| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4725936
KÜLASTUSI TÄNA 1909 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 15
Registreerimata külalisi 15
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
 |
|
HYPOCRISY - Virus |
Arvustuse kirjutas Stig.
1. Intro 2. Warpath 3. Scrutinized 4. Fearless 5. Craving For Another Killing 6. Let The Knife Do The Talking 7. A Thousand Lies 8. Incised Before I've Ceased 9. Blooddrenched 10. Compulsive Psychosis 11. Living To Die
Kestus 44 min 33 s
Jaapani versioonil on veel lisalugu "Watch Out".
NB! Euroopa ja USA limiteeritud versiooniga on kaasas DVD "08/04/2004 - Live in Strasbourg": 1. Born Dead Buried Alive 2. Fusion Programmed Mind 3. Adjusting the sun 4. Eraser 5. Turn the Page 6. Fire in the sky 7. Necronomicon 8. Slaves to the Parasites 9. Reborn 10. Roswell 47 11. God is a lie 12. Deathrow (No Regrets)
We arise from the ashes below to battle and crush the holy war!!! Mida veel?!!! Võimsalt alustab Hypocrisy tuhast tõusmist oma uue albumiga. Märkuseks: eelmine kauamängiv "The Arrival" ei olnud sugugi halb, kuid jäi väheke liiga keskpäraseks, eriti just nendele metallipeadele, kes sellest bändist on aegade algusest teadlikud olnud – näiteks mulle :D. Muidugi on Peter Tägtgren ise väitnud, et ta ei soovi ühtegi uut plaati eelmisele järjeks teha. Olgu, see selleks, mis peamine – uus kauamängiv "Virus" on verivärskelt ilmunud ja selle üllitise sisu ei jäta üldsegi külmaks, vaid nõuab pigem ülistamist.
Nüüd siis teosest enesest. Klassikaline intro plaadi alguses oleks võinud olemata olla, kuid ega ta ka häiri. Lugu "Warpath" tekitab igal kuulamisel külmavärinaid – mitte sellepärast, et ta halb oleks, vaid sellepärast, et on kohutavalt hea. Seal on kõik, mis peaks olema ühes death metal-hitis – kiirus, power ja meloodilisus. Blastbeati kasutamine annab bändile palju juurde ja soolo selles loos sobib nagu rusikas teadagi mis auku! Ei lange tase ka järgmiste lugudega. Oskuslikult ja professionaalselt põimitud meloodiad, kaasahaaravad refräänikohad, kitarrisoolod. Plaadi kogutempo on väga vaheldusrikas; selles on paljuski süüdi uus trummar Horgh (Immortal).
Nüüd peaksin vist mainima kõrvasilitavamaid lugusid. Siinkohal tooksin esile puhtalt enda maitse-eelistusi nagu "Warpath", "Scruntinized", "Fearless", "Let The Knife Do The Talking", "A Thousand Lies", "Incised Before I've Ceased" jne jne. Nimelt ongi minu arvamus, et kogu komplekt on ülihea. Huvitavaid riffe leidub igas loos ja ei oskagi eelistada üht pala teisele. Kõige selle krooniks on veel Peter Tägtgreni trademark-Hypocrisy-saund, mis saab alguse Peteri enda stuudiost "The Abyss". Muidugi pean mainima ka seda, et Peter Tägtgreni vokaal on minu jaoks üks huvitavamaid ja paremaid siinmail. Tema vokaaliga võib seostada bände nagu Pain, Bloodbath, Lock Up jne jne.
"Virus" erineb veel paarist viimasest albumis selle poolest, et sõnum ei ole sellele plaadil tulnukatemaatiline, vaid kõikehõlmav. "Viirus on inimrass maa peal, massimõrvad ja kõik meie ümber, mida me viiruseks peame," ütleb Tägtgren.
