| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4937633
KÜLASTUSI TÄNA 5878 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 9
Registreerimata külalisi 8
HR Community liikmeid 1
|
|
|
| Arvustused |
  |
|
SARALEE - Darkness Between |
Arvustas Pandora.
1. Everytime 2. Loneliness O.D 3. Black & Hollow 4. Falling Star 5. Dance 6. Darkness Between 7. Destination Unknown 8. Prophecy 9. Cries a River 10. My Sweet Craving 11. Like Dreamers
Firebox Records 2006
Välimus on petlik — seda ka uue SaraLee albumi “Darkness Between” juures. Hoolimata kenast kaanefotost ja bändi nimest ei ole tegemist õrna naisterahva, vaid hoopis puhtavereliste Soome gootirokk-poistega, kes põhjanaabritele iseloomuliku muusikastiili mõttelist käitumisjuhist piinliku täpsusega järgivad: käiku on lastud nii must silmapliiats, melanhoolne attitude kui altkulmu-pilk. Bändi nimi SaraLee tähendab nende poiste jaoks hoopis kaunist ja müstilist naisterahvast, keda kõik mehepojad otsivad...
Uut kauamängivat võib lugeda õnnestunud albumiks, sest kõik vajalikud elemendid nutvatest meloodiatest ja sujuvast kokkumängust kuni viimistletud helikonservini on olemas. Lüürika, armastust ülistav ja nukker, sulatab kahtlemata kõikide andunud fännitaride südamed. Muusikas gootimetalli rock'n'rolliga segavat SaraLee esimest täispikka albumit iseloomustavad sõnad "kaasahaarav" ja "sile" — tõepoolest, ühtegi konarust sellelt plaadilt juba naljalt ei leia. Viisid on sujuvad, refräänid meeldejäävad ning terve album mõjub ja töötab kui õlitatud masinavärk. Ometi, just nagu liiga sujuval maanteel sõites, kipub tähelepanu hajuma ja mõte lendama — sama efekti kohtab ka albumil “Darkness Between”. Keskenduda ja väikeseid nüansse tabada püüdes võib end avastada unenäolisest situatsioonist, millest ärgates ei oska nimetada ühtegi teistest rohkem esile tulnud laulu või erilist kitarrikäiku. Võta kinni, on see nüüd hea või halb — ehk on uus album lihtsalt sedavõrd terviklik, et ühtegi pala teisele eelistada ei olegi võimalik?
Olgu selle palade omanäolisuse või erinevusega lood nii, nagu nad parajasti on, ent SaraLee on professionaalne kollektiiv ning kõikide HIMi ja miks mitte ka suvel Eestit väisanud Entwine'i austajate jaoks on tõenäoliselt tegemist maiuspalaga. Teisele põletavale küsimusele — kas mainitud suurte tegijate kõrvalt ka vähemtuntud kollektiividele turgu jätkub — annab vastuse juba aeg!
SaraLee koduleht |
Lisatud: 24. juuli 2007, kell 17:16
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (0) ] |
|
|
|
LUMSK - Det Vilde Kor |
Arvustas Pandora.
1. Diset Kvæld 2. Om Hundrede Aar er Alting glemt 3. Høstnat 4. Paa Hvælvet 5. Lad Spille med Vaar over Jorden 6. Duttens Vise 7. Svend Herlufsens Ord, part I Min Kærest er som den 8. Svend Herlufsens Ord, part II Og du vil vide 9. Svend Herlufsens Ord, part III Jeg har det 10. Svend Herlufsens Ord, part IV Se, Natten er Livet 11. Godnat Herinde 12. Skærgaardsø
Tabu Recordings 2007
Aastat-kaks tagasi tugeva folkmetal-albumiga "Troll" positiivselt üllatanud Lumsk on sedapuhku vorminud muusikasse Norra kirjaniku ja luuletaja Knut Hamsuni poeemi "Det Vilde Kor". Valitud värsid on muusikaliseks suurteoseks kahtlemata hea algmaterjal. Ka albumi kujundus, bändile iseloomulikult viimistletud ja lapsepõlvest tuttava hallikaanelise H. C. Anderseni muinasjuttude raamatu illustratsioone meenutav esikaas tekitab äratundmisrõõmu.
