| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725928
KÜLASTUSI TÄNA 1901 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 12
Registreerimata külalisi 12
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
 |
|
DRUDKH - The Swan Road |
Arvustas: Götterdämmerung
Supernal Music 2005
1. 1648 2. Eternal Sun 3. Blood 4. Glare of 1768 5. The Price of Freedom 6. Fate 7. Song of Sich Destruction
Mind on alati võlunud bändinimed, mis koosnevad lihtsast kahe- kuni kolmesilbilisest ent mõjusast sõnast, andes omamoodi pilguheidu selle ansambli temaatikasse ning luues tükikese atmosfäärist juba ette ära. Olgu tegu siis kuulsa Deathi või kodumaise Kalmuga, või uue aastatuhande blackmetal-legendiga Drudkh, kelle nimi tähendab sanskriti keeles lihtsalt metsa, ehk vähemalt kolme puud. Erinevalt Deathist ei ole Drudkh küll omanimelist stiili “metsa-metal” loonud, kuid seda kindlasti täiustanud – kui kaunist loodusest kriiskavaid black metal-leegione nõnda nimetada suur patt pole.
Kas kannatab bändi kolmas täispikk “The Swan Road” välja võrdlust temale eelnenud kahe suurejoonelise teosega? Aga loomulikult! Drudkh võib kvaliteetpläki sünonüümi tiitlit ka tänavu julgelt edasi kanda ning fännid ei pea pettuma. Ometi on ansambel stiilis muudatusi teinud ning arenenud kolemuusika mineviku suunas, mil mets oli veel vaid peotäis äärmiselt kurjakuulutava välimusega tõrusid. 90ndate algus tuleb hoobilt mõttesse – muidugi muusikaliselt, aga ka ideoloogiliselt – Satyriconi looduseihalus ning Burzumi mõtlik-poeetiline lüürika. Lahtiseletatult on “The Swan Road” aeglane pläkk, toorema kõlaga kui varem, ent muus asjas ikka Drudkh, ehk laulud loodusest ning taustaks ka vastav atmosfäär. Omapärane elamus on albumi viimane pala “Song of Sich Destruction”, pool-lauldes esitatud sanskritikeelne poeem, mis paneb plaadile umbes samal viisil punkti nagu lugu “Sno Og Granskog” Darkthrone’i albumilt “Panzerfaust”. Väga müstiline, kahju ainult, et sõnadest aru ei saa.
Vana kooli pläkk on igihaljas mets, mis veel niipea kuhugi ei kao; puude varjus maas kõdunevad vaid need lehed, mis oma eksistentsi ei õigustanud. Ukraina on taas tõestanud enda positsiooni black metali eestvõitlejana maailmarindel, andes igal aastal välja ebaproportsionaalselt palju maailma tasemel albumeid. “The Swan Road” on kindlasti üks neist, või ei kannata mu muusikamaitse mitte mingisugust kriitikat. |
Lisatud: 26. juuli 2005, kell 12:16
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (8) ] |
|
|
|
DAWN OF GEHENNA - The Night Dog Sessions |
s/r 2005
1. Tähist ja tolmust 2. Ööliblikas 3. Mina, Atlantis 4. Öö 5. Üksinda
Dawn Of Gehenna tänavune promo/demo innustas koguni kaht foorumikasutajat klahvistiku järele haarama. Esimesena saab sõna Varulven.
Kui ma Rabarockil Mardi käest tolle plaadi ühe teise laserketta vastu lunastasin, ei teadnud ma veel, kuivõrd kaaluka materjali omanikuks tol hetkel sain; raskemetall, mis minu püksikarmanis esimeseks paariks tunniks paraja paiga leidis, kaaluks üles nii mõnegi hea aastatoodangu kogu Eesti raskemetallitööstuse sepapajast. Olin juba peaaegu loobunud leida kodumaa rauatöötlast midagi, millel võiks tõesti tõelist väärtust olla, mida kolmekümnegi aasta pärast veel julgeks sirge seljaga kummutisahtlist välja vinnata ning kirsitubaka ja humalavee järele lõhnavas tagakambris kümne punni peal üürgama panna, täiel rinnal viimase meremehe sõnu kaasa pröögates ja kumpanitele-kamraadidele kõva häälega kiites: "Kae, olid ikka mehed!"
