| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 4937630
KÜLASTUSI TÄNA 5875 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 6
Registreerimata külalisi 6
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Artiklid |
 |
|
20 aastat hiljem: Metallica ja meie |
Metallica Tallinna kontserdi peaprodutsent härra Peeter Rebane ei puhunud mullikesi, kui ähvardas purustada pop-peo ajaloolise publikurekordi Eestis, mis tänaseni kuulus kõigi laste suurimale sõbrale Michael Jacksonile. Kolme päevaga müüdi Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis ja Venemaal viimase VIP-looži istekohani läbi piletid hevisauruste pauermöllule. Mis tirib kampa vananevaid Bay Area thrash-taate oma silmaga kaema 70 000-pealise hordi?
Maailma kõige populaarsema rajurokibändi põnevat ja sinkavonkalist ajalugu pole siinseile lugejaile põhjust tutvustada – edulegendi üksikasjad on pühendunud hevisõbrale pähe kulunud juba ammu; arvata, et noorema põlvkonna hulgas on neidki, kellesse lugupidamine Metallica vastu sisse istutatud juba sõna otseses mõttes emapiimaga. Selleks ajaks, kui allakirjutanu apokalüptilisest nelikust esmakordselt kuulis, oli too juba miljonite lemmik. Paljude põlvkonnakaaslaste jaoks on kahe kümnendi tagune "Master Of Puppets" üks tähtsamaist, hilisemat muusikamaitset suuresti vorminud rokkalbumeist. Küllap on neidki, kes plaadimäelt soetatud vahelehefotol ühe ja koolisõnastikus teise näpuga järge ajades esimest korda vabatahtlikult võõrkeelt puurisid ja nõnda hulga süngemaigulist sõnavara omandasid. "Sanitariumi" on loppis akustkitarril järgi mängida proovinud vist küll iga algaja hevikas.
Tänapäevaks on bänd võtnud juba suhteliselt sauruslikud mõõtmed ja – nagu näha kontserdikavadest – tegeleb avalikel esinemistel pigem nostalgiale rõhumise kui uuema loomingu tutvustamisega. Pole ka imestada – puhtusenõudlejad loobusid nende uusi plaate ostmast juba pärast 1991. aasta ülimenukit, massimaitsele mööndusi teinud "musta albumit". DP tunneb isiklikult üht Hollandi näitsikut, kes pärast nimetet üllitise ilmumist rinnale tätoveeritud Jamesi, Larsi, Kirki ja Cliffi portreed musta tindiga kinni säristada lasi. Iidolid kaotasid oreooli...
1991. aasta oli samas aasta, mil Eesti rahvaarvu jagu tolleaegse Nõukogude Liidu kodanikke kogunes Moskvasse sündmusele, mille toimumise võimalikkust veel mõned aastad varem poleks keegi uskunud. Ei oska öelda, kui palju eestlasi rõveda liitriigi pealinnas megakontserti külastamas käis, kuid selgemast selgem on, et vaid väga vähesed tõttasid oma silmaga kaema AC/DC-t või Panterat. Kindel on ka, et paljude jaoks jääb see üheks elu suurematest seiklustest. DP kirub vahel siiamaani oma ontlikke vanemaid, kes ei lubanud teismelist poisikest sõpradega koos kõigest umbes tuhande kilomeetri kaugusele mõurama ja lippu lehvitama (sõprade voodilinast valmistatud "Harvester Of Sorrow'" plagu võib teravam silm Moskva kontserdi kaadritel isegi lava ees märgata. Samuti pajatab legend, et kui Metallica küsis enam kui miljonipealiselt publikult, et mis lugu me siis nüüd tegema peaks, olid just meie kaasmaalsed need, kes algatasid kisakoori samal, HOS-teemal). 'Tallica aktsiad olid tollases Liidus laes.
Läks kõva kaheksa aastat ja mitu keskpärast albumit, enne kui superstaarid lõpuks ka vähetuntud ent meile koduse Euroopa väikeriigi pealinna laululavale veeti. Siis oli "ringkondades" juba pop küsida, et kuule, sa sinna Monster Magnetile ka lähed. Salamisi loodeti aga siiski kuulda elavas esituses lapsepõlves kananaha ihule ajanud lemmikpalu. Metallica pole loll; Tallinnas kasutatud kava põhiosa moodustas kaheksakümnedate kultusplaatide paremik. Allakirjutanu sattus tollal olema tuttav tüübiga, kelle kaudu Metallica crew siin kanepitooteid hankis (ärge küsige, ei ütle, kes see oli). Marihuaana kiideti heaks, kuid siinmaisest, imeliku värvi ja konsistentsiga hašisist keelduti viisakalt. Selle pistis siis enne kontserdile tüürimist jogurti sees nahka DP sõpruskond koos mingite Läti töllidega. Tulemuseks oli üks lõbusamaid vabaõhukontserte läbi aegade.
Nagu öeldud, on BDG tänavuse Tallinna-kontserdi pileteist edukalt lahti saanud, nii et mingit promo üritus enam ei vaja. Korraldajafirma oleks võinud täitsa vabalt võtta; DP tunneb end isegi veidi süüdi, et käis alternatiivsättumuslaste klubis Angel siivsal pressilõunal kaanimas õlut, õgimas gurmeehõrgutisi ja kuulamas Pedigreed, mis kaudselt plekiti ju kinni nendesama 70 000 piletiostja vaevaga teenitud rahast. Kindlasti on ka praegu neid, kes avalikult Metallica kui sellout-sellide suunas nina kirtsutavad ja väidavad, et ostsid pileti hoopis Bullet For My Valentine'i pärast. DP neid ei usu; vähemalt ei usu päris kindlasti, et nad suudaksid peaesineja suhtes külmaks jääda. Muidugi on Metallica eelkõige lastele ja teismelistele suunatud toode (üleeile istus DP bussis kahe keskkooliplika läheduses, kes kogu tee vadistasid segamini Metallicast (kui ägedad ja šefid ja nummid nad küll on!), Elavast Legendist (kui hirmsad ja öäkid ja ennasttäis nad küll on!) ja sellest, kust saada kontserdi ajaks stiilseid aksessuaare), kuid neid rehabiliteerib tõik, et paljude praegu neljandat aastakümmet käivate härrade-prouade jaoks on Metallica ja nendega seonduv magusamaid mälestusi teismelisepõlvest.
