| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4477516
KÜLASTUSI TÄNA 1433 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 16
Registreerimata külalisi 11
HR Community liikmeid 5
|
|
|
| Arvustused |
 |
|
 |
|
ECHOSILENCE - Distorted Horizon |
1. Views on Views 2. Distorted Horizon 3. Information Intoxication 4. Human Animal
Nailboard Records 2005
Jälle on Eesti muusika inimesed nii õhevile ajanud, et soovi sama plaati arvustada ilmutasid kaks foorumikasutajat. Esimesena saab sõna Freultwah.
Ükspäev lugesin Umberto Eco raamatut „Foucault' pendel“ ja natuke jäi kummitama Eco enda kommentaar, et tema raamatud on kui kihilised võileivad. Ampsad natuke pealt ja on detektiiviromaan, nokitsed edasi ja on ajalooline taies, veel pisut kaevates leiad vastava hariduse olemasolul tõsise semiootilise analüüsi, 500 lehekülge pika. Võib-olla mõtles ta midagi veel, aga ma polnud nii tark, et rohkem tasandeid välja mõelda.
Ja siis juhtusin ma havi käsul ja enda tahtel Echosilence'i uut Asja kuulma.
Alguses oli mul mulje, et ma söön sibulat.
Tähendab, mulle meeldib sibul. Sibulal on väge. Seda annab süüa viiludena, eks. Lükkad leivale näiteks. Salatis on väga hea. Küpsetad ahjus? Mmmm... Kes teab, see teab: „Serbia toit“. Sziget. Kulinaaria. Ent erinevalt kihilisest võileivast jääb sibula mekk samaks ka siis, kui sa pealmise kihi oled ära koorinud. Maitseb hea, aga midagi ei muutu. Võib isegi olla, et sõin mitut sibulat, eri sorti.
Siis sattusin ma sedasama uut Asja kuulama ka.
Selgub, et see ei ole „Eclectic Collaborations II“. Toona oli läbivaks motiiviks katkendlikkuse hüplev esteetika, mis osalt kõlas pisut idamaisenagi. Käigud nagu kabuki-teater. See ei ole praegugi kuhugi päriselt kadunud, ent seda leida on raskem, nii osavasti on see seadeisse ära peidetud. Kui aga liigse agarusega otsima hakata, võib muusikast kogemata läbi vaadata. Echosilence’i kompositsioonid on haprad – võta üks osa ära ja juba ongi tunne, nagu oleks midagi katki. See võib vahel ka muidugi taotluslik olla. Avalugu „Views on Views“ lõpeb kavala stuudiotrikiga: ekvalaiser alustab ülevalt ja lõikab järjest madalamaid sagedusi maha, kuni järele jääb vaid laul. Pinge, dünaamika.
Muide, laul. Rokkmuusikas ei kõla lauluhääl just sageli orgaanilise osana muusikast. See on enamasti rohkem nagu kleebis. „Distorted Horizon“ käsitleb aga häält kui muusikainstrumenti. Lisaks sellele, et häälel on oma soolokohad ning keerulised – ja imeilusad – harmooniaseaded, suhestub ja suhtleb see ka teiste pillidega, vahel lisab neile värvi ja mõnikord otsekui omamoodi sordiini. Sõnadest, muide, ei peagi aru saama. Need on küll kahjuks inglise keeles (kaua võib, Eesti bändid?), aga see ei pääse mõjule. Samahästi võinuks need tekstid ka bantu või nganassaani keeles olla, nende sõnum jääb hääle väele ja ilule alla.
Kitarrid kõlavad üpris sünteetilisena ning tundub, et sellest koorub albumi ainuke potentsiaalselt nõrk koht. Nimelt: kui kitarrid peaksid kärisema hakkama, ei ole see Trio Niskalaukause „kümme kitarri korraga“-kärin, vaid kriitilisematel hetkedel ainult hädine sumin. Teisest küljest on Echosilence’i rütmid ka väga intensiivsed ja keerukad ning kümmet kitarri üksteise peale salvestada ei saaks, sest juba kaht sellise tekstuuriga partiid on raske sünkrooni ajada. Seega on valida musta kõla ja sünteetilise kärina-sumina vahel ning praegu on sünagoog kenasti keset küla ehitatud. Pealegi, kui heli valjemaks kruttida, saab kõik kenasti jälle korda ning kitarrikõla peabki ju tegelikult selline olema, sest teisiti noid tekstuure ja helimustreid ju luua lihtsalt ei saa.