On kummastav, et niivõrd hea, paklaselt pahklik ja takuselt tahe rauatükk on tõesti kaua aega uuesti hõõgvele ajamist oodanud. Mäletan Gehennat kusagilt üheksakümnendate keskelt; tollest ajast on DOG kõvasti kasvatud, tekstid on maakeelsed ja mahlakad, helikeel veelgi massiivsem.
Tugev pluss plaadil on Mardi lüürika. Seni ingliskeelseid tekste vorpinud tulihing on viimasel keelel küll tugev, ent kodukandi keelemurrak toob sõnadesse sisse veel millegi, mis brittide globaliseerunud maailma tungides vajaka jääb. Kui enamik kodukandi tummisema muusika laulusõnade autoreid vaevlevad endiselt teismelisteprobleemides ja püüavad maailma ikka veel halamisega päästa või lapsikute "õudustega" šokeerida, siis Gehenna lüürika on täiskasvanud, suhteliselt vaba klišeeriimidest ja -teemadest. Siin on maailmakõiksuse imperaatori kahetsus ja võim, kriminaali hurjatud mõtted, merehundi tugevus ja kirg. Kohati küll, õige natuke ehk, kipub Kalvet sõnu ajusügavustest lausa naaskliga välja koukima, et tekst tundub veidi pingutatud ja mõte vaob sõnademängu sisse, ent loodan: see on ainult minu isiklik väike maitseküsimus. Positiivne on ka teiste suurte sõnaseadjate loomingu kasutamine; kaheks parimaks looks plaadil peangi viimaseid lugusid: "Öö" ja "Üksinda" (esimese sõnade autor H. Talvik, teisel P. Aimla).
Legendaarne Kaido Tiits on ka lugude kirjutamisel tugevat tööd teinud; lood on küll ürgselt primitiivsed, ent mida vähem nad kasvavad väljapoole, seda rohkem nad ulatuvad sisse. Gehenna loominguline väärtus peegeldub eeskätt emotsionaalses hingepeeglis kui et on konkreetne materiaalne substants kiita ja laita. Tunda on väga tugevad mõjutused kunagistelt hevi- (ehk ka doomi) saurustelt – Black Sabbathilt, Candlemassilt. "Ööliblikas" on jällegi nagu Gunnar Grapsi "Odüsseuse eksirännakute" reinkarnatsioon, "Üksinda" kõlab samas võtmes kui Rootsi doom metali lipulaeva Candlemassi esikplaat "Epicus Doomicus Metallicus" ning tahtmatult meenub ka Metallica "Wherever I May Roam". Lood on väga jõulised ja ühtselt terviklikud, neil on Eesti puulodja ja soomaagi maik man', ent ei jää sugugi alla "välismaa" gruppidele, nagu kodune HumanGround või Lääne poole pööranud Tharaphita ja Manatark, vaid astub neist pigem tugeva sammuga mööda ja ehk ulatab veel Munamäe tipust karvase kämblagi, kui tarvis kunagi koduvälismaa bände ka mõnes Ugri-urkas tutvustada!
Ainukese miinusena mainin üllitisel kõlavat süntesaatorit: groteskselt komponeeritud klahviakordid mõjuvad plaadil võõralt ning kuigi üksikud meloodilised-huvitavad heikjad tilu-lilud jäävad isegi kummitama ("Tähist ja tolmust") ning eraldi võttes kusagil teises kollektiivis oleks täiesti omal kohal, siis praegu jäävad nad tugevasse helikonservi pigem pinnuks silma ja palgiks kõrva. Siiski ühe loo puhul on see erand, niipalju kui klahvinstrument teistes lugudes karuteeneid teeb ja mesitarusid lõhub, annab ta sellele loole tugeva meekulbitäie virret juurde – see on: "Ööliblikas", mis on ka kahtlemata ketta kõige "raadiom" lugu.
Kogu öökoera sessiooni muusika on nagu tume ja raske peletis, kes astub edasi oma aimamatuid kuid kindlapiirilisi teid, puhkab, tõuseb tolmust, ning astub jälle oma raske, urmelise hingega edasi ja ei tekigi kunagi küsimust "Milleks?". Ja kui tekibki, siis ainult peletise peas. Ning hoidku meid püha müristus, et see küsimus tekiks võimalikult hilja! Et me oma kamraadidele omas ugri-olemises ikka saaksime kiita: "Kae, ON ikka mehed!"