Menubändist on saanud ikoon, suurem kui elu ise. Kas suudab Metallica end tänapäevalgi laval taas tagasi tõsiseltvõetavaks bändiks moondada, selgub natuke pärast Rabarocki ja natuke enne Deftonesi, 13. juunil Tallinna lauluväljakul.
|
Lisatud: 23. märts 2006, kell 13:42
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (32) ] |
|
 |
|
Hard Rock Laager lõimis rahvad ja kommad |
Artikli autor: Mart Kalvet
Pildid tegi: Pir
Vähe on Eestis sedavõrd vinge tempoga parenevaid nišimuusikafestivale kui Hard Rock Laager. Tänavu neljandat korda peetud rümarokipidu ilmestasid mullusest veelgi sujuvam korraldus, kvaliteetsem heli ja kirjum publik.
Tuntud õllemargilt nime saanud pealava jumitus võttis jalust nõrgaks – ning muutis ka arusaadavamaks asjaolu, et territooriumil ainult sedasama õlut müüdi. Mul on siiralt kahju, et asjaolude tõttu – valmistusin samal ajal ise esinemiseks teisel laval – jäi nägemata festivali särtsakas, mitmest rahvusest fännide poolt juba "Eesti Nightwishiks" tembeldatud avabänd Inferno, kuid võimeka noore lauljatari Viktoria Seimari kaunis ja võimas hääl kostis kindlasti kõvasti kaugemale kui festivaliterritoorium, nii et päris ilma ma noorte Eesti venelaste panusest ei jäänud.
Proto-doomiga valdavalt eesti keeles flirtiv Dawn Of Gehenna loeb oma esinemist väiksemal, teatud ürdikäraka nime kandval laval igati kordaläinuks, kuid kuna autor ise selles pundis kaasa lööb, jäägu arvustamine teiste tööks. Igatahes oli rõõm näha, et bändi tuntuimat pala "Ööliblikas" oskas nii mõnigi kuulaja kaasa laulda.
Eesti rootsipärase death metali lipulaev Symbolic State on enam mitte nii väga uue laulja Alar Arna edukalt enda kasuks tööle pannud. Laagris esitamisele tulnud kava äkilisus, kütkestavus ja stiilsus küttis mõnegi karviku nii agaralt kaasa elama, et selleks ajaks, kui lätlaste halastamatu grind-jõuk Flaying alustas, olid enamikul kaelad soojaks moshitud. Lõunanaabrid, kellele näis olevat kaela kukkunud tõrs verd, muutsid halastamatult peksleva muusika rahulikumat rokki eelistavaile inimestele põnevamaks teatraalse lavašõu ja horror-butafooriaga.
Praegu mitte ainult Eestis kasvavat populaarsust nautivat Loitsu ei pea vist kellelegi pikemalt tutvustama. Bläkimaigulist kuid üllatavalt tantsitavat rokenrolli kogunes kuulama juba oma tuhandepealine mass, milles vastuolulisi poliitsümboleid ja pardilaskjakostüüme kandvad kiilaspead tavakarvastega külg külje kõrval eestimeelset muusikat nautisid.
Kummastavalt vähe tunti huvi soomlaste ülistiilse, atmosfäärilt ja suhtumiselt 1985. aastasse pidama jäänud speed-thrash-heavypundi Solitaire vastu. Ehk ehmatas osa potentsiaalseid kuulajaid eemale bändi liider, koolisööklatädi soengu ja kehaehitusega, liibuvates kummipükstes ja needitud nahas kitarrist Riku, kelle proffi esinemist väga kena kuulata kuid üsna kole vaadata oli. Vana kooli peksuhevi sõpru selline küsitava väärtusega ekstravagantsus siiski ei häirinud, ja pärast reedest kontserti on Solitaire'il Eestis kindlasti rohkem austajaid kui varem. Intervjuud bändiga saab varsti lugeda Hard Rock Clubi kodulehelt.
Kohaliku eliitbändi Tharaphita otsus keskenduda rohkem inglise ja vähem eesti keelele paistab Laagris antud ülivõimsa kontserdi valguses olevat täiesti õige valik, sest peole saabunud välismaalastele paistis muusika rohkem peale minevat kui varasematel aastatel. Siiski jäi kõige eredamalt meelde müstiliselt kaunis Vana-Vigala jõekäärus esitamiseks otsekui loodud hümnilik pala "10 000 eestlast", mis ülevusjudinad selgrool sõitma pani – hoolimata asjaolust, et nii suurt hulka rahvast ehk kohal polnudki.
Selleks ajaks, kui varalahkunud hevikuninga Gunnar Grapsi surematut loomingut taaselustav Gunnar's Roses väiksemal laval otsi kokku tõmbama asus, oli joomisealiste külastajate enamik juba kerge auru all, nii et vapustavate vokaalsete võimetega Üllar Meriste paari tekstilist komistamist ei pannud tähele keegi peale tõeliselt andunud fännide. Muusikaliselt jättis see muidu tasemel ülasastumine iagatahes väga sooja tunde südamesse.
No-Big-Silence tähendab alati kvaliteeti, ja seetõttu polnud imeks panna, et just nemad esimest festivalipäeva pealaval lõpetama pandi. Heli, valgus ja lavašõu olid "nagu välismaal" ja industriaalrokk kiskus kaasa ka neid, kes muidu sedasorti muusikast suuremat ei pea.
Järgmisel päeval sadas jälle täpselt sel ajal, kui toimuma oleks pidanud viinakokteilitootjast sponsori korraldatud murumängud, ladinal vihma ja lõi välku. Muusikalise avalöögi teinud folk-metallistid ansamblist Raud-Ants igatahes olid veendunud, et Uku raevu põhjustas iidse ohvrikivi otsa rajatud pealava asukoht. Küllap vaigistasid Oorti ja Metsatöllu ristandit meenutava Raud-Antsu köitvad pärismusmuusikatöötlused paganlikke jumalusi piisavalt, sest ülejäänud aja püsis ilm väga ilus. Ja nagu ütles üks festivali korraldajaid Henry "Suss" Hinno, on väike sahmakas vett ainult värskenduseks, õigel rokifestaril peabki natuke sadama, ning: "Peaasi, et midagi ei põle! Parem las sajab!"
