| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725889
KÜLASTUSI TÄNA 1862 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 11
Registreerimata külalisi 11
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
  |
|
MARDUK - Plague Angel |
Arvustuse autor: destroyah
01. The Hangman of Prague 02. Throne of Rats 03. Seven Angels, Seven Trumpets 04. Life's Emblem 05. Steel Inferno 06. Perish in Flames 07. Holy Blood, Holy Grail 08. Warschau 09. Deathmarch 10. Everything Bleeds 11. Blutrache
Üllitas: Blooddawn/Regain
Tere, kallid põrgulapsed ja saatanasulased. Täna ma soowiksin teile ette lugeda peatüki 666 Piiblist, Destroyahi Ewangeeliumist. See on peatükk, mis räägib Rootsi koletise üheteistkümnendast tulemisest ning tema retkest wõitmaks Destroyahit, et niiwiisi saada koht tema parimate plaatide seas.
666. 1. Ja aasta oli 2004 ja Rootsi kohal põles taas taewas. Nelja ilmakaarde paiskus endeid Marduki ärkamisest.
666. 2. Põrgu seitsmes ring sulas ja maapind wajus inimeste jalge alt, kui Katkuingel oma tiibu sirutas ning jäleda kriiske saatel tuhast tõusis.
666. 3. Tema sõrmed tormasid tuhatnelja üle kitarrikeelte ning tema rusikad tagusid halastamatult trummipatareid. Selletaolist Wiha ei kohta tihti.
666. 4. Inimesi hukkus, kui Mortuus awas oma suu ja laskis kuuldawale esimese surmatoowa karje.
666. 5. Ja esimene riff jõudis Destroyahini oktoobrikuus ning ta kuulutas surma. Ja Destroyah nägi, et see oli hea.
666. 6. Ja jumala poja Jeesuse Kristuse sünnipäewa eel wallandus katk. Wihase trummiinferno saatel nakatasid elaja selged ja karsked kitarrikriisked kõlareid üle kogu ilma.
666. 7. Ja nii saigi olema, et Katkuingel seisis äkitselt silmitsi Destroyahiga.
666. 8. Ja kurjakuulutawa surmamarsi saatel astus ta Destroyahile wastu ja wallandas tema pihta kogu oma wäe. Tema osawalt kasutatud orkestrikatked külwasid ümberkaudsetele aladele hirmu.
666. 9. Tema rünnak oli kiire ja armutu. Mortuusi paljuhambuline suu salwas pea sama häwituslikult kui Legioni oma.
666. 10. Metsaline oli wägew, aga Destroyah oli silmitsi seisnud ka tugewamate jõududega. Katkuingli tapper jagas lööke waid ühes suunas. Ei suutnud ta wermida sama jõulisi hoope, kui seda olid warem suutnud "Need Pimeduse Omad". Ja ei olnud temas seda wihkamist ja tulejõudu nagu warem oli olnud "Tankidiwiis Mardukil".
666. 11. Ja ehkki Marduk oli tehnilisem kui kunagi warem ning tema raew ei olnud raugenud, ei suutnud Mortuusi wõikad karjed Destroyahit kaugeltki nii wärisema panna, nagu seda oli enne teinud Legion. Nelikümmend ja wiis minutit kestnud rünnak Destroyahit ei kõigutanud, kui ehk siis wäsitas weidi.
666. 12. Aga Destroyah ei häwitanud Mardukit. Ta wõttis hindamisel arwesse mänguosawuse ja kohati maruwägewana kõlawad kitarrikäigud ning kaasakiskuwad episoodilised raewupursked. Aga terwikuna Marduk maad wärisema ei pannud mitte.
666. 13. Ja nii ta andis lõpuks Mardukile Walitsemiseks kolm punkti.
