| Info |
KÜLASTUSI KOKKU 13210031
KÜLASTUSI TÄNA 3755 |
|
KASUTAJAID SAIDIL 10
Registreerimata külalisi 10
HR Community liikmeid 0
|
|
|
| Artiklid |
 |
|
Kuhu on jäänud rockmuusika? |
Sinane Raimond Viidingu artikkel ilmus tänases (15. aprilli) Eesti Päevalehes lühendatud kujul. Patrick leidis, et nii paksu poleemikat külvavat käratust peaks raskerokirahval – elik teil, armsad – olema võimalus lugeda täiskujul. Edasi räägib juba Raimond ise.
Head lugemist! – DP.
Selline oli artikli originaalversioon; sellest käisid käärid üle. Samas olen 100 % EPL-i poolt natuke muudetud versioonis toodud seisukohtade taga, st nendega nõus. Tahaks siiski öelda, et väljendist „toekas kogus sõnumit“ oleks ma hea meelega siiski lõppversioonis loobunud ja üldiselt see, kas miski seisab eesti rockis paigas või ei, mind eriti ei loksuta. Mind huvitab see, et poodi tekiks mõned plaadid, mida tasuks osta ja saaks kuulata.
Raimond Viiding.
* * *
Seda kriitikat kirjutama ajendab mind asjaolu, et mind on vallanud tüdimus. Tüdimus Eesti rokkmuusikast või siis pigem selle olematusest ja saamatusest.
Poprokkhevimuusika võib põhiolemuselt ära jagada kolme klassi, pop- ehk soft-rock, rock ja hard rock ning heavy koos mitmete vooludega. Kui popi poole peal tundub asi meil enam vähem toimivat (hiljaaegu andis Nancy kontserdi), uutele popgruppidele pannakse suisa autode nimesid, hevi ja thrashi ja surmametali mehed tunduvad ka olevat kuidagi oma nišši elus leidnud (tänavapildis on neid aeg-ajalt pillidega näha), siis kuhu on jäänud see, mis käib popi ja hevi vahele – üle kahekümnestele mõeldud mainstream-rokkmuusika, milles on paras annus kärinat ja toekas kogus sõnumit?
Probleemi olemasolu sai mulle selgeks jälgides Õllesummer 2003 ja 2004 suuri esinejaid. Kes need olid? Mitu aastat järjest Terminaator, Smilers, Ultima Thule, Singer Vinger, Propeller. Jälle. Aga millal need bändid tegevust alustasid? Ammu. Kes vahepeal juurde on tulnud? Tõsistest tegijatest julgeks siinkohal nimetada vaid ansamblit Genialistid. Ja seda nelja aasta peale? VÄHE.
Millal üllitas viimase plaadi Ultima Thule? Aga Propeller? Millal tegi viimase kaasalauldava loo Singer Vinger?
Olles jälginud noorte bändide ja lauljate tõusu ja langust, analüüsiksin ma veidi, miks minu arvates need bändid läbi lüüa ei suuda.
Esimeseks ja suurimaks probleemiks on unistus „valgest laevast“ – pääsust rahvusvahelisele turule. Selle edu pandiks tasub aga laulda ainult inglise keeles. Nagu on mitmed läändeminekud näidanud, annab selline lähenemine musategemisele vaid lühiajalise efekti – kes on praegu võimeline peast järgi laulma mõnda tuntud läändetrüginud bändi laulu? Ma mäletan, et neil olid mingid hitid, aga peale üksikute sõnade ei meenu midagi. Et eelnevat näitlikustada – kes teab viimasest ajast mõnda eesti bändi rokklugu, mis on inglise keeles kirjutatud? Ja kui teate, siis proovige seda kohe omaette laulda – kas mäletate kohe ilma otsimata selle laulu sõnu?
Teiseks probleemiks on oskamatus leida kompromissi mitmete tänapäeva muusika tehniliste võimaluste vahel. Sageli kohtab Eestis ränka „tõsimeelset“ hard rock-bändi, kes keerab kõik plokid laval põhja, laseb kitarrikesest tuleva elektrivoolu kümnest efektiplokist läbi ja on tekkiva hägusaundiga ise raskelt rahul. Eriti lahe on siis, kui asi kõlab täpselt nagu ansambel Metallica (anna mulle andeks, Tanel).
