanud endisest Venomi coverbändist? Mis te ise arvate? Soome põrgumüristajad pole oma juurtele selga pööranud. Kõik see, mis kostab nende 2004 aasta demolt "Hornahead", on jätkuvalt 100% metal`n`roll. Näiteks kohe plaadi esimese loo, mis on ka ühtlasi selle demo nimilugu, refrään kõlab nagu Venomi "Warhead". Koopiabandiga siiski enam tegemist ei ole. Põrgulised bändist Hellbox on astunud selgelt oma rajale, hülgamata sealjuures oma lähedust juurtele.
I`m the blackheart, I`m the killborn
My blood is blacker than death
There`s no calm before the scorn
I live inside your fucking head
Ausalt öeldes olen juba pikemat aega üpris skeptiline põhjanaabrite poolt eksproditavate metalsete helide suhtes, kuigi viimasel ajal on aina enam Soome lahe teiselt poolelt minu kuulmiskeskusse meeldivalt piinavaid meloodiaid kostma hakkanud. Vast see oli kui Clandestine Blaze "Fist Of The Northern Destroyer" mu plaadimasinast kuidagi lahkuda ei tahtnud. Sellist
head kraami on lihtsalt muu tüütava ja tülgastava müra seest väga raske leida.
Hellboxi stiilile tuleb liide Soome igatpidi kasuks. Ma ei tea, kas asi on minus, aga "Hornaheadi" kuulates vean tahes tahtmata paraleele Impaled Nazarenega. Mitte, et neil kahel bandil muusikaliselt suurt midagi ühist oleks, aga kohati on atmosfäär, rütmid ja ehk ka vokaal neil bändidel sarnased. Loo "I dream of Hell" refrään aga manas kohe esimesel kuulamisel mu silme ette kauaaegse lemmiku ja ehk siiani minu jaoks parima Soome UG metal bandi Unholy.
Never to awake
Fire keeps me sane
In death I`m well
In dream of Hell!
"Hornahead" on plaat, mis ei pretendeeri kõrgele kohale minu kõigi aegade parimate plaatide edetabelis, aga samas ei jää see ka niisama minu plaadiriiulie tolmu koguma. Hellbox ei kohusta sind millekski aga tekitab meeldivat närvikõdi. See on nagu baaris ära joodud salaõlu või spontaane seks meeldiva tundmatuga baari peldikus. Hellbox on lihtsalt räpane rock`n`roll ja muud ära neilt ootagi!
I fuck you `til you bleed
Animal lust that`s what I need
Spread your meat and make it wet
C`mon suck me in your bed of death
Hetkel kui mu plaadimasinast kostusid viimased akordid "Hornahead" demo viimasest loost "Damned, Drunk & Dirty" ja ma paaniliselt CD mängija pulti oma prügimäge meenutavast toast otsisin, et plaat taas algusest peale käima lasta, tabas mind üllatus. Plaat ei saanudki läbi! Hellbox kostitas mind veel 7 kontsertpalaga, mis peaks ka suurimat skeptikut veenma, et tegemist on tõsiselt kvaliteetse live bändiga. Juba "Hornahead" plaadilt tuttavatele lugudele lisaks mängib bänd paar cover lugu, millest üks on igati
ootuspärane "Countess Bathory" ja teine üllatus, üllatus Cinderella oma. Kas teile tuleb üllatusena, et lugude vahele paisatakse lavalt mõnusat Soome huumorit?
Ma ei jõua ära oodata millal ma neid laval näen ja kaua enam ootama ei peagi. Kuu aja pärast võite neid näha klubi Rock Café lavalaudadel koos eestimaiste raskerockarite Hellroad Orange, Musta Missa ja Loitsuga. Hellbox andis lubaduse ka Eesti publikut ebatraditsionilise coveriga üllatada.
