| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 13208037
KÜLASTUSI TÄNA 1761 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 5
Registreerimata külalisi 5
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Artiklid |
 |
|
Hard Rock Laager lõimis rahvad ja kommad |
Artikli autor: Mart Kalvet
Pildid tegi: Pir
Vähe on Eestis sedavõrd vinge tempoga parenevaid nišimuusikafestivale kui Hard Rock Laager. Tänavu neljandat korda peetud rümarokipidu ilmestasid mullusest veelgi sujuvam korraldus, kvaliteetsem heli ja kirjum publik.
Tuntud õllemargilt nime saanud pealava jumitus võttis jalust nõrgaks – ning muutis ka arusaadavamaks asjaolu, et territooriumil ainult sedasama õlut müüdi. Mul on siiralt kahju, et asjaolude tõttu – valmistusin samal ajal ise esinemiseks teisel laval – jäi nägemata festivali särtsakas, mitmest rahvusest fännide poolt juba "Eesti Nightwishiks" tembeldatud avabänd Inferno, kuid võimeka noore lauljatari Viktoria Seimari kaunis ja võimas hääl kostis kindlasti kõvasti kaugemale kui festivaliterritoorium, nii et päris ilma ma noorte Eesti venelaste panusest ei jäänud.
Proto-doomiga valdavalt eesti keeles flirtiv Dawn Of Gehenna loeb oma esinemist väiksemal, teatud ürdikäraka nime kandval laval igati kordaläinuks, kuid kuna autor ise selles pundis kaasa lööb, jäägu arvustamine teiste tööks. Igatahes oli rõõm näha, et bändi tuntuimat pala "Ööliblikas" oskas nii mõnigi kuulaja kaasa laulda.
Eesti rootsipärase death metali lipulaev Symbolic State on enam mitte nii väga uue laulja Alar Arna edukalt enda kasuks tööle pannud. Laagris esitamisele tulnud kava äkilisus, kütkestavus ja stiilsus küttis mõnegi karviku nii agaralt kaasa elama, et selleks ajaks, kui lätlaste halastamatu grind-jõuk Flaying alustas, olid enamikul kaelad soojaks moshitud. Lõunanaabrid, kellele näis olevat kaela kukkunud tõrs verd, muutsid halastamatult peksleva muusika rahulikumat rokki eelistavaile inimestele põnevamaks teatraalse lavašõu ja horror-butafooriaga.
Praegu mitte ainult Eestis kasvavat populaarsust nautivat Loitsu ei pea vist kellelegi pikemalt tutvustama. Bläkimaigulist kuid üllatavalt tantsitavat rokenrolli kogunes kuulama juba oma tuhandepealine mass, milles vastuolulisi poliitsümboleid ja pardilaskjakostüüme kandvad kiilaspead tavakarvastega külg külje kõrval eestimeelset muusikat nautisid.
Kummastavalt vähe tunti huvi soomlaste ülistiilse, atmosfäärilt ja suhtumiselt 1985. aastasse pidama jäänud speed-thrash-heavypundi Solitaire vastu. Ehk ehmatas osa potentsiaalseid kuulajaid eemale bändi liider, koolisööklatädi soengu ja kehaehitusega, liibuvates kummipükstes ja needitud nahas kitarrist Riku, kelle proffi esinemist väga kena kuulata kuid üsna kole vaadata oli. Vana kooli peksuhevi sõpru selline küsitava väärtusega ekstravagantsus siiski ei häirinud, ja pärast reedest kontserti on Solitaire'il Eestis kindlasti rohkem austajaid kui varem. Intervjuud bändiga saab varsti lugeda Hard Rock Clubi kodulehelt.
Kohaliku eliitbändi Tharaphita otsus keskenduda rohkem inglise ja vähem eesti keelele paistab Laagris antud ülivõimsa kontserdi valguses olevat täiesti õige valik, sest peole saabunud välismaalastele paistis muusika rohkem peale minevat kui varasematel aastatel. Siiski jäi kõige eredamalt meelde müstiliselt kaunis Vana-Vigala jõekäärus esitamiseks otsekui loodud hümnilik pala "10 000 eestlast", mis ülevusjudinad selgrool sõitma pani – hoolimata asjaolust, et nii suurt hulka rahvast ehk kohal polnudki.