Leedukate Andaja paistis olevat kohale toodud illustratsiooniks sellest, kuidas ei tohi bändi teha. Stiilitut ja igavat baltimetalli ei suutnud köitvamaks muuta ei poiste poolpaljastele kehadele kantud ohter pori ega laulva klahvpillija jubedad näomoonutused.
Seevastu Sillamäe thrash-trio Monstera suutis ka liigse butafooriata pealava ära täita. Noorte eestivenelaste hingestatud ja omalaadset rümarokki nautisid ja kiitsid kõrvuti eestlased, venelased ja muumaalased, nii pühendunud hevikad kui moodsama raskeroki sõbrad. Viis pluss!
Ennast sõpradele tasuta jagatava nukkvõllina (võõrad võivad perse minna!) reklaaminud Hellroad Orange on komistuskividest kenasti üle saanud ja kasvanud kodumaise punkmetali vaieldamatuks staariks. Ere, ehe ja lõbus rokenroll pani ühes summas kaasa hüppama ja vehkima nii hevikad kui oi-skinnid. Hea muusika ühendab, ja provokaatorid võivad perse minna!
Stiilse ja kompromissitu roki liini jätkas allakirjutanu jaoks tänavuse festivali parim punt Loom. Kahjuks ei suutnud laulva basskitarristi Margus Siku Motörheadilik tämber ega Eesti kahtlemata vingeimalt tõmbleva kitarristi Erik Seimi gümnastika ja lõbusad näomoonutused suuremat publikut kohale meelitada, kuid selles võis süüdi olla ka kõrvetav päike ja asjaolu, et äärmuslikuma metali sõbrad puhkasid kaelu, mis järgmise esineja Mortophilia ajal kõvasti vatti said.
Otepää ja peagi vast kogu Eesti brutal death metali kuningad ansamblist Mortophilia on vahetu ja üha professionaalsema esinemise ning kaasakiskuva paduekstreemiga võitnud sadu fänne, kes laupäevast kontserti kannatamatult ootasid. Arvata, et nende lootusi ei petetud – ainus, mida bändile hiljem ette heideti, oli liiga lühike kava. Allakirjutanule jäi küll arusaamatuks, miks vokalist just kummargil peab urisema-lõrisema-möirgama, aga ju siis tulevad need ebamaised hääled sellises poosis paremini välja.
Human Groundi esinemise alguse rikkus ära elektroonikakotermann, kes lõppvõimu välja kippus lülitama, ent peagi leidsid vilunud spetsialistid selle kurjajuurika üles ja võimaldasid Eesti thrashi rüütlitel – ja ühel sarmikal leedil – oma tehnilist, täpset ja põnevat esinemist viperusteta jätkata. HG kontserdid on üha premaks läinud, nii et pärast festivali neile kodumaal võidetud menust enam piisata ei tohiks. Omanäolisust ja kaasakiskuvust on Läände minekuks kindlasti enam kui piisavalt.
Poola Darzamati uimasevõitu gootimaiguline modernrokk jäi minu jaoks igavaks; põnevaim selle pundi juures oli kihvti tämbriga naisvokaal. Aga muidu teeb sarnast muusikat palju paremini näiteks tšehhide Six Degrees Of Separation – Darzamat oskab end ilmselt vaid agressiivsemalt promoda.
Kuna Darzamat mind uniseks oli teinud, oleksin Metsatöllu esinemise peaaegu maha maganud – mis olnuks suur viga! Taas kinnitasid Töllud, et Eesti parima metalartisti tiitliga pole neid pärjatud põhjuseta. Festivali kindlasti suurima publikumenuga kodumaine punt ilmestas vihast šõud veelgi vihasema tuleskulptuur-hundiga.
Selleks ajaks, kui Metsatöllu tulesoerdi händ oli kärssamise lõpetanud ja kolp viimase pauguga pilbasteks paiskunud, ei olnud Lord Belial veel alustanud. Black metalina välja reklaamitud rootslaste esinemise algust nihutas poole tunni jagu edasi mingi jama generaatoriga. Kui elekter tagasi ja mehed lavale tulid, selgus meeldiva üllatusena, et tegu pole mitte igava bläkklahmimise, vaid hoopis huvitavama meloodilise äärmusmetaliga. Neid, kes bändi ära viitsisid oodata, kostitati professionaalse ja unustamatu esinemisega.
Teine Rootsi punt, kelle mõju siinse publiku peal juba korra edukalt katsetatud on, tõmbas jahedasse suveöhe täitsa sobiva murerokiga festivalile kriipsu alla. Kindlasti ei pidanud pettuma need, kes eelkõige Katatonia pärast kohale tulnud olidki, kuid allakirjutanu jaoks jäi taotluslikult nutuse ja haliseva unehevibändi esinemise tipphetkeks kontserdi lõpp, mida markeeris lühike kuid tõhus ilutulestik.
Festival, nagu Tallinna linngi, ei saa muidugi kunagi valmis, kuid paremaks on nüüd juba keeruline minna. Kohtumiseni aasta pärast!
|
Lisatud: 03. juuli 2005, kell 18:18
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (10) ] |
|
 |
|
Kuhu on jäänud rockmuusika? |
Sinane Raimond Viidingu artikkel ilmus tänases (15. aprilli) Eesti Päevalehes lühendatud kujul. Patrick leidis, et nii paksu poleemikat külvavat käratust peaks raskerokirahval – elik teil, armsad – olema võimalus lugeda täiskujul. Edasi räägib juba Raimond ise.
Head lugemist! – DP.
