| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4476818
KÜLASTUSI TÄNA 735 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 9
Registreerimata külalisi 8
HR Community liikmeid 1
|
|
|
| Arvustused |
 |
|
 |
|
DREAM THEATER - Train Of Thought |
Arvustuse autor: Archangel
1. As I Am 2. This Dying Soul [IV: Reflections Of Reality (Revisited), V: Release] 3. Endless Sacrifice 4. Honor Thy Father 5. Vacant 6. Stream Of Consciousness 7. In The Name Of God
Warner Music 2003
2003. aasta lõpus nägi ilmavalgust Dream Theateri uus album, mis erineb kõigist senistest Dream Theateri plaatidest kui öö päevast ning on tekitanud fännide seas suurt vaidlust. Kuna olen ise väga suur DT austaja, lisan siia ka mõned oma mõtteist.
Album algab looga "As I Am", ning Dream Theateriga varem tuttavad inimesed saavad kohe aru, et selle looga öeldakse kuulajaile kohe välja, et käesolev plaat erineb kõigist teistest. Hetkeks on kõrvale heidetud vaiksed meloodiad ja esile toodud rasked, jalga tatsuma panevad rifid, mida vürtsitatakse ülikiirete soolode ning jõulise vokaaliga. Selle looga ütleb bänd, et võtke meid ja meie muusikat, nagu me oleme ja ärge vaielge selle üle. Siia ka vastav tsitaat pala refräänist:
To those who understand
I extend my hand
To the doubtful I demand
Take me as I am
Not under your command
I know where I stand
I won't change to fit your plan
Take me as I am
Vana kooli kuulajad tajuvad kohe esimeses loos midagi tuttavlikku, ja pole ka ime, kuna "Train Of Thought" on suuremas osas kirjutatud kitarrist John Petrucci poolt. Tema aga, oh imet küll, on suur Metallica fänn. Samuti on laulja James LaBrie vokaal kohati väga sarnane James Hetfieldi omaga.
Kuigi Dream Theater on alati olnud kommertsist kaugel, võib antud albumi juures kohati tunda ka hetkel valitsevate muusikamõjude hõngu -- näiteks asendab laulu paiguti räppimine. Ehk polegi põhjust seda väga imeks panna; on ju trummar Mike Portnoy samuti suur räpifänn. Räpikohad aga sobivad lugudesse siiski suurepäraselt. Suhtusin ka ise sellesse ilmingusse alul skeptiliselt, kuid pärast mõningast kuulamist ei kujutanud enam lugu ilma nende kohtadeta ettegi.
Albumi ainuke vaikne hetk on kolme minuti pikkune vahepala ''Vacant'', mis sunnib tõmbama paralleele Manatarga ''Chrystal'iga''.
Valdavalt aga ei anna DT kuulajate kõrvadele armu -- tervelt viis lugu on üle kümne minuti pikkused. Ajju on eriti sööbinud ''Honor Thy Father'' ja ''Stream Of Consciousness''. Neist esimene on plaadi üks raskemaid ning agressiivsemaid lugusid, mille esimesed paar sekundit panevad juba kukalt kratsima, et kuidas keegi millegi nii heaga on hakkama saanud. Kulminatsioon jõuab kätte looga ''Stream of Consciousness'', mis on plaadi ainuke instrumentaalpala ning albumi meloodilisim pärl. Võib julgelt väita, et nii kiiret, võimsat ja samas uskumatult hästi kõlavat soolot kui selle loo algusminutitel, ei ole Dream Theateri ajaloos veel kuuldud. Petrucci on end igas mõttes tehniliselt ületanud. Võiks öelda,et kitarristidele on terve see album maiuspalaks ning teeviidaks kitarri tehnilise valdamise kunsti poole.
Kui juba mõnda aega oleks võinud arvata, et Dream Theateri liikmed on instrumentide valdamises absoluutsesse tippu jõudnud, üllatab siin virtuooskitarrist John Petrucci taas sellise agressiivsuse, jõu ning kiirusega, et mul vajus sõna otses mõttes suu ammuli. Soolod on kiired ja läbilõikavad, meloodia teisejärguline ning eesmärk anda edasi just värsket jõudu ning kiirust. Ja see sobib vägagi hästi.
Kriitikutele võib lausa näkku visata tõiga, et hämmastava albumi materjal valmis kõigest kolme nädalaga. Dream Theateri liikmed veetsid selle aja ühes Manhattani prooviruumis ja nende enda sõnul mängisid iga päev hommikust õhtuni, kõik võimud põhja keeratud.
Soovitan "Train Of Thoughti" tungivalt kõigile progressiivse muusika fännidele ning ka kõigile teistele, kes vajavad hiiglaslikku energiasüsti ning soovivad kuulda, kuidas rasked käigud segunevad tehnilise virtuoossusega.
Plaadi ostjad võivad nautida ka lisamaterjali, mida saab kuulata arvutiga. Boonuskraami hulka kuuluvad videod proovisessioonidest ja salvestamisest. Nii et kuulake ja vaadake, kuidas tehakse asju teisel pool ookeani.