Samas räägivad kõik intelligentse mainstream-roki austajad plokimeeste kontekstis ainsana ansamblist Ultima Thule, aga näiteks ansambel The Päike või Pime jäetakse millegipärast sellest kontekstist välja.
Minu arvates ei saa rocki teha ainult nii, et keerad kõik plokid põhja, võtad kitarril E-akordi ja kohe on ilgelt lahe värk. Lugu peab ka tervikuna kandma ja välja kannatama seda efektindust ja rohmakat heli, mida plokid teevad. Kui lugu seda ei suuda, muutub ta muusikapalast lihtsalt efektiplokkide valjuks mürinaks, mille vahelt kostab basstrummi mürts, mis vihjab, et tegemist on mingi süsteemse heliga. Ja kahjuks nii paljudel juhtudel. Eesti muusikute ja bändide (ja eelkõige tarbijate) õnnetuseks ei saa mööda minna ka sellest, et osa bände kasutab plokke kesise pillimänguoskuse varjamiseks. Aga ega ma ise ka hästi ei mängi.
Kolmas probleem on normaalse suulise esinemisvõimekuse puudumine bändide frontmanide (lauljate) juures. Minu arust on meie lauljad bändides liiga aneemilised – publikuga ei vaevuta suhtlema, laulude vahepeal ei suudeta rahvast millegagi lava ees hoida. Muusikud peaks rohkem käima vaatamas nende bändide esinemist, kes on ennast juba turul kõvade kontsertbändidena tõestanud. Ja lõppude lõpuks härrad lauljad, ärge kartke inimestega laval rääkida. Ma oskan kinnitada, et kui te mulle lavalt kahe laulu vahepeal tere ütlete, siis ma ei sülita maha ja ära ka ei kõnni. Õnneks leidub selles osas ka teistsuguseid näiteid – näiteks väga hea on alati ansambli Genialistid kontakt publikuga. On tunda ja näha, et lauljal on kõva kool taga.
Neljandaks rõhuvad Eesti bändid liialt kaubamärgile – mingile omadusele, mis neid teistest eristab. Kahjuks minnakse paljudel juhtudel sellega liiale. Hiljaaegu ööklubis Amigo The Tuberkuloitedi kontserdil kuulsin, kuidas klubi ukse taga ütles üks härrasmees kaaslastele: „See bänd mängib kogu aeg üht ja sama lugu“. Ja terve seltskond kõndis laivilt minema. Või teine näide – ansambli Blacky puhul vokaalpartiide venitamine eesmärgiga näidata lauljatari hääle võimekust. Me teame selle hääle võimeid niigi. Või siis bänd, kes on kaubamärgi teinud sellest, et nad ei oska pilli mängida ja vokalistil pole häält... (ei julge nime nimetadagi, annavad veel peksa). Bändid nagu kardaks teha lugusid, mis teineteistest erinevad. Ansambli The Tuberkuloited puhul ja kaitseks tahaks ma siiski öelda, et neil oli tol õhtul üks lugu, mis teistest erines, saund oli hea ja mulle meeldis. Kõlas hästi ja jäi teistest eristuvana meelde. Ja seetõttu ma ei loe seda konkreetset kontsertelamust enda jaoks läbikukkumiseks.
Ere erand reeglist (oleks vaid mõnd teist bändi siinkohal mainida, aga pole) on ansambel Genialistid. Kaht sarnast lugu naljalt ei leia ja soolokitarristi võime mitmeid legendaarseid väljamaa kitarriste matkida on imetlusväärne ning pakub äratundmisrõõmu. (ansambli Meie Mees kitarristi manerismivõimest ma siinkohal ei räägigi; oleks vaid rohkem selliseid kitarriste).