Selline oli artikli originaalversioon; sellest käisid käärid üle. Samas olen 100 % EPL-i poolt natuke muudetud versioonis toodud seisukohtade taga, st nendega nõus. Tahaks siiski öelda, et väljendist „toekas kogus sõnumit“ oleks ma hea meelega siiski lõppversioonis loobunud ja üldiselt see, kas miski seisab eesti rockis paigas või ei, mind eriti ei loksuta. Mind huvitab see, et poodi tekiks mõned plaadid, mida tasuks osta ja saaks kuulata.
Raimond Viiding.
* * *
Seda kriitikat kirjutama ajendab mind asjaolu, et mind on vallanud tüdimus. Tüdimus Eesti rokkmuusikast või siis pigem selle olematusest ja saamatusest.
Poprokkhevimuusika võib põhiolemuselt ära jagada kolme klassi, pop- ehk soft-rock, rock ja hard rock ning heavy koos mitmete vooludega. Kui popi poole peal tundub asi meil enam vähem toimivat (hiljaaegu andis Nancy kontserdi), uutele popgruppidele pannakse suisa autode nimesid, hevi ja thrashi ja surmametali mehed tunduvad ka olevat kuidagi oma nišši elus leidnud (tänavapildis on neid aeg-ajalt pillidega näha), siis kuhu on jäänud see, mis käib popi ja hevi vahele – üle kahekümnestele mõeldud mainstream-rokkmuusika, milles on paras annus kärinat ja toekas kogus sõnumit?
Probleemi olemasolu sai mulle selgeks jälgides Õllesummer 2003 ja 2004 suuri esinejaid. Kes need olid? Mitu aastat järjest Terminaator, Smilers, Ultima Thule, Singer Vinger, Propeller. Jälle. Aga millal need bändid tegevust alustasid? Ammu. Kes vahepeal juurde on tulnud? Tõsistest tegijatest julgeks siinkohal nimetada vaid ansamblit Genialistid. Ja seda nelja aasta peale? VÄHE.
Millal üllitas viimase plaadi Ultima Thule? Aga Propeller? Millal tegi viimase kaasalauldava loo Singer Vinger?
Olles jälginud noorte bändide ja lauljate tõusu ja langust, analüüsiksin ma veidi, miks minu arvates need bändid läbi lüüa ei suuda.
Esimeseks ja suurimaks probleemiks on unistus „valgest laevast“ – pääsust rahvusvahelisele turule. Selle edu pandiks tasub aga laulda ainult inglise keeles. Nagu on mitmed läändeminekud näidanud, annab selline lähenemine musategemisele vaid lühiajalise efekti – kes on praegu võimeline peast järgi laulma mõnda tuntud läändetrüginud bändi laulu? Ma mäletan, et neil olid mingid hitid, aga peale üksikute sõnade ei meenu midagi. Et eelnevat näitlikustada – kes teab viimasest ajast mõnda eesti bändi rokklugu, mis on inglise keeles kirjutatud? Ja kui teate, siis proovige seda kohe omaette laulda – kas mäletate kohe ilma otsimata selle laulu sõnu?
Teiseks probleemiks on oskamatus leida kompromissi mitmete tänapäeva muusika tehniliste võimaluste vahel. Sageli kohtab Eestis ränka „tõsimeelset“ hard rock-bändi, kes keerab kõik plokid laval põhja, laseb kitarrikesest tuleva elektrivoolu kümnest efektiplokist läbi ja on tekkiva hägusaundiga ise raskelt rahul. Eriti lahe on siis, kui asi kõlab täpselt nagu ansambel Metallica (anna mulle andeks, Tanel).
Samas räägivad kõik intelligentse mainstream-roki austajad plokimeeste kontekstis ainsana ansamblist Ultima Thule, aga näiteks ansambel The Päike või Pime jäetakse millegipärast sellest kontekstist välja.
Minu arvates ei saa rocki teha ainult nii, et keerad kõik plokid põhja, võtad kitarril E-akordi ja kohe on ilgelt lahe värk. Lugu peab ka tervikuna kandma ja välja kannatama seda efektindust ja rohmakat heli, mida plokid teevad. Kui lugu seda ei suuda, muutub ta muusikapalast lihtsalt efektiplokkide valjuks mürinaks, mille vahelt kostab basstrummi mürts, mis vihjab, et tegemist on mingi süsteemse heliga. Ja kahjuks nii paljudel juhtudel. Eesti muusikute ja bändide (ja eelkõige tarbijate) õnnetuseks ei saa mööda minna ka sellest, et osa bände kasutab plokke kesise pillimänguoskuse varjamiseks. Aga ega ma ise ka hästi ei mängi.
Kolmas probleem on normaalse suulise esinemisvõimekuse puudumine bändide frontmanide (lauljate) juures. Minu arust on meie lauljad bändides liiga aneemilised – publikuga ei vaevuta suhtlema, laulude vahepeal ei suudeta rahvast millegagi lava ees hoida. Muusikud peaks rohkem käima vaatamas nende bändide esinemist, kes on ennast juba turul kõvade kontsertbändidena tõestanud. Ja lõppude lõpuks härrad lauljad, ärge kartke inimestega laval rääkida. Ma oskan kinnitada, et kui te mulle lavalt kahe laulu vahepeal tere ütlete, siis ma ei sülita maha ja ära ka ei kõnni. Õnneks leidub selles osas ka teistsuguseid näiteid – näiteks väga hea on alati ansambli Genialistid kontakt publikuga. On tunda ja näha, et lauljal on kõva kool taga.
Neljandaks rõhuvad Eesti bändid liialt kaubamärgile – mingile omadusele, mis neid teistest eristab. Kahjuks minnakse paljudel juhtudel sellega liiale. Hiljaaegu ööklubis Amigo The Tuberkuloitedi kontserdil kuulsin, kuidas klubi ukse taga ütles üks härrasmees kaaslastele: „See bänd mängib kogu aeg üht ja sama lugu“. Ja terve seltskond kõndis laivilt minema. Või teine näide – ansambli Blacky puhul vokaalpartiide venitamine eesmärgiga näidata lauljatari hääle võimekust. Me teame selle hääle võimeid niigi. Või siis bänd, kes on kaubamärgi teinud sellest, et nad ei oska pilli mängida ja vokalistil pole häält... (ei julge nime nimetadagi, annavad veel peksa). Bändid nagu kardaks teha lugusid, mis teineteistest erinevad. Ansambli The Tuberkuloited puhul ja kaitseks tahaks ma siiski öelda, et neil oli tol õhtul üks lugu, mis teistest erines, saund oli hea ja mulle meeldis. Kõlas hästi ja jäi teistest eristuvana meelde. Ja seetõttu ma ei loe seda konkreetset kontsertelamust enda jaoks läbikukkumiseks.