Hellboxi veebipõrgu:
Finnish Hell Thrashers |
Lisatud: 21. jaanuar 2005, kell 11:06
Lisaja: Lembetu |
[ Kommentaarid (11) ] |
|
|
|
KARL SANDERS - Saurian Meditation |
Arvustuse autor: Götterdämmerung
1. Awaiting the Vultures 2. Of the Sleep of Ishtar 3. Luring the Doom Serpent 4. Contemplations of the Endless Abyss 5. The Elder God Shrine 6. Temple of Lunar Ascension 7. Dreaming through the Eyes of Serpents 8. Whence No Traveller Returns 9. The Forbidden Path across the Chasm of Self Realization 10. Beckon the Sick Winds of Pestilence
Relapse 2004
Kas olete kunagi Nile'i-nimelist bändi kuulates lasknud mõtetel ettevaatamatult muusikasse imenduda ja järsku leidnud end balsameerimislaualt või lausa sarkofaagi suletuna tuhandete kivitonnide alt Kuningate Orust? Ma tean omast käest, et kujutlusvõime võib väga lihtsalt kauge Egiptimaa poole uitama minna, kui see bänd kõlarites tegutseb.
Kuid paljalt sõjaväega Aafrikat mööda ringi laamendades poleks Egiptusest kunagi võrsunud säärast kõrgkultuuri nagu meie teame; samal viisil poleks Karl Sandersi, Nile'i juhtfiguuri loomingupotentsiaal ainuüksi agressiivset bombastilisust rakendades kunagi death metalist kaugemale jõudnud. Õnneks läks kõik kenasti – egiptlased panid kuus tuhat aastat tagasi tsivilisatsiooni püsti ning andsid vabakutselisele egüptoloogile Sandersile ainest loomaks oma huvialadest inspireeritud muusikat, mis pole enam lihtsalt kõrvaltoon kitarripõrgule.
"Saurian Meditation" on Karl Sandersi sooloprojekti esimene album, Nile'i fännide poolt oodatud aga muidu suurema kärata valminud ja ilmunud. Omalt poolt võin öelda, et ootamine tasus kuhjaga ära ning see album pani minu muusikalisele aastale ilusa punkti.
Tegu on ambiendiga vürtsitatud Egiptuse rahvamuusikaga. Kes tõepoolest ainult metalist huvituvad, võivad sellest küll mööda vaadata – kogu albumi peale kohtab kitarri ainult viimases loos. Aga erinevusi võrreldes Nile'iga on veelgi: egiptusepärane muusika ei kõla mitte sõjakalt, vaid vaoshoitud majesteetlikkusega, olles seda atmosfääriküllasem. Elusalt balsameeritavate kriiskamine ja ebasurnute sünged needused hämarais katakombides on out, in seekord kõrbelagendike ja templite vägevus.
Uued tuuled loomingus tõestavad taas, et Sanders on väärt ja unikaalne muusik metal-maastikul; oskan vaid heade sõnadega iseloomustada nii tema tööd Nile'i juures kui ka seda uut üllitist. Jääb üle ainult oodata peatselt ilmuvat Nile'i uut albumit. |
Lisatud: 12. jaanuar 2005, kell 12:11
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (13) ] |
|
 |
|
METSATÖLL - Hiiekoda |
Nailboard (division of hyper.records) 2004
1. Ma laulaks seda luguda
2. Lahinguväljal näeme, raisk!
3. Rauavanne
4. Saaremaa vägimees
5. Hundi loomine
6. Kui meid sõtta sõrmitie
7. Sõjahunt
8. Merepojad
9. Merimees menneb merele
10. Hundi süda sees
11. Velekeseq noorõkõsõq
12. Raiun kui rauda
13. Alle-aa
14. Eestimaa vabadiku laul puu oksa peal
15. Sajatus
16. Kotkapojad
17. Hiiekoda
18. Ussisõnad
"Hiiekoda"on vaimustav ühepajaroog sütitavast laulust, muinaslugudest, muistendeist ja rangest sõnumist ning hoolikal kuulamisel ka jadast näpunäiteist, kuidas teha väga head ja läbilöögivõimelist rokkbändi. Siin on rauda ja rammu, tuliseid tundeid ja raevukat rahvamuusikat, sajanditetaguste suviste nurmede ristikheinameest pruulitud mõdu mahekirbet mekki ja suitsutare seintesse sööbinud hunnitut hõngu. Töllu algusaegade hundi- ja mõõgateemadele on lisandunud hoolikamalt läbimõeldud omamütoloogiat ning igati austustväärivaid tõlgendusi rahvamuusikast.
