| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4715673
KÜLASTUSI TÄNA 6602 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 21
Registreerimata külalisi 15
HR Community liikmeid 6
|
|
|
| Arvustused |
  |
|
SATURNUS - Veronika Decides To Die |
1. I Long 2. Pretend 3. Decending 4. Rain Wash Me 5. All Alone 6. Embraced by Darkness 7. To The Dreams 8. Murky Waters
Firebox Records 2006
Taas kord jättis üks plaat väljendamist nõudva jälje kahe inimese sisse. Esmalt väljendab Yrg.
Ühel päikesepaistelisel kevadõhtul, kui jahe tuul petliku kevadsoojuse olematusse pühkis ning sügisest saati maas kolletanud lehti ringi keerutas, muutusin melanhoolseks ja hakkasin mõtisklema elu püsiväärtuste üle, mis ometi nii kergelt tolmuks võivad pudeneda. Meel muutus nukraks ning maad võttis masendus. Kättesaamatuna tundunud unistused tekitasid soovi siit ilmast ära minna — kuhugi, kus on hea...
Miks nii kurb ja melanhoolne, küsite? Ma ei oska sellele küsimusele täpselt vastatagi, kuid möönan, et suur teene selles võib olla Saturnuse uuel meistriteosel "Veronika Decides To Die". Ma ei ole suur n-ö pehmema või mainstream doom metali austaja (hing ihkab kurjemat), kuid Saturnus on suutnud luua tugeva materjali, mis kõigi eelduste kohaselt peaks leidma tee paljude melanhoolse metali austajate plaadikeerutajatesse.
Saturnus on vahelduva eduga tegutsenud juba 15 aastat, pärineb Taanimaalt ning on kolme seniilmunud albumiga tõestanud oma kuuluvust romantilis-meloodilise death/doom metali sauruste hulka, kus kõige suurema nimena domineerib mõistagi My Dying Bride. Plaadifirma reklaamib Saturnust kui romantilise doom metali redefineerijat ning see tiitel ei olegi nii väga vale. Ehkki muusika baseerub suuresti žanri esiisal, on bänd suutnud siiski luua küllaltki omanäolise ja unikaalse materjali. Raske ja masendava üldsaundi taustal paitavad kuulaja kõrvu üksikult uitavad ning kirglikud kitarrimeloodiad (kohati à la vahepealne Katatonia), unelevad klaveri-interlüüdid ning vokalisti nukker hääl. Muusika kurbus ning ilu tasakaalustavad teineteist ning hoolimata raskekõlalisusest ei olegi Saturnuse muusika nii masendav, kui arvata võiks — tasapisi tunned, kuidas lootus taastärkab ning elujõud naaseb. Täpselt nagu Paulo Coelho raamatus "Veronika otsustab surra" — nimelt on bänd oma materjali sellele teosele üles ehitanud, üritades tabada samu emotsioone, mida pakub raamat. Kõlab üsna huvitavalt, kas pole?
"Will my sad memories
wash away with my shame?
Will the rain wash away
the demons in my mind?"
Plaadi ainsaks nõrgemaks kohaks võib pidada vokaali. Thomase growl on minu jaoks kohati pisut kuivavõitu ning ei haaku päris hästi võimsa instrumentaalvalliga. Samas on esmamulje pisut petlik ning korduva kuulamisega paraneb asi tunduvalt. Muide, suurem osa arvustustajatest laulab lausa oodi vokaalipartiile, nii et probleem võib peituda vaid minu morbiidses maitses. Muide, kel huvi Saturnuse vastu, proovigu panna käpp peale ka austerlaste bändile nimega Estatic Fear, mis teeb üsna samas võtmes muusikat, kuid läheb romantilisuses ning ballaaditsemises veelgi kaugemale.
Ah jaa. Kuna tegemist on ikkagi romantilise muusikaga, siis sobib see iseäranis hästi armastajapaari unemuusikaks, kui sügisõhtu masendus sunnib teineteise lähedust otsima ning hingevalu jagama. Nii nagu Coelho raamatus leidsid teineteist enesetapjalik Veronika ja skisofreeniline Eduard, on ka teistel "kiiksuga" armastajatel võimalik hädaorust ühiselt väljapääsu otsida. Saturnus pakub tunniajase sünge retke läbi inimmõistuse tumedamate ja intiimsemate soppide ning võimaldab need valuliselt päevavalgusse tuua. Pärast hakkab kergem...
Järgmisena võtab sõna Christ.
Saturnus on ärganud! Pärast enam kui kuue aasta pikkust vaikust on see taanlaste doom-bänd maailma oksendanud järjekordse — arvult siis kolmanda — kauamängiva. Kuus aastat on pikk aeg ja seda on tunda nii helis kui pildis.