Warpath
A new era has begun, the world is falling
And darkness triumphs, the emperor has made his call
And now the time has come for us to dread his warning
The terror will reign, death upon us all
Lõpetuseks peaksin mainima, et see kirjutis siin ei ole neile, kes soovivad avastada mõnd uut ja huvitavat tegijat (bändi), vaid pigem tutvustus neile, kes pole uut Hypocrisy albumit veel kuulnud. Bänd on tegutsenud juba pea 15 aastat ja nüüd avaneb ka siinsel publikul tänu HRC tiimile võimalus seda legendaarset bändi oma kodumaal näha. Kohtumiseni Tartus 25.11.2005
Hoiatus! Teadmiseks kõigile neile, kes plaanidvad lähiajal selle üllitise osta või muul viisil soetada (pean silmas siiski originaalplaati), et USA Nuclear Blasti väljaande esimesed versioonid on vigased, kuid neid juba vahetatakse välja ja uus partii on müügil.
Bändi koduleht: www.hypocrisy.tv |
Lisatud: 05. oktoober 2005, kell 11:22
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (5) ] |
|
 |
|
NIHILISTIKRYPT - Required Sacrifices |
Arvustuse kirjutas Ando. Algselt ilmus see SL Õhtulehes.
s/r 2005
1. The Summoning (intro) 2. Brainbow 3. Expired 4. Virus: Human 5. Enjoy The Violence 6. I Hate Everything 7. Thoughts Of A Misanthrope 8. Rebellion Against Thee 9. Execution Of The Last Priest (outro)
Nihilistikrypt on uus Eesti all-stars-death-metal-bänd, mille liikmed on kohalikus metalskenes tuntud tegijad ansamblitest Ignorabimus, Spellbinder, Ecthalion, Irdhing ja Catafalc.
Seega ei ole tegemist juhusliku kooslusega, vaid valitud seltskonnaga, kel on kindel eesmärk jõuda oma tegemistes üle kodumaa piiride ning seda sihti pühendamas kiindumus metalmuusikasse ja tasemel pillimänguoskus.
Esimene samm on astutud: hiljuti nägi ilmavalgust bändi debüüt-EP "Required Sacrifices". Enne plaadilt kostva helipildi arvustamist tuleb avaldada tunnustust plaadikujundusele, mille on joonistanud varsti ilmselt kohaliku H.R Gigeri staatusesse tõusev kunstnik Luix (teinud ka Surrogoati ja Musta Missa plaadikujundused).
Muusikaliselt on tegemist meloodilis-tehnilise keskmise tempoga misantroopse death-metaliga. Lugude ülesehitus on kohati üsna ettearvamatu – vahelduvate taktimõõtudega meloodia kujuneb morbiidselt kõlavaks rifiks, kuid on endiselt väga sujuv, mis muudab selle üheksarealise ketta eriti sisukaks ja nauditavaks kuulamiseks. Melanhoolselt mõjuv on akustiline instrumentaalne vahepala
"Enjoy the Violence" ning kõhedusttekitav outro, mida rinnalapsed peaksid koos vanematega kuulama ja nõrganärvilistele ei soovitakski. Tublit tööd on tehtud vokaalipartiidega – ei ole monotoonne growl, vaid parajalt doseeritud taustvokaal.
Kahjuks ei ole plaadil ühtegi halba lugu, seetõttu jääb pilt pisut kontrastituks. Saundi puhul kriibib kõrva basstrumm, kuid seda vaid alguses; muusikasse süvenenult ei pane seda enam tähele. Veidi jääb puudu ka üldisest massiivsusest, seega on kuulamiseks parim setup palju bassi ja üle keskmise volüümi.
Linti võetud ja miksitud on materjal stuudios Krypt ühe bändiliikme – Sortsi – enda tätoveeritud käe, range pilgu ning terava kõrva all. Masterdatud on plaat USA firmas Imperial Mastering. Kui palju see lõpptulemusele juurde annab, on küsitav, aga trendid Eesti metalis liiguvad selles suunas, et plaate välismaal masterdamas käiakse.