Jään igaljuhul põnevusega ootama mehemürakate värskeid vägitegusid, mis oleksid ka mõnel jäädavamal hevikandjal kui juba plaadikeerutajas ridu vahele jättev must ketastoorik.
______________________________
Oma arvamust avaldas ka härra Kurivaim.
Dawn Of Gehenna uut ketast plaadimasinasse sisestades põksus süda ootusärevalt. 1993. aastal kokkukeevitatud ugri-doom-veteranorkester on saanud maha viieloolise salvestisega, mis kannab naljakat nime „The Night Dog Sessions“.
Plaadi algust tähistab lugu „Tähist ja tolmust“, mis mulle meenutab Black Sabbathi toonis rütme ja massiivseid meloodiaid, millele taustaks nostalgiline sünt nostalgilisi viise klõbistamas... Kalveti väga ehe ja kaasahaarav vokaal eestikeelseid tähiseid ja tolmuseid sõnu välja paiskamas...
„Ööliblikas öösel mu mõistuse viib...“ ja seda ta teeb! Teeb väga hästi. Vana kooli doom metali ja seitsmekümnendate hard-rocki koks, mis lausa ajab külmavärinad mööda mu kolemuusikast läbiimbunud keha pealaest jalatallani peale. Urrgghh!!!
„The Night Dog Sessions“ doomib edasi looga „Mina, Atlantis“. Aeglane, järsku pannakse kiire käik peale, ja siis jälle aeglane ja massiivne. Eht seitsmekümnendate kidrakäigud, trummirütmid, vokaal, süntesaator... Ja sõnad on ka head, nagu ikka Dawn Of Gehennal on olnud!
„Öö“ on kiire ja reibas lugulaul, pühendatud Eesti poeedi Heiti Talviku mälestusele. Vähemalt sõnad on tema sulest pärit. Lõpetab selle demokese lugulauluke nimekesega „Üksinda“, mis rändab ja eksleb samas mastaabis nagu lood „Tähist ja tolmust“, „Ööliblikas“ ja „Mina, Atlantis“... Kui sõnu hakata kuulama siis võite ehk arvata, kellelt humoorikas tekst pärit – Priit Aimlalt, Eesti humoristilt! Jaa, humoorikatele sõnadele mängib taustaks doom metal... Väga omapärane.
Dawn Of Gehenna on hea, ootan juba uut kontserti! Hard Rock Laagris 2005 tegid nad minu arvates hea live! Ja ootused seisavad ka LP kohta!
Teave bändi kohta: www.estonianmetal.com/bands/dog
|
Lisatud: 22. juuli 2005, kell 11:34
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (18) ] |
|
 |
|
PEDIGREE - Growing Apart |
1. Snake House 2. Heart In Your Hand 3. Skincrawler 4. Sun Damnation 5. Horses On Horizon 6. Deathmask 7. Formula For Freedom 8. Moments 9. Aluminium Sky 10.Empire Burns Black 11.Tower And Well 12.Final Heartbeat
Nailboard Records 2005
Kohe esimese loo ajal tekib küsimus, kas mängijasse läks ikka õige plaat – "Snake House" on lihtsalt niivõrd erinev (ja kordi parem) Pedigree varasemast loomingust. Neile, kes ootavad siit uut "Drug TV"-d, pole plaadil õnneks eriti midagi; küll aga on põhjust rõõmust röökida kõigil, kes seni Eesti elektroonilise roki pärast häbenema on pidanud.
"Skincrawleri" ajaks on selge ka albumi kääriv-mulksuv, hillitsetud tempo ja rütm. Kogu lugu muudkui läheb ja läheb... õnneks mitte igavaks. "Sun Damnation" meenutab küll Clawfingeri masinlikumat poolt, mis üle puistatud dark hip hopi esteetika ja pop-poosetava vokaaliga, kuid vahva tempo siiski säilib.
Pala "Horses On Horizon" algus näitab ära, milleks ja kuidas basskitarri kasutama peab; muidu ülišeffi lugu jääb servast närima vaid kohaliku undergroundi firmamärk – kohmakavõitu hääldusega vokaal. Ja lohutuseks vana Pedigree fännidele – kui pärast seda albumit kusagil praos veel mõni kükitama peaks – on plaadile mahtunud ka metal-marss pealkirjaga "Deathmask".