Kindlasti on tegu parima seniüllitatud Eesti folk-rokk-albumiga – Oorti eksperimenteeriv ja progehõnguline panus kannatab ehk ainsana võrdluse praeguse Tölluga välja, kuid jääb siiski tublisti lahjemaks. Ka "Hiiekojast" võib leida mitmeid katsetusi ja otsinguid, kuid need on hoopis kütkestavamat laadi. Küsimusele, kas rasket rokki ikka saab pärimusmuusikaga edukalt lõimida, annab Metsatöll vägagi veenva vastuse maalähedaselt tummise kõlapildi, verd vaheldumisi tarretavate ja tulisekstegevate tekstide ja osavusega, millega käsitsetakse ühtviisi võimsalt nii tänapäevaseid elektri- kui vanu rahvapille. Märkimata ei saa jätta Marko Atso massiivset ja professionaalset trummimist, mis kogu bändi uuele tasemele upitanud on.
Kõrvalepõikena tuleb täheldada, et bändid, milles Atso kaasa teeb, satuvad viimasel ajal plaate avaldama väga hästi ajastatud hetkil; alles see oli, kui Loits sambasõja harjal Saksa mundris võidelnud eestlaste saatust meelde tuletas, ja juba ilmubki avalikkuse ette Töllu "Hiiekoda", mis meenutab kohe novembrikuist Paluküla hiie hävitamise katset ja haakub kenasti ka päevakorrale kerkinud küsimusega, kui vana on Eesti rahvas. Metsatöll on plaadile pannud laule ja viise üle kogu Maavalla, loonud võrdselt võimsaid lugusid nii Saare kui Seto, Järva-Jaani kui Otepää võtmes ning rõhunud asjaolule, et vaenlane, teadagi, ühendab. Töllu vaenlased on vallutajad ja võõra usu kuulutajad, ja neid juba ei hellitata ("Küll ma su kondid murran, katku kupatan kubemesse, taudi roiskuma liha sisse." – "Sajatus"). Tore on ka tõdeda, et meie maavillased soerdid pole hevilikud ürgmachod, vaid kutsuvad võitlusse ka naisi ("Tõotus nüüd nõuab iga naist ja meest" – "Rauavanne") ja mainivad üldse tihti õdesid, tütreid, emasid ja vanaemagi. Taas meenub, et eesti keel on üks väheseid ilmas, kus sõna "mees" ei tähenda ka inimest üldiselt, ja see, et vähemalt kõukudel olid asjad võrdõiguslikkusega enam-vähem kombes, teeb uhkeks.
Mõnigi kuulja on Metsatöllule ette heitnud Markuse vokaalseid võimeid. "Hiiekojas" ta kahtlemata ületab ennast, kinnistades ühest küljest hääle, mis Metsatöllule ainuomane ja andes teisest küljest lootust ja indu algajaile rokkröökureile, et kui kangekaelselt harjutada, saab igaühest varem-hiljem asja. Kui hääl kohati mandubki naabripoisilikuks pominaks ("Kotkapojad"), taastab üldpildi võimsuse kiiresti äge riff või bändikaaslaste toetav taustkoor.
Plaat on pikk, aga piisavalt kaasakiskuv, ja kui see kord läbi saab, pühib arvatavasti mõngi kuulaja silmanurgast härdimuspisara ja kirub kurja saatust, mis ei võimalda Metsatöllu muinas-Eestisse saata, et nad esiisadele näiteks Madisepäeva lahingu eel taplusindu ja sõjaraevu sisendada võiksid. Laulu jõud on aga suur ka praegu, mistõttu võtavad seest veidi õõnsaks mõtted, et mine tea, millised lahingud meid veel ees oodata võivad, kui hea Taara meile just tänasel päeval sedavõrd sõgeda sütitaja saata võtnud on, ja et kui palju on peagi neid, kes auga võivad öelda: "Seljalt lükkan sakste rooja, lähen ära laantesse" ("Hundi süda sees").