Kogu albumil leiduv muusika on kirjutanud üks inimene, pianist Espen W. Godø, kes on folkmuusikasse seganud nii progressiivseid meloodiaid ja elemente jazzist kui ka eri instrumente akordionist keelpillideni. Plaadi kulminatsiooniks on teine lugu, duett “Om hundrede Aar er Alting glemt”, milles lauljanna Stine Mari Langstrandi võluvat häält toetab kaasmaalase, Norra rahvamuusika esitajana tuntud Ola Bremnesi mahe vokaal. Edasine kuulamine muutub paraku iga lauluga järjest raskemaks. Domineeriv ja naiivselt armas naisvokaal muutub kiiresti igavaks ning ühetaoline, ehkki peente nüanssidega vürtsitatud muusika ei suuda kuulaja huvi kauaks köita. Tahaks vaheldust, tahaks sügavust! Tahaks metalli, sest raskemuusikaga ei ole uuel kauamängival enam paraku vähimatki tegemist. Jah, norrakeelne folklaul on ilus ja kahtlemata ei oleks värsside paremaks mõistmiseks neid inglise keelde sobinud tõlkida, kuid seda enam oleks oodanud, et keeruline ja oskuslikult kokku seatud muusika toetab laulutekste läbivaid mõtteid või tekitab vähemalt külmavärinaid. Sügavamaid emotsioone paraku aga ei tekkinud ja nii võibki ainult oletada, kas teiste bändiliikmete ideid arvestades oleks Lumsk säilitanud oma algse võlu või oleks hoopis kadunud uue albumi peamine iseloomulik joon, omanäolisus.
Kokkuvõtteks võib öelda, et "Det Vilde Kor" on plaat, mida kas armastatakse või vihatakse — vahepealseid halle toone selles must-valges arvamuste maailmas ei eksisteeri. See, kas tegu on 2007. aasta ühe parima plaadi või täielikult rappaläinud katsetusega, jääb juba iga kuulaja enda otsustada.
Koduleht: www.lumsk.com
|
Lisatud: 23. juuli 2007, kell 16:20
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (4) ] |
|
|
|
FALL OF THE LEAFE - Aerolithe |
Arvustas Anniki Ellen aka Magic
1. Opening 2. All the Good Faith 3. Drawing Worry 4. Lithe 5. At a Breath's Pace 6. Graceful Retreat 7. Sink Teeth Here 8. Minor Nuisance 9. Especially By Stealth 10. Look Into Me 11. Closure
Firebox Records 20.08.2007
Fall of The Leafe´st on kujunenud muusikamaailmas täiesti omapärane nähtus ning seega tuleb taaskord loorbereid põhjanaabrite poole visata. Turkust pärit kuuik on kümnekonna aasta vältel suutnud kokku panna korraliku diskograafia - vastne "Aerolithe" platseerub sellesse nimekirja kuuendale kohale. Paljudele (melo)melomaanidele pole ilmselt vaja lähemalt rääkidagi, millist muusikat antud kollektiiv viljeleb - jätsid ju need Soome poisid tänavusel Paljassaare Rockfest´il väga tugeva märgi eesti hevisõprade ringkonda maha. Neile, kes pole veel mingil põhjusel Fall of The Leafe’st mõmmigi kuulnud, ütleks, et kunagisest ekstreem-metalli sugemetega bändist on tänaseks kujunenud mõningaste poproki-mõjutustega meloodiline metallisulam, mida on maitsestatud sümfoonilise sündimänguga. Seejuures ärgem unustagem kitarre ning nii puhast kui rögisevat meesvokaali. Mõned ehk nimetaks seda kõike kokkuvõtvalt kergelt tehniliseks ning progressiivseks metaliks.
Samas kleepigu silte, need, kes seda naudivad - nimi ju meest ei riku. Võrreldes eelmiste kauamängivatega on nii mõndagi muutunud, kuid "Aerolithe" on sellegipoolest väga korralik album. Bänd on hüljanud muist on meloodilisusest ning muutunud tiba agressiivsemaks. Ärge nüüd ehmatage! Need tundelised poisid ei suudaks vist ilmselt ka death metalit ilma melanhoolse kõrvalmaiguta viljeleda! Kõik vajalikud Fall Of The Leafe´i elemendid on ka uuel plaadil esindatud. Julgeksin omalt poolt arvata, et "Aerolithe´i" näol on tegemist poiste tugevaima kauamängivaga, sest nii sissejuhatuse kui epiloogiga varustatud üheksa väärt loo kuulamine mõjub otsekui mõne klassikalise raamatu läbilugemine. Usun siiralt, et ka bändi enda jaoks on plaat üks väga suur samm edasi ning suudab ses karmis metal-maailmas endale piisavalt tähelepanu tõmmata.