Viiendaks probleemiks on mingisugune igavene eksistentsialistlik intelligentsiotsing muusikateoorias, mis näib vaevavat kõiki Eesti mitte päris tipus olevaid bände. Ma soovitaks kõigil, kes soovivad Eesti turul läbi lüüa, uurida turuliidrite laulude kontseptsioone. Nende bändide lood ei ürita reeglina lüüa mingi erilise akordikäiguga, mis jube tehniline ja dzässiintellektikaga samastuv oleks, ega ka mingi taktiga, mis jalga tatsuma ei pane, kuid näitab, et loo kallal on tohutut mõttetööd tehtud ja autorid on tõelised intelligendid, mitte akordivillud. Siinkohal tahaks bändidele meelde tuletada, et on/olid olemas bändid nagu The Beatles ja Creedence Clearwater Revival, mis said omal ajal hakkama väga väheste hulga nootide ja käikudega, kuid mille lugusid seni mängitakse ja, hullem veel, sõnu teatakse peast. Hea küll, need bändid olid ammu. Aga võtame analüüsime siis ansamblite Terminaator ja Smilers lugusid?
Ehk siis lühidalt, kokkuvõtvalt ja otse – enamiku Eesti bändide laulukirjutavad arvavad, et nad on paremad heliloojad, kui nad tegelikult on. Soovitus – lihtsamalt ja resoluutsemalt, paluks. Ei pea häbenema seda, et mingit takti on juba kasutatud või et akordid E, A ja B on korra sellises järjestuses juba mõnes laulus esinenud. Võtke maha igasugu stoppkäigud ja pange hoopis loo sõnadesse natuke hinge, aju ja otsekohesust ning seda kõige lihtsamat 4/4 taktimõõtu lugude muusikalisse külge. Ah et on varem tehtud? So what? Ükski ansambel ei saa patenteerida noote ja akorde.
Eelneva põhjal võib jääda mulje, et ma olen kibestunud ja elan selle jutu abil välja mingit sisemist varjatud kompleksi. Võimalik; iseendast aru saada on raske. Kuid tegelikult ajendas mind seda artiklit kirjutama helesinine unistus sellest, et mõned Eesti bändid, kellel on kõva rakendamata võimekus, loevad selle artikli läbi ja teevad mõned järeldused. Ja eriti loodan ma seda, et nende järelduste põhjalt võtavad mõned bändid kätte ja teevad valmis paar mainstream-roki plaati, mis päästavad eesti rokkmuusika paigalseisust ja annavad uut materjali, mida plaadi pealt ja veelgi enam, kontsertidel, kuulata.
|
Lisatud: 15. aprill 2005, kell 12:13
Lisaja: Dark Patrick |
|
| | reinuk
11. märts 2010 kell 19:21:10
Kahjuks ma kommenteerin väheke liiga hilja sellele sissekandele, kuid mul on tunne, et praeguseks on eesti muusika(rock) maastikul olukord muutunud paremuse poole. KUID ma ei ütleks päris, et probleem oleks praeguseks ajaks kadunud, lihtsalt on asi veidi paranenud.
Ja samas soovin ka kõikidele praegu end tõestada üritavatele bandidele edu. |
|
|
| | lilleke
16. märts 2007 kell 15:42:43
Eesti Rockmuusika on tõesti liiga üksluine ja ühekülgne. A la " Tanel Padarit" võib ju kuulda misiganest baarist, mille uksest juhtud sisse astuma. Arenguruumi õnneks ( kahjuks?) jätkub kõigile.
Siinkohal võikski võtta kasvõi natukenegi shnitti Põhjanaabritest - on kergemat, raskemat, sümfoonilist, rajumat...
On muusikat, mida pakkuda igale maitsele! |
|
|
| | seltsimees
26. september 2005 kell 23:15:58
Selline suht halamine tundus see tekst. Aeg ja maailm lihtsalt läheb edasi, tekivad uued stiilid, inimestel uued eelistused jne. Võib-olla oli varem ka rock-bände seetõttu rohkem, et polnud teist väljundit. Keegi polnud selliste asjadega lihtsalt välja tulnud ega teinud asju, mida tehakse nüüd ja ei tuldud lihtsalt sellepeale, et teha midagi muud. |
|
|
| | sickness
25. juuli 2005 kell 13:38:05
probleem on olemas, aga mitte nii suur tõesti.
see on natuke võssa pandud, et peavad laulud kindlasti inglise keeles olema.
nt. j.m.k.e. oma algusaastatel saavutas vägagi suure edu soomes, oma eesti keelsete lauludega. |
|
|
| | loom
04. mai 2005 kell 15:16:55
Ei ytleks et Termika või Smilersi kidrakäigud ülepaisutatult rasked oleksid. Mõned lood on ju lausa lihtsad.