Parim lugu: "Virus: Human". Arvatavasti hakkab plaat tõeliselt meeldima alles pärast mitmekordset kuulamist, mis on allakirjutanu arvates hea muusika olulisimaks kriteeriumiks. Plaadil puudub koht paadunud nu- ja brutalisõbra fonoteegis.
Bändi koduleht: www.nihilistikrypt.net
|
Lisatud: 28. september 2005, kell 14:27
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (7) ] |
|
|
|
EVOKEN - Antithesis of Light |
Arvustuse kirjutas Götterdämmerung.
Mercenary Musik 2005
1. Intro 2. In Solitary Ruin 3. Accursed Premonition 4. The Mournful Refusal 5. Pavor Nocturnus 6. Antithesis of Light 7. The Last of Vitality
Paistab, et sel korral ei pääse minagi veel mõni aeg tagasi trendiks olnud nähtusest HRC arvustustes, et mainitakse ära, mis raamatuid loetakse või arvutimänge mängitakse paralleelselt arvustatava albumi kuulamisega. See, mis kirjatükki ma parasjagu lugesin, ei puutu üldse asjasse, kuid viimasel ajal mind ohtralt kütkestanud ajaviide nimega Morrowind küll. Sellepärast, et... Evokeni uusima albumi “Antithesis of Light” intro-loo muusika on peaaegu üks-ühele võetud nimetatud mängust. Üleüldse tundub, et see niigi kuulus lõbuvara on veel eriti populaarne karvaste seas, kuna Ühendriikides tegutseb black metal-bänd nimega Sadrith Mora, millega täpselt sama nime kannab mängus Morrowind leiduv linn. Aga see selleks; häbiasi ühele sissejuhatusloole tervet lõiku kulutada, kui album ise nõnda pikk on.
“Antithesis of Light” on tõesti loodud doom metali kirjutamata reeglite järgi – plaat ääreni depressiivseid helisid täis surutud ning kõik see vaid mõneks pikaks palaks jaotatud. Mäletan veel selgelt, kuidas “Hiiekoja” liigse pikkuse üle kurdeti, aga ei mõistnud probleemi siis ega ei mõista ka nüüd. Kui teos tõesti hea on, siis ahmin ma kõik pakutava endasse ning soovin ikka, et see kestnuks kauem. Selliste albumite puhul nagu "AoL" võib muusikast küllastumine ka ohtlik olla, vähemalt nõrgemanärviliste kuulajate jaoks. Sest Evoken on suutnud luua helisid, mille sarnaseid pole palju kuuldud; kõige võrreldavam bänd – nii stiililt kui atmosfäärilt – on ehk Nortt. Kes ei tea: see Taani bänd väidab end olevat “pure depressive black funeral doom metal”. Ja Evoken on samuti selline: muusika, mis ülistab pimedust, ahastust, kaotust ning surma, kohati väga lähedal inimliku taluvuse piirile. Taoliste emotsioonide tekitamine on omaette kunst ning minul oli viimane sarnane kogemus sellega kinos, kui ma vaatasin filmi “Der Untergang” ning olin šokeeritud ja liigutatud, nähes enda kõrval istuvat skinheadi korduvalt nutmas. Kui kultuuriline kuristik filmi ja käsitletava bändi vahel poleks nõnda sügav, oleks Evokeni muusika väga hästi töötanud heliribana.
Mõned plaadid nõuavad mitmeid läbikuulamisi, et neid täiel määral nautima õppida. "AoL" mitte – kõige parem oli ikka esimene kord. Säärast muusikalist elamust, mis järgnes esmasele mängitamisele, ei ole ma ammu tunda saanud. Lükake ümber mu väited, kui tahate, kuid just selline on tõeline metal kõige õilsamal kujul: sünge ning ränkraske. Hukatusmetallistide välja mõeldud omadussõnad “monoliitne” või “hingepurustav” on ääretult sobivad. Evoken rõhub su rinnale nagu kuus jalga mulda ja kivikamakas kõige peal, ning su mõistusele veel kaks korda raskemini. Minu jaoks vähemalt jätab "AoL" puhtas ekstreemsuses ka kõige metsikumad brutal death- või grindcore-üllitised kaugele selja taha ning surub nad põlvili armu paluma. Ent Evoken ei võta vange, vaid lömastab kõik oma teel ühtlaseks pudruks. Aegluubis. Kuulake albumit “Antithesis of Light” ning tundke omal nahal...
