| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4476687
KÜLASTUSI TÄNA 604 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 7
Registreerimata külalisi 7
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Arvustused |
 |
|
 |
|
LOITS - Must album |
Arvustas Lauri Lukas.
1. Emaraud 2. Soomusronglase silmis 3. Suudelda neidu 4. Kiri kaevikust 5. Ei kahetse midagi 6. Veealune valss 7. Peegli ees 8. Surmarestoran 9. Öölaul
Nailboard Records 2007
Must album — enamikule meenub seepeale plaat, millest alates Metallica sitaks läks. Metallicat ja Loitsu ei ühenda aga küll miski muu peale plaadi nime: Loits läheb nimelt järjest paremaks!
Nagu arvata, on tõesti tegu musta plaadiga, seda eriti teemade poolest: surm võimutseb igas loos. Mõni ehk ootas pärast eelmist ülimenukat kauamängivat “Vere kutse kohustab” veelgi karmimat saundi, Loits aga võttis kätte ja hakkas endaleiutatud flak’n’roll-stiili sügavuti uurima ja kinnistama. Ärge saage siiski valesti aru — teravus pole kusagile kadunud, kuulake kas või pala nimega “Ei kahetse midagi”.
Tavaliselt pannakse plaadi esimeseks looks hoogne loodetav menuhitt, et võimalik ostja poes pisteliselt kuulates kohe konksu otsa jääks. “Emaraud” (mida kuradit see peaks küll tähendama?) täidab ülesande 110-protsendiliselt. Tegelikult on plaadi algus tervenisti nii hoogne, et avapalaks sobinuks ükskõik milline esimesest viiest loost; eelkõige soojendab arvustaja südant “Soomusronglase silmis”. “Suudelda neidu” avab aga vokalist Lembetut hoopis uuest küljest. Ei saa mitte märkimata jätta puhast ja mõnusat, ehkki pisut kaledat kõla. See võib muidugi ka teadlik valik olla; kogu plaat on kale ka teemadelt.
Loitsu puhul oleks imelik, kui nad laulaks millestki muust kui Eesti ajaloost. Selgi korral ei tule juttu mitte mingitest tähtsündmustest, vaid tavalistest inimestest, kes elasid oma tavalist elu, kuni nad “vabastati” — enamasti ka elust. Eesti oludes ennenägematult ilusas karbis leidub ka kaardikomplekt, kus Loitsu liikmed kehastuvad kunagi elanud inimesteks. Nende elulugude üksikasjad oleks aga kui sõna sõnalt maha kirjutatud ikka väga suure osa praegu elavate eestlaste vanemate-vanavanemate isiklikest ajalugudest. Stiil on väljapeetud ja asjatundlik; sellist ehedat luitunud tooni need vanad fotod ongi. Ainus, mis arvustaja suunurka kergitas, olid siin-seal vilkuvad patsid — ma kahtlen, kas 1930. aastate möldritel-talunikel taolisi ikka leidus.
Ettetellijad said niigi kopsakale plaadile ja kleebistele-kaartidele lisaks ka plaadi “Mustad laulud”, kus leidub neli lisapala, fotoalbum, ja kaks filmi, millest üks kajastab plaadi ja fotolavastuse teostamise meeleolusid; teine on peiariks kehastanud M. Divine’i küllaltki naljakas monoloog. M. Divine on peaaegu ainuisikuliselt vastutav ka “Musta albumi” tekstide eest; paaris loos on haua tagant käe ulatanud Juhan Liiv.
Albumi hingekriipivamaks hetkeks osutub aga “Mustade laulude” viimane lugu “Roim Repelis”. Kiretul häälel loeb Lembetu pealtnägija meenutust kangelasliku Punaarmee poolt kordasaadetud inimsusevastasest kuriteost, massimõrvast Kadrinas, kus meid järjekordselt “vabastati”. Midagi pole unustatud, kedagi pole unustatud!
|
Lisatud: 12. juuni 2007, kell 17:12
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (2) ] |
|
 |
|
MINOTAURI - II |
Arvustas: Götterdämmerung
Firebox Records 2007
1. Hammer of Doom 2. Kill to Live 3. War 4. Storms of the World 5. Under the Cross 6. Doom on Ice 7. Misery 8. Satan in Man 9. Sex Messiah 10. Black (Magic) Triangle
Doom tuleb Soomest nagu kangelased Tõnismäelt, seda teab iga lapski. Aga kas iga laps teab ka bändi Minotauri, millel juba ilmunud hulk kraami, sealhulgas kaks täispikka? Neist teine ongi meil praegu käsil (albumi nimes on, muide, sellele ka väike viide, kes tähele pani). Traditsiooniline doom pole mu tugevaim külg; tunnistan ausalt ka seda, et ei olnud bändist varem teadlik. Kas ma nüüd ka nende varasema loominguga tutvuda soovin, on veel lahtine.
