| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 12905640
KÜLASTUSI TÄNA 2056 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 12
Registreerimata külalisi 12
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Artiklid |
 |
|
Kuidas ühe õhtuga tarbida enam kui kolm geed |
Jutu kirjutas Freultwah.
Tegelikult algas see kõik juba üsna ammu, kui ma poolkogemata Robert Frippi päevikust lugesin, et härrad Steven Siro Vai ja Joseph Satriani on talle teinud ettepaneku, millest on raske keelduda. Ta siis ei keeldunudki ning peagi hakkasid kõiksugustele teatetahvlitele kogunema erutavad teated selle kohta, et noodsamad härrad plaanivad peagi ka Helsingis oma pillid kohvrist välja koukida ja mõned tuhanded noodid sealt välja lasta. Rattad pandi otsekohe liikuma ning õigesti tehti, sest viis minutit hiljem oli sündmus juba välja müüdud, vähemalt Tallinnas küll. Isegi kui pilet maksis 50 eurot ja enam.
Ehkki Inglismaal kuluks traditsiooniks saamiseks oma sada aastat, on G3 Eesti mastaapide järgi seda juba ammu. 1996. aastal kammisid Vai, Satriani ja Eric Johnson kõvasti maakera mööda ringi ja tutvustasid pahaaimamatuile, mida pillidega teha saab. Johnsoni järel on G3 koostisosadeks olnud plejaad kuue ja seitsme keele väänajaid, näiteks Robert Fripp, Adrian Legg, Kenny Wayne Shepherd, Michael Schenker, Uli Jon Roth, John Petrucci ja Yngwie Malmsteen, rääkimata mitmeist ühe-kontserdi-külalistest, näiteks Steve Lukather, Paul Gilbert, Billy Gibbons (sic!), Andy Timmons, Neil Schon, Steve Morse ja Vinnie Moore.
Nüüdseks on toonased imikud juba esimestes klassides, G3 mitmesugused kehastused dokumenteeritud nii mõnegi kontsertsalvestisega ja Helsinki ei adugi, mis talle kohe pähe sajab.
Helsinki ei ole minu arvates tore linn. Vähemalt seni pole kordagi eriti tore olnud ning ma kardan, et midagi märkimisväärselt seal muutuda saab. Ma ei pane enam üldse imeks, et need hordid iga päev Eestile dessante teevad.
Kui kogemata Esplanaadi otsas asuvast Free Record Shopist mööda jalutasin, märkasin seinal pisikest teabekillukest, mis sedastas, et kella 16.00 paiku peaksid mõned kitarristid seal kõrvaltegevusega kõiksugu proge- ja kidrapedesid rõõmustama. Autogramme lubati. Tekkis plaan. Kuna mul oli hädasti vaja Vanalinna Muusikamaja Kitarristuudio plaat Robert Frippini toimetada (nominaalrealistlik seos, mida ei viitsi pikemalt lahti kirjutada), ent Fripp ise autogramme ei anna – ja õige ka, las muusik teeb parem muusikat –, leidsin, et kindel viis on näiteks Satrianit paluda too CD eesmärgile viia. Mõeldud-tehtud. Kes tahab, võib mind nüüd ettevaatlikult puudutada: ma olen Joe Satrianiga kätt surunud. Tema võitis.
Jäähalli tuleb sõita mõne sobiva trammiga ning soovitavalt jänest.
Kontserdisaal võttis pahviks. Ilmselt polnud korraldajad teadlikud sellest, mis tõugu muusika esitamisele tuleb. Terve jäähalli jäine põrand oli tihedasti kaetud toolidega, millega pileti lunastamise järel intiimselt seotud olid. Rock ’n’ roll? Muidugi. Kuidas sa siis muidu rokid ja rullid, ikka truualamlikult istudes ja üllaid pillisangareid 50 meetri kauguselt vaikselt piieldes. Proovisime sellest ettekirjutusest küll trammijäneste bravuuriga üle astuda ning võtsime istet vahekäiku, 10 meetri kaugusele lavast, aga pidime turvaste vastuvaidlemist mittesallivale praalimisele alla andma. Kord peab olema. Juhtus olema tolmukord. Raisk.