Artikkel on rohkem halamise moodi. Küll see rockmuusika ka uuesti sünnib. |
|
|
| | soku
03. mai 2005 kell 17:22:58
Rock-muusikal on viimasel ajal lihtsalt raske areneda.
Kõikvõimalikud kontserdid, mis toimuvad on reeglina metall sest metal on pop.
Rockipundid ragistavad garaazis proovi teha ja teevad seda edaspidigi sest neil pole kuskil esinedagi. Vanasti oli Pärnus üks tore koht Waldhof, kus tuli alati erinevat asja, kuid nüüd nn Rock Cafe võiks ümber nimetada Metal Cafe-ks ja kõrtsidesse üks enesest lugupidav rokipunt ka ei lähe. Vabaõhu kontserdid kubisevad B-Jeansi ja Dynamindi sugustest "liikuvatest piltidest" ja paganama räpparitest. Andke rock-ile võimalus ja siklid hakkavad jälle põrisema. |
|
|
| | Pichen
28. aprill 2005 kell 16:02:20
Selliseid bände ei ole ja pole kavas järgmise viie aasta jooksul plaanis... mis saab siis on ilmselt juba teine jutt, pealegi keelevalik ei puutu asjasse, ükskõik kui hea võõrkeelne hääldus ei tee muusikat heaks ning läbi lööb eelkõige muusika... |
|
|
| | Freultwah
27. aprill 2005 kell 19:43:32
Ah, lääne turg, lääne turg. Selle lääne turu pärast pole ju omadele vaja puuinglise keeles lõõritada. Björk laulab Islandil ainult islandi keeles, seepärast pole tal veel väljaspool läbi jäänud löömata. Kui lähemalt vaadata: Brainstorm on Lätis lätikeelse nime ja kavaga. Mure on arvatavasti rohkem selles, et võõrkeelne tekst tundub alati märksa „sügavamana“ kui oma, sest omakeelse looteksti mannetusest saad eeskujulikult hästi aru.
Pealegi: nimetage need ingliskeelsed Eesti bändid, kes rokilaagrites ja rohejõuludel esinevad ning samal ajal kõvasti läänes kuulsad on. Näiteks, noh, viimasest laagrist, palun. |
|
|
| | lord Wolz
24. aprill 2005 kell 15:41:47
Kriise ja jõulisi inimesi on vaja Eesti skene arenguks. Elu on läinud liiga lihtsaks. Nagu keegi kuskil siinsamases foorumis mainis, kunagi oli aeg, kus inimesed kirjutasid laulusõnu märkmikust märkmikusse, salvestasid muusikat käest kätte sattunud räbalatelt ja vahelekerinud kassetidelt ja tundsid mõnu uuest mussist. Täielik austus nende aegade vastu ja selle vastu, et muusikal oli oma hing jõud ja kättessamatus. Austus sellise eelkirjeldatud muusika vastu on suurel määral kadunud. Muusika on kaotanud oma võlu ja on liiga lihtsasti kättesaadav, liiga lihtsasti teostatav. Mingeid piire pole (mine lihtsalt poodi osta või laena sõbra käest kidra, plokk, trummikomplekt, kaikad jne, võta ühendust tuttavaga, proovikas olemas ja bläkk metal alaku) see teebki asja liiga lihtsaks. Võta lahti proge E-Eesel ja tõmba julgelt kõke mussi mida vähegi tahad. Endal on hullem kogus muusikat, mida olen korra kuulnud, mitte kuulanud ja arvatavasti kunagi ei kuula ka. Kõigil kellel on vähegi tahtmist, jõudu ja jaksu võivad luua bändi ja garanteeritud on see, et kuskil saavad nad ikka esinema. Kui hästi, kui halvasti vahet kusjuures pole, lahe, et teevad, äkki jõuavad kuhugi. Muusikast on kadunud ehe toores “POWER, jõud, eelkõige nauditav ELUJÕUD, ELUTAHE, ARMASTUS ja täpselt