Lahinguväljal näeme, raisk!
Metsatöllu veebiurg:
www.metsatoll.ee |
Lisatud: 02. detsember 2004, kell 15:38
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (86) ] |
|
|
|
LOITS - Vere Kutse Kohustab |
Arvustuse autor: Dunkelheit
Ledo Takas Records 2004
1. Soomepoiss 2. Eesti Auks 3. Aeg Ärgata 4. Võitluslipp 5. Tuleristsed 6. Vanade Leegionäride Laul 7. Eluruun 8. Nimeta Haud 9. Kodu 10. Furor Aesticus 11. Oskar Ruut 12. Raiugem Ruunideks
Loits on minu jaoks eriline juba selle esmamulje pärast, mille nad mulle kunagi ammu jätsid ja mis pole vist siiamaani oma mõju kaotanud. Nimelt poleks ühel oma esimestest metal-kontsertidest viibiv Dunkelheit osanud kuidagi oodata sellist laengut, mis talle osaks sai ja tema südame võib-olla lõplikult ekstreemsele metalile võitis. Kõlab ehk sentimentaalselt, aga Loits ongi sellest ajast peale olnud mingis mõttes "minu" bänd, üks vähestest, kellele olen püüdnud ikka pidevalt kaasa elada.
Pärast mõningast ootamist on Eesti natsionalistliku rokkmuusika lipulaev ja enam-vähem ainuke esindaja siis uue albumiga lagedale tulnud. Seekord on Loits oma eliitset-esoteerilist metal-tausta hüljates sõna otseses mõttes kaevikutesse roninud. "Vere Kutse Kohustab" on (võib-olla erinevalt EKMist) väga konkreetse kontseptsiooniga teos (pühendus on plaadi vahelehel ka otsesõnu kirjas), ühe mõtteviisi ja maailmavaate manifest. Loits ühendab erinevad ajad ja erineva muusika, 1944. ja 2004. aasta, veteranide laulud ja Loitsu enda lood üheks tervikuks, mis kinnitab Eesti rahvusluse järjepidevust ja suunda tulevikku. Loitsu pöördumine Eesti rahva poole ("Aeg Ärgata") on otsekui järelkaja Otto Tiefi kunagisele pöördumisele.
Lood ulatuvad oma meeleolult vanamoodsa paatosega natsionaalromantikast ("Eesti Auks") peaaegu metroluminalliku melanhooliani ("Kodu"), sekka tulihingelisi sõdurilaule ("Tuleristsed", "Furor Aesticus") ja õpetussõnu ("Eluruun"). Uus plaat on ka tunduvalt rohkem rokenroll kui eelmine (kohati lausa otsapidi oi!-teemas) ja ilmselt massidele mõistetavam, kuigi ma ei saa kuidagi väita, et Loits sihipäraselt oma muusika arvelt kompromisse teeks.
Pigem on tegemist loomuliku evolutsiooniga. Mis kohati häirib, seda muidugi mitte Loitsu süül, on n-ö subjektiivne sisu ja vormi kokkusobimatus. Lihtsalt ei ole harjunud sellise muusika juures kuulma selliseid sõnu nagu näiteks "Eesti Auks" omad. Aga eks kunsti ülesanne olegi kummastada.
VKK jätab siiski vähem tervikliku mulje kui EKM, võib-olla sellepärast, et
mõned hetked on teiste kõrval lihtsalt eriti meeldejäävad. Väga harva kuuleb midagi nii ülevat kui "Võitluslipp". Või midagi sama ehedalt raevukat kui "Furor Aesticus". Eks igaüks otsustab ise, kuidas Loitsu sõnum tema maailmavaatega sobib, kuid selle siiruses kahelda ei tohiks küll kellelgi põhjust olla.