Ere erand reeglist (oleks vaid mõnd teist bändi siinkohal mainida, aga pole) on ansambel Genialistid. Kaht sarnast lugu naljalt ei leia ja soolokitarristi võime mitmeid legendaarseid väljamaa kitarriste matkida on imetlusväärne ning pakub äratundmisrõõmu. (ansambli Meie Mees kitarristi manerismivõimest ma siinkohal ei räägigi; oleks vaid rohkem selliseid kitarriste).
Viiendaks probleemiks on mingisugune igavene eksistentsialistlik intelligentsiotsing muusikateoorias, mis näib vaevavat kõiki Eesti mitte päris tipus olevaid bände. Ma soovitaks kõigil, kes soovivad Eesti turul läbi lüüa, uurida turuliidrite laulude kontseptsioone. Nende bändide lood ei ürita reeglina lüüa mingi erilise akordikäiguga, mis jube tehniline ja dzässiintellektikaga samastuv oleks, ega ka mingi taktiga, mis jalga tatsuma ei pane, kuid näitab, et loo kallal on tohutut mõttetööd tehtud ja autorid on tõelised intelligendid, mitte akordivillud. Siinkohal tahaks bändidele meelde tuletada, et on/olid olemas bändid nagu The Beatles ja Creedence Clearwater Revival, mis said omal ajal hakkama väga väheste hulga nootide ja käikudega, kuid mille lugusid seni mängitakse ja, hullem veel, sõnu teatakse peast. Hea küll, need bändid olid ammu. Aga võtame analüüsime siis ansamblite Terminaator ja Smilers lugusid?
Ehk siis lühidalt, kokkuvõtvalt ja otse – enamiku Eesti bändide laulukirjutavad arvavad, et nad on paremad heliloojad, kui nad tegelikult on. Soovitus – lihtsamalt ja resoluutsemalt, paluks. Ei pea häbenema seda, et mingit takti on juba kasutatud või et akordid E, A ja B on korra sellises järjestuses juba mõnes laulus esinenud. Võtke maha igasugu stoppkäigud ja pange hoopis loo sõnadesse natuke hinge, aju ja otsekohesust ning seda kõige lihtsamat 4/4 taktimõõtu lugude muusikalisse külge. Ah et on varem tehtud? So what? Ükski ansambel ei saa patenteerida noote ja akorde.
Eelneva põhjal võib jääda mulje, et ma olen kibestunud ja elan selle jutu abil välja mingit sisemist varjatud kompleksi. Võimalik; iseendast aru saada on raske. Kuid tegelikult ajendas mind seda artiklit kirjutama helesinine unistus sellest, et mõned Eesti bändid, kellel on kõva rakendamata võimekus, loevad selle artikli läbi ja teevad mõned järeldused. Ja eriti loodan ma seda, et nende järelduste põhjalt võtavad mõned bändid kätte ja teevad valmis paar mainstream-roki plaati, mis päästavad eesti rokkmuusika paigalseisust ja annavad uut materjali, mida plaadi pealt ja veelgi enam, kontsertidel, kuulata.
|
Lisatud: 15. aprill 2005, kell 12:13
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (27) ] |
|
 |
|
Kuidas ühe õhtuga tarbida enam kui kolm geed |
Jutu kirjutas Freultwah.
Tegelikult algas see kõik juba üsna ammu, kui ma poolkogemata Robert Frippi päevikust lugesin, et härrad Steven Siro Vai ja Joseph Satriani on talle teinud ettepaneku, millest on raske keelduda. Ta siis ei keeldunudki ning peagi hakkasid kõiksugustele teatetahvlitele kogunema erutavad teated selle kohta, et noodsamad härrad plaanivad peagi ka Helsingis oma pillid kohvrist välja koukida ja mõned tuhanded noodid sealt välja lasta. Rattad pandi otsekohe liikuma ning õigesti tehti, sest viis minutit hiljem oli sündmus juba välja müüdud, vähemalt Tallinnas küll. Isegi kui pilet maksis 50 eurot ja enam.
Ehkki Inglismaal kuluks traditsiooniks saamiseks oma sada aastat, on G3 Eesti mastaapide järgi seda juba ammu. 1996. aastal kammisid Vai, Satriani ja Eric Johnson kõvasti maakera mööda ringi ja tutvustasid pahaaimamatuile, mida pillidega teha saab. Johnsoni järel on G3 koostisosadeks olnud plejaad kuue ja seitsme keele väänajaid, näiteks Robert Fripp, Adrian Legg, Kenny Wayne Shepherd, Michael Schenker, Uli Jon Roth, John Petrucci ja Yngwie Malmsteen, rääkimata mitmeist ühe-kontserdi-külalistest, näiteks Steve Lukather, Paul Gilbert, Billy Gibbons (sic!), Andy Timmons, Neil Schon, Steve Morse ja Vinnie Moore.
Nüüdseks on toonased imikud juba esimestes klassides, G3 mitmesugused kehastused dokumenteeritud nii mõnegi kontsertsalvestisega ja Helsinki ei adugi, mis talle kohe pähe sajab.
Helsinki ei ole minu arvates tore linn. Vähemalt seni pole kordagi eriti tore olnud ning ma kardan, et midagi märkimisväärselt seal muutuda saab. Ma ei pane enam üldse imeks, et need hordid iga päev Eestile dessante teevad.