Olgu tulewane Marduk lühem, aga sellewõrra wägewam! |
Lisatud: 05. mai 2005, kell 13:33
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (4) ] |
|
|
|
URT - Varjuring |
1. Näotu saatanlik 2. Võitle või põgene 3. Madukeha 4. Vereneeduse 5. Õud ja kaosetormid 6. Ronkus 7. Ad absurdum 8. Kõik kord tolmuks variseb 9. Kui varjud leekidest 10. Öösilmade lõputus
Iseüllitis, 2005
Kui toksida see vaimustavalt lakooniline setokeelne bändinimi otsingumootorisse, sajab vasteid sadades tuhandetes. Maavalla äärmusmetallistid kolksatavad kuvarile (kümnenda aprilli seisuga 2005) juba neljakümne neljandana (aitäh, estonianmetal-punkt-komm!), aga see on ka nimetet kamba ainus miinus loodetavasti lõplikult manalateele mandunud Realm Of Carnivora nimelise naljanumbriga võrreldes – õnneks ei ühenda ROC-d ja Urti miski peale paari liikme.
Liikmed ise on aga küpsenud tõsiseltvõetavaks muusikaliseks kollektiiviks, astunud väljapoole mõttelist varjuringi, mille sees virelevad miljonid kitsarinnalised "tõeliselt kurjad ja saatanlikud" bläkkmetallistid. Tere tulemast inimeste sekka!
Muusika ja esituse eest vastutav Thonolan, keda näeme mustvalgel vahelehel stiilsete trakside ja vilunud peos veidi ähvardavaltki mõjuva hiidvikatiga, on raske saapaga vajutanud siinkandi ränkraskemetalli (võib ju extreme metali kohta nii öelda?) õhukesse ajalookamarasse lohu, mis loodetavasti niipea ei rohtu. Siiski ei piisa hea plaadi tegemiseks ainult muusikast, ja siinkohal sisenebki Pimedus: mees kummastavate tekstide ja haarava vokaali taga. Ehk oleks härra võinud koju unustada nelja jala pikkuse vembla, millega vahelehel veidral moel vehib, piirata aeg-ajalt esilepaiskuvat ebaoriginaalset seatapukisa ja lasta mõnel kirjatsural oma laulutekstid korrektsemaks kohendada, kuid peale nende paari pisiasja pole Valgusele Vastanduja loomele midagi ette heita. Pimeduse hääl kaigub kõval ja kärekaunil kombel nii, et sõnadest enamasti ka aru saada on, ja sõnad ise on vaat et filosoofilised mõtlused kõige Vägeva teemadel. Ehk kui ka ponnistus ajuti pominasse pudeneb või võõrsõnade ohtrus rahvuslikku meelt riivab, kaaluvad selle sõnaliselt üles sellised palad nagu "Madukeha" ja "Ronkus" ning muusikaliselt huvitavalt loodud-seatud helijadad nagu "Võitle või põgene" või "Vereneeduse". Kahtlemata on lubavas lõpptulemuses oma osa ka pundi kolmandal liikmel, mustmuusika tavade kohaselt varjunime (sic!) taha peituval basskitarristil Argothil, kes plaadikujundusel esitleb väärikal moel Vabariigi vägevaimat voblat ja Maavalla metsade meeletuima murdja poolt kistud kehakatet, ent, nagu ikka on bassimeeste saatus, ei eristanud DP tömp kõrv lihtsalt ta panust üldpildist.
Eelneva jämeda jutuga ei tahaks siiski eemale pelutada paljusid eks- ja tegev-mustmetalliste, kellele mõeldes karm kolmik selle albumi vaidlematult voolinud on – nii pikka hüpet, kui see, millega Loits "Vere Kutse" tõukel kodusest varjuringist eemaldus, Urt ei tee. Bläkk-esteetika ja ka -klišeed on ikka need, mis plaati kuulates esimesena meelde tungivad; Urt on lihtsalt midagi enamat kui igapäevabläkk. Loodetavasti seks ajaks, kui salk on küps järgmiseks plaadiks, võimaldab ka DP jaoks senikuulmatu erastuudio Caverns Of No Return enamat kui head demoplaati – mida "Varjuring" kõigest kiiduväärsest hoolimata ikkagi on. Plaadi peamine viga on pikkus; poole tunni möödudes saab sellest materdamisest siiski siiber ning keele- ja hääldusvigadest hälvitatud "Ad absurdum" mõjub vastiku külma dušina. Natuke rohkem enesekriitikat kuluks ära nii Urdile kui kogu Eesti metalskenele, eriti ses osas, mis puudutab ingliskeelsete tekstide vormistamist. Jõudu sisevaatlusteks enne järgmist sammu – ja siis, kes teab, ehk nopib paari aasta pärast just Urt karika, millele keegi kohalik kohtlane on nimeks pannud "Eesti muusikaauhind parima punk- või metalbändi kategoorias".