Pealtnäha on „Distorted Horizon“ muusikaliselt sirgjoonelisem ja popilikum kui oma eelkäija ning mingil tasandil on see ka tõsi. Laulja kaasamine mustrisse on bändi sundinud oma nooditulevärki koomale tõmbama ja rohkem muusika koherentsusele tähelepanu pöörama. Minu mätta otsast paistab, et distsipliini on krooninud edu. Samas ei saa ka tõbiste instrumentaalide ihaldajad end petetuina tunda, sest lisaks vahel esiletungivale popiesteetikale (Kate Bush! Ja Meshuggah! Mis toimub?) on siin tegelikult endiselt olemas kõik, mille järgi Echosilence tuntud on: nihkega seaded, jaburad rütmid, segased meloodiad ja muidugi soolod. Kõik see on aga väga hoolikalt pakendatud ning selle ülesleidmiseks tuleb vaeva näha.
Aga liiga sügavalt kaevata pole mõtet, üleanalüüsimine jäägu raamatutarkadele ja semiootikutele.
Selgub, et ei olnudki sibul, oli siiski kihiline võileib. Või tort. Või „kirju koer“. Igatahes on „Distorted Horizonis“ väga palju, aga kõik kokku kõlab kui kvaliteetne tervik. Seda oligi tarvis tõestada.
___________________________
Teise arvustuse kirjutas mcstanb, kes pani plaadile hindeks 4/5.
...ja jõudis kätte see aeg, mil Eesti progemetali bändi Echosilence’i kauaoodatud plaat lõpuks ilmus. Eestis on kahjuks väga vähe bände, kes viljelevad progemetalit.Esimestena tuleks pähe vaid Kantor Voy ja Instigator of Grief (kes nüüdseks on vist juba tegevuse lõpetanud).
Mõned on seda üllitist oodanud juba demo “Eclectic Collaborations” ilmumisest peale, kuid ansambel on sellest ajast kaugele edasi arenenud, lisades näiteks koosseisu hõbehäälse Kadri Rati. Plaadi kogupikkuseks on 30 minutit ja ainult neli lugu, mis mõned fännid võib-olla nurisema panid, kuid tsiteerides bändi kitarristi Karu: “..pole mõtet albumile mõttetuid fillereid panna”.
Echosilence’i kitarririffe iseloomustaks sõnaga “kosmilised”; need viivad kuulaja justkui salapärasesse helidemaailma ja seda sellest hetkest peale, kui kõlama hakkavad pala “Views on Views” esimesed noodid. Plaadi kõige “raskemaks” looks on “Human Animal”, mis halastamatult lõpetab selle kosmilise muusikalise elamuse.
Hea on see, et Echosilence ei ole läinud väga tehniliseks ega püüdnud ühes loos näidata kõiki pillikäsitsemisoskusi, mida paljud progebändid siiski väga vajalikuks peavad. Kadri hääl sobib ka suurepäraselt muusikasse, mida Echosilence teeb ning õnneks on inglise keele hääldus solistil hea ega häiri kõrva.
Plaadi ainsaks miinuseks on see, et seda kuulates kaob vahel tähelepanu ning ei saa aru, kas lugu ikka veel käib või mängib juba uus, kuid seda ei juhtu tihti, sest Echosilence on oma lood läbi mõelnud piisavalt hästi, et äratada unistav kuulaja mõne ootamatu keerdkäiguga.
Loodan,et sellelt bändilt tuleb veel mitu head kauamängivat ja et järgmist ei peaks ootama seitse aastat.
|
Lisatud: 07. oktoober 2005, kell 12:34
Lisaja: Dark Patrick |
|
|
|
|
| | maki
21. aprill 2006 kell 12:36:39
Pääris huvitav plaat on... |
|
|
| | Lembetu
07. oktoober 2005 kell 14:39:31
Esimene arvustus oli ehk tõesti liiga piltlik. Seosed ja emod plaati kuulates on muidugi need, mis inimest viimase külge üldse kleebivadki aga... |
|
|
| | Pichen
07. oktoober 2005 kell 14:02:06
Rohkem sõnaõigust Freultwah-härrale! (Y) |
|
|
| | Dark Patrick
07. oktoober 2005 kell 12:41:57
Tehnilise roki võõrale DP-le ei aja Freultwahi arvustus progehimu peale, küll aga söögiisu kihiliste võileibade ja sibula järele. Väga nämm arvustus on! |
|
|
|
|
|