Olulised lingid:
www.dreamtheater.net
|
Lisatud: 14. aprill 2004, kell 17:06
Lisaja: Dark Patrick |
|
| | Archangel
09. mai 2005 kell 01:03:31
Loodan, et räägid veel Train Of Thought´ist.
Kõik kes väidavad, et on kuulnud DT uut(2005) albumit: ma ütlen seda vaid korra - te ei ole seda kuulnud. 99% juhtudel olete suutnud tõmmata netist James Labrie sooloprojekti(teistel juhtudel muu kraami) ja selletõttu võibki seda DT uueks plaadiks pidada.
Lekkinud ei ole midagi ja kõik lingid ja failid on DT moderaatorite poolt eidatud.
Plaat tuleb välja kindlaksmääratud kuupäeval, heal juhul leiab selle mõned päevad enne poodidesse jõudmist, kui plaadid on edasi entud eraisikutele. Seniks aga ärge lootkegi, et olete juba uut asja kuulnud.
Octavarium ei ole veel väljas 
Have a nice day  |
|
|
| | Kurivaim
05. mai 2005 kell 13:42:19
Dream Theater`i uus album kõlab ikka mu kõrvale väga hellitavalt, niiet üks mu lemmikutest!!! |
|
|
| | Siner
21. märts 2005 kell 18:39:10
...ma ei tahaks veel plaati ennast ja tema sisu arvustada nagu siin juba enamus täiel rinnal teevad, kindlasti sellepärast, et ma pole seda kuulanud. AGA ma sooviks pigem kiita Archanegel´it selle ´´arvustuse´´ eest, kuna kui mul ennem polnud plaaniski eriti plaadipoodi luusima minna, siis nüüd tekkis selline rõve huvi, et lihtsalt peab...  |
|
|
| | DarkDevil
17. veebruar 2005 kell 23:20:40
Just nagu Archangel ütles egas midagi kõllid põhja ja müttama...pidi päris hüva tegija olema vähemalt nii palju kui mina kuulnud olen |
|
|
| | Archangel
11. juuni 2004 kell 11:01:33
Nende tava kontserdi ava ongi üle kolme tunni ja vahest veel rohkemgi. JA see, et nad iga live vahetavad kava tähendab seda, et neil on iga hetk tuuril peas rohkem, kui 45 lugu millest enamus on oma kena 10 minuti piirimaile ja pikemad kuni 40 minti... võta nüüd kinni...
Oleks raha käiksin aasta otsa neil tuuril järgi |
|
|
| | marlews
10. juuni 2004 kell 19:14:23
Ma olen tähele pannud, et DT fännid jagunevad kaheks. Osadele meeldib kogu nende looming ning teised arvavad, et viimased albumid on täielik saast. Ma kuulun nende esimeste hulka. 
Plaati ei ole veel endale jõudnud soetada, kuid aasta alguses käisin kontserdil, kui nad oma "Train of Thought" maailmatuuriga Rootsis olid. Show oli üle 3 tunni pikk ja esitati iga albumi pealt ikka paar lugu. Pärast seda ei tahtnud kuu aega ühtegi DT plaati kuulata, kuna kontserdielamus oli nii võimas, et plaadi pealt tundus kõik nii armetu. Novotniisiis |
|
|
| | george
29. mai 2004 kell 20:17:07
Näha on, et Zed oli aastaid tagasi nii suur progehull, et suutis DT- niipalju mõjutada, et nad oma plaadid temale hoopis teises järjekorras välja andsid |
|
|
| | Hr. Huu
11. mai 2004 kell 12:57:23
Olen Zediga nõus. Mul endal ka kõik või peaaegu kõik DreamTheatred olemas. Aga märksa sagedamini mängib mu plaadimasinas FatesWarning, pänd kes teeb üpris sarnast stiili, aga on märksa veenvam ilusam parem pikem ja laiem ka. |
|
|
| | zed
29. aprill 2004 kell 19:42:34
Sorry Archangel, When Day and Dream Unite on mul 5 aastat üleüldse lemmikalbumite hulgas. ToTil pole mitte midagi vastu panna kahjuks. Väga igav ja mannetu plaat. Ja mis Elf ja Rush siia puutub? Elf teab, et Rush hea on aga asi on lihtsalt muusikalises maitses. Dream Theater ON mu maitse, kuid 2 viimast albumit mulle ei meeldi. Ma ei seedi ikka päris mitut Rushi plaati kah, kuigi see pänd on kah üks vaieldamatuid lemmikuid... Samuti pole ma täheldanud enda juures tüüpilist omadust, et "vanad albumid ruulisid täiega, nüüd nad teevad paska", Kõikidel eelnevalt nimetatud pändidel kui ka paljudel teistel ( ala Metallica, Yes, the Gathering, Anathema jne) meeldivad albumid täiesti suvaliselt, mitte ilmumise järjekorras.