Robert Fripp kui sooloesineja on tuntud nn. soundscape’ide, helimaastike poolest. Meditatiivsed kõlakangad, mis laotatakse kuulaja üle laiali. Pane silmad kinni ja katus sõidab üsna kiiresti üsna kaugele. Kui need pagana rokipässid saalis ainult „Smoke on the Wateri” rütmis taustaks ei plaksutaks ja „böö” ei kisaks. Mõnikord, tõesõna, tekib tahtmine publikut lihtsalt igaks juhuks teavitada, et täna Jäähallis tõepoolest hokit ei mängita. Ja et kitarriga ei pea tingimata tundide kaupa rokki saagima. Cierre los ojos, mees, lase muusikal esile tulla.
Onu Bobby on leidnud parima viisi, kuidas pimendatud laval istudes tekitada üheainsa kitarriga kõige rohkem müra. Seda tegi ta meile pool tundi. Ilus oli.
Üks gee oli seega tehtud.
Steve Vai tuli üsna ruttu lavale, täitis kohe kõik kehakultuurinormid ning muuhulgas läks kitarristidega pisut üle limiidi, sest tema bändis usinasti pille lõhkunud Billy Sheehan ja Tony MacAlpine pole sugugi vähemmarkantsed muusikud. Vai sai siiski koha lava keskel ning kolme kaelaga kitarri. Alumisel kaelal mängis vasaku käega meloodiat, ülemisel kaelal parema käega akorde. Päris üksi ta nii keerulise trikiga hakkama ei saanud, selleks pidi Dave Weiner neid akorde tema jaoks alla vajutama. Ilus oli vaadata sellegipoolest – olime kuidagi end ajutiselt esiridadesse istuma nihverdanud – ning lugu polnud ma samuti varem kuulnud, st. oli põnev.
Mul on olnud au Vai kitarriakrobaatikat juba korra varem suhteliselt lähedalt vaadata, nimelt esines ta mõne aasta eest Tavastias ja see on nii mõnelegi mehele jäänud elu tippkontserdiks. Seekord oli suur osa materjali tuliuus, nii et pahatihti ei tundnud staažikas Vai-ekspert äragi, millega tegu on (NB! see on ainult hea!). Bänd oli täiesti uus, ehkki mehed seal olid vanemad. Jeremy Colson on vaid poolenisti nii püss mees kui Mike Mangini (kes seekord ei saanud tulla), aga see ei ütle samas midagi, sest ükskõik kes on Manginist vähem kui kolmandik. (Mees oli hiljuti teinud naljaviluks trummimängimise kiirusrekordi: 1180 lööki minutis. Tehke järele. Ent ma kaldun teemast kõrvale.)
Igatahes. Akrobaatika. Arvatavasti tuleb igaühel, kes viriseb „nende rõvedate kaheksakümnendate hevivirtuooside” mänguviisi ja muusika üle, toppida nina sügavale mõne Vai kontserdi sisse ja seal hoida. Kui pärast seda ka ei saada üle jutuvadast, kuidas ikka liiga palju noote ja vähe muusikat ja „üldse hingega ei aeta asja”, võib selle mulina ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta, sest ilmselgelt ei liigu vestja sangade vahel suurt midagi. Ma adun, kuidas see muusika võib mitte meeldida (hei, laske käia), aga näinud seda laval esitatavat, ei saa hetkekski kahelda selles, et see on siiras, südamlik ja väga isiklik. Paneb pea lõnkuma ja sunnib õhukitarri kätte haarama ka.
Joe Satriani kord. Teda aitasid seekord Jeff Campitelli, Matt Bissonette ja Galen Henson.
Satch ajab segadusse.
Võib-olla on see hoopis Campitelli süü. Igatahes on Satriani muusika – eriti kontserdil – rütmiosa poolest kuidagi neetult hõre. Pärast Vai tulevärki, kus kõikidele pillidele on väga põnevad partiid kirjutatud, võib Satrianisse suhtuda kaheti: kas rõhutakse meelega rohkem kitarrile ja meloodiaile (see on suhtumine nr. 1) või siis lihtsalt ei vaevuta rütmi paeluvamaks mängima (mõtteviis nr. 2). Tee oma valik. Kui tagantjärele Strange Beautiful Musicut ja Is There Love in Space’i kuulasin, olid needsamad viisid igatahes plaadil hoopis teistsugused.
Igatahes ilmne on, et Joe Satriani sees on märksa enam muusikat, kui lavalt kostab ning sealtki kostab kaunis valjusti. Jällegi võib öelda: ilus oli. Ajab segadusse ja on ilus. Kummaline kaunis muusika.