vastupidine ehe KANNATUS, IGATSUS, MA VAJAN JA TAHAN SIND”, me teeme muusikat mõnuga, meil on midagi öelda, me tahame jõhkralt öelda ja me raisk ütleme ka. Osadesse Eesti bändidesse on see tunne jäänud. Austus Heraldi (jõhker austus eelkõige Mart Kalveti vastu kuna ta on suutnud enda nägemuse ja jõulise isiksusega muusikaga selgelt välja tuua, luua konsadel ajatu mulli, suruda inimestele kätte konserviavaja ja öelda” Kurat, mees lõika ennast välja oma lollakst tomatielemendist”) Metsatöllu (kõige ehedamat sorti muusika, mis tekitab tunde, et tahaks hoobilt adrataha karata, vilja külvata, käpad mullase esiisade kamaraga katta, vekikivide kähinat kuulata, ja süüa naise küpsetatud pruuni krõbeda kaetud koorikuga leiba) ja Bullfrog Browni, (Juhtusin Tartus Krooksus kogemata seda asja kuulma ja pisar pidi silma tulema, kui hästi mõned mängida suudavad, kui palju elujõudu ja elutahet rahva sekka piserdada suudavad) ja Whispering Foresti (Puhas TOORES igatsus, kaotus, viha, luupainajad, kaotatud inimesed, silmad milles kunagi enam ei näe samasugust sädet nagu kunagi nägin) vastu. WF ja Herald: Mehed te olete vanaks jäänud, JÕUDU ja laske uutel lugudel kõlada! Esimene plaat, mis ma elu jooksul ostnud olen on Heraldi Hiina versioon “Heavy Metal Wakes The Beast”. Inimesed on naljakad. Väited “Oh lahe, et ostsid plaadi, laena ja ma tõmban omale Audigrabberiga MP3eks (mis kuradi mõttega???)” ajavad närvi küll. Plaat on ostetud puhtalt austusavaldusena ja austusest jääb praegusel ajal inimestel jõhkralt puudu. TEHKE ASJA HINGEST JA SELLEST MIDA TUNNETE. Foorumi prügikasti teemas “Mida sa arvad?” võib seda kommentaari edasi arutada. JÕUDU, JÕUDU, JÕUDU. |
|
|
| | Lembetu
24. aprill 2005 kell 14:05:23
KID! Puhas kuld! Unustasin ploomipruudid täielikult. Teie oletegi ju link metali ja tava roka vahel. Seega see auk on tegelikult kenasti täidetud. Kahju, et h`n`d kuhugi haihtunud on. |
|
|
| | KID
22. aprill 2005 kell 15:36:41
Sellest jutust olen suht nõus kahe asjaga:
1) Kokkuvõttega, et Eestis on puudu ühendav link popi ja päris kurja musa vahel. Miks see nii on ei oskagi öelda. Ruumi nagu on ja nõudlust samamoodi aga aga kas tõepoolest on sellise musa pakkujatest puudust? Kui vaadata muud maailma siis edetabelites ja playlistides on üsna palju rocki ja ka metalit. Eestis on see suht olematu. Mis toimub?
2) Vähe on tõesti häid frontmane. Tihtilugu ei käi hea frontmani ja hea laulja tiitel omavahel käsikäes. So fucking what? Kas tõesti on metalmeestele häbi, et pärast "hea õhtujuhi mängimist" neid umbes võrreldakse Jassi või Salleriga ja parem teevad bändi nagu riigitööd ja lihtsalt paugutavad omal kava otsast lõpuni läbi. Või on eestlased on tõesti nii puine ja tuim rahvas, et ei anna leida bändi juhtima inimest, kes vähemalt laval suudaks elada endast väljapoole? Ja see, et inimene laval tõmbleb nagu loom ei tähenda veel, et ta hea frontman on. Kontserdikülastajaga suhtlemine on suht nullilähedane tihtilugu ja karismaatilisus võrdub nulliga. Kurb.