Selleks ajaks, kui varalahkunud hevikuninga Gunnar Grapsi surematut loomingut taaselustav Gunnar's Roses väiksemal laval otsi kokku tõmbama asus, oli joomisealiste külastajate enamik juba kerge auru all, nii et vapustavate vokaalsete võimetega Üllar Meriste paari tekstilist komistamist ei pannud tähele keegi peale tõeliselt andunud fännide. Muusikaliselt jättis see muidu tasemel ülasastumine iagatahes väga sooja tunde südamesse.
No-Big-Silence tähendab alati kvaliteeti, ja seetõttu polnud imeks panna, et just nemad esimest festivalipäeva pealaval lõpetama pandi. Heli, valgus ja lavašõu olid "nagu välismaal" ja industriaalrokk kiskus kaasa ka neid, kes muidu sedasorti muusikast suuremat ei pea.
Järgmisel päeval sadas jälle täpselt sel ajal, kui toimuma oleks pidanud viinakokteilitootjast sponsori korraldatud murumängud, ladinal vihma ja lõi välku. Muusikalise avalöögi teinud folk-metallistid ansamblist Raud-Ants igatahes olid veendunud, et Uku raevu põhjustas iidse ohvrikivi otsa rajatud pealava asukoht. Küllap vaigistasid Oorti ja Metsatöllu ristandit meenutava Raud-Antsu köitvad pärismusmuusikatöötlused paganlikke jumalusi piisavalt, sest ülejäänud aja püsis ilm väga ilus. Ja nagu ütles üks festivali korraldajaid Henry "Suss" Hinno, on väike sahmakas vett ainult värskenduseks, õigel rokifestaril peabki natuke sadama, ning: "Peaasi, et midagi ei põle! Parem las sajab!"
Leedukate Andaja paistis olevat kohale toodud illustratsiooniks sellest, kuidas ei tohi bändi teha. Stiilitut ja igavat baltimetalli ei suutnud köitvamaks muuta ei poiste poolpaljastele kehadele kantud ohter pori ega laulva klahvpillija jubedad näomoonutused.
Seevastu Sillamäe thrash-trio Monstera suutis ka liigse butafooriata pealava ära täita. Noorte eestivenelaste hingestatud ja omalaadset rümarokki nautisid ja kiitsid kõrvuti eestlased, venelased ja muumaalased, nii pühendunud hevikad kui moodsama raskeroki sõbrad. Viis pluss!
Ennast sõpradele tasuta jagatava nukkvõllina (võõrad võivad perse minna!) reklaaminud Hellroad Orange on komistuskividest kenasti üle saanud ja kasvanud kodumaise punkmetali vaieldamatuks staariks. Ere, ehe ja lõbus rokenroll pani ühes summas kaasa hüppama ja vehkima nii hevikad kui oi-skinnid. Hea muusika ühendab, ja provokaatorid võivad perse minna!
Stiilse ja kompromissitu roki liini jätkas allakirjutanu jaoks tänavuse festivali parim punt Loom. Kahjuks ei suutnud laulva basskitarristi Margus Siku Motörheadilik tämber ega Eesti kahtlemata vingeimalt tõmbleva kitarristi Erik Seimi gümnastika ja lõbusad näomoonutused suuremat publikut kohale meelitada, kuid selles võis süüdi olla ka kõrvetav päike ja asjaolu, et äärmuslikuma metali sõbrad puhkasid kaelu, mis järgmise esineja Mortophilia ajal kõvasti vatti said.
Otepää ja peagi vast kogu Eesti brutal death metali kuningad ansamblist Mortophilia on vahetu ja üha professionaalsema esinemise ning kaasakiskuva paduekstreemiga võitnud sadu fänne, kes laupäevast kontserti kannatamatult ootasid. Arvata, et nende lootusi ei petetud – ainus, mida bändile hiljem ette heideti, oli liiga lühike kava. Allakirjutanule jäi küll arusaamatuks, miks vokalist just kummargil peab urisema-lõrisema-möirgama, aga ju siis tulevad need ebamaised hääled sellises poosis paremini välja.
Human Groundi esinemise alguse rikkus ära elektroonikakotermann, kes lõppvõimu välja kippus lülitama, ent peagi leidsid vilunud spetsialistid selle kurjajuurika üles ja võimaldasid Eesti thrashi rüütlitel – ja ühel sarmikal leedil – oma tehnilist, täpset ja põnevat esinemist viperusteta jätkata. HG kontserdid on üha premaks läinud, nii et pärast festivali neile kodumaal võidetud menust enam piisata ei tohiks. Omanäolisust ja kaasakiskuvust on Läände minekuks kindlasti enam kui piisavalt.