Bändi veeb: www.evoken.com (arvustuse postitamise ajal maas)
Bändi foorum: www.doom-metal.com
|
Lisatud: 19. september 2005, kell 15:53
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (6) ] |
|
|
|
NEOANDERTALS - Neander Valley |
1. Neanderthals Were Master Butchers 2. The Mysterious Demise
s/r 2005
Kuidas saada sellest plaadist kätte täeilik elamus? DP pakub järgmist viisi.
Vali rahulik ja mõnus puhkehetk. Kui sul on oakotist iste, vaju sellesse; sobib ka muu võimalikult mugav mööbliese. Lükka plaadimängijasse mõni New Earth Recordsi eriliselt rahustav meditatsioonimuusikaüllitis, näiteks "Sun Spirit", "A Time For Peace" või "Reiki Whale Song". Pane kõrvaklapid pähe, lõdvestu, sulge silmad ja püüa vaikse flöödivile, unise süntesaatoriümina ja malbete vaalahuigete taustal ette kujutada tõeliselt puhast ja kaunist ürgloodust, kaugete kõukude ülemeelelist tarkust ja Kõiksuse Loojaga üks-olemise ajastut, kuni saabub ülim naudingutranss ja magus visualiseeritud virtuaaltegelikkus.
Järgmiseks sammuks pead olema eelnevalt koduse muusikakeskuse programminud sobival hetkel käivitama duo Neoandertals 2005. aasta demoplaadi "Neander Valley". Kuna oled sügavas transiseisundis ja näed vaimusilmaga eriti eredalt, peaks sinu loodud ürgmaastikust kõigi eelduste kohaselt välja kargama jahikirest haaratud neandertali ürginimene, käes robustne kiviteraga oda või jõhkralt eemaletõukav nui, silmis karnivoori rahuldamatu kihk ja võikakujulisil huulil loomalikud mörahtused. Hämaraist teadvusesoppidest plahvatab pinnale rassimällu talletatud surmahirm selliste olendite ees, ja keegi oleks sulle nagu kusagil öelnud, et tegemist on meisterlike lihunikega. Tardud jõuetus õõvas, sest tead – peagi süüakse sind toorelt, kuid enne seda pead kohutavates piinades iseenda verre lämbuma.
Kui tuled sellest kogemusest välja omal jõul, vajad siiski aastaid elukutseliste vaimutohtrite abi, kuid vähemalt ei raiska sa oma raha mõttetuile new age-blufiplaatidele. Kui oled eriliselt haiglane – või erakordselt uudishimulik –, muretsed endalegi basskitarri või trummid või kroonilise kõripõletiku ja hakkad tegema bändi. Võib-olla ei tule see sul alguses päris niimoodi välja, nagu sa tahaksid – Neoandertalsil ka ei tule –, aga sa vähemalt tead, mida tahad, ja võid olla kindel, et sind inspireerinud bändile pole maailmas seni ühtegi täpselt sarnast.
Seda, et ärkad tihti külmas higilombis röökides teadmisega, et teravaks ihutud kivi abil on sind just äsja jalgevahest rindmikuni lõhki raiutud, ei saa paraku vältida.
Ilusaid unenägusid!
