| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4479352
KÜLASTUSI TÄNA 3269 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 18
Registreerimata külalisi 12
HR Community liikmeid 6
|
|
|
| Arvustused |
 |
|
 |
|
UNTIL DEATH OVERTAKES ME - Symphony III: Monolith |
Arvustas Götterdämmerung.
NULLL Records 2005
1. Thus... 2. Funeral Dance 3. Monolith 4. Soon...
Ma olen tänulik inimese surelikkuse eest. Kõige ümbritseva vältimatust lõpust teadmine paneb osa meist valama muusikasse neid tundeid, mis muidu iial päevavalgust ei näeks, hinge salaelu ühes hämaramas maailmas. Rõõm on kevadine sula, mis kestab üürikest aega ning ununeb peagi, kurbusest aga sünnib kunst, mis on ülevam, kuna tagant piitsutab vajadus päästa surma eest midagi oma vaimust. See ei ole morbiidne pimedus südames, vaid nukrus, mis on kaunis: valu lähedase inimese kaotuse pärast; kahetsus üksildaste, armastuseta ööde üle; igatsus kaugete tähtede järele, milleni iial ei küüni. Meile on tuttavad kõik need tunded, seetõttu mõistame neid ja oskame hinnata nende kordumatust.
Tervet müriaadi taolisi meeleseisundeid pakub matusemetali guru Stijn van Cauteri põhiprojekti Until Death Overtakes Me uusim album "Symphony III: Monolith". Üks pilk kaanepildile või lugude nimekirjale kaotab kõik kahtlused selle plaadi olemuse osas — tegu on puhtaima funeral doom metaliga, täpselt nagu Skepticism seda kord ette näitas. UDOM on van Cauteri parim bänd ning ühtlasi ka stiili rajajate kõige edukam jäljendaja, kuna on suutnud standardile truuks jääres muusikat rohkem edasi arendada kui enamik teisi ansambleid. Võiks arvata, et alati saab mängida veelgi aeglasemalt, kuid hoopis raskem on seejuures kuulatavust säilitada. UDOM sai sellega hakkama — matusemarsi tempo, millega käesolevat stiili iseloomustatud on, tundub võrdluses käesoleva albumiga kui edasitormamine.
Ehkki erinevalt oma suurtest eeskujudest ei kaasa van Cauter muusikasse orelit, kompenseerib ta selle oskusliku ning intensiivse süntesaatorikasutusega, mis võtab vahepeal suisa orkestraalsed mõõtmed. Sellest johtuvalt julgen ennustada, et mingist hetkest muutub UDOM tervenisti ambient—projektiks (nagu suurel meistril neid juba vähe oleks!), kuna näiteks löökriistade ning vokaali kasutus on iga albumiga vähenenud ning klahvpille ja elektroonikat aina lisandunud. Seega need, kes ootavad traditsioonilisemaid ning metalsemaid helisid, võiksid kõrva pöörata pigem muusiku teiste bändide Beyond Black Void ning The Ethereal suunas. Viimane on allakirjutanu arvates küll pigem Thergothoni nõrgavõitu kloon, aga see jäägu kuulaja otsustada.
Teose läbi kuulanud, seisame surmale veelgi lähemal. Kas me peaksime aga kandma kahetsuseristi kulutatud aja pärast, mis iial tagasi ei tule, või hoopis tundma end rikkamana? Sellele möödanikule tagasi vaadates näen ma suurt ja kaunist kunsti, ning säärane mälestus ei kustu. Järeltulevad põlved võivad küll unustada, et keegi kunagi niisugust muusikat lõi ja kuulas, ent kõik kaob vaid selleks, et teha ruumi uutele asjadele. Kuni surm needki võtab.
Stijn van Cauteri veebileht: svc.nulll-void.com |
Lisatud: 21. august 2006, kell 11:25
Lisaja: Dark Patrick |
|
| | Lembetu
21. august 2006 kell 13:32:17
Päris kõva arvustus! Until Death Overtakes Me on väga hingelähedane. Kahjuks seda plaati veel kuulnud ei ole. |
|
|
|
|
|