Igatahes tasuks Loitsu kriitikutel meeles pidada, et muusika, mis teatavasti tuleb südamest, ei ole kuiv politoloogiatraktaat ja seda pole mingit mõtet sellest vaatenurgast hinnata. Diskussioon teemal "rahvusluse head ja vead" on siinkohal lihtsalt üleliigne ja ebaoluline. Võib-olla sõduriromantika ongi naljakas, nagu mõned arvustajad on öelnud, aga tänapäeval on vist igasugune idealism naljakas. Iseasi, kas see ütleb midagi rohkem Loitsu või meie endi kohta.
Loitsu koduleht:
www.loits.org |
Lisatud: 08. november 2004, kell 15:59
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (62) ] |
|
|
|
MEZZERSCHMITT - Weltherrschaft |
Arvustuse autor: destroyah
Season of Mist 2002
1. FeuerZauben
2. Unter der Fahne
3. Die Nacht hat Augen
4. Weltherrschaft
Meine Damen und Herren, lubage tutvustada: "Weltherrschaft"! Kus ja millal? Lääne-Saksamaa 1944. Kes? Rünnaküksuslane Herr Schmitt ja õhutõrje eest vastutav Hauptmann Hammer (keda kehastavad vastavalt Mayhem'ist tuntud Blasphemer ja Hellhammer) ning Oberleutnant LS. Mis? Teine maailmasõda!
Episood 1: keset ööd hakkab äkitselt undama alarm, sakslased jooksevad positsioonidele. Kaugelt kostab tankiroomikute kriginat ja lennukimootorite müra. Näha ei ole pilkases pimeduses midagi, metsapiiri varjab vihmaloor. Nagu välk selgest taevast niidab vaenlase kuulipilduja järsku kaks fritsu maha, Herr Schmitt annab käskluse: "Feuer!" ning põrgu läheb lahti.
Mezzerschmitt teeb igati arvestatavat sünget ja kõledat industriaalmetalli. Kitarr kõlab nagu kuulipilduja MG-42 ja trummid kui turmtuli. Pillimehed on oma ala professionaalid, Blasphemer'i saksakeelne vokaal on äravahetamiseni sarnane Till Lindemanni omaga, mistõttu album kõlab veidi nagu adrenaliinisuraka saanud Rammstein. Igasugused lahinguhelid ning huvitavalt ja maitsekalt kasutatud süntesaator lisavad plaadile tublisti ilmasõja hõngu. Kuuekeelse üksikud soolokohad väljendavad ilmekalt Saksa sõjaväe võimsust ning ähvardavat olekut.
Ent kuhu jäid episoodid kaks, kolm ja neli? Vaat siin ongi üks pisikene puuk. Ühest küljest on huvitav kuulata tervikuks sulanduvat 17 minuti pikkust plaati, aga kohati muutub asi liialt üheülbaliseks. See on Mezzerschmitti "Kursk". Ma ei ütle, et "Weltherrschaft" oleks väga halb või igav; kindlasti mitte. Nagu eespool mainitud, oskavad mehed mängida ning häid ideid neil jagub, kuid midagi jääb siiski puudu. Võiks olla rohkem nüansse, rohkem üllatusi. Kui mingit bändi iseloomustatakse kui militaristlikku metalit, siis ootan ma midagi sütitavamat ja kaasakiskuvamat. Antud EP puhul võin vabalt minna poole kuulamise pealt kööki võileibu tegema ja naastes olla mitte millestki erilisest ilma jäänud.
Saksamaa kaotas sõja, Mezzerschmittil läks natuke paremini. Sõlmitud
rahulepingu põhjal säilitab ta puutumatuse ning pisikese territooriumi minu kõvakettal. Kusjuures puutumatus ei tähenda mitte, et ta mu kõlarites enam kunagi sõna ei võtaks.
Mezzerschmitti koduleht:[/b]
www.mezzerschmitt.com (paraku üsna kasutu).
Natuke teavet leiad tõenäoliselt ka siit. |
Lisatud: 28. oktoober 2004, kell 14:38
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (5) ] |
|
|
|
|