Kui kogemata Esplanaadi otsas asuvast Free Record Shopist mööda jalutasin, märkasin seinal pisikest teabekillukest, mis sedastas, et kella 16.00 paiku peaksid mõned kitarristid seal kõrvaltegevusega kõiksugu proge- ja kidrapedesid rõõmustama. Autogramme lubati. Tekkis plaan. Kuna mul oli hädasti vaja Vanalinna Muusikamaja Kitarristuudio plaat Robert Frippini toimetada (nominaalrealistlik seos, mida ei viitsi pikemalt lahti kirjutada), ent Fripp ise autogramme ei anna – ja õige ka, las muusik teeb parem muusikat –, leidsin, et kindel viis on näiteks Satrianit paluda too CD eesmärgile viia. Mõeldud-tehtud. Kes tahab, võib mind nüüd ettevaatlikult puudutada: ma olen Joe Satrianiga kätt surunud. Tema võitis.
Jäähalli tuleb sõita mõne sobiva trammiga ning soovitavalt jänest.
Kontserdisaal võttis pahviks. Ilmselt polnud korraldajad teadlikud sellest, mis tõugu muusika esitamisele tuleb. Terve jäähalli jäine põrand oli tihedasti kaetud toolidega, millega pileti lunastamise järel intiimselt seotud olid. Rock ’n’ roll? Muidugi. Kuidas sa siis muidu rokid ja rullid, ikka truualamlikult istudes ja üllaid pillisangareid 50 meetri kauguselt vaikselt piieldes. Proovisime sellest ettekirjutusest küll trammijäneste bravuuriga üle astuda ning võtsime istet vahekäiku, 10 meetri kaugusele lavast, aga pidime turvaste vastuvaidlemist mittesallivale praalimisele alla andma. Kord peab olema. Juhtus olema tolmukord. Raisk.
Robert Fripp kui sooloesineja on tuntud nn. soundscape’ide, helimaastike poolest. Meditatiivsed kõlakangad, mis laotatakse kuulaja üle laiali. Pane silmad kinni ja katus sõidab üsna kiiresti üsna kaugele. Kui need pagana rokipässid saalis ainult „Smoke on the Wateri” rütmis taustaks ei plaksutaks ja „böö” ei kisaks. Mõnikord, tõesõna, tekib tahtmine publikut lihtsalt igaks juhuks teavitada, et täna Jäähallis tõepoolest hokit ei mängita. Ja et kitarriga ei pea tingimata tundide kaupa rokki saagima. Cierre los ojos, mees, lase muusikal esile tulla.
Onu Bobby on leidnud parima viisi, kuidas pimendatud laval istudes tekitada üheainsa kitarriga kõige rohkem müra. Seda tegi ta meile pool tundi. Ilus oli.
Üks gee oli seega tehtud.
Steve Vai tuli üsna ruttu lavale, täitis kohe kõik kehakultuurinormid ning muuhulgas läks kitarristidega pisut üle limiidi, sest tema bändis usinasti pille lõhkunud Billy Sheehan ja Tony MacAlpine pole sugugi vähemmarkantsed muusikud. Vai sai siiski koha lava keskel ning kolme kaelaga kitarri. Alumisel kaelal mängis vasaku käega meloodiat, ülemisel kaelal parema käega akorde. Päris üksi ta nii keerulise trikiga hakkama ei saanud, selleks pidi Dave Weiner neid akorde tema jaoks alla vajutama. Ilus oli vaadata sellegipoolest – olime kuidagi end ajutiselt esiridadesse istuma nihverdanud – ning lugu polnud ma samuti varem kuulnud, st. oli põnev.
Mul on olnud au Vai kitarriakrobaatikat juba korra varem suhteliselt lähedalt vaadata, nimelt esines ta mõne aasta eest Tavastias ja see on nii mõnelegi mehele jäänud elu tippkontserdiks. Seekord oli suur osa materjali tuliuus, nii et pahatihti ei tundnud staažikas Vai-ekspert äragi, millega tegu on (NB! see on ainult hea!). Bänd oli täiesti uus, ehkki mehed seal olid vanemad. Jeremy Colson on vaid poolenisti nii püss mees kui Mike Mangini (kes seekord ei saanud tulla), aga see ei ütle samas midagi, sest ükskõik kes on Manginist vähem kui kolmandik. (Mees oli hiljuti teinud naljaviluks trummimängimise kiirusrekordi: 1180 lööki minutis. Tehke järele. Ent ma kaldun teemast kõrvale.)
Igatahes. Akrobaatika. Arvatavasti tuleb igaühel, kes viriseb „nende rõvedate kaheksakümnendate hevivirtuooside” mänguviisi ja muusika üle, toppida nina sügavale mõne Vai kontserdi sisse ja seal hoida. Kui pärast seda ka ei saada üle jutuvadast, kuidas ikka liiga palju noote ja vähe muusikat ja „üldse hingega ei aeta asja”, võib selle mulina ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta, sest ilmselgelt ei liigu vestja sangade vahel suurt midagi. Ma adun, kuidas see muusika võib mitte meeldida (hei, laske käia), aga näinud seda laval esitatavat, ei saa hetkekski kahelda selles, et see on siiras, südamlik ja väga isiklik. Paneb pea lõnkuma ja sunnib õhukitarri kätte haarama ka.
Joe Satriani kord. Teda aitasid seekord Jeff Campitelli, Matt Bissonette ja Galen Henson.
Satch ajab segadusse.
Võib-olla on see hoopis Campitelli süü. Igatahes on Satriani muusika – eriti kontserdil – rütmiosa poolest kuidagi neetult hõre. Pärast Vai tulevärki, kus kõikidele pillidele on väga põnevad partiid kirjutatud, võib Satrianisse suhtuda kaheti: kas rõhutakse meelega rohkem kitarrile ja meloodiaile (see on suhtumine nr. 1) või siis lihtsalt ei vaevuta rütmi paeluvamaks mängima (mõtteviis nr. 2). Tee oma valik. Kui tagantjärele Strange Beautiful Musicut ja Is There Love in Space’i kuulasin, olid needsamad viisid igatahes plaadil hoopis teistsugused.
Igatahes ilmne on, et Joe Satriani sees on märksa enam muusikat, kui lavalt kostab ning sealtki kostab kaunis valjusti. Jällegi võib öelda: ilus oli. Ajab segadusse ja on ilus. Kummaline kaunis muusika.