Oma panuse kõlalistesse muutustesse (ja pikka pausi) on ilmselt andnud ka bändi isikkoosseisu märgatav vahetumine — asendajad on tulnud leida kolmele (!) pillimehele, kes varsti pärast plaadi "Martyre" ilmumist otsustasid siirduda parematele jahimaadele (ehk ansamblisse The Loveless). Bändi juhtfiguuri Thomas A. G. sõnul võttis uue õige kamba kokkusaamine üllatavalt kaua aega ning samas ei tahetud uut materjali kirjutama hakata enne, kui kõik mehed olid sulanud ühtseks koosluseks ning valmis koos sünergiliselt tegutsema.
Ja kui aeg oli küps, seati sammud juba tuttava asutuse The Sweet Silence Studios poole ning tehti valmis plaat nimega "Veronika Decides To Die", produtsendiks seegi kord bändi vana koostööpartner (ning paljudele Metallica fännidele tuttav) Flemming Rasmussen.
Uus plaat — uus Saturnus. Vähemaks on jäänud gootilike jooni, juurde on lisatud meloodilisust. Bänd kõlab sellel plaadil kuidagi küpsem ja enesekindlam kui varasematel; muusikaline käekiri on isikupärastunud. Samas ei saa seda plaati kuulates lahti kuskil seljaajus istuvast déjà vu-momendist.
Pahatihti tundub mõni kompositsioon kohustusliku doom-klišeena. Aga mis seal salata — pikapeale, kui aeglases tempos tiksuv muusika oma olemust hakkab avama, peaks see ka paadunuima doomifänni pea katatooniliselt nõksuma võtma. Muusika mõjub tüüpilise kontseptuaalse soundscape'ina, kuid, raisk, see töötab! Erinevalt Khanate või Sunn O))) grotesksetest "müramaastikest" ei kohta siin uitamas tillukesi roosasid elevante või neoonrohelisi kraaksuvaid hiidküülikuid, samas pole see ka nii abstraktne kui Morgioni "Solinari", vaid sinu ette maalitakse meloodiatega... khm... kuidagi "naiselikult" romantiline ja tuttavlik tühermaa. Seal on hea uidata saadetuna plaadilt kostvast dünaamilisest helipildist — lüürilised klaveri-introd vahelduvad massiivse kidralõrina saatel tammumisega. Rohkelt (isiklikult minu jaoks liigagi rohkelt) on kogu kompoti vahele põimitud ka eleegilisi (isiklikult minu jaoks liigagi eleegilisi) kidrasoolosid. Kuid mis seal ikka — tegemist on kontseptuaalse helimaailmaga, kus kuulaja on vaid külaline ning ta ei peagi kõike mõistma. Ole lahke —ˇkui tahad, uita siin ringi, kuid ära unusta end siia liialt kauaks.
Kogu seda muusikalist toredust saadab bändi laulja korisedes, kisendades ning siis hoopis ilukõneldes esitatud doom-poeesia. Tekstid justkui juhivad kõlavat muusikat kuulama ja vastupidi. Üks täiendab teist ja nii ju olema peabki. Tekstidesse süüvides võib märgata ka põgusat seost selle va Paulo Coelho raamatuga. Ent erinevalt Coelho püüdest julgustada inimesi elama pakub Saturnus oma versioonis kuulajale lihtsalt emotsionaalset audiovõimendit oma tumedate mõtete mõtlemiseks.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et sellelt plaadilt pole mõtet hitte otsida. Paari kuu pärast ei tule ilmselt meelde ka ükski äsjakuuldud käik. Samas moodustavad lood kokku ühtse terviku ning tekitavad kergesti võimust võtva atmosfääri. Oluline osa siinjuures on ka filigraansel esitusel ja heal saundil.
Hea plaat comebacki tegemiseks ning tugev alus järgmistele.
Koduleht: www.saturnus.dk
|
Lisatud: 27. juuli 2006, kell 16:54
Lisaja: Dark Patrick |
|
| | Yrg
01. august 2006 kell 14:37:59
Muuseas, kuna Saturnus pesitseb nüüd Firebox Recordsi hõlma all, siis saab plaati ka Nailboardi netipoest. |
|
|
| | Götterdämmerung
28. juuli 2006 kell 14:45:52
Morgioni "Solinari"´ga polegi bändi väga mõttetu võrrelda, vähemalt varasema loomingu põhjal. Sarnasusi on nii stiilis kui ka emotsioonides. Kvaliteedis siiski mitte. Ehkki "Paradise Belongs to You" ning "For the Loveless Lonely Nights" olid korralikud asjad, Morgioniga neid kõrvutada ei saa.
Saturnus on siiski ülehaibitud bänd ning comeback hetkel kuulama ei kutsu. |
|
|
|
|
|