Muu kirjutises on aga üsna pullikakk. Imelik on mõista hukka bände, kes on valinud suunaks mujal maailmas läbi löömise (seda siis juhul kui bänd pole piisavalt naiivne, et loodab siinmail omale nime teha samal kujul, mida üritab mujale pushida). Kindla suuna valinud ja selle nimel töötavad bändid minu silmis rokivad. Soundijutt - hmmm, üsna selgelt ei tea see inimene just palju soundist või ei suuda lihtsalt kogu infot enda jaoks selgeks teha (kasvõi vihje Tanel Padarile kui hullu effektide kasutajale?). Kaubamärgijutt - puhas okse ja jällegi inimene ei suuda eristada, mis on bändil tegelt kaubamärk ja mis mitte (Tuberkoloitedil ühesuguste lugude kirjutamine ja Blackyl Lea fraaside pikaks venitamine? Pwiis gimmi a breik). Picheniga sada protsenti nõus, et bändid võiks veel veenmavalt olla lisaks musale ka muus osas korralik toode. Nõme näide aga selline Paradoksi uue tulemise hevi ei ole hevi ja keegi ei võta seda rohkemana kui vanade meeste bändi Paide moodi ehk kergelt naljana. Selline Eesti moodi asjade tegemine sakib lurinal.
Tegelikult ma olen üsna kindel, et ka kohalikus musaskenes võiks nii mitmetki siinsed bändid läbi lüüa kui teha oma asja näiteks eesti keeles. Nt. Herald, Solwaig, Brides in Bloom jne kui mitte kõige maa-alusema musa esindajad ning puuduv lüli popi ja ekstreemsema musa vahel. Dark Patrick? Jan? Enyone? Kuulsus ei hüüa tulles |
|
|
| | Taat
21. aprill 2005 kell 18:32:14
Mnjah, minu meelest on ka natuke kitsalt neid asju siin käsitletud ja lahatud. OK, ma olen nõus, et teatud probleem on olemas ja teatud mõõn esineb, aga liiga üldistatult ja samas kitsarinnaliselt on probleemid paika pandud.
Aga eks kapitalism on oma töö teinud ja paljud potentsiaalsed head bändid on kõrtsidesse "surnud".
Või kasvõi lugegem seda artiklit: ajaviide.delfi.ee/news/muusika/article.php?id=10185408
Tt (ja mitte eriti suur meinstriimroki vänn) |
|
|
| | Rait
21. aprill 2005 kell 13:43:54
Effektid - mulle meenub Sibula kommentaar ühe enda albumi kohta (90 alguse poole vist oli), kuidas nad effekte täiega üle kasutasid kuna nad just olid soetand enestele igast ´ägedaid´ plokke. So Ulthima Thule ei ole AjaO, pillimees on nagu igamees kes vaimustub ja tüdineb. Mingil juhul ei teeks ma üldistust et effektidega liialdamine on Eestis probleemiks suures plaanis. Eks igaüks on alul vasikavaimustuses ja kasutab midagist liialt jne.
3 probleem - Noustun
4 probleem - pole ärimees, praegu bändis imagole/kaubamärgile pole tähelepanu pööranud. Monevorra kindlasti tuleks kasuks, no vähemasti muusikalises plaanis.
5 probleem - muusika tegemisel tuleb toesti kasuks teatav pohhuism - ´mul savi mis teised arvavad ja kelle moodi see käik kolab, mulle meeldib ja ma mängin seda´ vmt. Aga vabandust, kui mul peas kolab vähe keerulisem käik siis nii ta jääb. Pakun et Autor hindab muusikas lüürikat enam ning need pillid seal taga plännigu midagi saateks (ja vaadake ette miskit flangerit ei kasuta - siis mu tähelepanu juhitakse laulult eemale).