Salamisi oli Satchi esinemise lõpulugudeks lavale infiltreerunud ka Bobby F. Ega teda seal näha olnud, kus sa sellega, aga kui Sadri-Joss kuulutas, et nüüd on aeg neil kolmekesi midagi ette võtta ning hõikas lavale „mistö Stiiv Vai”, oli selge, et läheb tantsuks ja tralliks. Ja läks ka. „Mu daamid ja baleruunad, nüüd mängime teile alustuseks ühe King Crimsoni loo, sest teisiti ei saa,” hõikas Joss mikrisse – parafraseering ja suvatõlge alla mittekirjutanult – ja siis nad sõitsidki. „RED”!
Juhtus täiesti uskumatu. Rahvas ei jaksanud enam istuda. Turvamehed joosti põrandaga tasa ning lavaesine oli hetkega publikut täis. Ma usun, et deranged uncle Bobby kõrvad liikusid väga ruttu ja tekitasid kõva tõmbetuult. Minugi omad liigahtaksid, kui terve kontserdi vaguralt istunud, truualamlikult korda armastanud ja emotsioonide olemasolu kinnitamiseks õigel ajal pisut plaksutanud soome publik just minu loo peale aru kaotaks ja lavaesise agarasti moššivate kehadega täidaks.
Edasist on raske kirjeldada ja ma pigem lakkan üritamast, sest ka senise kirjapanemine on olnud piin ja valu. Kolm pead on kolm pead ja kuna need olid kuidagi kahtlaselt hästi omavahel rändluses, kostis lavalt midagi sellist, mida on rõõm meenutada ka väga kõrges vanuses, näiteks 40-sena.
Nii jaburaid soolosid ma vaevalt enam kuulen.
Rongiga öömajale sõites kuulsime maailma kõige põhjalikumat soomekeelset sõimu.
Tuleb olla õigel ajal ja õiges kohas, et saada kaks tõhusat elamust õhtu jooksul.
Steve Vai rahvusvahelises arvutivõrgus.
Joe Satriani ei saa samuti sellise leheta hakkama.
Seesama käib Robert Frippi kohta.
Ülejäänud põneva materjali kohta otsite lisateavet ise. |
Lisatud: 30. juuni 2004, kell 11:38
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (10) ] |
|
 |
|
Siti rokkis nii et pritsis |
Sõnumivõrguvestlus neljapäeva hommikul:
mop: Kuule, mul on seda Niskalaukause sinkut tagasi vaja täna.
DP: Õigus, Sa mängid ju Krahlis plaate. Mis kellaks ja kuhu tuua?
mop: Enne üheksat ei põle. Helistame.
mop: Muide, mis Sa ise õhtul teed?
DP: Pärast proovi plaane nagu polekski.
mop: Äkki tuled mulle "turvaks". Muidu äkki annavad glämmimehed mulle peksa, kui ma neile jälle KISSi ei lase...
DP: Miks ka mitte.
Nii sattuski Dark Patrick oma elu esimesele laus-hardroki üritusele City Rocks. Ja on sunnitud tunnistama, et koges meeldiva üllatuse. Bändid olid vaatamist väärt, saund Von Krahli Teatri baari kohta üllatavalt selge, rahvas vahva ja meeleolu laes. mopi DJ-töö rokkis sajaga – poleks oodanudki, et thrashist ja doomist niivõrd läbi imbunud plaadikeerutaja hardroki markantsemaid ja salapärasemaid soppe nõnda hästi tunneb. Valgustus oli ka enamjagu aega täitsa tase. Aga nüüd lähemalt bändidest.
Olgugi, et Steel Wheels on täiega ära teeninud totaalse Def Leppardi nimelise wussy-softrokk-bändi preemia (ja vaevalt nad ise end ka muuks peavad, kui ehk võtavad selle "wussy" sealt eest ära), on pundil siiski mitu tugevat plussi paljude teiste Eesti rokiskenes ringijõmistajate ees. Esiteks: eesti keel. Maakeelt on lavalt alati hea kuulda, ja seda pruukivaile rokkesinejaile võib paljugi andeks anda. Mitte, et tekstidest hästi aru saada olnuks, aga midagi ju ikka kostis ka. Neil, kel ideaaliks "inimkonte virn ja lehkav liha", pole mõtet Terasvelgede lüürikasse süüvida; tegemist on ikka ja aina armulauludega. Ilutsevate sellistega. Aga naistele läheb peale, ja see ongi ju kõige tähtsam!
Teiseks: imeline frontman. Sõnadest jääb puudu! See mees tunneb end laval ilmselt paremini kui omas kodus. Hääl on tal ka hea, aga see pole alati kõige tähtsam. Veenvus, mehed, veenvus ja attitude on mõnikord olulisemad kui muusika. Ülejäänud bändiliikmed olid umbes sellised, et kui mõni neist miljonimängu satuks, siis hoiaks pöialt, aga tänaval ära küll ei tunne... Välja arvatud üks mees.
Tauk pole tõuk pole pauk
Patricku suureks üllatuseks leidus Steel Wheelsi ridades elav legend ja üks tänapäeva metalskene ammedest Meelis Tauk. Kitarrist ja helireþissöör, kes oma toitva luti otsas andnud esimesed stuudiokogemused kümneile ja kümneile olulistele ja lausa legendaarsetelegi bändidele (mainigem kas või Discruciori või Dawn Of Gehennat) ning teinud kaasa sellistes kultusgruppides nagu Öörahu ja Cenotaph, ei trügi softroki-pundiga lavale, kui ta selles midagi ei näe. Taugi energilisus ja eripärasus andsid seekord Wheelsile mõndagi juurde, kuid selgusetuks jäi siiski, mis on see salapärane miski, mis ta kampa meelitas. Aga kes oleme meie, et maestro visioonis kahelda? Jääme huviga ootama, mis vigureid ta nendega veel teeb.