Bändi koduleht: www.varjuring.tk |
Lisatud: 11. aprill 2005, kell 12:45
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (12) ] |
|
|
|
FORGOTTEN TOMB - Love's Burial Ground |
Arvustuse autor: Götterdämmerung
1. Malus Vivendi Part I 2. Kill Life 3. Alone 4. House Of Nostalgia 5. Malus Vivendi Part II 6. Love's Burial Ground 7. Slave To Negativity 8. Forgotten Tomb MMIII 9. Malus Vivendi Part III
Adipocere Records 2004
Millist muusikat peaks valima taustaks enesetapule? Kas lõbusaid lastelaule lilledest ja liblikatest? Herr Morbidi – tuntud kui ansambli Forgotten Tomb masohhistlike kalduvustega frontman – arvates mitte. Helid, mida tema juhitud vägagi ebastabiilse koosseisuga suitsiidipropageerijate (loe: black/doom-metallistide) rühm toodab, on just nõnda masendavad nagu sina ise hetkel, mil päästikule vajutad. Ah et ei taha ennast ära tappa? Vaat kui selle albumiga ühele poole saad, hakkad juba tahtma.
Herr Morbidile ei meeldi, nagu ta öelnud on, inimesed, eriti just noored, ning oma muusikaga üritab ta neid kõikvõimalikule (enese)hävitusele suunata. Tsiteerin: The new generation is mostly made of retarded subhumans, so I guess extermination would be the best solution. "Love's Burial Ground" (edaspidi LBG) mõjub tõepoolest veenva üleskutsena suitsiidile. Forgotten Tomb, poolenisti black, poolenisti doom, sobib selleks otstarbeks hulga paremini kui enamik puhastverd doom metal-bände, kuna viimased kõlavad suurema osa ajast ülemäära passiivselt või lihtsalt liiga surnult, et püss kätte võtta ja enda poole suunata. LBG tegijatel on aga kogemusi; seda on selgesti tunda. Hukatusliku tooniga riffid annavad selle vajaliku annuse depressiivsust ning kuri black-vokaal vihapurske, mis juhibki lõpuks näpu päästikut sikutama. Et sellist muusikat ei kuula niikuinii keegi peale üksildaste, kasutute luuserite nagu sina või mina, pole ka tõenäoliselt relva laskeulatuses kedagi peale iseenda.
Aga tegelikult pole masendus ainus emotsioon, mida LBG välja paiskab – leidub ka üks-kaks päris ilusa kõlaga momenti. Noh, langeb see ilu küll apokalüptilise kanti, kestab kah üsna vähe aega, aga asi seegi... Võid oma elul veidi helgemate helide saatel otsad kokku tõmmata, kuid ajastus on siinkohal väga tähtis. Kui õige hetke maha magad, shit happens: oled ikka üks masendav tüüp küll, kui isegi sellega korralikult hakkama ei saa.
Mul pole kahjuks andmeid, kui mitmete noorte inimeste puhul LBG oma eesmärgi juba saavutanud on, kuid pärast seda arvustust hakkab ehk siit-sealt ikka teateid tulema. Ärgem laskem nendel enesetapjalikel itaallastel, kes sellesse albumisse nõnda palju vaeva ning masendust valanud on, pettuda, eks ole, lapsed?