Aga tore kui sulle meeldib, mul pole midagi selle vastu. Üritasin veidi tähelepanu juhtida enda arust sama headele kui mitte parematele asjadele, mida tasuks enne kuulata, kui hõisata, et see album hea on 
Chill! |
|
|
| | Archangel
21. aprill 2004 kell 21:40:24
nii... Zed mine perse 
Aga niipalju, kui on inimesi on maitseid ja seda ma sulle andestan...
Sina aga proovi vahepeal elfile selgeks teha, et Rush on hea , minul sama asi opethiga, no lihtsalt ei tõmba eriti, paar head lugu aga muu jama, sama ka rush... võta kinni, maitsed on erinevad...! |
|
|
| | stalker
21. aprill 2004 kell 19:42:04
Aga minule see album meeldib. Lemmik lugu on hetkel Honor Thy Father, sellele järgnevad As I Am ja In the Name of God.
Aga samas, minu proge-metali kogemus piirdub põhimõtteliselt ainult Dream Theateri loominguga, nii et võib-olla pole see album teiste bändidega võrreldes just kõige parem. Samas DT´e albumitest on ta üks minu lemmikuid. |
|
|
| | zed
16. aprill 2004 kell 18:24:27
vabandan ohtrate typo´de pärast oma tekstis |
|
|
| | zed
16. aprill 2004 kell 15:41:42
Kui on olemas nii ülimalt positiivne arvamus/arvustus siis mul ei jää miskit üle, kui kirjutada miskit negatiivset selle albumi kohta :o)
Olles mõned aastat tagasi samasugune progehull, kui Archangel praegu, oli ka minu jaoks Dream Theater "Suur Jumalus". Avastasin neid juhuslikult kuuldes albumit When Day and Dream Unite... lõi täiesti paffiks. Hakkasin otsima ka teisi albumeid, ja kuna toona oli just ilmunud Scenes From the Memory siis sattus see album mulle näppu. Järjekordselt olin asjast väga vaimustatud. Siis tuli muidugi Images & Words, mis oli kah hea... Aga ülejäänud albumid enam muljet ei avaldunud, paar head lugu ja see oligi kõik. Arvan, et ´90te keskel läksid nad äärmiselt igavaks ning ´mainstream´ilikuks. Kui tuli välja 6 Degrees, olid ülimalt põnevil, kuid sain kõva pettumuse osaliseks, teine plaat sisaldas täiesti mõttetut venivat 40min!!! oopust, milles ei olnud mitte ühtegi innovatiivset elementi... masendav.Esimesel plaadil oli vaid paar head lugu. Paraku 6 Degrees on puhas kuld Train Of Thoughti kõrval... Enam ei ole alles ühtegi meloodiat, ainult riffid, mis on täielikud ripoffid pändidelt nagu Metallica, Iron Maiden, Megadeth jne. Lood on tõesti masendavalt pikad arvestades, et üks lugu põhineb ühel või kahel riffil. Puuduvad täielikult emotsioonid... võibolla nad püüdsid oma uutesse lugudesse panna agrassiivsust, viha ja muid taolisi emotsioone, kuid ka see plaan kukkus neil täielikult läbi. Ei ole enam ju tegemist noorte ja vihastega. See on umbes sama nagu Metallica oma St. Angeriga... üritatakse olla ilgelt nooruslik ja vihane. Lihtne müüginipp. Et leida uut ostjaskonda noorte seas ning die-hard fännidele midagigi uut pakkuda. Paraku see agressiivsus on ilgelt võlts. Petrucci ´trade mark´ soolod ToT peaö on (vabandage väljenduse eest) mõttetu onamine a la huvitav kas ma jõuan ära lusistada 58 või 59 nooti per sekund. Kuulan viimasel ajal proget hulga vähem aga siiski uuematest asjadest teevad Dream Theaterile silmad ette sellest vallast Pain of Salvation ning Angra. Kuna aga viimasel ajal seostub mulle proge pigem mõttetu masturbeerimisega, siis kuulan pigem pände, kes on küll tehniliselt mitte vähem lihtsad, kuid hulga emotsiooni rikkamad, näiteks Opeth, Atrox, Dillinger Escape Plan, Maudlin of the Well jne.
Kokkuvõtteks, kui sa tahad lahedaid meloodiaid, siis ToT neid ei paku, kui sa tahad midagi uut kuulda proge ˛aantist, siis ToT seda samuti ei paku, kui sa tahad kiiret ja ägedad kütmist, siis paljud pändid teevad seda palju mõjuvmalt, kui DT ToT albumil, ka saund sellel plaadil on palju viletsam, kui kunagi varem... ilmselt üritati saavutada toorem ning jõhkram saund (lubage naerda).
Ühesõnaga, ettevaatust, see album on ainult DIE HARD fännidele või siis täiesti uutele inimestele metali vallas, kes pole jõudnud veel teiste, paljude paremate pändidega veel tutvuda. |
|
|
| | Archangel
16. aprill 2004 kell 10:52:58
Lisan ise siis ka esimese kommentaari. See on minu esimene arvustus, seepärast asi võib tunduda veidi lonkav... tänud Dark Patricule, kes jutu paremini mõistetavaks tegi.
Egas midagi, kõllid põhja ja kuulama |
|
|
|
|
|