Bändi koduleht: www.neoandertals.com
|
Lisatud: 22. august 2005, kell 14:15
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (18) ] |
|
|
|
DELIRIUM TREMENS - Thrashing Warthogs |
1. Fucking Amazing (Intro) 2. Worship Satan 3. Death From Behind 4. Rot In Hell 5. Follow Us If You Want To Die 6. Twisted Mind 7. Balls Of Fire 8. Army Of Death 9. War Machine 10. Paradise City
Merciless Records 2004
Ma pole pikka aega ühtegi arvustust kirjutanud; kas pole aega olnud või on tahtmisest vajaka jäänud. Nüüd aga, nagu näete, olen sunnitud jälle sule järele haarama, ja seda täiesti ettekavatsematult. Istun siin ja valmistun välja minema teadmisega, et baaris ootab mind rokenroll ja maitsev õlu. Sellises olukorras lendab plaadimasinasse tavaliselt mõni vana hea plaat, et oma peremehe veri vemmeldama panna ja et härra saaks ennast korralikult käima tõmmata enne, kui andmiseks läheb. Täna läks aga kõik teisiti. Plaadimasinasse tungis minu jaoks siiani täiesti tundmatu viirus – Delirium Tremens! Aga aitab juba sellest jahumisest. Hui teid huvitab, millega ma siin kodus tegelen!
Pole ammugi saladus, et thrash metal on taas saamas või juba saanud trendiks metalskenes. Pea kõigile vanadele saurustele on hing uuesti sisse puhutud ja nende kloone tekib kiiremini kui seeni pärast vihma. Olgem ausad, üle poolte vanadest kaladest ei suuda enam ennast ületada. Isegi oma vana taseme saavutamine näib neile üle jõu käivat. Uutel tegijatel pole aga seda sära, mis 80. bändidel oli. Kokkuvõttes – oli veel küllalt ruumi, ja siis tuli Delirium Tremens...
"Thrashing Warthogs" on album, mis sisaldab kõike, mida üks väga hea thrash metal-album sisaldama peab. Üheksa tempokat ja agresiivset lugu taovad kõlarite kaudu su toa pinget täis. Professionaalne pillikäsitlus. Ei mingit üleprodutseerimist, ei mingit vigurdamist. 100% puhas Saksa thrash kiirete soolode ja kriiskava vokaaliga; otsast lõpuni ehe ja raevukas. Ja mis kõige tähtsam – Delirium Tremensi inspiratsiooniallikad on aimatavad, aga tegemist ei ole ühegi bändi klooniga, tänu millele kõlab "Thrashing Warthogs" üllatavalt värskelt!
Ka imagos, lüürikas ega plaadikujunduses pole vääratusi tehtud. Kõik see poosetamine, nahk, naelad ja rebitud varrukatega embleeme täis tipitud teksatagid võivad tänasele publikule näida liigsena, ent see kõik on thrash metali pärisosa ja kuulub selle muusikastiili juurde sama kindlalt kui kõvale kärakapanule järgneb pohmakas. Primitiivne ning totaalselt fucked up sõnumiga laulutekstid ainult toetavad seda kõike. Delirium Tremensi mehed on kõige sellega vindi ülekeeramispiiri positiivsel poolel.
Plaadil on varuks ka üllatus. Pärast üheksandat lugu lajatab DT millegagi, mida küll üheltki thrash-bändilt oodata ei julgeks. Kümnenda loona kõlab plaadilt kaver Guns'n'Rosesi palast "Paradise City"!!!
Soovitus: saada naine lapsega nädalavahetusel vanemate juurde. Muretse endale DT plaat. Teel koju käi poest läbi ja osta kast pilsnerit. Koju jõudes peida viis õlut ära, et hommikul oleks, millega pead parandada. Järgmiseks sulge ennast plaadimängija ja ülejäänud õlledega ühte tuppa ning pane DT plaat plaadimasinas käima. Ära unusta helitugevusnuppu põhja keerata ja hommikuks äratuskella helisema panna – moshimise käigus peaga puruks löödud mööbel ja tšehhi kristall tuleb ju enne ära koristada, kui naine lapsega koju jõuab...
Bändi koduleht: Delirium Tremens |
Lisatud: 16. august 2005, kell 16:22
Lisaja: Lembetu |
[ Kommentaarid (6) ] |
|
|
|
|
