| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4715391
KÜLASTUSI TÄNA 6320 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 29
Registreerimata külalisi 27
HR Community liikmeid 2
|
|
|
| Arvustused |
 |
|
TYRANNY - Tides of Awakening |
Arvustas: Götterdämmerung
Firedoom Music 2005
1. Coalescent of the Inhumane Awareness 2. Sonorous Howl from Beyond the Stars 3. Upon the War-Torn Shape of Cold Earth 4. In the Arcane Clasp of Unwritten Hours 5. Entreaties to Primaeval Chaos
Koletis on tulnud! Bändi Tyranny 2004. aastal ilmunud EP “Bleak Vistae”, mis hukatusmuusika ringkondades kiiduavaldustega vastu võeti, teatas ette tema tulemisest, ja siin ta nüüd on: “Tides of Awakening”, viis lugu ülidepressiivset doom metalit. Edaspidi vihjan ma bändi kesksele ideele ning arvatavale inspiratsiooniallikale kui Koletisele; selle põhjust ei tohiks olla raske ära arvata.
1) Coalescent of the Inhumane Awareness
Keset ulgumerd ulatub vetest välja üksildane kalju, lõputust hõõrdumisest siledaks lihvitud. Panete tähele, kuidas muusika kogub öisest tuulevaikusest toibudes jõudu, kuidas pealetungivad tormilaineid iseloomustavad kõrged kuid rõõmutud helid, kuidas Universum teie ümber – eriti, kui kuulate seda plaati öösel – on varjatud elust tiine? Kõik võib olla tardunud meresoola sammasteks, elav või vähemalt aistimisvõimeline osa maailmast sel hetkel tervele inimmõistusele tabamatu, kuid siiski on see olemas. Perfektselt sobiv madal rümisev vokaal on üks neid asju, mis aitab esile kutsuda õiget meeleseisundit, kuid eelkõige on tähtis valmisolek taolise muusika vastuvõtmiseks.
2) Sonorous Howl from Beyond the Stars
Üksteist ja pool minutit klassikalist funeral doomi, mis meenutab bändi Skepticism või sellele paljuski sarnanenud varast Shape Of Despair’i. Taustal kõlab nimetatud stiilile nii omane süntesaatorimeloodia, mis kogub astmeliselt intensiivsust, et tekitada emotsioon vältimatust hukust, ning siis järsult kaob, et hiljem uuesti alata. Lihtne ent töötav lahendus, nagu doom-metallistid ära tabanud on. Helide veeredes pidasin Platoni kombel oma mõtetes maha lühikese dialoogi haiglase inimvarega, kelle hingesügavustest tuleb inspiratsioon Tyranny-suguse õuduse loomiseks.
K: Kes sa oled? Millisest mülkast sa välja ronisid?
V: Ma olen sina ise; selline, milliseks sa saaksid, kui oleksid näinud kõike mida mina.
K: Ja mis on see, mis looks minust taolise värdja?
V: Kuula tuulte ulgu ning vete kohinat, mis sellele vastab ning seda tervitama tõuseb. Taju nende agooniat, kui nad lõputult halavad oma igavesest vangistusest sellel neetud planeedil. Loo see kurbus enda jaoks taas, põimi ta muusikasse ning kuula, kuidas sügavikkude elanik sellele vastab ning oma ärkamist ennustab. Siis jõuad sa lähemale arusaamisele, kui õhuke on piir terve mõistuse ning hulluse vahel. Jää serva peale ning...
K: Aitab! AITAB!
3) Upon the War-Torn Shape of Cold Earth
Teooria: selle laulu ajaks panid ansambli Tyranny liikmed oma kitarrikaelte ümber köied ning poosid pillid surnuaial kasvava kuivanud puu okste külge. Muusikat mängisid keeli piitsutavad tuuleiilid.
Tõestus: loogika ütleb, et ühelgi inimlikul moel poleks taolisi helisid suudetud luua.
Tulemus:
* Siin ei ole positiivsust.
* Siin ei ole elu.