Plaati kuulates tegin veel ühe huvitava tähelepaneku. On ikka vaks vahet, kas kuulata muusikat majaseinte värisedes või unelauluks. Fall Of The Leafe on osanud oma lood nii osavalt üles ehitada, et erineva helitugevusega kuulates on võimalik "Aerolithe´lt" kamaluga erinevaid elamusi läbi elada. Mulle endale istub meelsamini see vaiksem ja melanhoolsem Fall Of The Leafe, kuid rajul päeval ei ütle ma kindlasti ära ka bändi vihasemast palgest.
Koduleht: Fall Of The Leafe |
Lisatud: 09. juuli 2007, kell 13:11
Lisaja: Yrg |
[ Kommentaarid (5) ] |
|
|
|
LOITS - Must album |
Arvustas Lauri Lukas.
1. Emaraud 2. Soomusronglase silmis 3. Suudelda neidu 4. Kiri kaevikust 5. Ei kahetse midagi 6. Veealune valss 7. Peegli ees 8. Surmarestoran 9. Öölaul
Nailboard Records 2007
Must album — enamikule meenub seepeale plaat, millest alates Metallica sitaks läks. Metallicat ja Loitsu ei ühenda aga küll miski muu peale plaadi nime: Loits läheb nimelt järjest paremaks!
Nagu arvata, on tõesti tegu musta plaadiga, seda eriti teemade poolest: surm võimutseb igas loos. Mõni ehk ootas pärast eelmist ülimenukat kauamängivat “Vere kutse kohustab” veelgi karmimat saundi, Loits aga võttis kätte ja hakkas endaleiutatud flak’n’roll-stiili sügavuti uurima ja kinnistama. Ärge saage siiski valesti aru — teravus pole kusagile kadunud, kuulake kas või pala nimega “Ei kahetse midagi”.
Tavaliselt pannakse plaadi esimeseks looks hoogne loodetav menuhitt, et võimalik ostja poes pisteliselt kuulates kohe konksu otsa jääks. “Emaraud” (mida kuradit see peaks küll tähendama?) täidab ülesande 110-protsendiliselt. Tegelikult on plaadi algus tervenisti nii hoogne, et avapalaks sobinuks ükskõik milline esimesest viiest loost; eelkõige soojendab arvustaja südant “Soomusronglase silmis”. “Suudelda neidu” avab aga vokalist Lembetut hoopis uuest küljest. Ei saa mitte märkimata jätta puhast ja mõnusat, ehkki pisut kaledat kõla. See võib muidugi ka teadlik valik olla; kogu plaat on kale ka teemadelt.
Loitsu puhul oleks imelik, kui nad laulaks millestki muust kui Eesti ajaloost. Selgi korral ei tule juttu mitte mingitest tähtsündmustest, vaid tavalistest inimestest, kes elasid oma tavalist elu, kuni nad “vabastati” — enamasti ka elust. Eesti oludes ennenägematult ilusas karbis leidub ka kaardikomplekt, kus Loitsu liikmed kehastuvad kunagi elanud inimesteks. Nende elulugude üksikasjad oleks aga kui sõna sõnalt maha kirjutatud ikka väga suure osa praegu elavate eestlaste vanemate-vanavanemate isiklikest ajalugudest. Stiil on väljapeetud ja asjatundlik; sellist ehedat luitunud tooni need vanad fotod ongi. Ainus, mis arvustaja suunurka kergitas, olid siin-seal vilkuvad patsid — ma kahtlen, kas 1930. aastate möldritel-talunikel taolisi ikka leidus.
Ettetellijad said niigi kopsakale plaadile ja kleebistele-kaartidele lisaks ka plaadi “Mustad laulud”, kus leidub neli lisapala, fotoalbum, ja kaks filmi, millest üks kajastab plaadi ja fotolavastuse teostamise meeleolusid; teine on peiariks kehastanud M. Divine’i küllaltki naljakas monoloog. M. Divine on peaaegu ainuisikuliselt vastutav ka “Musta albumi” tekstide eest; paaris loos on haua tagant käe ulatanud Juhan Liiv.