Forgotten Tombi koduleht: www.forgottentomb.com |
Lisatud: 03. märts 2005, kell 14:05
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (11) ] |
|
|
|
OSDORP POSSE & NEMBRIONIC - Briljant, Hard en Geslepen |
Arvustuse autor: Destroyah
Djax Records (1996)
1. Briljant, Hard en Geslepen 2. Wat ik effe Kwijt Wou 3. De Schijnheil Hitlers 4. Adrenaline 5. Zondebrokken 6. Krab- en Roershit 7. Over en Uit 8. In Je Smoel! 9. Een Stevige Beurt 10. Mislukkig Zijn 11. Marie Johanna 12. Voor de Fans 13. Machteloos 14. Commercielle AIDS nog Steeds 15. Nepsupporters 16. Je Kan Ons Niet 17. Boodschap Aan de Wereld 18. De Stalen Heupoperatie
Ma usun, et enamik lugejatest tunneb Limp Bizkitit. Neile, kes olid puu otsas, kui pauk käis – Limp Bizkit värskendas popmuusikamaailma räpiriime raskerokiga segades, sattus hiljem kommertsbändidele omaselt liigikaaslastega resonantsi ning segunes massiga. Vähesed aga teavad, et hip-hopi ja metali vahel on sõlmitud kõvasti ebapüham abielu. Ei, ma ei mõtle Anthraxi kõrvalehüpet, vaid üht korralikku paariheitmist. Albumit, noh!
See oli üks mu eurotuttav, tänu kellele hollandlastest räpparite Osdorp Posse ning nende rahvuskaaslastest deathmetallistide Nembrionicu ühine jõupingutus minuni jõudis. Fraas "death metal mixed with rap" äratas minus otsekohe ägeda huvi – death metal ja räpp, kas nii saama?
Saama-saama, ja hästi saama. Album saavutas kodumaal küllaltki suure populaarsuse. Samas peab märkima, et Nembrionicu tüübid ise projektiga kokkuvõttes siiski rahule ei jäänud. Aga keda huvitab? Resultaat on olemas ja töötab.
Kuidas siis? Võin kohe ära öelda, et tegemist pole valemiga "50% räppi, 50% röginat". Death metal-vokaali on plaadil sama palju kui küpsetuspulbrit šokolaadikoogis (ehk siis vähe). Mitmes kohas on Nembrionicu sissemängitud osad sample'ite rollis ja kitarridel autonoomiat suhteliselt vähe. Näitena sobiks siinkohal "De Schijnheil Hitlers". Samas on lugusid, mis oma kiire tempoga suisa hüppama panevad ("Wat ik Effe Kwijt Wou", mis, muide, meenutab kodumaise Looma pala "Shining"). Nembrionic saab oma osaga väga osavalt ja andekalt hakkama. Osdorp Posse muusika on metali jaoks suisa loodud (või on see vastupidi?). Fantaasiat on plaadi autoritel tuhat korda rohkem kui kesmisel garaaži-nu-metal-bändil, korduvaid ja igavaid osi naljalt ei leia!
Tegelane, kes seda plaati soovitas, ütles ka, et Osdorp Posse lüürika on äärmiselt vaimukas. Absoluutselt ei kahtle selles. Mäletan, et näiteks A-rühma oli igati tore kuulata just sõnade pärast (lisaks õppis neilt kõiksugu uusi roppusi); G-Enka ja Droopy lugu "Tallinn" võttis kindlasti nii mõnelgi vastuvõtlikumal karvikul suu muigele. Valge mehe räpi juures hakkab ikka kõrva osav kalambuur ja teravmeelsus. Paraku – "Ma ei räägi hollandi keelt!" ütles destroyah ja näitas keelt. Kahju. Siit ka üks punkt maha.
Aga üldiselt, jah , plaat teeb, ja mitte vähe. Poleks arvanud, et kaks äärmust teineteist nii kenasti täiendada suudavad. Osdorp Posse ja Nembrionic on teerajajad; nende eksperiment õnnestus. Kohati kuri ("Commerciele AIDS nog Steeds"), kohati pinkfloidilikult sürr ("Over en Uit"), kohati masiivselt ülbe ("Adrenaline"), vahel jälle mõnusalt rokkiv ("Machteloos"). Alati hea. Kahtlemata on see väga omapärane album; igasugused eelarvamused pole õigustatud! Asja kuulamata jätmine oleks patt. Ots on lahti tehtud ja võimalustel ei näi lõppu olevat. Jääme ootama, millal Catafalc Chalice'il käest kinni võtab ning sammud stuudio poole seab. Vrede!