4) In the Arcane Clasp of Unwritten Hours
Nüüd jutustan ma sulle su hukatusest. Sa vaatad plaadi kaanepildil olevat õõvastavat roomajasilma. Silmi on üks, ja see on asja juures kõige kohutavam. Pole mitte midagi, mis tähelepanu kõrvale juhiks ning momentaalselt langed sa tolle pilgu hüpnoosi alla. Hüpnotiseerijaks on see üksainus domineeriv sünge riff, mis käesolevas loos end aina kordab ja kordab ning jätab kõik muu enda varju. Su aktiivsed meeled on täielikult Leviaatani silma lummuses ning passiivsed meeled, millega adud lõksu sattumist, jäävad hüüdja hääleks kõrbes. Nii ei märkagi sa koos roomajaga kerkivat tõusu, tausthelide müriaadi, mis ümbritseb toda näiliselt ainsat kitarrikäiku; ja ei põgene enne, kui on liiga hilja. Laulu lõpetavad ühed kõige apokalüptilisemad alatoonid, mida minu kõrvad kuulnud on, ka funeral doomi vallas. Üheselt antakse mõista, et Koletise saadetud lained on maa üle ujutanud ning su kopse täidab nüüd soolane vesi.
5) Entraties to Primeval Chaos
Kätte on jõudnud albumi viimane lugu; hetk, milleni igaüks jõuab. Unustage elektriline matus doom metali algupäevilt – too sai läbi ajastuid tagasi. Tyranny lõpetab nonde ajastute möödumise survega, maakoore laamade liikumisel tekkiva müraga, purustava tektoonilise matusega. Otsekohe kangastub bändi Sunn O))) hirmuäratav teos “White2”, ja õigustatult. Neljas eelnevas loos oli tunda, kuidas muusika tahtis vägisi drone doomi valda tüürida, ent ei olnud selleks veel päris valmis. Nüüd aga lahvatab see muusikamääratlusi segipaiskav stiil oma täies võimsuses, otsekui kisendades maapõuejõudude keeles: “Surm on kivi sisse minek!”. Tõepoolest, ürgseid roomajaid ootas just selline saatus ning nüüd suleb oma silma ka see viimane peletis, jäädes ootama järgmist tõusu...
Järelhüüde õigus on antud mulle; ma olen Koletist kaalunud ja leidnud ta kerge olevat. Ta jääb süüd kandma aegade lõpuni ja sealt edasi, ent ta ei tee seda üksi, vaid koos oma loojatega, kes on “Ärkamise tõusude” taga. Neile on määratud igavene äng ning kohustus seda ka edaspidi muusikasse valada. Et ma olen veendunud käesoleva albumi edukuses, ei kahtle ma, et nad sellega ka hakkama saavad.
Teave bändi kohta: Tyranny |
Lisatud: 25. november 2005, kell 18:04
Lisaja: Dark Patrick |
|
|
|
|
| | anz
18. märts 2006 kell 19:19:59
Arvustus on väga uhke.
Täht närides, mainiks, et kuivanud puu enam ei kasva  |
|
|
| | Madu
01. detsember 2005 kell 00:29:32
arvustus tekitab tahtmise joonistada.  |
|
|
| | Lembetu
26. november 2005 kell 20:26:10
Iga bänd võiks uhke olla sellise arvustuse üle. See on meistriteos!!!
...no ja plaat ise on kah puhas KULD!!!! |
|
|
|
|
|
| | Götterdämmerung
25. november 2005 kell 21:04:25
@Yrg - Suleseppamist kasutasin ma võrdlemisi vähe. Enamus sellest arvustusest on päris tõelised visioonid, mis mulle täna hommikul loengusse minnes pähe kargasid. Loengust midagi eriti ei kuulnud, kuna pea oli lovecraftilikke kujutlusi täis. Koju sain, tegin ajurünnaku ja panin asjad lihtsalt kirja.
Tulemus panin mind mõtlema, et olen üks disturbed individual küll.
@Sorts - ma olen näinud ühe sama stiili bändi The Funeral Orchestra live-klippi. See on küll koomika - bassimees ja kaks kitarristi, kõik mustades ürpides, seisavad reas ning iga paari sekundi tagant tõmbavad ühel ajal korraga kätega üle keelte, nii mitu minutit järjest.  |
|
|
| | Sorts
25. november 2005 kell 20:05:27
Laivis ei kujuta küll seda pändi ette  . |
|
|
| | Yrg
25. november 2005 kell 19:29:13
Väga bro arvustus!!!! Jumalate hukk - va sulesepp!! |
|
|
|
|
|