Ma ei tahtnud alustada mõistaandmisega, nagu oleks “II” midagi halba. Tõenäosus on selle kasuks, et ma ei oska (veel) lihtsalt algupärasemat doomi hinnata. Ja Minotauri teeb mitmeidki asju õigesti. Kohatine tunne, nagu püherdaks sul peal terve katedraal, on täiesti olemas. Mitu sütitavat, et mitte öelda rokkivat lugu ehivad albumit samuti, näiteks “Hammer of Doom”, “War” ning “Doom on Ice”. Kuid põhjust on ka nurinaks.
“II” põhiline puudus on selle tuimus, mis esineb isegi esiletoodud lauludes. Üsna ruttu saab domineerivaks mulje, et mehed on üritanud ette kirjutatud moel doomi teha, maksku mis maksab, unustades sealjuures, et igasuguse helilise hukatuse edu tuleneb lõpuks ikkagi selle nauditavusest, mis võib, aga võib ka mitte, sõltuda muusikaliste äärmuste saavutamisest. Tuimus on osalt ilmselt võlgu ka produktsioonile, mis koosneb omaette instrumendi staatusesse tõstetud udust, kahandades kõige muu väärtust.
Vokaaliga on omaette naljakad lood. See on tulnud välja igati pühalikuna, nagu tava ette näeb, kohati lausa usuhullu vampiiriküti laadis pühalikuna. Et aga Minotauri lüürika on pigem sekulaarne, siis võiks tegu olla hoopis kuningas Minosega (ja mitte tema härjaga). Laulmise nõrgad kohad tulenevad esiteks aga kas paratamatusest sündinud või taotluslikult viletsast inglise keele hääldusest; teiseks venitamisest, nagu mõnel liiga pikale veninud jutlusel, millest jutlustajal endalgi lõpupoole ükskõik on. Usuhull vampiirikütt võiks oma traditsiooni kohaselt obskuurse kõnemaneeri uhke olla, kuid kuulaja kannatab.
Auandmised minoilisele ning muulegi ajaloolisele kultuurile on olemas ka muusikas. Harva, kuid siin-seal tuntavalt, on kuulda vahemere kandile viitavaid helilõike. Metalis pole selles ju iseenesest midagi erilist, kuid doomis kohtab etnoelemente vähem. Sellest johtuvalt tõmbaksin paralleeli samuti sel aastal ilmunud Mael Mordha uue albumiga, millega üks-ühele võrdlemist “II” muidugi välja ei kannata. Siiski tasub idee poolest stiilist huvitatutel kaaluda Minotauriga tutvumist ning ise otsusele jõudmist.
Koduleht: Minotauri
|
Lisatud: 12. juuni 2007, kell 12:58
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (3) ] |
|
|
|
TYRANNY - Bleak Vistae |
Arvustas: hull prohvet Götterdämmerung
Firedoom Music 2004
1. Passing Through Ague 2. The Leaden Stream 3. Drown
Kujutle maailma, kus tundide kulg on jäänud minevikku; kus Khronose surnukehast koorunud vaglad õgivad ammu seiskunud aega; kus kõledatele kaljudele aheldatud tuletooja jättis elu süüteo eest, mis polnud veel toime pandud ning mida nüüd iial juhtuma ei saa. Heida peast astroloogia selles paigas, kus tähed laotuses on minetanud oma tarkuse aeglases mandumises tagasi ürgolematusse. Maapealseks Stüksiks muutunud ookeani vedelast metaanist vood mäslevad veel singulaarsustuulte piitsutustes, kuid enam pole sel tähtsust, kuna loodusseadused löövad surmatantsu ammuunustatud taeva all, ja varsti pole neid iial olnud.
Tõelise helilise türannia abil luuakse taoline antimaailm, mille neljakümne viide minutisse surutud ent ometi tektoonilises tempos liikuv tuhandeaastane kaoseriik heidutab hinge ja murendab meelt ning mille entroopia end läbi nõrgestatud vaimu reaalsesse maailma surub. Seda ohjes hoida ja naudinguks vormida suudab ainult filosoofilise kuulaja kujutlusvõimeline mõistus. Teistele on ta müra ja dekadents; häälest ära läinud sfääride muusika. Kuula eelnevalt ansamblit Dusk, et mitte kaotada teadvust, läbides esimese loo palavikuvärinaid. Esotericu helid on sobiv kaitsekilp teise pala tinaojas ellu jäämiseks. Tähtsaimana kõigest harjuta end varajast Skepticismi kuulates hinge kinni hoidma, et kolmanda laulu ajal mitte uppuda.