Plaadi kõrvale kuula:
Loom - Shining
A-rühm - Rahvused on surnud
Pink Floyd - Money
Ja mängi:
"Command&Conquer;: Tiberian Sun"
Nembrionic – www.deathforce.com/nembrionic
Osdorp Posse – www.xs4all.nl/%7Eosdorp
|
Lisatud: 03. veebruar 2005, kell 10:58
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
VARI - Vihavald |
Arvustuse autor: Destroyah
1. Edasi minevikku 2. Meie lugu 3. Saatus 4. Tulemaa pojad 5. Mina - igavene 6. Manalateel 7. 11. Symfoonia
See, et Eesti metall juba vihaselt rahvusvahelise skene uksele koputab, pole meist vast kellegile uudiseks. Manatark laastas möödund kevadel koos Mayhemiga Euroopat ning Horricane sõlmis aasta lõpul plaadilepingu legendaarse Black Markiga. Vägitegusid on korda saatnud teisedki taarapojad. Kõige selle juures ei tohi aga järelkasvu unarusse jätta. Sest kui näiteks Loitsu grenaderid kord kiivrid varna riputavad, peab keegi ju mõõga võtma ja edasi rügama.
Värsket verd skenesse toovad seekord kaks Tallinna noormeest, kellel vanust nii umbes seitsmeteistkümne (!) aasta ringis. Tegutsevad nad Varju nime all ning nende esimene üllitis kannab pealkirja "Vihavald". Üldiselt võiks seda teatud mööndustega nimetada sümfooniliseks black metaliks, aga nagu nad ise oma bänditutvustuses on öelnud – pole vaja silte külge kleepida. Ja, noh, noorele bändile omaselt on see plaat stiili poolest ikkagi üks suur Paabeli segadus.
Põrutame siis kohe muusika juurde. Valdavalt on kuulda meloodilisi riffe, mis tuletavad meelde näiteks Dimmu Borgiri, Elysian Fieldsi ja Burzumi. Tagasi pole hoitud orkestri- ja süntesaatorikäikude koha pealt. Viimased, muide, on eriti head, ehkki peab tõdema, et paaris kohas on taas kord tunda ilmseid Vargi ning ka mõningaid Onethirtyeight'i mõjutusi (selline äratundmine võib muidugi olla ka pelgalt minu elava kujutlusvõime vili).
Kui millegi kallal vinguda, siis ehk selle pärast, et virtuaalset trummituulikut on kohati pisut kentsakal moel kasutatud, kuid see on andestatav ja demo väärtust eriti ei kahanda.
Lood on seinast seina – kord väheke "rõõmsamad" oodid ("Meie lugu"), kust ei puudu ka teatud folk metali elemendid, kord raevukad vihapursked ("Mina - igavene"). Jala pani tatsuma ka keskmise tempoga rokkiv "11. Symfoonia". Mis kindlasti pea igas loos silma/kõrva hakkavad, on mitmed head ideed. See näitab, et noored on midagi enamat kui vaid lendtäht, mis atmosfääri sisenedes kohutava kiirusega ära põleb. Kui tegijatel jaksu jätkub, saab neist kunagi võib-olla üks korralik asteroid, mis annab sihukese litri, et on kohe antud!
Praegu aga jääme avakosmosesse. "Vihavald" on Eesti noorima metallipõlvkonna showcase. Ei oska veel öelda, kas sellest saab tulevikus ihaldatud reliikvia või hoopis mälestus langenud tähtedest. Talent on olemas; hea tahtmise ja raske töö korral jätkab Vari võib-olla sealt, kus Kalm ja Assamalla pooleli jätsid. Mõni vanem skene kaadriväelane veel punti ja pulti ning kõik teed on lahti.
"Vihavalla" demo Horricane'i omaga ühele skaalale panemine on muidugi tiba jõhker, kuid arvestades kogemuste vahet on Vari ühe nelja igati ära teeninud. Kusjuures üks punkt tuleb kindlasti kirjutada potentsiaali arvele.
Varju koduleht: www.metal.ee/vari |
Lisatud: 25. jaanuar 2005, kell 21:09
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (16) ] |
|
|
|
|