"Formula For Freedom" paneb rõõmust kaasa ulguma, sest lõpuks ometi on meil "oma" The Young Gods, Killing Joke ja Hawkwind, kõik kenasti ühes pakendis. Tõrjuva pealkirjaga heietus "Moments" tuletab hetkeks meelde NBS-i, et sellele kohe tuhinal kvalitatiivseid tagatulesid vilgutada. Ka Bonne seni püüdlik laulustiil muutub siin tõeliseks muusikaks. The Young Godsilt laenatud plahvatuse-eelne erutus krutib samamoodi põnevaks loo "Aluminium Sky", mis kergitab kulmud kõrgele kombinatsiooniga kriipivusest ja tegudeleõhutavusest, väljendades samas siiralt vaeva ja muserdatust.
"Empire Burns Black" on lihtsalt lühike manitsus, mis toob millegipärast meelde teemast hoopis kaugele jäävad Type O Negative'i ja My Dying Bride'i ning juhatab sisse krüptilise hümni "Tower And Well", kus rehabiliteeritakse ka seni kohati kohatult mõjunud puhtakõlaline süntesaatorihelin.
Albumit jääb kokku võtma pealt kümne minuti pikkune "Final Heartbeat", mis ei üllata kahjuks otseselt millegagi, aga on siiski hea seisundilugu.
Pikalt ja mitmes suunas katseid teinud Pedigree on mõttetu tõmblemise lõpetanud ja täiskasvanuks saanud. Hüvastijätt lapsepõlvega on raske ja natuke valus, kuid loominguline küpsus, mida leiab albumi "Growing Apart" igas viimases kui loos, on seda ohvrit kahtlemata väärt.
|
Lisatud: 15. juuli 2005, kell 11:00
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (7) ] |
|
 |
|
THARAPHITA - Primeval Force |
Arvustas: Götterdämmerung
1. Sorceress 2. Primeval Force 3. Throne Of Bones 4. 10 000 eestlast 5. Tongue Of Flame 6. Passing Into Anguish 7. Destroyer Of Soul 8. Manalateekond
Üllitas: Nailboard Records
Neli pikka aastat on möödunud Eesti metalskene selgroo Tharaphita viimase kauamängiva ilmumisest. Vahepeal on välja antud üks lühike plaat (mida mul pole õnnestunud kuulda) ning juhtunud palju muudki...
See nii ürgkodumaine bänd on nüüd otsustanud hakata laulma brittide keeles! Kuus lugu kaheksast, rahva hulgast kostub nördimuskisa. Tõepoolest, inglise keel kahandab minu jaoks nii ääretult olulist laulude külgehakkavust. Refräänid nagu Sorceress! on head, kuid ööl ja päeval need end üle ja üle mõmisema ei kutsu – erinevalt enamikust vanadest paladest. Pealegi on ingliskeelsete laulusõnade hääldus tublisti alla keskmise, nagu paganmetalis vist üle maailma kombeks. Metsade, soode ja rabade meestel pole mahti võõraid keeli praktiseerida!
Paratamatult tuleb taga igatseda eelmiste plaatide maniakaalset vokaali, millega alguses oli küll raske harjuda, kuid mida pärast armastama õpiti. Nii lauluhääle kui lüürika poolest on plaadi viimane pala "Manalateekond" minu kõrvus kõige lähemal vanale Tharaphitale. Samas on osasse lugudest siginenud täitsa puhta vokaaliga meloodilisi kohti. Nõustun, bändi vokaal pole kunagi päris vanakurja korin olnud, kuid see noogutus süldimate stiilide suunas tuli siiski veidi ootamatult...
Hea küll, ma ei mõelnud seda süldi-asja päris tõsiselt. Ehkki Tharaphita pole kunagi täie rauaga andnud, liigituvad nad siiski õigusega ekstreem-metaliks. Ent peale vokaali on rafineeritumaks muutunud ka muusika. Kitarrikäigud on tugevate vana-hea-hevi mõjutustega ning lauludesse on end hiivanud paar vägagi tõsiseltvõetavat soolot. Ometi keevitab bänd üldpildis nagu muistegi. See on imetlemist vääriv, kuidas häid asju tasakaalus suudetakse hoida.