Muusikat on juba iidsetest aegadest kasutatud andmaks edasi maailma ja asjade tekkimist. Ka olematusse minnakse muusika aeglaste, nukrate orelihelide saatel. Kuid millised kirjeldamatud viisid võiksid saata olematust ennast? Tyranny on käesoleva aja parim funeral-doom-bänd, kuid minu nägemuses, tuginedes kõrvaga kuuldavale, on ta ka mitteeksistentsi avataara; türanliku vältimatuse kehastus; aegruumi kiudude hoomamatult absoluutne perfektsus nende katkematuses ühest igavikust teise. Ning siis selle järsk rebenemine. Järgneb kaootiline vaikus, kus kõik on võimalik ning igaüks on demiurg; igaühe mõtete kaja kirjutab uusi loomislugusid. Tyranny on senini avaldanud vaid esimesed peatükid potentsiaalsest tervikust. Ja potentsiaalseks tervikuks on uus igavik.
Koduleht: Tyranny
|
Lisatud: 26. aprill 2007, kell 09:57
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (6) ] |
|
|
|
MANOWAR - Gods of War |
Arvustas: Götterdämmerung.
Magic Circle Music 2007
1. Overture to the Hymn of the Immortal Warriors 2. The Ascension 3. King of Kings 4. Army of the Dead, Part I 5. Sleipnir 6. Loki God of Fire 7. Blood Brothers 8. Overture to Odin 9. The Blood of Odin 10. The Sons of Odin 11. Glory Majesty Unity 12. Gods of War 13. Army of the Dead, Part II 14. Odin 15. Hymn of the Immortal Warriors 16. Die for Metal
Manowari uus album on vabandamatu pask. Ning hoolimata alljärgnevast ei ole ma homofoob. Nüüd, kui need kaks asja on teatavaks tehtud, tõmban demonstratiivselt hinge ning seletan oma väiteid natuke lahti, üritades hoiduda edasiste negatiivsete ja suisa roppude sõnade kaskaadist, mis tahab mu hingest vägisi välja pääseda. Ajukahjustusest pole asi kaugel. Lisaks kõigele muule on tegu minu jaoks isiklikult kohutava pettumusega, kuna viis aastat tagasi ilmunud “Warriors of the Worldi” pean ma ansambli parimaks saavutuseks.
Nii tuhanded fännid kui ka muusikud ise on Manowari läbi aastate esitlenud kui metalbändi epitoomi ning selle muusika˛anri kaitsjat. Temaatikalt ning järjepidevuselt on selles olnud ehk rohkemgi kui terake tõtt, kuid “Gods of War” saadab kõik senise nelja tuule poole. 2007. aastal on power asendunud paatosega: metalit kui sellist on plaadil ilmselt alla poole, veelgi väiksem osa sellest kuulatava tasemega, ülejäänu jaguneb kõneldud interluudiumide ning sümfooniliste palade vahel. Viimaseid ma veel mõistaksin — on ju Manowar pidevalt liikunud suurema eepilisuse poole —, kuid esimesed on saavutus omaette. Mäletate (kuri)kuulsat jutustust “The Warrior’s Prayer” albumilt “Kings of Metal”? Too on tühiasi selle kõrval, mida “Gods of War” kaasa tõi.
Vahepalad pajatavad tatti pritsival toonil aastatega ad nauseam läbi leierdatud viikingikontseptidest, mis aga oma kirgliku esitusviisi tõttu ei vii mõtteid mitte põhjamaa meeste üleheroiseeritud minevikule, vaid seebi mahapillamisele. Tegu ei ole pelgalt sõnakõlksuga — seda peab kogema, et uskuda, eriti pala “The Blood of Odin”, mida kuulates allakirjutanu naeru tõttu praktiliselt toolilt maha vajus. Nood jutustused on oma uskumatus jaburuses pikemal kuulamisel ilmselt kantserogeense toimega. Ainus, mis päästab “Gods of Wari” kiiritusrelva staatusest, on väike tõenäosus, et keegi tahaks seda rohkem kui paar korda mängitada.
Olgu mainitud, et ilatsevad vahepalad polegi kõige kohutavam asi plaadil. Lugu “Blood Brothers”, mis muide pole Iron Maideni kaver (olgugi et ma seda sooviks), on ühe teise arvustaja sõnul “kõige halvem metal-lugu ajaloos”. Ma ei saanud viimast kuidagi mainimata jätta, sest see on tõsi — tegu on pea viieminutise ning täiesti talumatu lääge armastuslauluga kellegi verevennale. Tulemus? Miski, mis on homoerootilisem kui meestevaheline seks. Manowari õigustatud kahtlusi äratav liibuva nahaga kaetud imago on ju tuntud, kuid lõpuks läksid nemadki üle piiri.