Kosmikud,Vainola projektid, Rainer Jancis, Echosilence(?) - moned nimed lisaks, mu meelest väga tasemel tehtud ja sisukad. Noorte probleem ilmselt ikka see et minnakse üldise vooluga kaasa (nagu ma ise poleks üldse mojutatud 90 ja 80 metalist onju ), se numetali,emo ja blink182 teema mis praegu paistab moes olevat aga sest pole hullu, saavad vanemaks ja kes midagi väärt on leiab oma. |
|
|
| | Heavykas
20. aprill 2005 kell 11:28:52
Seega, kõik bändid vaadake praegu Eesti esikbände ja proovige neid matkida, soolomehed, võtke eeskuju välismaistelt soolomeestelt, ärge ise midagi üritage, originaalsus visake peast välja. Efektriblokid visake ära ja ärge E akordi mängige. Käikke ärge lugudesse pange, tehke kõik lood sellised et nad kõigile peale läheks. Ja üleültse roki kuldaeg on möödas, me ei saa ju eeldada, et rokk hakkab vohama nagu kaheksakümnendatel. Rokk bände on Eestis küll ja küll, nad lihtsalt ei taha ega julge ja võibolla pole veel valmis enda pead välja tõstma. See artikkel ei vääri minun silmis just kõrgeimat hinnangut, vabandused Autorile, kuid siin Riigis on veel võimalus oma arvamusele - nagu ka vabale sõnale, nii et keegi sind hukka ei mõista ega peksa ei anna. Kuid selle bändi nime kel halb laulja ja kehvad pillimehed on võiksid sa siiski ära mainida. |
|
|
| | FanAttic
20. aprill 2005 kell 01:46:28
Mulle tundub see artikkel rohkem halana, kui konstruktiivse jutuna. Mees kelle mõõdupuuks on Õllesummer ja Genialistid, võiks ise rohkem ringi vaadata ja uurida kus/kes millist muusikat teeb ja millised üritused toimuvad, sest kahjuks ajad on sellised, et enamus asju toiimub ainult fanaatilise korralduse tagajärjel. Olen endiselt veendunud, et Eestist on siiski võimalik leida peaaegu kõike, tuleb ainult ise ennast piisavalt kursis hoida ja netiajastul ei ole seda kuigi raske teostada.
|
|
|
| | Marilyn Locos
18. aprill 2005 kell 10:07:57
Muidu mis seal salata, nii see olukord Eestis on. Kuid kui keegi on viitsind, tahtnud ja lihtsalt märganud, siis neid bände (häid live bände) on juurde tulnud. Kuid jah viga selles, et keegi ei suuda nende nimesid ja nii edasi meenutada. Mainstream`i koha pealt nii palju, et meil on üks mainstream raadiojaam kust aeg ajalt ikka kuuleb Eesti rock`i tõusust ja langusest. Siis veel see küsimus ka, et mis on viga The Sunil, The KuldselSmileRaatoril (Smilers ja Terminaator). Kuhu oli unustatud The Tuberkuloited jne, jne. Blacky... Neid nimesid on Eestimaal rohkem kui kaks kes teevad head rokkmuusikat. Kuulake Smilersi esimest plaati, kuulake Terminaatorit, on ju head. Ärge unustage ka The Sun`i, sest Tanel Padar on lõpuks ometi hakanud muusikat tegema.
Tänan tähelepanu eest. |
|
|
| | Sarvik
18. aprill 2005 kell 08:40:43
To Lembetu:
Mis tost, et suurte tegijate kõrvale raske tulla. Muusikat teed sa ju enamasti ikkagi selle pärast, et sa ise seda naudid. Ei tohiks ju esikohal olla kuulsaks saamine. Mängid asja, mida sa ise kaifid ja kogu moos. Ja nagu ajalugu on näidanud: nende meeste muusika, kes oma asja naudivad, MÜÜB. Eelmine aasta tegime Sadiga Marta raadios Grapsi mälestussaate ja seal sai hunniku Gunni tsitaate ette loetud ja nende üle arutletud. Mees nautis oma muusikat ja ei läinud (eriti, kui üldse) staariks ära. Ja keegi võiks leida mu meeleheaks mõne üle 20 aastase, kes poleks kordagi kuulnud nime Gunnar Graps või riho Sibul; no välja arvatud need mõned...
Minu valem oleks ehk selline: UG+fanatism+areng = MS
Böö kah  |
|
|
| | Lembetu
17. aprill 2005 kell 20:50:49
Autoril on õigus. Eesti rokk on suremas. Väga oluline lüli on raskema rokka ja popi vahelt ära ja tegelikult ei näe ma ka viimases erilist sära. Samas ei siunaks ma bande, kes on endale oma raja valinud ja seda mööda käivad. Kõik ei pea mainsterami tegema.