Ah jaa, Steel Wheels esitles ju ka videot. Stoori jäi küll veidi ähmaseks ning iga natukese aja tagant kohtas üsna jõhkrat tootepaigutust (huvitav, kui palju teatud autotööstuskontsern või teatud karastusjookide tootjad seekord enda videossesurumise eest välja käisid. Või reklaamisid poisid neid tõesti tasuta?), kuid video ise oli lennukas ja lööv, ning sõgeda nimega looski leidus paar täitsa seeditavat riffi. Need olid muidugi räige sordiini all ja kaotasid sellega kogu oma sünnipärase tooruse, aga küllap siis valitud niðð selliseid ohvreid nõuab.
Pealtkuuldud kommentaar rahva hulgast: "Eh, see Limp Bizkiti kaver oli neil ikkagi kontserdi parim lugu." Patrick on teatud mõttes täitsa nõus. Ja rohkem polegi öelda vaja.
Maavalla metsikuim mullet
jätkas publiku hullutamist, kes The Suni nähes muidugi pöörasemast pöörasemaks läks. Oli ka põhjust. Padarile sobib rokkariimidþ nagu sea selga harjas, Eimelist vingemat ðõutrummarit annab otsida ja tuntud bassimees Dan on muidu muhe habemik. Kolmeliikmelised bändid on teatavasti üldiselt kõige paremad, ja mingis mõttes oli seda ka peaesinejana välja reklaamitud Päikseke. Kahju vaid, et sellise ulmekoosseisuga on otsustatud teha sülti. Kaverite valik oli põrutavalt hea (näiteid: Holidays In the Sun, Stop Draggin' Around, Missin' Your Love), aga need olid siiski kaverid, mis sest, et kõlasid kohati rokimalt kui algupärandid. Kutid, kus on omalooming? Kui Dark Patrick kunagi naituma peaks, tahab ta sellist süldibändi enda pulma mängima, aga kui The Sun otsustabki süldibändiks jääda, on ta sügavalt pettunud.
Üks pisiasi, mis Suni ajal veel täitsa totrana mõjus, oli valgustus. Siiruviirulised kettad ja lilleõied, mis päikesejänkudena mööda Krahli baari seinu ringi lippasid, ajasid ära õlle- ja suitsuisu, ning Patrickul tekkis hoopis tahtmine pulgakommi imeda. Muusikaga pole sel muidugi midagi pistmist, aga ikkagi jättis tobeda tunde sisse.
Pealtkuuldud kommentaare: "Oi, vaata, Eimel on nii kenasti kõhnaks läinud!"
Ja veel üks: "Kurat, Tanel ikka teab, kui madalal kitra hoidma peab, et cool oleks."
Ja siis veel: "Kui Tanel Padar laulaks Hellroad Orange'is, oleks Hellroad Orange Eesti parim rokkbänd."
Õitsvad pruudid erutasid
rahva meeled üles juba enne esinema hakkamist laval asju sättides, mis pani Patricku uskuma, et kohalik hardrokiskene tõepoolest liigub ja loob ja lehvitab, sest kust muidu teadsid kohaletulnud toetada kahe kuu vanust gruppi, mis andis oma esimest kontserti. Huvitav, kus nad koos käivad? Kuidas uudiseid levitavad? Kes on nende skene liidrid? Üks, mis mõnegi jaoks ilmselt väga oluline: naisi on neil igatahes rohkem kui tõsimetallistidel. Protsentuaalselt, tähendab.
DP räägib kiiresti ära ainsa asja, mis teda häiris, et seejärel keskenduda heale. Siiamaani ei ole teie truu allakirjutanu kindel, kas käitus helimees lauljaga halvasti või andis endast hoopis parima, kuid laulja hääl kostis otsekui ainult keskmistes sagedustes ja täiesti lamedalt. Ei, ta ei laulnud viisist mööda, ei olnud hääl ka kole, aga lihtsalt sellel kontserdil kõlas enamasti suhteliselt jõuetult ja isikupäratult.
See-eest lavaimidþ rokkis, nagu öeldakse, sajaga! Tänu sellistele eredalt lõõmavaile, n.-ö. "sündinud" staaridele nagu kitarrist Kid (kust Sa need püksid ostsid?) ja see laulja (mis ta nimi on? Kas ta laulab mujal ka?) vallutanuks bänd soosijate südamed kasvõi kantrit viljeldes, kuid kuna ka muusika oli ülikõva, sai Brides In Bloomist ühe õhtuga kultusstaar. Usun, et veel 20 aasta pärast võib nii mõnigi tänane hilisteismeline köhatada: "Aga mina käisin nende esimesel kontserdil" ja sellega tulevaste noorte fännide, kes praegu alles sipupükstes ringi silkavad, raugematu kadeduse ära teenida. Mõnuga jalga tatsutades ja pead noogutades laskis Patrick kõik meeled valla, ja tema ajutiselt seiskunud mõtlemise masinast libisesid suvalises järjekorras läbi sellised nimed: The Cult, Havana Blacks, The Flamig Sideburns, Cowboys And Aliens, Love/Hate... Ühesõnaga, klassika. Aga omas võtmes ja omas mahlas ja omade võludega. Kaveriteta ei pääsenud nemadki, kuid valik oli sel õhtul parim (Free ja Audioslave), isegi kui nad lugudele omalt poolt midagi väga juurde ei pannudki.
Kokkuvõtteks: armas metal-rahvas! Käige vahest ka teistel rokk-üritustel, ja te võite enda jaoks avastada uusi maailmu!
Kui seda juttu luges mõni, kel on toimunud üritusest pilte, võtku Patrickuga ühendust. Seni jääb üles antud üritusega absoluutselt seondumatu totrus.
Dark Patrickut üllatas sel nädalal see veebileht:
Mingi totter aga kohati lõbus pihisait
Dark Patrick on sel nädalal kuulanud palju seda bändi:
The Mighty Nimbus
Dark Patricku selle nädala lemmikteema foorumis:
Loits vs. Burzum
|
Lisatud: 26. märts 2004, kell 18:51
Lisaja: Dark Patrick |
[ Kommentaarid (10) ] |
|
| Lehekülgi (2): 1 2 [ > ][ >| ] |
|
|
|