Albumi hingekriipivamaks hetkeks osutub aga “Mustade laulude” viimane lugu “Roim Repelis”. Kiretul häälel loeb Lembetu pealtnägija meenutust kangelasliku Punaarmee poolt kordasaadetud inimsusevastasest kuriteost, massimõrvast Kadrinas, kus meid järjekordselt “vabastati”. Midagi pole unustatud, kedagi pole unustatud!
|
Lisatud: 12. juuni 2007, kell 17:12
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (13) ] |
|
|
|
MINOTAURI - II |
Arvustas: Götterdämmerung
Firebox Records 2007
1. Hammer of Doom 2. Kill to Live 3. War 4. Storms of the World 5. Under the Cross 6. Doom on Ice 7. Misery 8. Satan in Man 9. Sex Messiah 10. Black (Magic) Triangle
Doom tuleb Soomest nagu kangelased Tõnismäelt, seda teab iga lapski. Aga kas iga laps teab ka bändi Minotauri, millel juba ilmunud hulk kraami, sealhulgas kaks täispikka? Neist teine ongi meil praegu käsil (albumi nimes on, muide, sellele ka väike viide, kes tähele pani). Traditsiooniline doom pole mu tugevaim külg; tunnistan ausalt ka seda, et ei olnud bändist varem teadlik. Kas ma nüüd ka nende varasema loominguga tutvuda soovin, on veel lahtine.
Ma ei tahtnud alustada mõistaandmisega, nagu oleks “II” midagi halba. Tõenäosus on selle kasuks, et ma ei oska (veel) lihtsalt algupärasemat doomi hinnata. Ja Minotauri teeb mitmeidki asju õigesti. Kohatine tunne, nagu püherdaks sul peal terve katedraal, on täiesti olemas. Mitu sütitavat, et mitte öelda rokkivat lugu ehivad albumit samuti, näiteks “Hammer of Doom”, “War” ning “Doom on Ice”. Kuid põhjust on ka nurinaks.
“II” põhiline puudus on selle tuimus, mis esineb isegi esiletoodud lauludes. Üsna ruttu saab domineerivaks mulje, et mehed on üritanud ette kirjutatud moel doomi teha, maksku mis maksab, unustades sealjuures, et igasuguse helilise hukatuse edu tuleneb lõpuks ikkagi selle nauditavusest, mis võib, aga võib ka mitte, sõltuda muusikaliste äärmuste saavutamisest. Tuimus on osalt ilmselt võlgu ka produktsioonile, mis koosneb omaette instrumendi staatusesse tõstetud udust, kahandades kõige muu väärtust.
Vokaaliga on omaette naljakad lood. See on tulnud välja igati pühalikuna, nagu tava ette näeb, kohati lausa usuhullu vampiiriküti laadis pühalikuna. Et aga Minotauri lüürika on pigem sekulaarne, siis võiks tegu olla hoopis kuningas Minosega (ja mitte tema härjaga). Laulmise nõrgad kohad tulenevad esiteks aga kas paratamatusest sündinud või taotluslikult viletsast inglise keele hääldusest; teiseks venitamisest, nagu mõnel liiga pikale veninud jutlusel, millest jutlustajal endalgi lõpupoole ükskõik on. Usuhull vampiirikütt võiks oma traditsiooni kohaselt obskuurse kõnemaneeri uhke olla, kuid kuulaja kannatab.
Auandmised minoilisele ning muulegi ajaloolisele kultuurile on olemas ka muusikas. Harva, kuid siin-seal tuntavalt, on kuulda vahemere kandile viitavaid helilõike. Metalis pole selles ju iseenesest midagi erilist, kuid doomis kohtab etnoelemente vähem. Sellest johtuvalt tõmbaksin paralleeli samuti sel aastal ilmunud Mael Mordha uue albumiga, millega üks-ühele võrdlemist “II” muidugi välja ei kannata. Siiski tasub idee poolest stiilist huvitatutel kaaluda Minotauriga tutvumist ning ise otsusele jõudmist.
Koduleht: Minotauri
|
Lisatud: 12. juuni 2007, kell 12:58
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (5) ] |
|
|
|
|