Ehk on hoopis Eesti rokki probeelm motivatsiooni puuduses? Ei nähta rokkile tulevikku. Paljud vaatavad (ja kutsuvad esinema) vanu tegelasi nostalgiast või lihtsalt sellepärast, et see on moes. Uuel tulijal aga on täna väga raske suurte kõrvale tulla. |
|
|
| | Dark Patrick
15. aprill 2005 kell 15:23:26
@ Arombard: loodetavasti mitte. Ega ise ei tahagi kätt tõsta. Kuulsaks võiks saada küll, aga sellepärast praegust meinstriimi küll tegema ei hakka. Samas on lootust, et (parem) osa praegusest UG-st on 10 a pärast MS. |
|
|
| | ScaryX
15. aprill 2005 kell 15:16:15
poleks midagi selle vastu, kui meil siin oma AC-DC või Alice Cooper olex |
|
|
| | Arombard
15. aprill 2005 kell 14:57:42
aiaiaiaia DP, kas ma näen, et sinagi hakkad Metallica peeruks muutuma Nendeks, kes kunagi rikkusid sinu lapsepõlve sellega, et hakkasid Adult Rocki tegema? Nagu kunagi ühest teemast välja lugeda võis...(ok mitte sõnasõnalt küll, aga ikkagi) |
|
|
| | Dark Patrick
15. aprill 2005 kell 14:38:49
Siin ei ole käe tõstmise emotikoni. ];-)==> |
|
|
| | Pichen
15. aprill 2005 kell 14:37:05
heh... tõstku käsi üle see rokk-muusik kes tahab olla mainstream! |
|
|
| | Dark Patrick
15. aprill 2005 kell 14:23:32
Pikk arutelu on hea arutelu ning vaidlustes selgub tõde ];-)==>
Lääne turule tüürimine pole muidugi iseenesest halb – autori probleem on pigem see, et talle ei meeldi või tema jaoks ei tööta Eesti läändepürgivate bändide muusika.
Helinduse koha pealt on DP tönts ja sõna ei võta.
Kaubamärk peab olema, aga sellega ei tohi üle pingutada, sest see rikub võimalikku tulemust.
Ja viienda punkti koha pealt on DP nõus, sest MILLEKS üldse muusikat tehakse? Mendistriimrokki kahtlemata selleks, et müüa – lugu olgu meeldejääv = lihtne = müübiv. |
|
|
| | Pichen
15. aprill 2005 kell 13:34:37
Ehk mu kommentaar jättis kohatu mulje kuna võtsin asja kokku väga napisõnaliselt aga vastasel juhul arutelu sellisele teemale kulgeks vist liiga pikaks... |
|
|
| | Pichen
15. aprill 2005 kell 13:30:02
Probleem esimese probleemiga: Mis on halb lääne turule suundumisel? Kas alati PEAB hitt olema meeldejääv ja lyyriliselt unustamatu? Jällegi läheb asi maitse-yle-vaidlemise rubriiki.
Probleem teise probleemiga: Milleks üldistada?
Prolbeemi kolmanda probleemiga pole: Põhjendatud ning täiesti õige arvamus.
Probleem neljanda probleemiga: Ilma kaubamärgita oled sa eristamatu ning hääbud kiirelt. Kehtib ka halva toote puhul.
Probleem viienda probleemiga: Tõsi, geniaalsus võib peituda ka lihtsuses kuid tegu on maitse erinevuses ja mingit Beatleseid siin minu südametunnistusele panema hakata on kohatu. |
|
|
| | Dark Patrick
15. aprill 2005 kell 12:50:44
Ehk täpsustad, Pich? Artikkel on maruline, ja seepärast siia lendaski, et tr00s keskkonnas tr00 arutelu tekiks. |
|
|
| | Pichen
15. aprill 2005 kell 12:47:46
Mnjahh.... on asju millega nõustun kuid ka asju mis kohe mitte nagu ei sobi. Aga samas... kes on tema, et maitse üle vaielda. |
|
|
|
|
| Järgmine HRC Üritus |
|
Eesolevaid üritusi ei ole. |
| Kalender |
|
Jaanuar 2012
|
|
| E | T | K | N | R | L | P |
|
|
|
|
|
|
01 |
| 02 |
03 |
04 |
05 |
06 |
07 |
08 |
| 09 |
10 |
11 |
12 |
13 |
14 |
15 |
| 16 |
17 |
18 |
19 |
20 |
21 |
22 |
| 23 |
24 |
25 |
26 |
27 |
28 |
29 |
| 30 |
31 |
|
|
|
|
|
|
| Eesolevad üritused: |
|
|