“Gods of War” paneb mind mõtlema, et ükski kord olen ma rahul viikingiusu väljajuurimisega kristlaste poolt. Miks? Sest üks oopuse paljudest kiiksudest on tõik, et 25% lugudest sisaldavad pealkirjas viikingite peajumala nime. Kui Odin praegugi jumalaid valitseks, siis kahtlemata hävitaks ta karistuseks selle albumi ilmumise eest mitte ainult neli peasüüdlast, vaid Vinlandi ja sealse rahva kogu täiega. Ja kahetseks, et ta tookord tarkusekaevu ääres ühe silma asemel oma kahest kõrvast ei loobunud.
Kas tõesti pole selle maatasa tehtud üllitise kohta midagi positiivset öelda? On! Kaks lugu, “King of Kings” ning “Sleipnir” on heade refräänide ja ka muuga kokkuvõttes päris nauditavad, ent siiski mitte palju enamat kuivanud liharibast ja lusikatäiest mõdust meeskonnale, kes vindub merele eksinud lohepäisel veesõidukil, mis endiselt mingil arusaamatul põhjusel uusaegse Inglise sõjalaeva nimetust kannab. Hinnet need ei kergita ning Manowari päästmiseks on minu silmis tarvis ei vähemat kui imet. Ja mina imedesse ei usu.
Koduleht: www.manowar.com |
Lisatud: 24. aprill 2007, kell 10:37
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (6) ] |
|
|
|
FOREST SILENCE - Philosophy of Winter |
Arvustas: Götterdämmerung
Candlelight Records 2006
1. Bringer of Storm 2. Spirits of the Wind 3. At the Dawning of Chaos 4. Path of Destruction 5. Philosophy of Winter
Meie kodusel muusikamaastikul ühe suhteliselt tundmatu välismaise black metal -bändi kohta suurt tunnustust pälvinud Forest Silence on ka minu kujutlusvõimet kõditanud ning mind temast kirjutama pannud. “Philosophy of Winter” väärib viimast kui head sõna, mida öelda oskan — tegu on ühe läbi aegade parima mustmetalli-teosega.
Sellesse ansamblisse näib koonduvat kõik, mida black metalis tervitatavaks lugeda võib; kompotist on puudu on ehk ainult kurjuse-element, mis aga ses, tänapäevaks väga mitmekülgseks muutunud skenes enam ammugi elementaarne pole. Käesolev salvestis on Ungari grupeeringu esimene täispikk ning jätkab viimase demo “The Eternal Winter” lainel. Kui nimedest seda juba ära ei arvanud, siis mängitakse allstiili, mille head inimesed on ristinud sylvan black metaliks ning mille tuntumad nimed on Drudkh ja Negura Bunget.
Forest Silence on stiili kontekstis siiski mõneti omapärase lähenemisega bänd, seda osalt muusika suhteliselt kiire tempo tõttu, kuid ka atmosfäärilt — nende helid ei ärata kuulaja mõtetes viiteid mingitele sügavamatele saladustele, mis metsaõhus või puude juurte all avastamist ootavad. Pigem kirjeldavad need talvist laant selle kauniduses, alateadlikult rõhudes elu tingimusteta väärtustamise ning kauniks pidamise doktriinile, mis puudub vaid väärastunud, tsivilisatsiooni ja religiooni poolt enim rikutud inimeste südametest. Müsteeriumiks siin on ilu ise ja selle tunnetamine; nii läte kui lahendus paiknevad kusagil mõistuse soppides, muusika näitab kätte vaid tee selleni. Talvise maailma kujutamine sobib teadvuse avardamiseks ülihästi, kuna selle näiliselt seiskunud idülli on lihtne jälgida: tajuda ümbritseva hingestatust, mis võimendub iga jääkristalli lummavas täiuslikkuses, ning saada osa looduse meditatiivsest rahuseisundist.
Võibolla on eneseavastamine teadvuse rännul kusagile lumistele maastikele määratud vaid valitutele osaks saama, kuid see ei peaks kahandama Forest Silence’i väärtust teiste jaoks — ärge võtke neid kui omapärast hallutsinogeeni. “Philosophy of Winter” on oma lihtsaimas aspektis tõestus black metal-skene tohutule loomepotentsiaalile ning üks suurepärane album, mis ei tohiks kedagi soojaks jätta.
Koduleht: www.searbliss.hu
|
Lisatud: 09. aprill 2007, kell 11:52
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (2) ] |
|
|
|
|