Poola Darzamati uimasevõitu gootimaiguline modernrokk jäi minu jaoks igavaks; põnevaim selle pundi juures oli kihvti tämbriga naisvokaal. Aga muidu teeb sarnast muusikat palju paremini näiteks tšehhide Six Degrees Of Separation – Darzamat oskab end ilmselt vaid agressiivsemalt promoda.
Kuna Darzamat mind uniseks oli teinud, oleksin Metsatöllu esinemise peaaegu maha maganud – mis olnuks suur viga! Taas kinnitasid Töllud, et Eesti parima metalartisti tiitliga pole neid pärjatud põhjuseta. Festivali kindlasti suurima publikumenuga kodumaine punt ilmestas vihast šõud veelgi vihasema tuleskulptuur-hundiga.
Selleks ajaks, kui Metsatöllu tulesoerdi händ oli kärssamise lõpetanud ja kolp viimase pauguga pilbasteks paiskunud, ei olnud Lord Belial veel alustanud. Black metalina välja reklaamitud rootslaste esinemise algust nihutas poole tunni jagu edasi mingi jama generaatoriga. Kui elekter tagasi ja mehed lavale tulid, selgus meeldiva üllatusena, et tegu pole mitte igava bläkklahmimise, vaid hoopis huvitavama meloodilise äärmusmetaliga. Neid, kes bändi ära viitsisid oodata, kostitati professionaalse ja unustamatu esinemisega.
Teine Rootsi punt, kelle mõju siinse publiku peal juba korra edukalt katsetatud on, tõmbas jahedasse suveöhe täitsa sobiva murerokiga festivalile kriipsu alla. Kindlasti ei pidanud pettuma need, kes eelkõige Katatonia pärast kohale tulnud olidki, kuid allakirjutanu jaoks jäi taotluslikult nutuse ja haliseva unehevibändi esinemise tipphetkeks kontserdi lõpp, mida markeeris lühike kuid tõhus ilutulestik.
Festival, nagu Tallinna linngi, ei saa muidugi kunagi valmis, kuid paremaks on nüüd juba keeruline minna. Kohtumiseni aasta pärast!
|
Lisatud: 03. juuli 2005, kell 18:18
Lisaja: Dark Patrick |
|
| | MOSThatedGIRL
16. märts 2006 kell 10:15:51
anna minna BEST wärk on seeeee juuuu |
|
|
| | Vampiric
13. märts 2006 kell 03:16:56
Ei jõudnudgi enam kannatada, siis saabus meeliülendav uudis ja teatati, et piletid tulevad müügile!! huraa |
|
|
| | kutsu024
05. märts 2006 kell 14:23:28
HRL on ülimega festival |
|
|
| | udunnome
20. detsember 2005 kell 23:00:25
Varsti siis uut piletit ostma või? xD |
|
|
| | kirsi
17. juuli 2005 kell 23:04:33
ülimalt hea, järgmine aasta jälle |
|
|
| | yxikhunt
11. juuli 2005 kell 22:13:33
Hea artikkel väga hea yrituse kohta |
|
|
| | Apocalypse
07. juuli 2005 kell 02:22:39
Kohtumiseni aasta pärast jah!  |
|
|
| | Equilibrium
06. juuli 2005 kell 20:56:37
täitsa ok artikkel (:
HRL oli on ja jääb parimaks Eesti festivaliks  |
|
|
|
|
|
| | Sarvik
03. juuli 2005 kell 23:03:02
Väga kena artikkel! HRL 2005 on surnud elagu HRL 2006 |
|
|
|
|
| Järgmine HRC Üritus |
|
Eesolevaid üritusi ei ole. |
| Kalender |
|
Jaanuar 2012
|
|
| E | T | K | N | R | L | P |
|
|
|
|
|
|
01 |
| 02 |
03 |
04 |
05 |
06 |
07 |
08 |
| 09 |
10 |
11 |
12 |
13 |
14 |
15 |
| 16 |
17 |
18 |
19 |
20 |
21 |
22 |
| 23 |
24 |
25 |
26 |
27 |
28 |
29 |
| 30 |
31 |
|
|
|
|
|
|
| Eesolevad üritused: |
|
|