Salamisi oli Satchi esinemise lõpulugudeks lavale infiltreerunud ka Bobby F. Ega teda seal näha olnud, kus sa sellega, aga kui Sadri-Joss kuulutas, et nüüd on aeg neil kolmekesi midagi ette võtta ning hõikas lavale „mistö Stiiv Vai”, oli selge, et läheb tantsuks ja tralliks. Ja läks ka. „Mu daamid ja baleruunad, nüüd mängime teile alustuseks ühe King Crimsoni loo, sest teisiti ei saa,” hõikas Joss mikrisse – parafraseering ja suvatõlge alla mittekirjutanult – ja siis nad sõitsidki. „RED”!
Juhtus täiesti uskumatu. Rahvas ei jaksanud enam istuda. Turvamehed joosti põrandaga tasa ning lavaesine oli hetkega publikut täis. Ma usun, et deranged uncle Bobby kõrvad liikusid väga ruttu ja tekitasid kõva tõmbetuult. Minugi omad liigahtaksid, kui terve kontserdi vaguralt istunud, truualamlikult korda armastanud ja emotsioonide olemasolu kinnitamiseks õigel ajal pisut plaksutanud soome publik just minu loo peale aru kaotaks ja lavaesise agarasti moššivate kehadega täidaks.
Edasist on raske kirjeldada ja ma pigem lakkan üritamast, sest ka senise kirjapanemine on olnud piin ja valu. Kolm pead on kolm pead ja kuna need olid kuidagi kahtlaselt hästi omavahel rändluses, kostis lavalt midagi sellist, mida on rõõm meenutada ka väga kõrges vanuses, näiteks 40-sena.
Nii jaburaid soolosid ma vaevalt enam kuulen.
Rongiga öömajale sõites kuulsime maailma kõige põhjalikumat soomekeelset sõimu.
Tuleb olla õigel ajal ja õiges kohas, et saada kaks tõhusat elamust õhtu jooksul.
Steve Vai rahvusvahelises arvutivõrgus.
Joe Satriani ei saa samuti sellise leheta hakkama.
Seesama käib Robert Frippi kohta.
Ülejäänud põneva materjali kohta otsite lisateavet ise. |
Lisatud: 30. juuni 2004, kell 11:38
Lisaja: Dark Patrick |
|
| | metallist90
06. oktoober 2006 kell 21:11:17
krt..pealkirja nähes mõtlesin et õpetab stone´i tõmbama  |
|
|
| | nänn
30. märts 2006 kell 16:07:34
 |
|
|
| | sickness
27. juuli 2005 kell 22:59:16
G3 on tõesti f_cking hea!! |
|
|
| | streamer
22. detsember 2004 kell 22:56:57
Vaadasin kontserti - tore asi krt |
|
|
| | Siner
19. august 2004 kell 20:49:52
...kontsert oli kindlasti väga tore, aga pärast seda kui ma seda kirjaüllitist loen, tekkis mul hoopis suurem huvi selle autori tekste veel silmitseda...ütleme ausalt - see on ikka üli hästi kirjutatud ; ) |
|
|
| | ronk mäe otsas
26. juuli 2004 kell 20:59:18
Sellised kidramängijad on küll üliägedad,ja nende muusika-vapustav |
|
|
| | XLR
21. juuli 2004 kell 12:49:36
ehhe |
|
|
| | oja
01. juuli 2004 kell 12:58:42
http://www.epl.ee/artikkel_268575.html
Ette hoiatades, et Hõbemäe muusikaajakirjaniku anne pole Nooruse ajast paranenud. |
|
|
| | Archangel
30. juuni 2004 kell 12:33:55
Kuradi kahju, et ilma jäin... peaks hakkama tööl käima, et raha välja endast pigistada... Aga kunagi kavatsen endale G3-e küll traditsiooniks teha... tunnen kaasa inimestele, kes ei saa sellisest muusikast aru, sest see on lihtsalt vapustav...  |
|
|
| | Dark Patrick
30. juuni 2004 kell 12:06:08
Heh! Hea pilt on artiklil!
|
|
|
|
|
| Järgmine HRC Üritus |
|
Eesolevaid üritusi ei ole. |
| Kalender |
|
November 2011
|
|
| E | T | K | N | R | L | P |
|
01 |
02 |
03 |
04 |
05 |
06 |
| 07 |
08 |
09 |
10 |
11 |
12 |
13 |
| 14 |
15 |
16 |
17 |
18 |
19 |
20 |
| 21 |
22 |
23 |
24 |
25 |
26 |
27 |
| 28 |
29 |
30 |
|
|
|
|
|
| Eesolevad üritused: |
|
|