Kellele ülalpool kirjutatu kohati negatiivsena tundus, sai asjast õnneks valesti aru. Plekita produktsioon, tasemel pillimäng ning mõõdukus kõiges, ka ekstreemsustes, oleksid vaid mõned sobilikest märksõnadest, mida “Ürgjõu” reklaamplakatitele kirjutada. "Ürgjõud" – just sellenimelisena oleks ta õigusjärgselt pidanud ilmuma, kuna see sõna kõlab eesti keeles nii lahedalt – on siiski väga korralik album ning kõigest, mida meie skene loonud, vast enim sobilik koduküla metalli maade ja merede taga esindama. Ka eestlasele on siin nii mõndagi, näiteks laul "10 000 eestlast", mis on vaieldamatult kuld sündides, või siis mõnusalt hukatuslik "Manalateekond".
Lõpetuseks ja väikese kõrvalmärkusena luban, et jätaksin tulevikus igasuguse virisemise Maavalla raskemuusika arengu teemal, kui spetsiaalselt nostalgitsejatele ja elitistidele antaks välja veel üks "Raev", veel üks "Ei Kahetse Midagi" ning veel üks "Roosteitk". Nende kõigi järeltulijad on uhked ja kombekad, kuid vahel igatseb hing ka millegi lihtsama ja konkreetsema järele.
|
Lisatud: 14. juuni 2005, kell 09:10
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (19) ] |
|
|
|
MUST MISSA - The Target Of Hate |
1. Madness Reigns 2. The Scapegoat 3. You Filthy Pig 4. Holy Disease 5. Human Target 6. Pure Fuckin´ Hate 7. Overloaded Maniac 8. Our Future Is Black
Nailboard Records
Uue albumiga – kui veidi pealt pooletunnist plaati ikka saab albumiks pidada – on Must Missa teinud suure hüppe edasi kvaliteedis ja samas tagasi ajas. Unustatud on umbne ja kopitanud black metal; 2005. aasta Missa kõlab väga värskelt ja vahetult hoolimata tõigast, et sarnase kõla ja tundega thrash leiutati "isakeste" poolt juba kakskümmend aastat tagasi. Tormilise trio teise albumi üllitanud kodumaine plaadifirma Nailboard Records väidab, et plaat "näitab koha kätte enamikule vana kooli thrash metal-trendiga kaasaminejaile" – selgusetuks jääb vaid, mis koht see selline on ja miks peaks vana kooli peksuhevi matkimine halb olema. Igal juhul teeb "The Target Of Hate" kõike, mida lubab – peas peatust tegemata end kuulmekäikudest otse seljaajju suruvad lood on klassikalise ülesehitusega, kokkumäng ja pillikäsitlus professionaalsed ning kogu kõlapilt ülimalt kvaliteetne. Plaadi kujunduski sisaldab oivalise pärli – tagakaanel oma põlastust teatraalselt vastu telliseid pritsiv kolmik söövitub silmapõhjadesse ning pakub lohutavat veendumust, et korporatiivroki tuima müüri, millele heitlikud avangardipuhangud mingit mõju ei avalda, söövitab thrasherite kange kusi kunagi ikka hõredaks. Muljet siirusest kahandavad veidi ebaharilikult klantsiv-priiskav trükipind, poistebändlilik poosetamine ülejäänud voldikupiltidel ja endise liikme Bergi laulutekstidest immitsevad "inimvihkajalikud" sado-maso-fantaasiad, mis küll tõesti pigem morbiidse mustmetalli kui lustlikult rokkiva thrashi saateks sobiksid, kuid see tühine butafooria ei riku kriipsuvõrdki äratundmisrõõmu ja kõrvamõnu, mida tunned, kui kõlareist paiskuvad "You Filthy Pig'i" avarifid või loo "Our Future Is Black" seljajudinaidtekitavalt äge refrään. Must Missa on elus kuuliprits, mille pide käesoleva plaadi põhjal otsustades küll niipea tühjaks ei saa.
Bändi koduleht: www.mustmissa.com |
Lisatud: 03. juuni 2005, kell 11:57
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (26) ] |
|
|
|
|
