 |
|
  |
|
DISSIMULATION - Prakeikimas |
DP peab kohe ütlema, et ei teadnud Dissimulationist peale nime ja selle, mida rada7 ivo sellest arvas, mitte midagi. Nojah, et Leedu bänd, seda ka. Aga sama hästi võiks tegu olla Põlva, Poola või Portugali grupiga – tekstist ei saa niikuinii mitte muhvigi aru, üks möirgamine ja kisa kõik. Ka hädaldav piiksukoor esimese loo refräänis ei tee asja selgemaks, küll aga naljakamaks.
Samas loos on üks eriti hea käik, aga kombinatsioonis sümfoonilise sissejuhatusega meenutab see kõik liigagi palju Massacra kultusplaati "Enjoy the Violence". Edasi läheb plaat sarnases uue vana kooli death/thrash/black-liinis. Sedasorti muusika paadunud fännidele soovitab DP plaati kindlasti, kuid neile, kes tänapäevasemast ekstreemmuusikast midagi vaimukamat ja omapärasemat kui vanade isakeste jäljendamist ootavad, pole albumil palju pakkuda. Viisakas saund ja produktsioon on tänapäeval juba nii tavaline, et sellega suuri laineid ei löö – pigem ootaks karusemat ja ülemöödunud dekaadi nostalgiast nõretavat lähenemist, mida veenvalt kasutab näiteks Must Missa.
Kõige tipuks on plaat, millel küll vaid kuus pala, tüütult pikk. Thrash-bändi lood ei tohiks ületada nelja, äärmisel juhul viie minuti piiri, kuid Dissimuka iga viimane kui lugu jõuab kannatamatuma kuulaja jaoks igavaks minna. Rohkem konkreetsust, mehed! Võimalik, et venitatud müristamine on mõeldud esile kutsuma mingisugust black-transsi – eriti paneb nii arvama viimane, üle kümne minuti (sic!) pikkune topeltlugu –, kuid allakirjutanu meelest see neil ei õnnestu.
Natuke piinlik on panna sõprusrahva esindusbändi püüdlikule plaadile nii kehva numbrit, aga kui muusika ei loksuta, siis ta ei loksuta. Kas teid loksutab, võite ise veenduda, kui heidate kõrva lugudele "Ju Septynetas" ja/või "Omega Et Alpha". Esimese loo nimi on valesti kirjutatud, sest DP klahvstikul ei leidu Leedu keeleomaseid märke. Samal põhjusel pole seekord lisatud ka palade loendit.
Lähem teave bändi kohta: www.ledotakas.net. |
Lisatud: 10. oktoober 2005, kell 14:16
Lisaja: Dark Patrick |
|
|
|
|
| | ints27
21. märts 2006 kell 20:13:13
 |
|
|
| | ints27
21. märts 2006 kell 20:12:55
 |
|
|
| | laanehulkur
05. detsember 2005 kell 13:23:38
Alustuseks pean kohe mainima, et mulle Dissimulation meeldib. Kõnealuse üllitise hankisin küll juba suvel, aga millegipärast kohe väga sellesse ei süüvinud, ilmselt seetõttu, et samal ajal oli võimalus mitme teisegi pöörleva ning müra ja inimhääli väljapaiskava kettaga oma plaadiriiulit täiendada, "Prakeikimas" ei olnud tol hetkel teps mitte kõige prioriteetsem, ning esimese kuulamisega, ei suutnud ka mõnd palju hingelähedasemat uut CD-d minu muusikamasinast kuigi pikak ajaks välja tõrjuda.(Muuseas, jagades sama saatust kodumaise Human Ground -iga. )
Esimene emotsioon oli vist see, et D. 2003 aasta plaat "Maras" meelib siiski rohkem, aga tegu oli muidugi ka ühega mu paljudest lemmikalbumitest. Praegu arvan, et nood on vahvalt erinevad, ning "P. "oma veidi isemoodi ülesehitusega tahab nats harjumist.
Siinkohal "Prakeikimas"e kuulamisõpetus: Kui on segavaid tegureid, siis oodake kuni saate tunnikese rahu, visake end selili kusagile pehmesse kohta, nõnda et kuulmisorganid jäävad umbes kõlaritest paiskuva helivoo ristumiskohta ja pange "gramafon" mängima. Seejuures ärge valige mõnd sellist kõlavarianti, mis leedukeelse arusamatu teksti liialt muusikasse summutaks, samas on äärmiselt mittesoovitav volüümiga koonerdamine. Nii - nüüd kuulake. Ja ärge nihelege lugudevahelisel ooteajal !!! (See on muuseas mingi Hiroshima nimeline heliteos, täpselt ei mäleta, lugege ise voldikult. ) Küll võimsad kitarrisaundid ja trummimüdin teid peagi endaga uuesti kaasa haarvad.
Nüüd kui kuulatud sai, oskate juba ise arvata, kas meeldis, või mitte. Jagmata ise seda suht kurja maailmatigedust ja hävinguootust mida nad kuulutavad, on Dissimulation minu jaoks huvipakkuv justnimelt muusikalise poole pealt, ning asjaolu, et oma tigedust sealses kohalikus lõunabalti keeles välja bröögatakse, panebki kuulama. |
|
|
|
